Omandiõigus ja revisjoni tähendus

Nõude aegumine eeldas senise pärushärra informeeritust oma alama uuest asukohast. ER IV, 18-s nõuti, et “koos kogu pere ja varaga” saabuva adratalupoja vastu võtnud mõisnik informeeriks päritolumõisat 4 nädala jooksul (§ 4), ja sätestati, et kui päritolumõis ei nõua asjaosalist tagasi 30 aasta jooksul, mille vältel see elab rahulikult ühes kohas, loetakse nõue aegunuks (§ 13). LO VI järgi pidi mõisnik, kes tahtis anda talu mõnele võõrale talupojale, teavitama tolle eelmist pärushärrat 3 kuu jooksul, ja kui viimane oma talupoega tagasi tahtis, tuli tal see 3 kuu jooksul välja nõuda, muidu loeti talupoja kuuluvus muutunuks (§ 6). Juba aeguma hakanud sõltuvussuhete aegumisajaks kinnitati 10 aastat tingimusel, et asjaosaline on selle aja jooksul mõne teise härra maa-alal eelmise Liivimaa isanda teadmisel talu pidanud (§ 4, sarnaselt § 5).

1702. aastal väljastati Eestimaal inimeste nälja- ja sõjaaegsest liikumisest põhjustatud segaduse vähendamiseks korraldus, mis lühendas senist tähtaega Eestimaa piires kolmele ja Eestimaalt naaberprovintsidesse pagenute jaoks viiele aastale.

Välismaale pagenud alamate kuuluvus jäeti aegumatuks.²⁰³ Vene võimu alla pääsenud Eestimaal 1702. aasta patenti aga ignoreeriti: Eestimaa rüütliõiguses sätestatud 30-aastases aegumistähtajas nähti ilmselt kohaliku aadli privileegi.²⁰⁴ Suhteliselt pikem aegumistähtaeg seostus nähtavasti mõisniku (ehk aadli kui terviku) tugevama omandiõigusega.²⁰⁵ 1702. aasta patendis oli lähtutud vajadusest segased kuuluvussuhted

202 Seppel, Adratalupoegade sõltuvussuhted mõisast, 65−66. 17. saj Liivimaa kohta vrd samas, 61−67.

203 EP 16.01.1702 (EAA 1,2,35: 300–301): Öpik, Talurahva mõisavastane võitlus, 139. Publitseeriti ka Saaremaal (22.07.1707): viide sellele EAA 854,2,2349: 7−8 (Saaremaa asehalduri resolutsioon 20.05.1709).

204 Sellele plakatile viitab küll Eestimaa ülemmaakohtu sekretäri Riesenkampffi 1736. aasta “marginaal” ER IV, 18 § 13 juurde: Conf. Publ. 16.01.1702, welche verfüget, daß wenn dem Erbherrn seine entlaufene Bauern nicht innerhalb drey Jahre a tempore scientiae, vindicirt, er seiner Erbrechte verlustig seyn soll: Ewers, Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Land-Rechte, 558; kuid minu kasutatud kohtulahendites ei viidatud nimetatud patendile ega selles sätestatud tähtajale kunagi.

Eiramise põhjus öeldi välja ühes Eestimaa ülemmaakohtu otsuses 1720: EP 16.01.1702 ei kehti, sest Tema Majesteet on kinnitanud Eestimaa vanad privileegid ning kuuluvuse muutumine on EP 29.07.1712 kohaselt võimalik vaid tõelisse hätta sattumise pärast pärusmõisast lahkunute puhul või rüütliõiguses sätestatud 30-aastase katkestamata aegumise korral: EAA 858,1,259: 287–288p (Eestimaa ülemmaakohtu otsus 05.02.1720).

