Modernismi jaotamise puhul laiaks ja kitsaks (kus lai modernism tähendab just kirjandust, mis ühel või teisel viisil kujutab moderni-seerimise ilminguid ja eriti modernse subjekti olemust ja dünaa-mikat) võidaksegi mõelda, et suurem osa selle sajandi soome kirjandusest on modernistlik. Iseenesest on ka A. Kivi Seitsmes vennas kujutatud traditsioonilise üksiktalupidamise lagunemine j a vendade sobitumine tsiviliseeritud kodanikuühiskonda modernistlik, sest kujutab soome moderniseerimise üht ajaloolist perioodi. On ju Simeonis ka subjekti hajumist, kui ta linnaretkelt joomahulluses tagasi tulles paljastab oma seesmise modernse killunemise.
Kitsa modernismi all mõistetakse kirjandust, mis on üsna eraldunud kirjandusparadigmal loovast kirjandusest. Modernismi-ga püütakse tegelikult kummutada suhet kirjanduse varasema normistikuga. Sellele on omane esteetiline autonoomia, mis tähen-dab, et lõppude lõpuks saab kirjandust hinnata vaid tema artist-likkuse järgi.
Soome kirjanduses on modernistlikku joont nähtud algavat sajandivahetuse niinimetatud uusromantismis j a eriti sümbolismis j a dekadentsismis. Seda on mh täheldanud Pirjo Lyytikäinen
artiklis "Sajandivahetuse sümbolism ja dekadents" teoses Põhi-mõtte võlu. Lyytikäinen näeb uue kunsti taustal üle-euroopalist pessimismi, mis avaldub selle manifesti termini fin-de-siecle sisus.
Tol ajal, seega sajandivahetusel — tsiteerides Lyytikäist — "elasid kunstielus kõrvuti lõpuaegade tunded j a väsimuse, pessimismi ja melanhoolia kujutamine ning teisalt tugev uue ajastu tunnetus, uue ilu ja vormi otsingud". Soome kirjanduses esindasid seda ajahetke mh Volter Kilpi Bathseba, Joel Lehtose Villi j a Perm, L. Onerva Mirdja. Lyytikäinen tõdeb siiski, et
soome sajandivahetuse sümbolistlik ja dekadentlik modernism olid kultuuritunnetuse ja kujutlusvõime asjad; pigem euroopaliku vestluse ja välismaa suurlinnade tõelusest sündinud visioonid kui pilt soome ühiskonnast. Paljudes valdkondades oli modernisee-rumine Soomes alles algusjärgus ning vana võimu tugisambad olid veel tugevalt püsti. Kirjanduses olid sümbolism ja dekadents samas vaid üks voolusid teiste seas — avant-garde, kuid ometi kunstiväljal võistlemas näiteks realismi jätkajate, rahvakirjanduse või uue ajaviitega (Lyytikäinen 1996, 13-14).
Samalaadse käsitluse sajandivahetuse ja selle sajandi alguse nii-nimetatud elufilosoofiliste voolude tulekust ja mõjust Soomele ja soome kirjandusele on esitanud ka Pertti Karkama (Nietzsche, Schopenhauer, Freud) ning Auli Viikari j a Pertti Lassila, viimane 1920. ja 1930. aastate ekspressionismi käsitledes (Karkama 1990).
Teatud määratluse järgi, peamiselt just moodsa killustatud sub-jekti tunnete kujutamise tõttu, võib ka sümbolismi ja dekadentsi pidada modernismiks. Vastuvõtt j a kirjanduse ajalood ei ole seda, välja arvatud viimastel aastatel, siiski teinud. Vähemalt ei ole nad seda sellisena väärtustanud. Näiteks peab V. Tarkiainen 1934. a ilmunud soome kirjanduse ajaloos uusromantismi mingiks
"kar-mile realis"kar-mile" järgnenud estetiseerimiseks j a vastuoluliseks uue otsinguks, mis siiski ei jõudnud mujale kui sinna, et "võib öelda end kujutavat /—/ tolle raske aja liikumatust j a vaimset koormust"
(Tarkiainen 1934, 251). Väärtuslikumaks, edasiviivaks jooneks pidas Tarkiainen tagasijõudmist realismi, mis siiski "jõudis rea-liseeruda siis, kui sajandivahetuse estetiseeriv romantika oli kõr-vale kaldunud tekkinud reaalsusetaju j a aktiveerunud idealismi teelt" j a mida ta seostas rahvusliku iseteadvusega (Tarkiainen
1934, 252; vt ka 254).
