Leningradi Vaimuliku Seminari (LVS) Eesti sektsiooni loomine ning kirikukalendri ühtlustamise katse

Piiskop Romani üheks oluliseks panuseks Eesti piiskopkonnas oli Eesti sektsiooni loomine LVSi juurde 1954. a sügisel, et kindlustada vaimulike juurdekasvu.

Vastava taotluse esitas piiskop esmakorselt juba 1953. a.¹⁴³ Esialgu ametliku kinnituseta avatud sektsiooni ülesanne oli anda Eesti piiskopkonna preestritele ja preestrikandidaatidele usuteaduslikku haridust nii kaug- kui põhiõppes. Teoloogiline haridus ilmikuile oli tollal erand, mille VÕKi juhtkond Eesti piiskopkonnale tegi, sest LVSi kaugõppeosakond oli mõeldud tegevteenistuses vaimulikele täiendõppeks.¹⁴⁴ Teave LVSi Eesti sektsioonist ilmus EPTs 1954. a juunis. Soovijail paluti esitada piiskop Romani nimele avaldus, teenistuskirja koopia, elulookirjeldus ja kaks fotot.

Seminari esimese järgu tunnistusega lõpetanul oli hiljem võimalus jätkata usuteadusliku hariduse omandamist LVAs.¹⁴⁵

Sulaaja alguses oli sellise sektsiooni järgi tõesti terav vajadus. Eesti piiskopkonna vaimulike arv kahanes pidevalt, mida näitab ka voliniku koostatud statistika. Kui seisuga 1. jaanuar 1949 oli Eesti piiskopkonna tegevteenistuses 111 preestrit, siis juba kahe aasta pärast – 95. Vaimulike arv vähenes jätkuvalt väiksema tempoga edaspidigi: 1952. a teenis Eesti piiskopkonnas 83, 1953 – 81, 1954 – 72 ja 1955 – 69 vaimulikku. Vähenemist põhjustasid vaimulike eakus, kõrge surevus, vilets majanduslik olukord ja suur töökoormus (vt lisa 3, lk 217).¹⁴⁶

142ERA R-1961–1–59, lk 47; vrd GARF R-6991–2–152a, lk 34. VÕKi sinodi protokoll, 17. oktoober 1955.

143 ERA R-1961–1–7, lk 1.

144 Поспеловский, Дмитрий. Русская Православная Церковь в XX веке. Москва, Республика, 1995, lk 271.

145 ERA 1961–1–461, lk nummerdamata. Eesti Piiskopkonna Teataja, nr 6, 30. juuni 1954. N. Kokla refereerib piiskop Romani: Isa Piiskop Roman ootab vaimulikkonnalt elavat vastukaja selle haruldase võimaluse kasutamiseks, eriti preestrite poolt, kellel ei ole vaimulikku haridust.

146 GARF R-6991–1–1313, lk 21. Капитонов, Павел. Отчётно-информационный доклад Уполномоченного по делам русской православной церкви при Совете Минстров СССР по Эстонской ССР за 1 полугодие 1955 года. Таллин, … июля 1955 г.

Kirikuloolase prof M. Škarovski andmeil taotles patriarh Aleksisus 1955. a VÕKNi esimehelt sektsioonile ametlikku kinnitust. Ta põhjendas vajadust protestantluse leviku ja vaimulike vähesusega. VÕKNi esimees Georgi Karpov lükkas taotluse tagasi, väites, et mingit protestantismi survet ei esine. Taotlusi teoloogiliste õppeasutuste avamiseks laekus 1955. a VÕKNile ka teistest piiskopkondadest (nt Lvovis, Doni-äärsest Rostovist, Smolenskist).¹⁴⁷

