Peremeeste ja sulasrahva erinevus

Kuuluvuse muutumist ja/või pagemist käsitlevates seadustes eristub kolm aspekti:

väljanõudmise ehk pagenu tagasisaamise õigus, pagenut vastu võtva mõisniku kohustus teavitada pagenu pärushärrat ja aegumine-igamine. Esimene hõlmas kõiki pärustalupoja pereliikmeid, s.t kõiki neid loeti mõisniku otsesteks pärussõltlasteks, kahe viimase osas ilmnes peremeeste ja sulasrahva vahel aga ajas ja ruumis teatavaid erinevusi.

1714. aasta suvel leidsid Liivimaa maanõunikud pagenute vastuvõtmise keelu uuendamist sooviva maapäeva desideraate läbi vaadates, et võõrastest alamatest teatamise kohustus ei peaks laienema vallalistele tüdrukutele ja sulastele (die ledigen Dirnen und Knechte). Mõni päev hiljem lisasid nad, et LO järgi ei saa sulaseid pagejaiks pidada.²¹⁸

Eestimaa adramaarevisjonid toimusid aastatel 1725−1726, 1732, 1739, 1744, 1750−1751, 1756−1757, 1765 ja 1774;

Liivimaa omad 1715−1716, 1721−1724, 1731, 1738, 1744, 1751, 1758: Laur, Eesti ala valitsemine, 136−137.

215 Nt EAA 7,1,261: 283−286p (Tallinna ülemmaakohtu otsus 29.04.1794). Vrd 2.3.2.

216 Ilmselt oli päruskuuluvuse alaseid kohtuasju mõlemas provintsis kõige rohkem 1730. aastatel, ehkki kindlalt saab seda öelda vaid Eestimaa kohta, kus erinevalt Liivimaast on järjest säilinud sellekohased allikad ja kus hilisemal ajal tuli kõnealuseid kohtuvaidlusi ette üsna harva. Liivimaal ei olnud see vähenemine nähtavasti nii drastiline ning uus sagenemine toimus esimese hingerevisjoni järel. Vt tabel 2.

Tabel 2. Liivimaa ülema astme kohtute otsustes kajastuvate päruskuuluvuse alaste juhtumite (v.a osapoolte kokkulepet kinnitava, apellatsiooni formaalsetel alustel lahendava või seda tagasi lükkava otsusega juhtumid) arv viie aasta kaupa.

Lm 6 1 1 7 2 2 2 1 2 7 1 2

1711-15 16-20 21-25 26-30 31-35 36-40 41-45 46-50 51-55 56-60 61-65 66-70 71-75 76-80 81-85 86-90 91-95 96-00 01-06 23 27 40 47 53 56 62 76 .. . 94 96 . . .

217 EAA 858,1,317: 461−476 (Eestimaa ülemmaakohtu otsus 16.06/26.06.1797); 858,1,321-a: 555−568 (14.03/28.03.1802).

Liivimaal on lünklikult säilinud ka asehaldusaegsete ülema astme kohtute otsused, kuid kuna ühe või teise kohtu otsustega on enamik aastaid kaetud (vt sissejuhatust), ei paista see tabelist välja.

218 Vīgrabs I, 26 (Liivimaa maanõunike 28.07.1714 kuberner Golitsõnile esitatud avalduse arutamine 23.07 ja 26.07.1714). Viimaks kubernerile esitatud rüütelkonna memoriaalis palutigi kehtestada 50-taalrine trahv mõisnikule, kes ei teata omanikule Liivimaalt pärit talupojast, kes tahab talu saada (ein frembder in Lieffland gebürtiger Bauer, kes ins Gebiethe kommt und Land annehmen will): Vīgrabs I, 28 (Liivimaa rüütelkonna memoriaal kuberner Golitsõnile 27.07.1714).

Viimast kinnitasidki 1716. ja 1730. aasta kubermangupatendid.²¹⁹ See ei tähendanud, et pärushärra poleks saanud sulaseid igal ajal tagasi nõuda või et nad oleks olnud vähem sõltlased kui peremehed − nende väljanõudmise õigus lihtsalt ei aegunud. (Nii oli see kirjas juba Liivimaa kubermangupatendis 14.05.1711, kus kõneldi kõigi talupoegade –

