Piiskop Aleksiuse elulugu ja muudatused piiskopkonna valitsemises

14. augustil 1961 otsustasid Moskva ja kogu Venemaa patriarh ja sinod viia Tallinna piiskop Joann üle Gorkovi piiskopkonda ja ülendada ta ülempiiskopiks. Uueks Tallinna piiskopiks valis sinod Tartu praosti, munkpreestri A. Ridigeri, kelle hoolde anti

ajutiselt ka Riia piiskopkond.⁶⁴⁴ 28. augustil 1961 ülendati ta arhimandriidiks.

3. septembril 1961 toimus Tallinna Aleksandri peakirikus arhimandriit Aleksiuse pühitsemine Tallinna ja Eesti piiskopiks⁶⁴⁵ Jaroslavi ja Rostovi ülempiiskop Nikodimi (Rotov), Gorki ja Arzamasi ülempiiskopi Joanni (Aleksejev) ning Kostroma ja Galitši piiskopi Nikodimi (Rusnak) osavõtul.⁶⁴⁶ Külalisteks olid pühitsemisel EELK peapiiskop Jaan Kiivit sen ja Läti luterliku kiriku peapiiskop G. Turs koos saatjaskonnaga.⁶⁴⁷

Kuidas iseloomustasid Aleksiust tema kaasaegsed? Kirikutegelased hindasid noore esikarjase diplomaatilist suhtlemisoskust ja meisterlikku sõnaosavust.⁶⁴⁸ Samuti toodi esile tema suurt rolli kodupiiskopkonna kirikute ja vaimulike eest hoolitsemisel (nt kirikute remondiraha ja vaimulike pensioniraha muretsemine), mida ka piiskop ise oma doktoritöös rõhutab.⁶⁴⁹ Volinik J. Kanter väärtustas Aleksiuse korrektsust

644 Определения Священного Синода. – Журнал Московской Патриархии, nr 9, 1961, lk 4; vrd GARF R-6991–2–284a, lk 67.

645 Цыпин, Владислав. История Русской Церкви 1917–1997. Книга девятая. Москва, Издательство Спасо-Преображенского Валаамского монастыря. 1997, lk 404).

646 Алексий, Патриарх. Православие в Эстонии. Москва, Православная Энциклопедия, 1999, lk 451.

647 Kes on piiskop Aleksei Ridiger? – Eesti Päevaleht, 20. märts 1963, lk 1.

648 ERA R-1961–1–132, lk 2. J. Kanter V. Kurojedovile, 14.1.1964. J. Kanter tsiteerib J. Kiivit sen iseloomustust piiskop Aleksiuse kohta (siinkirjutaja tõlge vene keelest): Piiskop Aleksius tegi Praha rahukonverentsi komitees (2–7. jaan 1964) head tööd ja teda võeti lahkesti vastu. Kohtumisel saatis teda suur tunnustus ja tal on tõesti häid eeldusi edasiseks tööks. /---/ Kirjastuskomisjoni viimasel koosolekul näitas ta end inimesena, kes meisterlikult peab reeglitest kinni. Tänu tema osavale formuleerigute koostamisele tõusis Vene õigeusukiriku maine märgatavalt.

649 Ümarik, Joann. Elutee. 1. kd. Tallinn, 1983, lk 189. Koopia EAÕK Pärnu Issandamuutmise koguduses; vrd Алексий, Патриарх. Православие в Эстонии. Москва, Православная Энциклопедия, 1999, lk 457–560.

aruandluses ja teavitamises oma töödest-tegemistest, k.a välisreisidest,⁶⁵⁰ mida kajastas isegi pagulaseestlastele saadetav ENSV propagandaleht Kodumaa.⁶⁵¹

Piiskopi esimene ettevõtmine oligi seotud mitte kodupiiskopkonna, vaid hoopis VÕKi diplomaatilise esindamisega rahvusvahelisel areenil. Kolm nädalat pärast piiskopiks pühitsemist lendas ta Moskva piiskopkonna delegatsiooni koosseisus Kreekasse Rhodose saarele nõupidamisele,⁶⁵² mille eesmärgiks oli valmistumine üleilmseks õigeusu kirikukoguks ning koostöö suurendamine VÕKi ja Konstantinoopoli patriarhaadi vahel.⁶⁵³ Nõupidamisel täideti ka patriootilisi eesmärke. Näiteks boikoteerisid piiskopkonna esindajad päevakorrapunkte nagu „Võitlus ateismi vastu“

ning tegid ettepaneku arutleda rahuürituse, rassilise vaenamise ja kolonialismi teemadel.⁶⁵⁴ Jõudes kodupiiskopkonda tagasi, saatis piiskop Aleksius kõigile kogudusevaimulikele ringkirja, milles jagas Rhodose nõupidamise muljeid ja palus toetada end uuel tööpõllul.⁶⁵⁵