LVSi mitteametlik Eesti sektsioon sai tegutseda vaid viis aastat ja suleti kaugõppeosakonna pealesunnitud likvideerimise järel 1959. a augustis.¹⁴⁸ Teadaolevalt õppis 1950. a-il sektsioonis neli Eesti vaimulikku (nt I. Hiet; Vladimir Kaseküli, hilisem iguumen Anton; Aleksei Särel). Kuigi mitmed ei osanud hästi vene keelt (nt I. Hiet), võeti nad piiskop Romani soovitusel siiski vastu.¹⁴⁹ Viimastena õppisid eksternina preestrid Vladimir Ignaste (vt biograafiline leksikon, lk 201) ja Aleksei Kalde.¹⁵⁰ Sektsioon tegutses lühiajaliselt, kuid tulemuslikult: Eesti piiskopkonna vaimulike arvu vähenemine aeglustus ja püsis sulaajal 1955–1956 isegi samal tasemel.¹⁵¹

Piiskop Romani teiseks ettevõtmiseks oli kirikukalendri ühtlustamise katse 1950.

a-te keskel.¹⁵² Veel 1954. a kevadel puudusid praostidel kalendrireformi kohta kindlad juhtnöörid. See selgub näiteks Saare-Muhu praosti F. Kadariku (vt biograafiline leksikon, lk 203) 1954. a märtsis saadetud kirjast Emmaste-Kuri koguduse preestrile Peeter Kärkile, mis jättis igale kogudusele võimaluse iseseisvalt valida, millist ajaarvamist eelistada.¹⁵³ Piiskop Roman tugines patriarh Aleksius ettekirjutusele ja

147 Шкаровский, Михаил. Русская Православная Церковь при Сталине и Хрущеве:

Государственно-церковные отношения в СССР в 1939–1964 годах. Москва, 1999, lk 353.

148 ERA R-1961–1– 87, lk 35–36. I. Sivenkov P. Kapitonovile, 5.8.1959.

149 Hiet, Innokenti. Suuline teade Andrei Sõtšovile, 16.07.2006.

150 ERA R-1961–1–85, lk 7–8; vrd GARF R-6991–1–1627, lk 3. Капитонов, Павел.

152 Eesti piiskopkonnas võeti pärast II maailmasõda käibele Juliuse kalender, mille on enamik õigeusukirikuid säilitanud kõikide või vähemalt liikuvate pühade kindlaksmääramiseks. Kui venekeelsetes koguduses teostati kalendrireform võrdlemisi hõlpsasti, siis enamik eestikeelseid kogudusi ei soovinud loobuda neile Eesti Vabariigi ajal omaseks saanud uuest ehk Gregoriuse kalendrist. Lühidalt olgu märgitud, et kalendrite erinevus seisneb kuupäevade lahknevuses (mis omakorda tuleneb paavst Gregoriuse 1582. a kalendrireformist) ja kuufaaside eriarvestustes, mistõttu õigeusklike ülestõusmispühad langevad harva kokku katoliiklaste ja protestantidega.

153 F. Kadarik P. Kärkile, nr 39, 28.03.1954. Ärakiri nummerdamata kiirköitjakaustas „Saare- Hiiu praostkonna väljaläinud kirjad” (1953–1962) EAÕK Kuressaare koguduse arhiivis. Feliks Kadarik kirjutas: Mitmesugusest kõrvalmõjutustest tingitult peetakse Saare- ja Muhumaal asuvais kogudusis ülestõusmise pühi siiski üks nädal varem (A. S. märkus: Ida paasakalendrist) s.o. 18. aprillil. Üheks

soovis kehtestada kõigis piiskopkonna eestikeelsetes kogudustes ülestõusmispüha tähistamise Juliuse kalendri järgi. Millist vastukaja kõnealune kalendrireform põhjustas, selgub järgmistest faktidest.