Kui uusromantismi nähakse modernismina, on Tarkiaise käit-luses huvitav see, miks uusromantismi mõjud jäid suhteliselt väikeseks ning neil ei tundunud olevat ka vahetult jätkuvust.
Üheks põhjuseks võib ehk pidada uusromantismi selgeid, vahel koguni kohmakal moel ilmnevaid rahvusvahelisi mõjutusi.
Kirjandusel oli sajandivahetuse soome ühiskonnas siiski oma selge ülesanne ning estetiseerivad välismaised mõjustused ei paistnud selle ülesande juures läbi löövat. Suhteliselt lühikeseks jäänud sümbolismi j a dekadentsi periood ka mitte omaksvõetuna, ei suut-nud vastu panna rahvusliku identiteedi ülesehitamisele ega selle tugevdamise väljakutsele, ka siis mitte, kui ta üritas rahvuslikuks muuta universaalsena kujutatud arhetüüpe j a müüte. (Osa neist universaalidest siiski võeti rahvusprogrammi. Parimaks näiteks Eino Leino Helkalaulude kujud.)
Teiseks uusromantismi kärbumise põhjuseks olid vaieldamatult soome ühiskonna-arengu radikaalsed muudatused sajandi esimese kümnendi lõpul. 1905. aasta sündmused viisid paratamatult ka kirjanduse ühiskonnastumiseni uuel viisil. Kirjandus sai lühikese estetistliku "halaperioodi" järel jälle tagasi oma toredalt kõmi-sevad rahvuslikud ülesanded. Selles uues realismis leidus siiski uusromantismi poolt jäetud jäljena tugev sisemaailma kujutus, nimetatagu seda kas või psühholoogiliseks realismiks.
Siinkohal oleks huvitav lähemalt jälgida ka sõdadevahelise aja modernismi, kuid ajapuuduse tõttu piirdun vaid väitega, et see sisaldas üsna palju uusromantismilaadseid jooni. Eriti on "Tulen-kantajatega" seostatud boheemlusel ja eksotismil kokkupuutepunkte dekadentsiga. Samuti rõhutavad kirjanduse ajalood sõdade vahelise perioodi modernismis selle rahvusvaheliste mõjude tähendust.
Soome kirjandussüsteemi vahetu sõjajärgne olukord näib jällegi kriisis olevat. Ajakirjanduses peetud kultuurivestlustes, nõnda-samuti ka ametlikku liini esindavais Riikliku kirjanduskomisjoni aastaaruandeis esitati nõudmisi kirjanduse uuendamiseks, loobu-miseks läppunud psühhologiseerimisest. 1940. aastate niinimetatud vahesituatsioon loovis läbi erinevate kirjanduslike katsetuste j a ettevõtmiste. Ahneid kirjastajaid süüdistati nii kirjandusarvustustes kui ka kirjanduskomisjoni ametlikes aastaaruannetes majandusliku konjunktuuri ärakasutamises. Muu hulgas väitis 1947. a kirjandus-komisjon oma ülevaates järgmist:
Vahest tuleb see osalt soome lugejaskonna kirjandusliku maitse arenematusest, osalt meie kriitikute tegevusest, millel nii sageli puuduvad küpse arvustuse põhijooned ja mis eksib sõnade eba-selgusse või väga superlatiivsesse ülistamisse, osalt aja "konjuk-tuuridest", sellest et ilmunud kirjandus on äärmiselt rikkalik ja eba-ühtlane. Trükimusta pühitsuse on tõepoolest saavutanud paljud teosed, millel on lugevale publikule öelda vaid teisejärgulisi asju.
Kui modernistlikke teoseid hakkas — järjekindlalt selle nimetuse all — ilmuma 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate algul, oli ametlik vastuvõtt algul segaduses. Kõigepealt peeti seda kirjan-duse pakkumist laiendavaks ja mitmekesistavaks suundumuseks, kuid varsti hakati selle vormikatsetusi kritiseerima just rahvusli-kest kriteeriumidest lähtudes. Selle kriitikaga seostub ka niinime-tatud põlvkondade konflikt, uue kriitikute põlvkonna või "falangi"
sissemarssimine. See noor generatsioon astus selgelt ja provotsee-rivalt varasema, eriti koskenniemiliku kirjanduskäsituse vastu. Ta kaitses modernismi eksperimentaalsust vanema sugupõlve eest, kuid oma sisemises modernismi kriitikas oli see siiski üsna krii-tiline.
