Soovitused osalevaks planeerimiseks

Nii Innes (2004:7) kui ka Healey (1997:269) pakuvad välja erinevaid lahendusi, kuidas saavutada konsensusel või koostööl põhinevat planeerimist. Siiski kritiseerib Healey (2003:110) teisi autoreid, kes püüavad erinevad juhtimisviisid panna maatriksi tabelisse. Ta leiab, et sellised juhtimisoskused ei saa panna sobituma kindlasse olukorda, sest see eirab juhtimissituatsioonide dünaamikat ja võimu muutumist. Seetõttu ei saa võtta ühtegi juhtimisprotsessi retseptina, sest nad kõik on unikaalsed konstruktsioonid spetsiaalsetes situatsioonides.

Antud peatükis on välja toodud mõlema teoreetiku lahendused ja vaadeldud 29.12.2011 Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud juhise „Kaasamise hea tava“ valguses.

Innes (2004:7) lahendused:

1. Sidusgruppide täielik kaasamine. Healey (1997: 263-265) on toonud eraldi välja viis põhjust, miks tuleb inimesi kaasata (vt lk 15). Kaasamise hea tava näeb ette välja selgitada huvirühmad, keda väljatöötatav otsus mõjutab ja tagada nende tasakaalustatud esindatus ning huvirühmade ringi laiendatakse kaasamise käigus

19

vajaduse järgi. Juhindutakse põhimõttest, et mida suurema mõjuga on otsus, seda suurem peaks olema osalemisvõimalus.

2. Ülesanne, mis on osaliste jaoks tähenduslik ja millel on õigeaegne mõju. Kaasamise hea tava näeb ette kaasamist võimalikult varajases etapis ja seda kogu protsessi väitel.

Nii on ka Tartu linn kaasamist alustanud üldplaneeringu esimeses etapis. Samas aga tuleb arvestada, kas ja kui piisav see on.

3. Osalised, kes seavad omaenda käitumisreeglite, kõneaine, otsuste tegemise ja paljude muude teemade aluse. Kaasamise hea tava ei näe võimalust osalejatel enda reeglid paika panna, küll aga on soovitatav eelnõu algatajal koostada kava, millega pannakse paika kaasamise osalised ja etapid.

4. Protsess, mis algab ühiste huvide mõistmisega ja väldib positsioneerivat kauplemist.

Kaasamise hea tava ei märgi midagi ühistest huvidest ega ka kauplemisest. Küll aga on kirjas, et otsus peab kujunema võimaliku parima kvaliteedi ja legitiimsuse tagamiseks informeerimisel ja konsulteerimisel. Informeerimise puhul on tegemist ühepoolse asümmeetrilise kommunikatsiooniga ning konsulteerimise puhul kahepoolse asümmeetrilise kommunikatsiooniga. Esimesel juhul ei saa huvigrupid oma arvamust avaldada, teisel juhul aga saab üksnes oma arvamust avaldada. See aga tähendab, et kõik erinevad arvamused kogutakse kokku, arutelu ei teki ja lõplik otsus tehakse ikkagi kaasajate poolt. See aga tähendab, et kaasamise hea tava ei näe ette konsensusel ja koostööl põhinevat kaasamist.

5. Arutelu, kus kõiki osapooli kuulatakse ja austatakse ning lastakse võrdselt osaleda.

Kaasamise hea tava keskendub rohkem sellele, kuidas kaasata ja kuidas tegutseda pärast kaasamist. Soovitusi, kuidas peab arutelu ja protsess toimuma kaasamise ajal, see ei sisalda. Samas aga leidis Healey (2003:110), et sellist ettekirjutust ei saagi teha ja kõikidesse situatsioonidesse sobivat ühtset lahendust ei ole olemas. Seetõttu on oluline leida lahendused just Tartu kesklinna üldplaneeringu kommunikatiivsele planeerimisele.

6. Kokkukutsujate poolt loodud sundimatu eneseorganiseerimise protsess nii ajas kui sisus ning võimaldab hetkeolukorda ja kõiki eeldusi küsimuse alla seada. Võttes arvesse, et kaasamise hea tava näeb ette huvirühmadega ja avalikkusega konsulteerimist, mis on kahepoolne asümmeetriline kommunikatsioon. See aga ei võimalda luua sundimatut olukorda ja arutelu, kus väljapakutud otsustele või lahendustele saada kohest tagasisidet, põhjendust ja esitada vastuargumente.

