Planeerimisparadigmad ja kommunikatsioon

Planeerimise teoreetiliste lähtekohtade aluseks on Jürgen Habermase kommunikatiivne ratsionaalsus, mis annab raamistiku erinevatele paradigmadele ja kriitikale. Habermas (1984:10) defineerib kommunikatiivset ratsionaalsust kui sundimatut, ühendavat, konsensuslikku argumentatiivset kõnet, mis saab aset leida ratsionaalsusel ja oma isiklike huvide ületamisel ning kindlustades sellega samasuguse objektiivse maailmavaate kui ka elumaailma seotust teiste hinnangutega enda ümber. Kommunikatiivne praktika on suunatud

10

konsensuse saavutamisele, mis põhineb üksteise mõistmisele esitatud väidete paikapidavuse ja argumendi vigade märkamisel. (Habermas 1984:17).

Planeerimise probleemide lahendamiseks pakub Tore Sager (1994: ix) välja kaks vastandlikku, samas üksteist täiendavat viisi: eksperthinnangu usaldamine või ühine arutelu.

See toob kalkuleerival ja kommunikatsioonil põhineva probleemilahendamise viisi kaheks jagunemise. Planeerijate ülesanne on leida tasakaal kiirema tulemuse ja erinevate huviguppide kaasamise vahel (Sager 1994:ix).

Tabel 1. Sager (1994:42) pakub välja ratsionaalsusel põhineva klassifikatsiooni skeemi¹.

Ratsionaalsus tüüp Paradigma olemus Vastavad planeerimisteooriad Instrumentaalne ratsionaalsus Tehakse efektiivseid otsuseid, et

jõuda kiiresti tulemuseni, iseasi kui häid.

Leitakse rahuldav alternatiiv – aluseks ei ole enam efektiivsus

Kommunikatiivne ratsionaalsus Organiseerib dialoogi demokraatia ja isikliku kasvu edendamiseks - leida lahendus, mis on kokku lepitud

Arutelu on piiratud, kus antakse eelis teatud hinnangule. Eemaldab kommunikatiivsed moonutused - loob võrdsed võimalused ning suurendab toetust efektiivsele alternatiivile.

Toetav planeerimine, aru päriv ja

tähelepanu kujundav

planeerimine

Teised ratsionaalsus tüübid, nt süsteemi säilitavad nagu poliitiline ja majanduslik ratsionaalsus.

Nt poliitiline ratsionaalsus aitab

hoida ja parandada

otsustamisreegleid - hoiab ära otsustamatust ja sisemisi konflikte.

Kuigi Sager (1994:43) soovitab teooriate vahele ajaliini mitte tõmmata, saab üldistades planeerimisteooriad jagada ajaliselt viieks erinevaks paradigmaks – efektiivsusele tuginev,

1Tartu linna Linnaplaneermise ja maakorralduse osakonna juhataja Indrek Ranniku sõnul puuduvad tabelis toodud mõistetel eestikeelsed vasted ja seetõttu on kasutatud otsetõlget.

11

inkrementaalne, kauplev, toetav ja vastuhakkav planeerimine (tabel 1). Kuigi paradigmad on muutunud vastavalt ühiskonna keerulisemaks muutumisele ja suurematele nõudmistele, ei ole nad kaotanud oma kehtivust ning aitavad selgitada ka tänapäeva planeerimisprotsesse.

Võttes aluseks Grunigi kommunikatsioonimudelid, siis instrumentaalne ratsionaalsus saab toimida ühesuunaliselt, kus planeeringuga seotud grupid muutuvad tehnilisteks planeerimiselementideks. Kui tavaline instrumentaalsus toimub asümmeetriliselt, kus valitud vahendid kohandatakse enda jaoks sobivaks ja püütakse muuta avalikku arvamust enda omi muutmata, siis piiratud instrumentaalsuses püütakse kohandada ennast vastavalt saadud juhuslikule tagasisidele ning kommunikatsioon toimub küll ühesuunaliselt, aga ebakindluse tõttu sümmeetriliselt.

Kommunikatiivne ratsionaalsus saab toimuda ainult “ideaalses kõnes“, ning seetõttu saab see toimuda kahesuunalises sümmeetrilises Grunigi mudelis. Samas aga, nii nagu viitab sellele ka Sager (1994:35), reaalses elus sellist ideaalse kõne situatsiooni ei eksisteeri. Piiratud kommunikatiivses reaalsuses toimub kõne küll kahesuunaliselt ja sümmeetriliselt, ning kui osalejad ei saa teemavalikus kaasa rääkida, siis ka asümmeetriliselt, kuid seda valitud inimestega ning seetõttu võib teisiti arvajad kommunikatsioonist täiesti välja jääda. Viimases lahtris olev radikaalse planeerimise kommunikatsioon on ühe- või kahesuunaline olenevalt sellest, kas erinevat vaateviisi võetakse kuulda või mitte ning sümmeetrilisus oleneb samuti otsustaja huvist kuulata ja soovist olla valmis muuta enda huvisid.