1950. aastate modernismi vahekord rahvuslikuga väljendub kolmel viisil: 1) eraldumises ühiskondlikust, poliitilisest ja rahvus-likust; 2) rahvusliku ajaloo, eriti lähiajaloo modernistliku tõlgen-dusena; 3) institutsionaalse nõudmisena tõsta rahvuslik kirjandus rahvusvaheliste nõudmiste tasemele.
Esimene tähendab modernismi, mis keerleb rahvusliku tähen-dusmaailma ümber. See on kirjandus, mis püüab puhastada keelt vana retoorika ballastist, aga ka psühhologiseerivast
lähenemis-viisist. Ta kannab endas ideed puhtast kunstist, puhtast kirjan-dusest, mida loob oma tööd professionaalselt teadvustav kirjanik.
Selletaoline kirjandus väljendub puhastumisena peamiselt ehk natsionalistlik-patriotistlikus keelekasutuses (Mummi, Haavikko, luuletajad üldse). See on kirjandus, mida on peetud ühiskonnast põgenemiseks.
Teine tähendab modernismi, mis uue vormikeele abil taasloob uued tõlgendused rahvuslikust tähendusmaailmast. Seega on küsi-mus põhiliselt selles, et moodsa vormikeele abil käsitleti rahvus-likke motiive j a järelikult lõhuti või koguni nihilleeriti traditsioo-nilisema kirjanduse loodud tähendussüsteemi, väärtusmaailma j a eriti ajalookujutust kui rahvusliku mineviku tõlgendust. See modernism esitas kõige selgema väljakutse rahvuslikkusest pakata-vale kirjandusele.
Kirjanik Veijo Meri järgi on sellisel kirjandusel soome kul-tuuriloos suhteliselt pikk traditsioon alates Maiju Lassilast (Kilpi, Jotuni, Lehtonen, Haanpää) kuni tänapäevani (Haavikko, Vartio, Hyry). See ei lahka suuri ja väljapaistvaid saatusi. Meri sõnul need kirjanikud "pole kujutanud soome rahva hinge, vaid rühma inimesi koos naha j a karvadega. Nad ei ole õpetanud ega arendanud, vaid on sundinud neid osa saama oma saatusest, mis oli juhuslikult seotud Soomega".
Ajaliseks tähiseks siin näis saavat 1960. aasta, mil kirjastus WSOY avaldas Väino Linna triloogia Siin Põhjatähe all teise o s a — seega selle, mis kujutab rahvasõda. Samal aastal avaldas
"Otava" kaks 1918. aastat käsitlevat proosateost: Paavo Haavikko Isiklikud asjad ning Veijo Meri 1918. aasta sündmused. Moder-nistide väljakutse tekitas ulatusliku poleemika ajaloolisest tõest j a võimalusest seda kujutada. See väljendus kõige selgemalt moder-nistide ja Väino Linna debatis, kus modernistid seadsid totaal-ajaloo võimaluse kahtluse alla, pidades seda lausa võimatuks.
Selle rahvusajaloo uuestitõlgendusega seostuvad huvitaval kombel ka selliste kirjanike nagu Paavo Rintala ja Hannu Salama teosed j a nende põhjustatud raamatusõjad — juba Paavolaise Sünge monoloog (1944), Rintala Sissileitnant (1963), Salama Jaanipäeva tantsupidu (1964). On kaheldav, kas neid kirjanikke võib pidada modernistideks, aga igal juhul panid nad proovile kirjanduse normatiivse väärtusmaailma j a esitasid sellele
välja-kutse. Sissileitnandi j a Jaanipäeva tantsupeo, miks mitte ka Linna Tundmatu sõduri põhjustatud kirjanduskonfliktid näitavad vähe-malt seda, et kirjandus süsteem ei olnud täiesti eraldunud ühis-konna muudest süsteemidest. Kuigi kirjandus süsteemi sisemine väärtuste paljusus oligi 1960. aastate alguseks tähelepanuväärsel moel kasvanud, oodati muudelt külgedelt, et kirjandus, kui ta ka ei loo ega säilita traditsioonilist väärtusmaailma, siis vähemalt aus-taks seda.
Institutsionaalne nõudmine tõsta soome kirjandus rahvus-vahelisele tasemele. Annamari Särajas, kes vestlustes võttis selgelt modernismi kaitsva hoiaku, nägi 1950. aastate algul kirjanduse ülesannet selle rahvuslikus esindatuses väljapoole. Sarajase järgi ei ulatunud soome kirjandus, eriti aga romaan, esteetilises mõttes rahvusvahelisele tasemele ega pakkunud sellisena võimalust rah-vuslikuks eneseteostuseks.