Selles peatükis annab autor ülevaate bakalaureusetöös kasutatavast andmekogumismeetodist, valimi koostamise põhimõtetest ja valimist ning uuringuandmete analüüsimeetodist ja selle piirangutest.
3.1 Uurimismeetod
Autor kasutab oma bakalaureusetöös kvalitatiivset uurimismeetodit, sest peab seda antud teema kontekstis kõige pädevamaks infokogumise meetodiks. Seda meetodit on White’i, Vanc’i ja Staffordi (2010) hinnangul soovituslik kasutada siis, kui on vaja mõista või lahti mõtestada mõne protsessi või nähtuse tähendust, sest erinevalt ankeetküsitlusest ei ole intervjuude läbiviimisel uuritavate vastused kuidagi piiratud või suunatud.
Kvalitatiivse uuringu läbiviimist on kirjeldatud kui tegevust, mis arvestab olukordadega ning tõlgendab materjali praktilisel viisil (Denzin ja Lincoln, 2005, Õunapuu, 2014 kaudu).
Kvalitatiivse uurimismeetodi eesmärk ei ole teha statistikat, vaid selgitada inimkäitumise ja – suhete sisu ning põhjuseid (Ilves, 2009). Autori eesmärgiks ongi koguda erinevate kogukonnaga seotud inimeste mõtteid ja vahetuid emotsioone, kogemusi ning seeläbi proovida seletada ja tõlgendada teatud käitumise ja otsuste põhjuseid.
Kvalitatiivse meetodi rakendamiseks kasutab autor oma töös standardiseerimata intervjuud, et uuritavatelt võimalikult palju seniteadmata informatsiooni kätte saada. Täpsemalt kasutab autor semi-struktureeritud intervjuud, mis annab intervjueeritavale võimaluse vastata küsimustele ainult oma sõnadega (Lepik, Harro-Loit, Kello, Linno, Selg ja Strömpl, 2014).
Autor koostas intervjuu jaoks kaks väikese variatsiooniga intervjuukava, – üks klubi töötajatega intervjuuks (Lisa 1) ning teine vabatahtlikega intervjuuks (Lisa 2) – mida ta vestluse käigus küll abistava materjalina kasutas, kuid mis jätavad võimaluse intervjueerijal ka oma küsimusi vastavalt olukorrale muuta ja reguleerida (Laherand, 2008). Lisaks on tänu vahetule kontaktile ja elavale vestlusele alati võimalik küsida ka täpsustavaid küsimusi, kui miski arusaamatuks peaks jääma (Lepik jt, 2014).
Kuna uuritav teema on võrdlemisi detailne ja palju selgitusi nõudev, leiab autor, et antud uurimismeetod on selleks kõige sobilikum. Lisaks suunavate ja täpsustavata küsimuste
21
esitamisele on Lepik jt (2014) meetodi ühe eelisena välja toonud ka võimalust võtta appi projektiivtehnikad, kui soovitud infoni jõudmine peaks osutuma keeruliseks.
Töö autor viis kokku läbi kuus süvaintervjuud, millest üks viidi läbi FC Flora kogukonnajuhiga jaanuaris ja mida kasutati ka seminaritöö tarbeks ning viis uut intervjuud, mille jaoks oli autor koostanud uued intervjuukavad. Intervjuud lepiti kokku meili teel või täpsustati toimumisaeg ja –koht telefoniteel. Kõik silmast silma läbi viidud intervjuud toimusid FC Flora jalgpalliklubi ruumides ning salvestati nii telefoni- kui ka arvutiprogrammiga, juhuks, kui üks salvestajatest peaks mingil põhjusel alt vedama. Pärast intervjuude läbiviimist need transkribeeriti andmeanalüüsi hõlbustamiseks. Ühe intervjueeritava, FC Flora klubi presidendi Aivar Pohlakuga viis autor intervjuu läbi kirja teel, sest intervjueeritav oli töö autori hinnangul asendamatult oluline osa uuritavatest, kuid paraku teatas uuritav viimasel hetkel erakorralisest probleemist ning ei viibinud järgnevad nädalad enam Eestis. Nii leiti ainsaks intervjuu läbiviimise lahenduseks e-kirja teel suhtlus, sest see võimaldas tiheda graafikuga klubi presidendil ise küsimustele vastamiseks sobiv aeg leida.
3.2 Valim
Intervjueeritavateks olid kolm klubi juhtimisega seotud isikut ning kolm vabatahtlikkusega seotud isikut ning intervjuude eesmärgiks oli uurida nende tõlgendusi ja arusaamasid kogukonna arendamise ja selle olulisuse aspektist. Esimeseks intervjueeritavaks valis autor klubi kogukonnajuhi Marek Tiitsi, kes aitas omakorda töö autoril välja valida järgmised intervjueeritavad ehk intervjueerimise hetkel veel klubi presidendina ametis olnud Aivar Pohlaku, klubi tegevjuhi Jaak Printsi ning vabatahtlike koordinaatori Monica Ranna.
Järgnevalt viis autor läbi intervjuud nimetatud isikutega ning seejärel sai vabatahtlike koordinaatorilt soovitused veel kahe aktiivsema klubi vabatahtliku intervjueerimiseks.
