Piibliteemad religiooniõpetuses

Eespool on välja toodud, et Eesti pluralistliku ühiskonna sekulaarses üldhariduskoolis tõuseb piibliteemadega seoses kaks probleemi. Piiblilugusid ei tunta ja Piibli tõlgendamine valmistab raskusi. Seega tuleks alustada piiblilugude tutvustamisest. Kuid kas piiblilugude valimist koolis käsitlemiseks saab lahutada nende tõlgendamisest? Millised on piiblilugude valimise ja tõlgendamisega seotud probleemid religiooniõpetuses? Järgnevalt on käsitletud neid teemasid põhjalikumalt.

Kuna Eestis oli religiooniõpetuse traditsioonis pikk katkestus, siis tuleb paratamatult küsida, mida on mujal maailmas vahepeal tehtud. Piiblitekstide valimist religiooniõpetuses käsitlemiseks on vaadelnud Gertrud Yde Iversen (2006). Ta keskendub Taani religiooniõpetuse kogemusele ja puudutab piiblitekstide valimist konfessionaalses ning põhjalikumalt mittekonfessionaalses religiooniõpetuses. Taani konfessionaalne religiooniõpetus muudeti 1975. aastal mittekonfessionaalseks (Monrad 2007:

51).

Iversen uurib, millistest huvidest lähtub kooli religiooniõpetuses kasutatav piiblitekstide valik. Ta näeb kolme põhilist huvi, mis märgistavad piiblitekstide valikut: teoloogilist, esteetilist ja poliitilist huvi. (Iversen 2006: 47)

Teoloogilise huvi juures vaatleb ta õppekava arendamisega seotud õppematerjali valiku muutumist. Kuni 1975. aastani oli religiooniõpetuse õppekavas alles luterlik pärand ja õpetamine toetus usule, et religiooniõpetuses on põhiline piiblitekstide õppimine eesmärgiga iga kristlase usku selgitada ja tugevdada (Iversen 2006: 48).

Ent alates 1975. aastast, kui religiooniõpetus sai Taanis mittekonfessionaalseks, pole kirik enam fundamentaalne allikas ei religiooniõpetusele ega religiooniõpetuse õpetajate professionaalsele

identiteedile ja enesemõistmisele. Selle asemel on religiooniõpetuse toeks riigiülikooli teoloogilised distsipliinid, religiooniuuringud ja kriitilis-analüütilise refleksiooni meetodid. Religiooniõpetuse eesmärgiks pole enam kristliku usu tugevdamine, vaid õpilaste suutlikkuse tugevdamine eksistentsiaalselt hakkama saada probleemidega selles maailmas, milles nad elavad. (Iversen 2006: 48)

Iversen kirjeldab, kuidas selline rõhuasetuse muutumine kajastub õppematerjalide valikus. Suuremale osale piibliõppematerjalist Taani koolis 1970ndatest kuni 1980ndate lõpuni on iseloomulik, et religiooniõpetus asetab rõhu universaalsete teemade - nagu kannatus, rahu, vägivald ja vabadus - sotsiaal-poliitilisele perspektiivile, koos laste pedagoogiliselt erapooletu juhtimisega, et nad vastutustundlikult tunnistaksid neid probleeme ja tuleksid nendega toime. Piiblitekstid on valitud andmaks lisa- ja illustreerivat perspektiivi nendele teemadele, nt on nii käsitletud Iiobi lugu ja Jeesuse kannatuslugu. (Iversen 2006: 48-49) Piiblilugude valimine on seotud religiooniõpetuse laadiga ja ainekavaga ning on erinev konfessionaalses ja mittekonfessionaalses religiooniõpetuses.

Piiblitekstide valikut võivad Iverseni arvates juhtida ka esteetilised huvid.

Need võivad olla seotud nii lugude jutustamisega kui ka kujutava kunstiga.

Taani religiooniõpetuses on lugude jutustamine olnud aina esiplaanil. Kui konfessionaalses religiooniõpetuses loeti läbi peaaegu kogu Piibel ning üldiseks raamiks ja teksti interpreteerimise aluseks sellele oli piibellik päästelugu, siis mittekonfessionaalses religiooniõpetuses lugude valik muutus. Suurem osa õpetajaid valib isoleeritud tekstid Vanast Testamendist või Uuest Testamendist, mis suhestuvad üldiste teemadega: elu, surm, hea, halb jne. Suurem osa materjali keskendub tähendamissõnadele ja evangeeliumite kahele kesksele loole – Jeesuse sünni ja kannatuse loole. (Iversen 2006: 50)

Esteetiline huvi võib olla seotud ka kujutava kunsti kasutamisega piiblitekstide interpreteerimisel. Iversen märgib, et armastus konkreetse kunstniku vastu võib panna valima piiblimotiive, kuid see võib toimuda ka vastupidi. Kuigi ta toetab kunsti kasutamist, rõhutab ta vajadust olla teadlik, et kunsti kasutamine tekstide interpreteerimisel sisaldab teksti enese potentsiaali

kitsendamist. Nt van Goghi maal mõistujutust halastajast samaarlasest ei ole maal mõistujutust, vaid selle ühest stseenist. (Iversen 2006: 50-51)