Sager käsitleb olulisena kaht ratsionaalsuse tüüpi: instrumentaalne ehk tootele orienteeritud ja kommunikatiivne ehk protsessile orienteeritud ratsionaalsus (Sager 1994: 43). Mõlemad ratsionaalsuse tüübid jagunevad vastavalt teadmistele ja olemasoleva informatsiooni hulgale omakorda piiratud ja piiramatu andmestikuga ratsionaalsuseks. Piiramatu ratsionaalsus on normatiivne ja idealistlik, piiratud aga kirjeldav ja realistlik (Sager 1994:43). Piiramatut peetakse idealistlikuks just sellepärast, et see eeldab täielikku teadmist kõigist võimalikust (Sager 1994:8). Piiratud ratsionaalsus on reaalne, sest inimeste võime absoluutselt kõike teada on ebarealistlik ja lõpmatu ning tekib vajadus oma teadmisi parandada.

Efektiivsusele tuginevas planeerimises omatakse juba algusest peale ideaalset andmebaasi, vajadus välise kommunikatsiooni järele kogu planeerimisprotsessi jooksul on väga väike ning ette tehtud otsuste ja juhuslike tagasiside põhjal õpitakse vähe (Sager 1994:10). Efektiivsusele

12

tuginev planeerija keskendub seetõttu tulemusele ja selle saavutamine sõltub oluliselt analüütilisel tehnikal. Siin aga tekib küsimus, kas Tartu linnal on vaja arengustsenaariumi loomise jaoks kaasata avalikkust kui ta teab juba kõike algusest peale kogu vajalikku informatsiooni? Efektiivsusele tugineva lähenemise puhul kaasamine vaid pikendaks otsustamise protsessi ja tekitaks segadust. See tähendab aga ühepoolset kommunikatsiooni, kus dialoogiks vajadus puudub.

Ühiskond aga areneb, inimeste vajadused suurenevad ja muutuvad. Inkrementaalses planeerimises on esialgne andmebaas puudulik ja loob vajaduse välise kommunikatsiooni järgi kogu planeerimisprotsessi jooksul, et parandada informatsiooni, mõistmist ja nõusolekut ning pidev tagasiside ja õppimine on vajalikud (Sager 1994:10). Vajadus mõjuanalüüsideks puudub, sest ühiskonna arenedes ka mõjutavad tegurid kasvavad ja muutuvad. Siinkohal tuleb esile tõsta Sageri (1994:10) poolt esitatud puuduse, kus ebapiisava informatsiooni tõttu ei ole planeerijal ambitsiooni leida „parim võimalik lahendus“ ning lepitakse esimese „piisavalt heaga“. Tulemus on rahuldav alternatiiv - seosetu ja osaliselt kokku pandud vahendite-tulemuste skeem. Seetõttu võib tekkida olukord, et kaasamine toimub niikaua kuni on olemas piisav konsensus ja toetus. Eesmärk ei ole mitte niivõrd tulemusele orienteeritud, vaid piisava nõusoleku saamisele – peaasi, et tehtud!

Seosetu inkrementalismi protsess ei ole suunatud kommunikatiivse reaalsuse ja vahendatud konsensuse saavutamiseks (Sager 1994:14). Seetõttu ei püüelda ka dialoogi poole, vaid kasutatakse kompromissi saavutamiseks strateegilist tegevust nagu kauplemine ja läbirääkimine.

Tartu linn soovib kaasata arengustrateegia loomise esimeses etapis kaasata erinevaid huvigruppe. Inkrementaalse lähenemise puhul jääks see etapp aga täielikult välja ja alles ehitamise käigus hakatakse ebakindluse või muutunud olude tõttu vajalikke huvigruppe kaasama ja seda ainult valitud väärtuste alusel. Tulemuseks võib olla aga linnaruumiga mittesobiv ja kaootiline planeering.

Erinevate huvigruppide kaasamisel muutub aga seosetu inkrementaalne planeerimine dialoogiks, mis vastab kuhjuvale inkremenatlismile. Siinkohal püüab planeerija eesmärgi saavutamiseks leida igaühele oma leevendust. Ebakindluse tõttu sisaldavad mõlemad

järk-13

järgulist probleemilahendust, skeptilisust eesmärkide osas, soovi ümber muuta nii probleemid kui ka tulemus ning kalduvust liikuda halbadest otsustest eemale (Sager 1994:13).