Seega kasutas autor oma valimi moodustamisel lumepallimeetodit ehk leidis esimese uuringu jaoks sobiva inimese, kes töö autori palvel soovitas järgmised antud teema kontekstis kõige paremini uuringusse sobivad inimesed. Rämmer (2014) on lumepallivalimit iseloomustanud just nii, et uurija leiab esimesed sobivad inimesed, kes juhatavad aga edasi järgmiste sobivate uuritavate juurde. Lumepallivalimit peetakse üldiselt väga tõhusaks valimi moodustamise meetodiks, sest see võimaldab autoril jõuda inimeste juurde, kelleni ta iseseisvalt ilmselt poleks jõudnud (Atkinson ja Flint, 2001, Waters, 2014 kaudu). Kui üldiselt peetakse sellist valimi moodustamise meetodi kasutamist vajalikuks siis, kui autoril on vaja jõuda teatavate
22
varjatud gruppideni, siis antud juhul kasutas autor lumepallimeetodit kõige pädevamate ja sobivamate uuritavateni jõudmiseks, kasutades nende soovitamisel eelnevate intervjueerivate abi.
Antud juhul viis autor intervjuusid läbi jooksvalt perioodil 7. jaanuar-29. aprill ning lähtus intervjueeritavate arvu valikul sellest, et intervjuudest saadava informatsiooniga saaksid tööks püstitatud uurimisküsimused kaetud. Kõiki intervjueeritavaid teavitati, et nende intervjuud lindistatakse ning nende nime kasutatakse hilisemalt töö kirjutamisel.
Intervjueeritavad kodeeris autor kasutades kolme osa (vt Tabel 1): amet või roll FC Floras (KJ-kogukonnajuht; P-president; TJ-tegevjuht; VJ-vabatahtlike juht; V1 ja V2-vabatahtlikud), sugu (M-mees ja N-naine) ning klubiga seotud oleku aeg (aastates). Näiteks klubi kogukonnajuhi Marek Tiitsi kood on KJM10 – 36-aastane, klubi kogukonnajuht ja Floraga seotud 10 aastat).
Tabel 1: Kodeeritud intervjueeritavad
Sugu Vanus Roll Floras Seotud Floraga Kood
M 36 Kogukonna arendamine, avalikud
suhted 10 aastat KJM10
M 53 Mängijate karjääri planeerimise
projekti juhtimine 26 aastat PM26
M 35 Klubi igapäevane juhtimine 2 aastat TJM2
N 36 Vabatahtlike juht, koordinaator 25 aastat VJN25
M 39 Vabatahtlik 1 aasta V1M1
N 17 Vabatahtlik 5 aastat V2N5
23
3.3 Uuringuandmete analüüsimeetod
Uuringuandmeteks on käesoleva töö puhul transkribeeritud intervjuud, mida autor analüüsib kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil. Kvalitatiivsele sisuanalüüsile on omane kommunikatiivse konteksti väärtustamine, intensiivne ja paindlik tekstianalüüs ning süstemaatiliste reeglite järgimine tekstide sisu ja tähenduste kodeerimisel (Kalmus, Masso ja Linno, 2015). Hsieh ja Shannon (2005: 1278) on kvalitatiivset tekstianalüüsi kirjeldanud kui uurimismeetodit, milles teksti sisu tõlgendatakse subjektiivselt tekstiandmeid süstematiseerides, kodeerides ja tekstist erinevaid teemasid ning mustreid identifitseerides.
Autor kasutab intervjuutekstide analüüsimiseks kombineeritult deduktiivset ehk teooriast lähtuvat kodeerimist ja induktiivset ehk uuringuandmetest lähtuvat kodeerimist (Kalmus jt, 2015). Esmalt tuletas autor varasemate uuringute ja teadlaste seisukohtade põhjal mõningad koodid ning seejärel tuletas uuringuandmetesse põhjalikumalt süvenedes mõned uued tulemuste kontekstis olulised koodid.
Nagu on tõdenud ka Kalmus jt (2015), siis kvalitatiivne sisuanalüüs ei sea kuigivõrd ambitsioonikaid teoreetilisi eesmärke, vaid võib aidata luua uusi mõisteid või konkreetsema tasandi seletusmudeleid.
3.4 Piirangud
Nagu igal uurimismeetodil, on ka autori töös kasutataval uurimismeetodil omad nõrkused ja piirangud. Näiteks andmekogumismeetodina kasutatava intervjueerimise puhul tuleb kindlasti arvestada sellega, et uurija roll on vestluse vältel väga oluline ning võib suuresti mõjutada respondendi otsuseid, seega tuleks uurijal intervjuu jooksul vältida erinevate märksõnade esile tõstmist ning eeldustega küsimuste esitamist (Blaikie, 2009). Seega tuleks intervjueerijana jääda võimalikult objektiivseks, olenemata uurija suhtest uuritava teemaga.
Lisaks intervjueerimise põhitõdedele tuleb silmas pidada ka hilisema andmeanalüüsimeetodina kasutatava kvalitatiivse sisuanalüüsi juures seda, et tekstiandmete analüüs ja tõlgendamine on võrdlemisi subjektiivne ning uurimuse „tõe“ hindamine võib inimeseti erineda, tulenedes intervjueeritava enda kogemustest või tõlgendustest (Rubin ja Rubin, 2005, Lepik jt, 2014 kaudu). Lisaks võivad tõlgendusi mõjutada uurija kultuur, religioon, amet vm isikuomadusi puudutav tegur.
24
Kõige suurema piirangu kandvate järelduste tegemiseks seab autori uurimusele võrdlemisi väike valim, mistõttu ei saa antud töö ja uuringu tulemuste põhjal teha väga suuri üldistusi, sest nii on oht valedeks järeldusteks (Wimmer ja Dominick, 1994). Siiski on Eesti tasandil intervjueeritud oma ala tippklubi parimaid võimalikke inimesi ning saadud andmed ning nendest tehtud järeldused võiksid olla tulevikuks teistele spordiklubidele kogukonna loomisel, arendamisel ja selle enda jaoks lahti mõtestamisel abiks.
25