Piiblitekstide valik religiooniõpetuse õppekavas võib reflekteerida ka poliitilisi eesmärke ja osutada praegusele religiooni rollile ühiskonnas. See tähendab, et kristlus on nihkunud eesõigustatud kohalt ja seda nähakse ühiskonnas kui üht religiooni teiste kõrval. (Iversen 2006: 52)

Sellega seoses toob Iversen välja kaks probleemset kohta piiblitekstide valikus, toetudes taani kooliõpikute materjalile. Esiteks on risk välja jätta

„ohtlikud“, kuid ka olulised piiblitekstid, sest neid nähakse liiga erinevatena enese olukorraga võrreldes. Oht on ka seejuures toetada valitsevat ja poliitiliselt korrektset vaadet religioonile ja rollile, mida see peaks ühiskonnas mängima.

Iversen märgib, et 1980ndate materjali puhul on raske öelda, kas jutustamise žanr iseenesest määrab tekstide valiku või on tekstid valitud teistel põhjustel, kuid juttude ja mõistukõnede valik Uuest Testamendist on kitsendatud väiksearvuliseks. Alles paari viimase aasta religiooniõpetuse materjalide hulgast leidis Iversen tekste Ilmutusraamatust, tervendamislugusid või lugusid viimsest päevast. Selle juures toob ta iseloomulikuna esile, et nende tekstidega seoses on kaasa haaratud ka teised religioonid kas võrdlevas analüüsis või eraldi käsitlustes. Seega siin näib piiblitekstide valikut mõjutavat mitte jutustamise žanr, vaid pigem multireligioossed õpetamismeetodid. (Iversen 2006: 52)

Teine probleemne koht Iverseni arvates on see, et sellised teemad, mis on olulised piiblitekstides ja mis on olulised ka lastele ja teismelistele 21. sajandil, nagu poliitika, seks, imed, tervendamised, soovid jne, kipuvad puuduma valitud piiblitekstide hulgast, jättes sellega noorele postmodernsele piiblilugejale mulje, et Piibel on täiesti ebahuvitav raamat. Piiblitekstide maailm on kompleksne ja peegeldab paljudes erinevates žanrites erinevaid traditsioone juudi ja varakristlikust mõttemaailmast. Kogu selles komplektsuses on Piiblis kui kristliku religiooni spirituaalses aluses ka teatav koherentsus. Seda tuleb arvesse võtta teadlikus refleksioonis kasutatava metodoloogia üle, kui tegeletakse Piibli interpretatsiooniga. (Iversen 2006: 52-53)

Eelnevalt on välja toodud mõned piiblilugude valimisega seotud probleemid. Kuid Piibel vajab ka tõlgendamist. Piiblit on alati tulnud tõlkida ja

tõlgendada ning see ei ole olnud meelevaldne, vaid kasvanud välja ajastu probleemidest ja ootustest (Paul 1999: 50). Millest lähtuvalt tõlgendada Piiblit koolis?

Iversen pakub välja kolm põhiseisukohta, millele peab vastama koolis piiblitekstidega tegelemise kaasaegne metodoloogia. Esiteks peab see säilitama erinevuse piiblitekstide maailma ja reaalsuse vahel ja selgitama, kui mõõtuandvatena võib piiblitekste võtta. Teiseks peab see tunnistama lapse põhjapanevat õigust isiklikule religioossele arengule. Kolmandaks peab see arendama tolerantset suhtumist ja dialoogi erinevate uskumuste ja religioossete tagapõhjadega inimeste vahel. (Iversen 2006: 46)

Palju aastaid on ajaloolis-kriitiline analüüs ja teised ülikoolide piiblieksegeesi distsipliinid adopteeritud pedagoogilise vormina kooli religiooniõpetusse (Iversen 2006: 51). Piiblitekstide tõlgendamisele koolis on seega aluseks ajaloolis-kriitiline lähenemine ja religiooniõpetajale on vajalik piiblitekstide ajaloo tundmine ja hermeneutilised oskused (Iversen 2006: 55).

Iversen viitab, et siiski on viimastel aastatel esile kerkinud mitmed loomingulised vormid piiblitekstidega töötamisel. Need ei ole veel leidnud teed kooli õppematerjalidesse, kuid üldine areng rohkem interdistsiplinaarsete projektide poole koolis ja religiooniõpetuses võimaldavad loomingulist tegevust.

(Iversen 2006: 51)

Eelneva põhjal võib teha järgmise kokkuvõtte. Piibli käsitlemine religiooniõpetuses alates piiblilugude valimisest on sõltuv sellest, millist laadi religiooniõpetusega on tegemist. Konfessionaalses religiooniõpetuses võib Piibli interpreteerimise aluseks olla piibellik päästelugu. Mittekonfessionaalses religiooniõpetuses tuleneb koolis kasutatav piiblitõlgendus kaasaegsest sekulaarsest ühiskonnast ja seega on sobiv ajaloolis-kriitilisel lähenemisel põhinev kriitilis-analüütiline reflektsioon piiblitekstidele.