Risto Turunen
Minu ettekande lähtepunktiks on arusaam, et modernismi on soome kirjandussüsteemis peetud ebarahvuslikuks. See on olnud põhjuseks, miks soome kirjanduses on teatud rahvuslikud jooned võetud omaks üsna suure hilinemisega. Mina vaatlen modernismi omaksvõttu nn rahvuslikus ruumis. Vastuolu, mille modernism sünnitas kirjandusinstitutsioonis, võib tagasi viia kirjanduse üles-annete käsitamisele. Juba selles arutluses peitub võimalus kirjan-duse mõistmiseks niisugusest rahvuslikust vaatekohast, mille järgi kirjanduse ülesandeks on eelkõige rahva valgustamine ja ajaloo kirjapanemine "õigesti". Kirjanduse seesugused funktsioonid on eelkõige pedagoogilised. Modernistliku arusaamise järgi on kirjan-dus iseseisev ja autonoomne.
Ettekandes on keskseks teemaks ka modernismi mõtte kujune-m i n e — kujune-mida selle all on kujune-mõistetud ning kujune-milliseid kriteeriukujune-me rakendatud. Nende küsimuste lahendamiseks on Soomes viimase
10-15 aasta jooksul tehtud olulist modernismialast uurimistööd.
1980. aastate alguseni valitses soome kirjandusuurimuses suhteline konsensus, ent viimase kümnendi jooksul on see pragunenud.
Varem (1950. aastate lõpust kuni 1980. aastateni) mõisteti moder-nismi all ühelt poolt teatud vormipõhimõtteid, teisalt nähti temas perioodi mõistet. Soome kirjanduse ajaloos eristatakse kolme modern ismi perioodi. Esiteks soome-rootsi modernism, teiseks
"Tulenkantajate" modernism j a osalt sellega liituv "Kiila" moder-nism j a kolmandaks viiekümnendate aastate modermoder-nism.
Tänapäeva kirjandusuurimus on avardanud modernismi ajaloo-list ulatust eelmise sajandi lõpuni. Osalt on selle avardumise
põhjustanud kirjanduse uurimise metodoloogiline areng: viimaste kümnendite jooksul on ühiskonnateaduslikest uurimustest võetud kirjandusteadusesse muu hulgas ka moderniseerimise mõiste, mil-lega koos on avardunud kirjandusteaduslik modemismikäsitlus.
Ühiskonna kaasajastumist kujutavat kirjandust on nüüdisuurimuse järgi hakatud pidama modernistlikuks. Seetõttu on mõnedki varem rahvuslikuks kanoniseeritud teosed saanud modernistidelt uue tõlgenduse, mis aga ei ole sugugi ümber lükanud nende rahvus-likku tähendust, vaid modernism on neis omandanud rahvusrahvus-likkuse mõõtme. Vaatlengi oma ettekandes just seda laiemat tähendust, mistõttu keskendun peaasjalikult sõjajärgsele ajale.
Käesoleva seminari üldnimetus on "Kultuuri piirid". Selle raames võib mu teema tunduda liialt spetsiifiline. See viitab kõrg-kultuurile ja eriti kunstikõrg-kultuurile. Kui kultuuri mõistest saadakse aru nii, nagu mina seda mõistan, kui see hõlmab inimese mitme-külgset vaimset j a materiaalset tegevust koos sellega liituvate normide, väärtuste j a praktiliste juhistega, siis moodustab kõrg-kultuur ja liiatigi kõrgkõrg-kultuurne kirjandus sellest üsna väikese osa.
Siiski arvan, et ka kõrgkultuurinähtusele saab läheneda kultuuri-uurimise vahendite j a arusaamadega. See eeldab ainult teatud käsitlusmeetodite avatust, peaasjalikult teksti uurimismenetluse eemaldumist traditsioonilisest j a nähtuste vaatlemist avaramas kontekstis. Oma käsitluses olen lahendanud selle metodoloogilise küsimuse süsteemiteoreetilise lähenemisviisi kaudu.
Kui kirjandusajaloos või kirjandusuurimuses üldiselt räägitakse midagi modernismist rahvuslikus kirjanduses, liidetakse sellele traditsiooniliselt rahvusvaheline aspekt. See tähendab, et rahvus-liku modernismi teoseid vaadeldakse seoses sellega, milline on nende suhe maailmakirjanduse modernistlike vooludega; keskne on komparatiivne vaatlus j a mõjutuste esiletoomine. Sama toimub ka soome modernismikäsitluses.
Võidakse ka öelda, et Soomes on modernismi olemuse suhtes oldud üsna ühel meelel. Modernismi on nähtud ühelt poolt perioo-di j a stiili mõistena, teiselt poolt rühmasidusa mõistena, kusjuures sellesse on liidetud avangardistlik mõõde ("Ultra", mingil määral
"Tulenkantajat", eriti "Kiila".)