205 Nt Baltikumi suurima aadlivõimuga Kuramaal pärusõigus talupoja üle praktiliselt ei aegunud – tähtajaks oli 100 aastat: Ziegenhorn, Staatsrecht, 292. Kõikmõeldavaid argumente ära kasutada püüdev advokaat võis näidata pagenut ka varastatud asjana nagu pagenud orja Rooma õiguses, kuid nagu kohus vastu väitis, oli “erinevus varastatud asja ja vastu võetud võõra pageja vahel liiga tuntud ja liiga suur, et neid omavahel võrrelda saaks”: EAA 7,1,570 (Viru-Järva meeskohtu otsus 03.04.1783).

võimalikult kiiremini paika panna. Vastupidiselt sellele peeti esimese veneaegse inkvisitsiooniga seotud 1712. aasta otsuses esmajoones silmas pärushärra õigusi: vaid siis, kui pärushärra ei olnud täitnud oma eestkostekohustust, omandas teine mõisnik pärusõiguse sellega, et võttis kõnealuse kohustuse abisaaja päritolumõisalt üle (vrd 2.2).

Näib, et mõneti sarnasel moel ei võtnud Liivimaa kohtupraktika päriselt omaks LO VI §-s 6 sisalduvat kolmekuulist kuuluvuse aegumistähtaega. Kasutatud kohtuotsustes viidati LO VI-ga sätestatud kolmekuulisele aegumistähtajale üksnes adramaarevisjonidel registreeritud inimeste puhul, sest ainult nende puhul võis kindel olla, et adramaarevisjoni käigus laiali saadetud nimekirjade kaudu²⁰⁶ oli päritolumõisa informeerimise nõue omal ajal täidetud.²⁰⁷ Nende puhul nõudsid sedasama ka revisjonide puhul väljastatavad kubermangupatendid.²⁰⁸ (Kui revisjonil registreeritu päritolumõis ei olnud teada ja selle teavitamist ei kaasnenud, ei olnud revisjon otsustav.²⁰⁹) Seevastu kui välja nõutavat pärusalamat ei olnud adramaarevisjonide käigus registreeritud, viitas kohus kuuluvuse aegumise põhjenduseks 10-aastasele aegumistähtajale ka juhul, kui päritolumõisa informeerituses polnud kahtlust. Nt kui nõudva Turnamõisa (Turnushof) mõisnik oli tulnud ise Mazstraupesse (Klein-Roop) ja kõik Turnast pärit inimesed üle vaadanud (vor

206 Damit ein jeder Possessor oder Verwalter die seinem Gute mit Rechte zuständige Bauren entweder also bald abzufordern oder sich wegen deren Ausantwortung zu vereinbahren bemüht sein möge: LVVA 109,1,46: 547–548 (Liivimaa õuekohtu otsus 03.04.1731).

207 LVVA 109,1,46: 547–548 (Liivimaa õuekohtu otsus 03.04.1731); samas 549–550p (sama kuupäeva otsus);

109,1,57: 43–46p (20.03.1736); 109,1,95: 339–342 (08.04.1779).

208 Vene võimuaja alguses kehtis Liivimaal mõnda aega − usutavasti kuni 1725. aasta revisjonini, milleni ka Liivimaa mõisate maksude arvestamise aluseks oli inimeste arv − pagenu päris pärushärra õigusi eirav põhimõte, et revisjonil registreerimine otsustab registreeritu kuuluvuse lõplikult ja olenemata (pagemise) asjaoludest. 31.03.1718 otsustas Liivimaa õuekohus nimelt Riia sillakohtu küsimuste peale koostatud ja kõikidele Liivimaa sillakohtutele saadetud resolutsioonis (leidub nt EAA 4923,1,23: 166–169p), et kui kumbki pool ei ole teadlikult revisjonikomisjoni petnud, on revisjonil kirjapanek lõplik: kui talupoeg on härra teadmata viibinud teises mõisas ning sinna revisjoni käigus kirja pandud, peab ta jääma uude kohta päriseks juhul, kui uus mõisnik ei ole teda oma alamana üles andes teadnud, et tegemist on võõra talupojaga. Niisiis hoolimata sellest, et endine pärushärra ei teadnud, kus antud talupoeg parajasti asub, ega oleks saanudki teda õigel ajal välja nõuda. Resolutsioonis öeldi, et ainult juhul, kui uus mõisnik on revisjonikomisjoni ja seega ka endist pärushärrat petnud ning kui viimasel poleks olnud võimalik oma talupoja asukohale ise kergesti jälile jõuda, s.t teda ei saa süüdistada hooletuses, jääb talle talupoja väljanõudmise õigus alles. Et seda 1718. aasta resolutsiooni põhimõtet muudeti peagi sihilikult, näib kinnitavat isegi vaevumärgatav erinevus muidu pea sõna-sõnalt kokku langevas pagenute vastuvõtmise vastaste patentide tekstis 1716 ja 1730. 1716. aasta patendi sõnul peab talupoja kuuluvus jääma selliseks, nagu selle on paika pannud “kas mullune revisjon või selleks volitatud kohtute otsus, millega ta on mõnele mõisale päruseks mõistetud”: LP 25.04.1716 (86-B). 1730. aasta korralduse järgi aga selliseks, nagu on paika pannud “kas senised revisjonid, kus ta on kirja pandud (zugeschlagen), kuna pärushärra pole teda teavitamise peale välja nõudnud, või selleks volitatud kohtute otsus, millega ta on mõnele mõisale päruseks mõistetud” (minu kursiiv): LP 12.08.1730 (403).