20

7. Informatsioon, mis on kõigile osapooltele kättesaadav ja täielikult jagatud. Hea kaasamise tava puhul on eraldi teabekanalite punkt, kuid sisaldab ainult ametlikku veebipõhist infoedastamise viisi – teave avaldatakse eelnõu infosüsteemis ja sealtkaudu osalusveebis ning vajaduse korral muude kanalite kaudu. See küll annab võimaluse informatsiooni täielikuks jagamiseks, samas aga ei taga informatsiooni kättesaadavust kõigile osapooletele. Samuti ei pruugi kõik osapooled igapäevaselt külastada antud veebilehti.

8. Arusaamine, et konsensus on saavutatav ainult siis kui kõik huvid on läbi uuritud ja kõik katsed on tehtud, et neid muresid rahuldada. Healey (1993:233) jaoks on planeerimise eesmärk sotsiaalse õigluse ja keskkondliku jätkusuutliku edendamine ning demokraatlik projekt, kuidas elada erinevalt samal ajal kokku sobides (Healey 1993:249). Kuigi kaasamise hea tava näeb ette tagasiside andmist ja tulemustest teavitamist, siis konsulteerimise käigus saadud arvamused ei pruugi peegeledada kõikide huvisid ja seega ka ei saa teha katseid, et neid muresid lahendada.

Hoolimata juhtimisprotsesside unikaalsusest pakub Healey (1997:269) siiski välja neli mõtet, mis aitavad planeerijatel toime tulla pidevalt muutuvas ühiskonnas ja sellega ka ennetada võimalikke tekkivaid takistusi ja probleeme:

1. Strateegia alustamisel tuleb välja selgitada, kes on sidusgrupid ja hoolikalt läbi mõtlema arutelu toimumise asukoha ja keskkonna sobivust.

2. Hoolikalt läbi mõelda arutelu läbiviimise viisis, mille alla kuulub ka keel ehk kas räägitakse tavakodanikule mõistetavas keeles või domineerib ekspertkeel.

3. Kaasamise üheks eesmärgiks seada uute strateegiate ja koostöövormide loomine.

4. Mõelda sellele, kuidas pärast kaasamist säilitada konsensus ka muutuvates oludes.

Nii Innes (2004:8) kui ka Healey (2003: 117) rõhutavad, et ühisele nõusolekule mittejõudmine ei tähenda tingimata läbikukkumist. Osalemine planeerimisprotsessis saab edaspidi kasutada lugude ja narratiividena teistes planeerimisprotsessides ning läbikukkumisega on saavutatud palju – uued ideed, uued planeerimisvormid ja tegevused või ka koostöölepingud muudes küsimustes. Seetõttu ei tasu näha igas ebaõnnestumises alati negatiivset poolt, vaid osata ära kasutada ja hinnata sellest saadavat kasu.

Teooria osa rõhutab vajadusele vahendada inkrementaalse ratsionaalsuse kuhjumisega tekkivat argumentatsiooni killustumist ja vastuolusid ning tuua otsuseid inimeste

21

elumaailmale lähemale. Seetõttu on kommunikatiivse planeerimise eesmärgiks leida otsuseid, mis toimivad ning sellega vähendada otsuste ja inimeste vahelist kaugust.

Teoreetikute huvi on üsna praktiline ja nad pakuvad välja erinevaid kaasamise võimalusi selle eesmärgiga, mis aitavad planeerijatel saada teadlikumaks oma positsioonist: viisist, kuidas organiseeritekse arutelu diskursust (Habermasi ratsionaalsel kommunikatsioonil põhinevat diskursust) ning millel on tugev mõju ka otsustele ja otsuseid puudutavate inimeste rahulolule tehtud otsustega.

Kommunikatiivse planeerimise teoreetikud hoiatavad ka selliste ideaalse osaluse tingimuste ees, kus selle edasiseks kasutamiseks on ilmselged piirangud või kui neid ei ole võimalik ületada. Seetõttu pole mõtet püüelda ideaalset diskursust olukorras, kus seda kasutatakse näiliseks kaasamiseks. Kohalikus omavalituses langetab olulisemad otsused volikogu, millele heidetakse ette vähest kontakti täidesaatva võimu osalusprotsessidega ning avatust võimukate osapoolte motivatsioonile (Kiisel 2011). Käesoleva töö autor on sellest kontekstist teadlik ja on seda arvesse võtnud analüüsi teostamisel.

22