Kriitika, mis modernismile varasemates Soome vaidlustes liideti, puudutas peamiselt modernismi maailmavaatelisi mõjusid
ja kirjanduskäsitust, eriti kirjanduse funktsionaalseid olemisviise ja modernismi ebarahvuslikku olemust.
Konsensus seevastu puudutas eriti modernismiperioodi mõist-mist, millega tähistati 1910. aastate lõpu j a 1920. aastate alguse rootsikeelset lüürikat (Södergran, Olsson, Diktonius, 1920. aastate
"Ultra"), "Tulenkantajate" tegevust 1920.-1930. aastatel, osalt ka 1930. aastate "Kiilat", ennekõike aga 1950. aastate uut luulet, hiljem ka sama kümnendi proosat. Minu ettekanne puudutab pea-miselt 1950. aastaid, kuid lähiaja arutelusid silmas pidades vaatlen ka teisi eelnimetatud modernisme.
Viimase 10-15 aasta jooksul on suhteline konsensus moder-nismi osas muutunud. Soome kirjandusteadus on avardanud rah-vusliku modernismi mõistet ka 19. sajandi lõpu kirjandusele.
Pean sellist modernismi laiendamist osalt seotuks Soome 1980. aastate ulatusliku arutlusega postmodernismi üle. Post-modernismist sai mõiste, mille abil periodiseeriti lähiminevikku uuesti. Ka modernism hakkas siis saama uusi tähendusi. Osalt puudutas see keskustelu ka moderniseerimise teemat: postnismi kõnedega liitunud valgustuse projekti lõppemine ja moder-niseerimise kriitika tulid esile 1980. aastate uurimustes j a diskus-sioonides. Ajalookäsitusest johtunud muutused (nt annalistid ja Foucault) põhjustasid ka rahvusliku ajaloo j a rahvusliku ajaloo-kirjanduse ülevaatamise. Kuni 1980. aastateni oli moderniseerimist peetud eeskätt ühiskondlikuks protsessiks, eriti kui sotsioloogia uurimisobjekti, ent uues olukorras paistis see laiema kultuurilise protsessina, kunsti ja kultuuriuurimise objektina.
Tuleb siiski märkida, et eriti kirjandusteaduses on moder-niseerimisele — vastavalt vajadusele — antud vägagi erinevaid, üksteisest lahkuminevaid definitsioone j a sisulisi tähendusi. Pea-asjalikult viimaste aegade uurimus on moderniseerimises rõhuta-nud modernse subjekti sünni- ja arenguprotsesse ning selle prot-sessi kajastamist kirjanduses.
Ise mõistan moderniseerimist laiema ühiskondliku ja kultuu-rilise protsessina, kus keskseks on mõistete süsteemi ja elukesk-konna antagonistlikkus. Sel juhul tähendab moderniseerimine lihtsustatult traditsioonilise ühtsuse killustumist ratsionaalses süsteemis. Ühiskonna struktuuris tähendab see süsteemide ja institutsioonide üha süvenevat eristumist j a spetsialiseerumist.
Nähtuse tasandil mõistetakse moderniseerumist sageli kui ühis-konna linnastumist, industrialiseerumist, tehn i seerum ist, ilmalikus-tumist jne. Kuigi traktorite arvu kasvamine põldudel või kiriku-kirjadest lahkunute lisandumine iseenesest veel ei selgita ega ka kujuta moderniseerimist kui protsessi. Seda võib küll pidada ühiskonna struktuuris toimunud moderniseerumise tunnuseks või võivad teatud tehnilised innovatsiooniprotsessid j a nende kasutu-selevõtmine võimaldada teatud tüüpi ühiskonna arengut. Moderni-seerimine on laiema kultuurilise ja ühiskondliku protsessina komp-litseeritum j a mitmekülgsem protsess kui uute nähtuste sari.
Moderniseerimisele on omane paradoksaalsus. Diferentseerimise j a ratsionaliseerimise areng sünnitab vastureaktsioone, mis püüa-vad sageli osutada vastupanu elukeskkonna ratsionaliseerimist kolonialiseerivale loomusele. See vastastikust mõju avaldav ühis-konna areng tervikuna moodustabki moderniseerimise.
Kui moderniseerimise mõiste on saanud kirjandusteaduse osaks, siis sisaldub see sageli otseselt modernismi mõistes. Kirjan-dust, mis reageerib moderniseerimise arengule seda kujutades, on peetud modernistlikuks kirjanduseks. Näiteks on P. Karkama ühes oma artiklis viidanud A. Järnefeldi Isamaale (1893) kui teosele, mis kujutab soome ühiskonna moderniseerumist, seega ka kui modernistlikule teosele, kuna seal kujutatakse läbivalt individuali-seerimist.