209 109,1,105: 185−189 (Liivimaa õuekohtu otsus 14.05.1743); 109,1,66: 144−148p (27.04.1749); 109,1,106: 37−39p (16.02.1773). Pagemisvastased patendid rõhutasid, et käsitlevad viimase revisjoni järel pagenuid. Liivimaal panid 1716.

ja 1730. aasta patendid talupoegade kuuluvuse paika viimasena peetud revisjoni alusel (v.a kohtu pädevusse kuuluvad segased kuuluvusasjad resp. “avastamata” pagenud). Pagenu äratoomiseks anti pärusomanikule, keda pagenu uuest asukohast oli ametlikult teavitatud, 1716. aastal vaid neli ja 1730. aastal LO VI vaimus 12 nädalat, vastasel juhul pidi võõras talupoeg muutuma uue isanda pärusalamaks. Varasemad pagenud, keda revisjonil ei olnud sellistena avastatud;

kelle kirjapanek oli toetunud valeandmetele, nii et sellega polnud kaasnenud (LO VI § 6 kohast) omaniku teavitamist või kelle kuuluvus oli lahtiseks jäetud, kuulusid kohtu kompetentsi.

sich bringen lassen und examiniert), aga välja nõudmata jätnud.²¹⁰ Kõneldes Liivimaa pagenute aegumistähtajast, räägiti ikka kümnest aastast, mitte kolmest kuust.

Pärushärra õigused vastandusid mõneti võimude huvile, et keegi ei jääks segase kuuluvuse tõttu maksualuste seast välja ning et revisjonil registreerimine oleks kuuluvuse suhtes võimalikult lõplik. Näib, et Eestimaal, kus pärushärra teavitamine LO VI kombel pagenu kuuluvust automaatselt ei muutnud, suudeti riigi huvid ja mõisnike pärusõigused ühendada nii, et teoreetiliselt ehk kohtu jaoks ühe või teise mõisa alla kirjapanemine pärusalama kuuluvust küll ei muutnud − pärishärrale jäi pagenud alama väljanõudmise õigus alles olenemata sellest, kas ja kuidas oli viimane pandud kirja teise mõisa alla²¹¹ −, kuid argielus lähtuti igaühe kuuluvusest sinna, kus ta oli registreeritud.²¹² Pärusalama kuuluvuse alaste kohtuvaidluste arvu vähenemine sajandi keskpaiku osutab sellele, et revisjonikomisjoni tegevus pani suhteliselt väikesel Eestimaal kuuluvussuhted üsna selgelt paika.²¹³ See oli seda lihtsam, et juba esimese Eestimaa päris adramaarevisjoni ajal 1725 oli revisjonikomisjonil võimalik otsustada, et kuna suure näljaaja algusest on möödas 30 aastat, on kuuluvuse aegumistähtaeg täis ning Näljast saati mõnes kohas elanud inimesed loetakse sealseteks pärusalamateks olenemata kohalejõudmise ajast ja asjaoludest.²¹⁴

210 LVVA 6012,1,33: 161–171 ja 7134,1,7 (Riia ülemmaakohtu ja tsiviilasjade kohtupalati otsused 09.04.1786 ja 02.09.1786).