“olgu need siis abielus või vallalised sulased, tüdrukud või lapsed” – väljaandmisest, kuid pagenu saabumisest senisele pärushärrale teatamise kohustus pandi sihtkohamõisale otsesõnu peale vaid nende pagenute jaoks, kes soovisid sihtkohamõisas talu pidada.²²⁰) Ka Eestimaal kõneldi ER IV, 18-s küll “talupoja, vabadiku või talupere” (Bauer, Untersasse oder Gesinde) pagemisest ja nende väljaandmise kohustusest “koos nende vara ja omandusega” (§ 2), kuid päritolumõisa informeerimise kohustus kirjutati ette just “koos kogu pere ja varaga” pagenud adratalupoja (Haken-Mann mit alle seinem Gesinde und Haabe) saabumise puhuks (§ 4). Võõras mõisas teenivate sulaste kohta öeldi, et nad tuleb nõudmisel isandale tagastada kas kohe või teenistustähtaja lõppedes, kui pärusisand on selle sõlmimisest teadlik olnud (§ 9). Seevastu 1729. ja 1731. aasta pagemisvastased patendid rõhutasid korduvalt ka teavitamiskohustuse resp. varjamiskeelu suhtes, et silmas peetakse ka sulaseid ja teenijaid.²²¹ 1729. aasta patent keelas anda üle 48 tunni öömaja kellele tahes võõrale passita inimesele, “venelasele, saksa või mittesaksa sulasele /../, veel vähem tõelisele talupojale”.

Liivimaal rõhutati kõigi pagenute sellist võrdsustamist alles 1760. aasta põhimõtteliselt uues pagemise tõkestamise korralduses. Tundub, et seni erinevatena käsitatud pagenukategooriate – peremeheks ja sulaseks tulijate – võrdsustamine 1759.

aasta maapäeval väljatöötatud uues korralduses²²² oli sihipärane. 1716. ja 1730. aasta kubermangupatentide mööndus, et “sulased vastava korralduse alla tegelikult ei kuulu”

(ehk nende kuuluvus LO VI kohaselt ei aegu) ja piisab, kui neil on mujal teenimiseks pärushärra luba, jäeti ära vahest selleks, et enam ei tunduks, et pärushärra teavitamine ei ole sulaste puhul nii oluline kui peremeeste puhul, sest rahvaarvu kasvades suurenes sulasteks pagejate osakaal ning neile väikestki erandit tehes muutunuks pagemise tõkestamise korraldused mõttetuks. Seda oletust kinnitab sulaste kohta käiva möönduse

219 LP 25.04.1716 (86-B) p 7; 12.08.1730 (403) p 7.

220 “Riigi- ja aadlimõisate härrad valdajad ja valitsejad ei tohi vastu võtta võõraid ning teistelt maa-aladelt tulevaid talupoegi ning paigutada neid maale. Vastupidi, nad peavad täpselt järele kuulama, kust need [talupojad] on [pärit], ja seejärel nende õigetele valdajatele teatama, selleks et viimastel oleks võimalus seesuguseid äraläinud talupoegi tagasi nõuda ja neid oma maa peale tagasi panna.”: LP 14.05.1711 (Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail, 314–315).

221 EP 06.04.1731 (EAA 858,1,102: 34–35p); EP 22.08.1729 (EAA 3,1,431: 175–176p).

222 Laur, Eesti ala valitsemine, 161.

ärajätmise kõrval asjaolu, et ajaks, mille jooksul mõisnik pidi võõra talupoja saabumisest teada saama, temalt ta päritolumõisa välja uurima ning teda “kindla valve all” hoides tema olemasolust kindralkubermangukantseleisse teatama (seni nõutud otse senise pärushärra poole pöördumise asemel) nähti nüüd LO VI kolme kuu ja 1716. ja 1730. aasta patendide vastavalt 4 ja 12 nädala asemel ette terve aasta. Kui taheti rõhutada, et senise pärushärra teavitamise kohustus puudutab võrdselt kõiki uustulnukaid, tuli nende olemasolu märkamiseks ju kauem aega anda kui siis, kui päritolumõisa informeerimise kohustus puudutas neid, kes ilmusid välja sooviga hakata talu pidama. Eraldi rõhutati sulasrahva kuulumist pagenute hulka 1760. aasta patendi talurahvavariandis²²³: Ni pea kui üks wööras Tallopoeg, olgo temma Naese Mees ehk Naeseta, nisammoti wallalissed Sullased, Tüddrikud ehk Lapsed, ühhe Tallose kippuvad, siis peab se Tallo Perremees neid seddamaid Jalla peält Moisale sallaja teäda andma, nenda, et sel wööral sest ei sa ühtegi Märko.²²⁴