Järgmise sammuna võttis tolleaegne noorim piiskop ette piiskopkonna keskvalitsuse (EPV) moodustamise. Erinevalt eelkäijast pidas ta kollegiaalset abiorganit vajalikuks ja kinnitas 6. septembril 1961 selle koosseisu. Esimeheks määrati piiskopi isa ülempreester M. Ridiger, sekretäriks ülempreester N. Kokla, liikmeteks Tallinna vaimulikud Vitali Täht (vt biograafiline leksikon, lk 213) ja V. Ignaste ning finantsnõunikuks raamatupidaja J. Tšesnokov.⁶⁵⁶ Tuleb nentida, et selline koosseis püsis lühikest aega ja kahanes 1963. a kolmeliikmeliseks. Esimees M. Ridiger vabastati tervislikel põhjustel juba 25. jaanuaril 1962. Tema kohuseid täitsid vaheldumisi keskvalitsuse liikmed.⁶⁵⁷ 1. veebruaril 1963 vabastati V. Täht.⁶⁵⁸

650 ERA R-1961–2s–58, lk 17. J. Kanteri 1965. a aruanne ENSV õigeusukoguduste olukorrast VÕKNi esimehel V. Kurojedovile 18. jaanuaril 1966.

651 Aleksius, Tallinna ja Eesti piiskop. Huvitav ja kasulik reis. – Kodumaa nr 22 (288), 27. mai 1964, lk 7.

652 Список делегатов совещания. – Журнал Московской Патриархии, nr 11 1961, lk 5–6.

653 Tallinna piiskop Aleksius konverentsil Kreekas. – Eesti Päevaleht, nr 237, 12. oktoober 1961, lk 1.

654 Шкаровский, Михаил. Русская Православная Церковь при Сталине и Хрущеве:

Государственно-церковные отношения в СССР в 1939–1964 годах. Москва, 1999, lk 324.

655 Piiskop Aleksius ringkirjaliselt koguduste esipreestritele, 20.10.1961. Koopia A. Sõtšovi isiklikus arhiivis. Piiskop Aleksius kirjutab: Astudes nüüd Jumalast antud Eesti Piiskopkonna juhtimisele, loodan minu ees seisvas uues teenistuses Jumala abile. Loodan minu ülemhingekarjaslikus töös palvelisele abile piiskopkonna hingekarjaste ja vaimuliku karja poolt.

656 Piiskop Aleksius ringkirjaliselt koguduste esipreestritele, nr 1, 28.10.1961. Koopia A. Sõtšovi isiklikus arhiivis.

657 ERA R-1961–1–116, lk 28; vrd GARF R-6991–1–2124, lk 77. Кантер, Ян. Отчет о состоянии религиозных православных обществ в Эстонской ССР за 1961 год. Таллин, „ 23” февраря 1962 г.

658 ERA R-1961–1–123, lk 11.

Näib olevat õige, et volinik J. Kanteril oli piiskop Aleksiuse kaadripoliitika üle suur mõjuvõim. Erilise luubi alla võeti EPV liikmed, kes pidid olema võimule igati lojaalsed. Milline oli siis voliniku arvates liikmete meelsus ja kui sobilikuks ta neid pidas? Eriti „eesrindlik” tundus preester V. Täht, kes huvitus NLKP 22. kongressi programmist ja nõustus tema hoole all oleva Tallinna Siimeoni koguduse sulgemisega.⁶⁵⁹ Siinkirjutajale jääb küll arusaamatuks, miks siiski preester V. Täht oli EPV liige nii lühikest aega. Eeldada võib, et seda põhjustas vaimuliku maine langus, eriti pärast tema koguduse vägivaldset sulgemist. V. Ignaste sobis J. Kanterile ideaalselt tänu TRÜ haridusele ja inglise keele oskusele, mida võis edukalt rakendada töös väliskirikute delegatsioonidega.⁶⁶⁰ Hiljem jätkas V. Ignaste teenistuskäiku VÕKi välissuhete osakonna töötajana KMNi juures Šveitsis.