211 EAA 858,1,265 (Eestimaa ülemmaakohtu otsus 25.02/17.03.1730); 858,1,277 (02.03.1741).

Eestimaa esimese n-ö päris revisjoni (1725–1726) komisjon otsustas (30.11.1725 ja 03.03.1726: Ligi, 1725.–1726. aasta adramaarevisjon, 18–19), et mõisates asuvaid võõraid ei tule arvata asukohamõisa adramaade hulka, vaid pärusomanikele välja anda, v.a juhul, kui nad on antud kohas elanud suurest näljast saadik (nii et neile rakendub aegumine) või ei ole nende päruskohta võimalik välja selgitada – nende puhul jääb õigete omanike väljanõudmisõigus alles: Sildmäe, Feodaal-pärisorjusliku tootmise ja feodaalrendi dünaamikast, 27–28.

212 Eestimaa pagenute varjamise vastastes korraldustes – EP 22.08.1729 (EAA 3,1,431: 175–176p) ja seda sanktsioonide osas põhjalikult laiendav EP 06.04.1731 (EAA 858,1,102: 34–35p) – öeldi küll, et adrakohtunik peab tegelema peaasjalikult nende pagenutega, kes on pagenud pärast viimast revisjoni (s.t mitte varasematega, otsekui oleks revisjon küsimuse lahendanud), pöördudes muul juhul korralduse saamiseks kubermanguvalitsuse poole, kuid erinevalt Liivimaa omadest ei kõneldud midagi pärushärra õiguste aegumise kohta seoses tema teavitamisega revisjoni läbiviimise käigus.

213 Herbert Ligi sedastab, et juba 1732. aasta revisjoni ajaks olid 1725.–1726. aasta revisjonil võõrastena registreeritud inimesed oma esimese revisjoni aegsest elupaigast kadunud, enamasti õige pärushärra juurde tagasi toimetatud: Ligi, 1725.–1726. aasta adramaarevisjon, 26. Kui aastatel 1751–1753 toimus Eestimaal “võõraste” kinnistamise ja pagenute väljaselgitamise aktsioon (lähemalt 3.3), selgitati tagasisaatmisele kuuluvatena välja veel vaid üksteist Eestimaa ning kaheksa vene ja ingeri päritoluga pagenut: Sildmäe, Feodaal-pärisorjusliku tootmise ja feodaalrendi dünaamikast, 51.

Vrd tabel 1.

Tabel 1. Eestimaa ülema astme kohtute otsustes kajastuvate päruskuuluvuse alaste juhtumite (v.a osapoolte kokkulepet kinnitava, apellatsiooni formaalsetel alustel lahendava või seda tagasi lükkava otsusega juhtumid) arv viie aasta kaupa.

Alumises reas on näidatud aastad, millest pole säilinud protokolliraamatuid.

Em 2 3 10 5 2 2 1 1 2 1 2 1

1711-15 16-20 21-25 26-30 31-35 36-40 41-45 46-50 51-55 56-60 61-65 66-70 71-75 76-80 81-85 86-90 91-95 96-00 01-06 25

214 EAA 3,1,457: 18; Sildmäe, Feodaal-pärisorjusliku tootmise ja feodaalrendi dünaamikast, 27.

Nii muutusid pagenute kuuluvuse küsimused sajandi lõpu poole üha enam politseiasjaks²¹⁵ nii Eesti- kui ka Liivimaal.²¹⁶ Tõhustuv pagenute püüdmine muutis aegumisaja täissaamise vähetõenäoliseks ning silla- või adrakohtunik lähtus pagenu kuuluvuse üle otsustamisel ikkagi viimasest (adramaa- või hinge-)revisjonist. Kui sajandi alguses tuli selgitada keerulisi kuuluvusküsimusi, siis nüüd oli küsimus varasemast suhteliselt sagedamini kahju hüvitamise nõudes pagenu varjajalt (sh paaril juhul võõra pagenu Venemaale nekrutiks andmise tõttu²¹⁷).