Piiskop Roman kohustas 1955. a jaanuari ringkirjas kõiki eesti- ja segakeelseid kogudusi üle minema vanale ehk Ida paasakalendrile.¹⁵⁴ Ta viitas 18. juulil 1948 Moskvas toimunud autokefaalsete õigeusukirikupeade nõupidamise otsusele, mille järgi kogu õigeusulist maailma kohustati pühitsema paasapühi ainult vanas, Juliuse stiilis vastavalt Aleksandria paasakalendrile. Mitmete Eesti linnakoguduste vaimulikel tuli alustada ülestõusmispühade pühitsemist just selle arvestuse kohaselt. Erandi võis teha vaid üksikutes, eriti tihedalt luteriusulise elanikkonnaga asustatud maakogudustele.¹⁵⁵

Nimetatud klausel andis paljudele eesti vaimulikele võimaluse EPNilt erandkorras taotleda 1956. a ülestõusmispühade pühitsemist Lääne arvestuse järgi.

Kõige agaramad olid Pärnu rajooni ja saarte preestrid. Nt 1955. a jaanuaris palus Pärnu ringkonna praost Nikolai Bežanitski (vt biograafiline leksikon, lk 200) EPNilt luba paasapüha pühitsemiseks Pärnu Issandamuutmise koguduses Lääne traditsiooni kohaselt, tuues välja kolm argumenti:

1) enamik Pärnu elanikke on luterlased;

2) osas koguduse perekondadest on esindatud mitu usutunnistust, nt õigeusklikud ja luterlased;

3) kalendrireform vähendaks koguduse tulu, sest eestlased pole harjunud tähistama ülestõusmispühi Ida paasakalendri järgi. ¹⁵⁶

EPN jättis taotluse rahuldamata ning kohustas Pärnu Issandamuutmise koguduse eesnikku tegema rohkem selgitustööd ülestõusmispüha pühitsemise vajadusest nii, nagu

olulisemaks põhjuseks sellise endaalgatusliku muudatuse tegemiseks koguduse preestrite poolt on algavad kevadised põllutööd mis kiirenevad päev päevalt koos saabuva kevadega. Rõhutan veelkord, et pühade ettepoole toomise (ühel ajal Lääne paasakalendri pühadega) on otsustanud iga kogudus eraldi, mingi üldist korraldust selleks ei ole.

154 Paasakalender – Kristuse ülestõusmispühade tsükli ehk paasapühade arvestamise kord.

Õigeusukirikus on paasapühade määramiseks mitmeid tingimusi. Enamasti lähtutakse esimesel kogumaapealsel kirikukogul (325) väljatöötatud reeglitest, mille kohaselt ülestõusmispüha pühitsetakse:

a) esimesel täiskuu järgsel pühapäeval pärast kevadist pööripäeva; b) pärast juutide paasapüha. Üksikutes õigeusukirikutes on käibel ka Läänemaailmas kasutusel olev Gregoriuse paasakalender (nt Soome, Eesti, Moskva patriarhaadi üksikud Lääne Euroopa kogudused). Enamik õigeusukirikuid lähtub vanemast, nn Aleksandria paasakalendrist.

155 Piiskop Roman ringkirjaliselt kõigile piiskopkonna esti-ja segakeelsete koguduste esipreestritele, nr 41, 26.01.1955. Nummerdamata kiirköitjakaustas „Saare-Hiiu praostkonna sissetulnud kirjad” (1953–

1962) EAÕK Kuressaare koguduse arhiivis.; vrd EAA 5271–1–666, lk nummerdamata.

156 ERA R-1961–1–58, lk 10. N. Bežanitski EPNile, 28.01.1955.

seda teeb kõikjal Õigeusu Kogumaapealne Apostlik Kogudus. Eitavat vastust põhjendati järgmise resoluutse mõttekäiguga. Pärnu linn pole piirimail asuv linnake, kus õigeusulised kaovad luterlaste enamusse, vaid üleliidulise tähtsusega kuurordilinn, kus vene-õigeusklikud suvitajad hämmelduksid selle eripära üle. Ülestõusmispüha pühitsemisega teisel ajal häbistaksid Pärnu Issandamuutmise kogudus ja Pärnu