N. Kokla meelsuses ja sobivuses EPVsse aga kahtles J. Kanter sügavalt, kaaludes 1963. a isegi tema kõrvaldamist sekretäri ja Tallinna Issandamuutmise peakiriku eesniku kohalt. Volinikku ei jätnud rahule N. Kokla side „skismaatilise” Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga enne sõda ja Saksa okupatsiooni ajal.⁶⁶¹ N. Kokla pidi lojaalust uutele isandatele tõestama üsna omapärasel viisil – täitma voliniku soovitusel ja piiskopi käsul eriülesande, mis näitas, et talle pole enam omane „kodanliku rahvusluse ja Konstantinoopoli meelsus”.

1963. a juulis külastas ENSVd delegatsioon, millesse kuulusid ka kaks Konstantinoopoli patriarhaadi esindajat: Fermoni piiskop Krisostomos ja Meloisise piiskop Emelianos. Kohtumisel esines N. Kokla kõnega, mis edastas selgesõnaliselt, et Eesti piiskopkond ei kuulu enam „neile”, vaid on Vene Õigeusukiriku jurisdiktsiooni lahutamatu osa. Delegatsiooni külaskäigust Tallinna ja Kuremäe kloostrisse 25.–26.

659 GARF R-6991–1–2124, lk 74. Кантер, Ян. Отчет о состоянии религиозных православных обществ в Эстонской ССР за 1961 год. Таллин, „23” февраря 1962 г.

660 ERA R-1961–1–122, lk 8. J. Kanter V. Kurojedovile, 17.2.1963. J. Kanter soovitab V. Ignaset kui sobivat kandidaati (siinkirjutaja tõlge): Jah, tema äratab usaldust rohkem kui teised kohalikud usukultuseteenrid. Vaimulike seas ta pole suure au sees ja tema väljanägemiseski pole midagi preesterlikku – raseeritud, korralikult pügatud, käib kitsastes stiilsetes viigipükstes, suvel baretiga.

Käitumismaneerides temas on märgata enam ilmaliku kui vaimuliku malli.

661 ERA R-1961–2s–55, lk 1–2; vrd GARF R-6991–1–2124, lk 1–2. Кантер, Ян. Секретное письмо (No. 1/c от 29. I-1963) тов. Куроедову, Василию. J. Kanter kirjutab (siinkirjutaja tõlge vene keelest):

Kokla oli Saksa okupatsiooni ajal 1942. a märtsist Eesti Metropoolia sinodi liige. Siiani ei suuda ta leppida Eesti õigeusuliste liitmisega Vene õigeusukiriku ehk Moskva patriarhaadiga ning kahetseb, et Eestis pole iseseisvat õigeusukirikut nagu see näiteks on Soomes. Temas on tunda kodanliku rahvusluse hõngu. /---/ Pean tema töötamist sekretärina täiesti sobimatuks /---/ Lisaks tuleks Kokla vabastada Tallinna Issandamuutmise peakiriku eesniku kohalt ja viia üle väiksemasse kogudusse. Piiskop Aleksiusega (Ridiger) oli sellest juttu ning ta peab võimatuks Kokla jätkamist sekretärina. /---/ Kokla vallandamist saab vormistada alles veebruaris, kui piiskop naaseb Tallinnasse.

juulil 1963 ilmus N. Koklalt artikkel Moskva patriarhaadi ajakirjas.⁶⁶² Voliniku tunnistusel täitis N. Kokla oma ülesande „peenetundeliselt hästi”.⁶⁶³

Selles seoses tuleb küsida – milline oli vastse piiskopi suhe julgeolekuga?

Aleksiuse seotusele KGBga viitavad teadaolevalt viis asjaolu. Esiteks, KGB agent Drozdovi värbamise juhtum 28. veebruaril 1958, kelle isikuandmed langevad täpselt kokku preester A. Ridigeriga. Näiteks peeti silmas, et agent edutatakse tulevikus Tallinna ja Eesti piiskopiks.⁶⁶⁴ Piiskop Aleksiuse kultuursidemete edendamiseleee ja emigrantidest agentide värbamisele viitab otseselt ka teine allikas – KGB ohvitseri Vassili Mitrohhini arhiiv.⁶⁶⁵

Kolmandaks, seda tõendab vastse piiskopi välkkiire karjäär ning patriootilise ja oikumeenilise tegevuse kuldajastu piiskopkonnas tema ajal. Kohe pärast pühitsemist usaldati talle Riia piiskopkonna hooldamine ja kaks kuud hiljem määrati ta Moskva patriarhaadi kiriklike välissuhete osakonna aseesimeheks.⁶⁶⁶ Taoline kaasamine kiriku välissuhetesse kujutas tollal päris kiiret tõusu. Uus ametipost oli vahetult seotud kiriku ametliku esindamisega välismaal ja osalemisega välisvisiitidel, mis oli aga võimatu julgeoleku juhendamise ja isiku „operatiivse töötlemiseta”.