LO VI §-de 4 ja 6 järgi puudutas nii kümneaastane kui ka (praktikas seoses revisjonidega rakenduv) kolmekuuline aegumine üksnes peremehi – uues kohas sulastena teenijate kuuluvus ei muutunud.²²⁵ Ka ER IV, 18 paragrahvi järgi, kus keelatakse just peremeeste salajane vastuvõtmine (§ 4), võiks aegumise paragrahvi (13) “pagenud

223LP 27.04.1760 (1379) põhjaeestikeelne variant. (Mõisnikele mõeldud patendis pagenute alaliike ei loetletud.) 224 1760. aasta korraldus mitte ainult ei laiendanud n-ö ordinaarsete pagejate nomenklatuuri, vaid sellest sai alguse ka laiemalt pagemisvastaste sanktsioonide järkjärgulise karmistamise perioodi, mille vältel norme ühtaegu karmistati ja tehti oludega kohanedes korduvalt ümber: Laur, Eesti ala valitsemine, 161–163. Näiteks sätestati 1760, et kui pagenu vaikib või valetab oma päritolu kohta, ei pea teda enam vangimajja (Stockhaus) saatma, nagu seni oli olnud ette nähtud, vaid võib võimude teavitamise järel “oma kasutusse” jätta. 1765. aastal, kui viie aasta tagune korraldus taas ja seekord veelgi põhimõttelisemalt ja murrangulisemalt ümber tehti, nähti kubermanguvõimude vahendus ette aga ainult mõnest teisest Vene riigi provintsist pärit pagenute puhul. Kohalikke pagenuid (ehk kõiki passita inimesi) pidi mõisnik küsitlema pastori juuresolekul ning seejärel ise kodumõisa poole teele saatma. Teelesaadetu tuli, vastav sedel kaasas, küütida mõisast mõisasse – mõisnikele, kes üritanuks teda vahepeal endale jätta, määrati omaette trahv. Kui sihtkohas selgunuks, et tegu polegi asjaosalise koduvallaga, pidanuks ta saama 10 paari vitsu ning küsitlemis- ja küütimisprotseduur kordunuks otsast peale. Kui 1760 oli senisele pärushärrale jäetud veel kindel – senisest pikem pooleaastane – äratoomistähtaeg (kusjuures pagenu tagasitoomisega venitanud koonumõisarentnikke ähvardati rendilepingu ülesütlemisega), siis 1765 sellist oma pagenud pärusalamast loobumise võimalust enam ette ei nähtudki.

LP 03.06.1765 (1627).

1765. aasta patendis kirjutati ette juba ka sõna otseses mõttes pagenute püüdmine. Maanteel või mujal kedagi kahtlaselt pageja moodi välja nägevat isikut kohanud riigikodanik pidi – ilma et selle eest oleks vaevatasugi ette nähtud – kahtlusaluse kas ise kinni võtma ja läheduses leiduvaid talupoegi appi kutsudes lähimasse mõisasse toimetama või vähemalt sinna teatama minema, et mõis selle ise kätte saaks. 1767. aasta illegaalsete rändajate vastane korraldus keelas maanteeäärsete talude peremeestel võtta öömajale “keda tahes võõrast, eriti võõraid talupoegi, venelasi või mittesakslasi, kerjuseid või hulkureid (Loßtreiber)”, käskides saata kõik teelised kõrtsi. Kõrtsmikud pidid oma kliente omakorda hoolega silmas pidama ja kahtlastest mõisasse teada andma, öömaja ei tohtinud kõrts aga pakkuda enam kui üheks ööks. Mõisniku ülesandeks oli korraldada teeäärsete kõrtside ja talude “visiteerimist”. LP 29.01.1767 (1707).

Pagemist ja pagenute politseilist ülekuulamist 18. sajandi lõpul kirjeldab värvikalt Kahk, Rahutused ja reformid, 249−265.

225 Seevastu senat leidis krahv Wilhelm Fermori ja senaator Otto Hermann Vietinghoffi tüli lahendades, et otsustav on siiski asjaolu, et vaidlusalune Pauning Andreas asus (sihtkoha) kroonumõisa eravaldusse doneerimise ajal juba seal.

Samuti toetus senat põhimõttele, et olenemata asjaosalise peremehe- või sulasestaatusest peab (1754. aasta Venemaa ukaasi järgi) kehtima revisjonijärgne olukord. EAA 858,1,4 = LVVA 109,1,106: 20−29p (senatiukaas 12.01.1798).

talupoega” tõlgendada nimelt peremehe ehk maad saanud talupojana. Kuid võib arvata, et revisjonikorralduse tõttu loeti Eestimaal aeguvaks nõudeõigus kõigi pärusalamate üle sõltumata nende staatusest.