Jekaterina kogudus õigeusku teiseusuliste silmis. Koguduse hingekarjaste, ka N. Bežanitski kohus on kaitsta õigeusukiriku ühtsust vasturääkivuste ja lõhede eest ning

seetõttu tuleb ülestõusmispüha pühitseda Ida paasakalendri järgi. Mitmed õigeusu linnakogudused (nt Tallinna Issandamuutmise, Tartu Jüri ja Aleksandri) Eestis pühitsevad ülestõusmispüha juba koos vene-õigeusulistega Aleksandria paasakalendri kohaselt. Õigeusu kirikupeade 1948. a Moskva nõupidamise ja Moskva patriarh Aleksiuse paasapühitsemise otsus Ida paasakalendri järgi kehtib Eesti piiskopkonnas vastuvaieldamatult. ¹⁵⁷

Piiskopkonna keskvalitsuse äraütlemine Pärnu ringkonna praostile ei heidutanud Saare- ja Muhumaa vaimulikke kalendrireformi boikoteerimast. Veebruaris 1955 kirjutas Saare-Muhu praost F. Kadarik piiskop Romanile, et kuna Kuressaares (tollal Kingissepa) ei suudetud siiani loobuda ülestõusmispühade pühitsemisest Lääne arvestuse kohaselt, oleks muudatus ka tulevikus äärmiselt raskesti teostatav. Lisaks põhjustaks üleminek Idakiriku arvestusele paljude koguduseliikmete eemalejäämise.¹⁵⁸ Nagu hiljem selgus, mõjus praost F. Kadariku argumentatsioon vaid osaliselt: talle võimaldati pühitseda Kuressaares 1955. a kannatusnädalat ja ülestõusmispühi venelastele Ida ja eestlastele Lääne paasakalendri järgi.¹⁵⁹

Voliniku andmeil saavutas piiskop Romani algatatud üleminek Ida paasakalendrile edu üksikutes eestikeelsetes linnakoguduses (nt Pärnu ja Tallinna Issandamuutmise koguduste).¹⁶⁰ Maakogudustele tehti erandeid. Näitena olgu toodud veebruaris 1955 Tallinnas toimunud EPNi istung, millel vaadati läbi 19 koguduse (Nõo, Karksi-Nuia, Penuja, Mõisaküla, Emmaste-Kuri, Võnnu-Kärsa, Lümanda, Lelle, Kergu, Häädemeeste, Treimani, Kuressaare, Väike-Lähtru, Velise, Mäemõisa, Mõniste-Ritsiku,

157 ERA R-1961–1–58, lk 11–12.

158 F. Kadarik piiskop Romanile, 6.02.1955. Ärakiri nummerdamata kiirköitjakaustas „Saare-Hiiu praostkonna väljaläinud kirjad” (1953–1962) EAÕK Kuressaare koguduse arhiivis.

159 Kadarik, Feliks. Suuline teade Andrei Sõtšovile, 16.09.2007.

160 ERA R-1961–2s–37, lk 81. КапитоноВ, П. Докладная записка о пасхальных праздниках в православных церквах Эстонской епархии в 1955 г.; vrd GARF R-6991–1–1313, lk 8.

Laanemetsa, Põltsamaa ja Arussaare) kirjalikud taotlused Lääne ülestõusmispühade pühitsemiseks. Kõik taotlused rahuldati, arvestades koguduste väikearvulisust ja paiknemist luterlikus keskkonnas.¹⁶¹ Võib oletada, et osa õigeusu maakogudusi jätkas Lääne paasakalendri tava EPNilt luba küsimatagi.

Paindumatus kalendrireformi kehtestamisel andis mõnele kirikuteenijale alust süüdistada piiskop Romani väljakujunenud tavadega mittearvestamises ja kangekaelsuses.¹⁶² Samas ei rikkunud see piiskopi head mainet vaimulike ja lihtusklike seas. Paljudele oli ta õige mees õiges kohas. Tema põhisaavutuseks peeti remondisummasid ja dotatsiooni piiskopkonna vaesematele kogudustele.¹⁶³ Teise plussina rõhutati kohaliku kirikurahva vajaduste ja murede head tundmist, mis tulenes eeskätt pikaajalisest teenistusest Eesti piiskopkonnas. ¹⁶⁴