Neljandaks argumendiks on piiskop Aleksiuse ülihea ja ladus koostöö volinik J. Kanteriga. Näiteks toetas J. Kanter kirjas VÕKNi esimehele V. Kurojedovile piiskop

Aleksiuse läkituste saatmist väliseesti õigeusukogudustesse, sest see pidi „kutsuma emigratsiooni klikki müüdavate ajalehtede sulekribijate seas esile õelutsevat reaktsiooni ja veenma pagulasi usuvabaduse olemasolus NSVLis“.⁶⁶⁷ Aruandluses kiitis J. Kanter Aleksiust kui teenistusalastes küsimustes igati distsiplineeritud isikut, kes põhjalikult informeerib teda mitte üksnes piiskopkonna asjaajamistest ja vaimulike meeleoludest, vaid ka oma välismaa külaskäikudest.⁶⁶⁸

662 ERA R-1961–2s–56, lk 24-25. Кантер, Ян. О состоянии религиозных православных обществ в Эстонской ССР. Отчет за 1963 год. Таллин, „17” января 1964 г.

663 ERA R-1961–2s–56, lk. 25. Кантер, Ян. О состоянии религиозных православных обществ в Эстонской ССР. Отчет за 1963 год. Таллин, „17” января 1964 г.

664 Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 3. osakonna tööst 1958. a. – Ad Fontes, nr 14, 2005, lk 201; vrd Jürjo, Indrek. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn, Umara, 1996, lk 174.

665 Mitrohhin, Vassili; Andrew, Christopher. Mitrohhini arhiiv. KGB Euroopas ja mujal läänemaailmas.

Tallinn, Sinisukk, 2002, lk 647–648.

666 Tallinna ja Eesti metropoliidi Aleksiuse 50. sünnipäev. Tallinn, Eesti Piiskopkonna Valitsus, 1980, lk 3. 667 ERA R-1961–1–132, lk 34. Кантер, Ян. Письмо от 26 февраля 1963 года В. А. Куроедову.

668 ERA R-1961–2s–58, lk 17. J. Kanteri 1965. a aruanne ENSV õigeusukoguduste olukorrast VÕKNi esimehel V. Kurojedovile, esitatud 18. jaanuaril 1966.

Ning viiendaks, kui võrrelda tolle aja kodumaise ja paguluses oleva luterliku kiriku suhteid Eesti Õigeusu Piiskopkonna ja EAÕK suhetega, muutub arusaadavaks, miks peapiiskop Jaan Kiivit sen ja piiskop Aleksius pidid järgima KGB ettekirjutusi.

Seda tuli teha, et propageerida NSVLi rahupüüdlusi ja kiita „valitsevat usuvabadust”.⁶⁶⁹ Samas tuleb rõhutada, et 1960. a-iks kontrollis julgeolek juba sisuliselt mitte ainult õigeusupiiskopkonna, vaid ka teiste konfessioonide ja usuliikumiste juhtkonda.

Siinkirjutaja ei soovi selle fakti abil ühegi tolleaegse kirikutegelase üle kohut mõista, sest seotus organitega võis mängida teinekord ka positiivset rolli. Olles kursis julgeoleku jälitusalustega, sai vaimulik hoiatada neid ja pakkuda omapoolset toetust.

Näiteks lubas piiskop Aleksius 1960-ndatel abi Kuressaare (end. Kingissepa) kiriku koorijuhile Elena Kadarikule, kellel oli seetõttu oht kaotada keskkoolis muusikaõpetaja töökoha..⁶⁷⁰

Uuritaval ajavahemikul teostas piiskop Aleksius piiskopkonnas vaid ühe halduskorraldusliku muutuse – jagas 19. juunil 1962 Tartu-Viljandi praostkonna kaheks ning määras Tartu praostiks ülempreester Aleksei Hermanni, tema abiks ülempreester Siimeoni Kružkovi ja Viljandi praostiks Karksi-Nuia ülempreestri V. Lindi (vt biograafiline leksikon, lk 208–209).⁶⁷¹

1.2. Aktsioonid piiskopkonna finantsolukorra parandamiseks