Kauplev planeerimine põhineb vahetule suhtlusele, kus omavahel vahetavad planeerija oma ekspertteadmisi ja klient oma isiklikke teadmisi (Sager 1994:5). Sellest lähtuvalt tekib dialoog ja ühine õppimine, mis viib isikliku kasvuni. Isiklik kasv tõstab osalejate vahelist usaldust, domineerimisvaba kommunikatsiooni, suurendab ühist turvalisust ning annab võimet lahendada ja toime tulla erinevate arvamustega (Sager 1994:32). Isiklik kasv on esile toodud ka kui üks planeerimise kõrvaltoodang. Planeerimine, mis põhineb isiklikul kasvul, püüab luua ühtsust ning välja selgitada ja realiseerida avalik huvi. See võimaldab nii kaasajatel kui ka kaasatavatel üksteist senisest paremini mõista ja aru saada, et neil on ühised väärtused ja eesmärgid, mille nimel koostööd tehakse ja mis on aluseks ka Tartu linna arengule.

Tartu kesklinna planeeringu koostamisel korraldas Tartu 2011. aasta novembris ja detsembris üheksa temaatilist töötuba, kuhu Tartu abilinnapea Raimond Tamm kutsus huvirühmade esindajaid ja eksperte kohtuma, et keskenduda koostöös olulisematele kesklinna funktsioonidele – „selliselt toimides jõuame loogilist rada pidi planeerimisotsusteni, mille üle võime õnnelikud ja uhked olla ka kümnete aastate pärast“ (Tamm 2011). Tamm viitab siin ühiste väärtuste ja normide leidmisele ning isiklikule kasvule kui kõrvalproduktile. See eeldab aga konfliktide puudumist, domineerimisest vaba dialoogi ja üksteise aktsepteerimist. Kas see aga on praeguses keerulises ja konflikte täis ühiskonnas võimalik? Sager (1994:33) toobki esile paradoksi, kus domineerimisest vaba dialoog saab olla võimalik ainult ideaalses demokraatias. Samas aga isikliku kasvu ratsionaalsus nõuab planeerimises teatud suhtluspiiranguid, sest see eeldab üksteise austamist. Seetõttu peab Sager (1994: 35) kauplevat planeerimist utoopiliseks.

Piiratud kommunikatiivses ratsionaalsuses nähakse planeerijat kui organiseerijat, mitte kui lihtsalt faktide esitajat ning planeerimist kui poliitilist tegevust, mis tõstab esile ühed huvid samal ajal teisi nõrgestades (Sager 1994:34). Organiseeriv planeerimine sisaldab võimu, mis vajab tähelepanu kujundamist nii manipulatsioonivormide (nt planeerimise põhjenduseks toodud isiklik kasv) kui ka autoriteetsuse ja veenmise vormide vastu (Sager 1994:35). Toetava planeerimise loogika võtab iseenesestmõistetavalt, et võime mõjutada argumentidega poliitilisi otsuseid on erinevate sotsiaalsete gruppide seas ebaõiglaselt jagunenud. Toetava

14

planeerimise põhiolemus on tõsta võimust ilmajäetud või rõhutud gruppide võimu neutraliseerides kommunikatiivseid moonutusi ja juhtides veenvat argumenti (Sager 1994:48).

Kui Tartu linna poolt organiseeritud töötubades oleksid teatud huvigrupid vähem esindatud ja mõned täiesti välja jäetud, puudub osalejatel ka võimalus kuulda üksteise argumente. Sellisel juhul on teatud huvigruppide ligipääs ja võimalus otsuse kujundamisel piiratud ning võim ebavõrdselt jagunenud. Toetava planeerimise eesmärgiks on aga võimu ebavõrdust vähendada ja anda osalejatele kas näidete või edulugudega lootust, et ka neil on võimalus või vähemalt leida mõlemaid osapooli rahuldav kompromiss.

Vastuhakkav planeerimine on Sageri (1994:50) seisukohale tuginedes kujunenud välja ajaloolistes tingimustes ja seisab vastu kesksele instrumentaalse-kommunikatiivse jagunemise autoriteetsusele ning paigutab poliitilise ratsionaalsuse alla. Selle jaoks on loodud erinevad kodanikualgatused, mis on oma eesmärgid seadnud pikaajalisemalt – nt Tartus asuva Supilinna Seltsi eesmärk on suhtuda hoolivalt Supilinna miljööväärtuste säilitamisse ja elukeskkonna parandamisse, samas peetakse silmas Supilinna elanike huve (Supilinna Selts 2011). Eesmärgi nimel võideldakse poliitilise ja bürokraatliku võimuga. Kõige enam on levinud allkirjade kogumine toetuse saamiseks või erinevad strateegilised energia säästunõuded, mis on sisse kirjutatud ka Euroopa Liidu direktiivides.