Koondumistega seotud konkurentsiprobleemid

Koondumisega seotud konkurentsiprobleeme võib jagada kahte gruppi. Esimese probleemide grupi moodustavad koondumised, mis lubavad koondumisjärgsel ettevõtjal tõsta märkimisväärselt hindu. Ühinemine monopoliks ja selle tagajärg on tavaliselt klassikaline näide ühepoolsest hinnatõusust. Sarnane tulemus võib tekkida ka siis, kui monopolist omandab uued konkurendid niipea, kui need turule sisenevad.

Teise probleemide gruppi kuuluvad need koondumised, mis võimaldavad salajase kokkuleppe või mõne muu koordineeritud käitumise tekkimise, mis vähese osalejate arvuga turul on hõlpsamini saavutatav ja mis võimaldab kõikidel ettevõtjatel kaubaturul hindu tõsta.

286 H. Hovenkamp. Samas, lk 497- 498.

Koondumiste kontrolli valdavaks eesmärgiks tänapäeval ei ole väikeste ettevõtjate kaitsmine suurte ja edukate konkurentide eest. Nii Euroopa Liidu kui ka Ameerika Ühendriikide konkurentsiõiguse eesmärgiks on murda monopolistlik hinnakujundus ja avalike või salajaste kokkulepete sõlmimise võimalus. Monopolidevastane poliitika keelab ära koondumised, kus risk monopolistlikuks hinnakujunduseks või salajaseks kokkuleppeks on märkimisväärne. Risk on väike, kui näiteks on tegemist tegelike tooteerisustega, mis teevad ettevõtjatel raskeks kokkulepet saavutada või seda hoida.

Siin tekib küsimus, et kui tegelik tooteeristus on olemas, kas siis on üldse tegemist horisontaalse koondumisega või on tegemist hoopis teise kaubaturuga? See küsimus iseenesest ei vähenda konkurentsiprobleemi. Teatud juhtudel, eriti omavahel seotud turgude puhul, on ka konglomeraatsed koondumised problemaatilised. Siin ei saa jätta lisamata, et kaubaturgude piiritlemine on aga kahtlemata konkurentsiõiguse üks keerulisim osa.

Analüüsi juures, et kas tulevikus on võimalik konkurentsi kahjustamise tekkimine (ex ante), mängib märkimisväärset rolli turule sisenemise barjäär. Tegemist on kõigepealt küsimusega, kas turule sisenemise barjäär üldse eksisteerib ning seejärel küsimusega, millise ülesehitusega see barjäär on ?

Kaubaturule sisenemise barjäär on miski, mis lubab turul olijatel kujundada oma hindu monopolistlikult sotsiaalselt mitteaktsepteeritava ajaperioodi jooksul, enne kui efektiivne sisenemine turule taastab konkurentsitasemel hinna ja toodangu hulga.²⁸⁷ Kui räägitakse sisenemise barjääridest, siis tavaliselt keskendutakse kõrgematele hindadele. Hindade tõstmise ja langetamise otsustamine aga iseenesest ei võta kaua aega. Problemaatiline on hoopis toodangu vähendamine, mis üldjuhul kaasneb hinnatõusuga. Ja siin on seos sisenemise barjääriga hoopis tihedam. See on hoob, mis madalate barjääride puhul kaitseb ise konkurentsi. Selgitamaks seda seost, on vaja kasutada majandusteooria abi. Millest siis koosneb kaubaturule sisenemise barjäär?

Ettevõtja, kes kaalub turule sisenemist, peab arvestama mitte ainult tootmise kulusid, vaid ka seda kulu, mis tekib tegevuse käigus piisava müügimahu saavutamiseks, et turule sisenemine ennast ära tasuks. Järgmisena võib rääkida riskist. Majanduses ei

287 H. Hovenkamp. Samas, lk 523.

saa kunagi selles olla täiesti kindel, kuidas turul olijad käituvad ja kuidas tarbijad uue siseneja vastu võtavad. Tegelikult saab ka eraldi barjääri osana välja tuua turul müüdava kauba reklaami, toetuse ja tarbijate lojaalsuse. Edasi tulevad tooteerisused, mis on tihedalt seotud kaubamärgiga ja selle reklaamiga. Tavaliselt proovib turule siseneja vallutada teatud turunišši, kus sisenemise barjäär on madalam. Barjääri osana saab ära nimetada veel riigi või valitsuse tegevust õigusaktide andmisel, samuti litsentse või muid turule sisenemise piiranguid. Seega konkurentsirikkumiste analüüsil tuleb pühendada palju tähelepanu turule sisenemise barjääride uurimisele.

Kui ettevõtjad erinevatel põhjustel on jäänud turule sisenemise barjääride taha, on tegemist potensiaalsete konkurentidega. Kui siin rääkida konkurentsi kahjustamise võimalikkusest, saab kontrolli teostajatele soovitada võrrelda sihtturgu enne ja pärast koondumist. See soovitus näitab samas, kui mõõdetamatu protsessiga tegelikult tegemist on.²⁸⁸ Üldiseks probleemiks on ka see, et koondumiste kontroll nõuab kiiret analüüsi kohe peale ühinemise teate edastamist ja nimetatud võrdlust ei ole alati sellisel juhul võimalik teha. Koondumiste konttrollil on samuti probleemiks see, et kui potensiaalne konkurent siseneb turule koondumise teel, siis ta ei kasuta oma võimalust otse turule siseneda ja ta tegelikult konkurentsiolukorda turul ei paranda.

Kõik ohud, mis tunduvad konkurentsi kahjustamisena, ei pruugi seda olla.

Konkurentsiõigus ei tegele koondumistega, kus väärtpabereid või muud vara ostetakse ainult eesmärgiga investeerida. Eksisteerib muidugi risk, et salajane või avalik kokkulepe võib esile kerkida ootamatult. Kriteeriumeid “konkurentsi kahjustamine” ja

“investeerimise eesmärk” ei tohiks aga analüüsida koos. Eeldatakse, et konkurentsi ei plaanita kahjustada väärtpaberiturgude ega muude vastavate kauplemiskohtade kaudu. Ka Ameerika Ühendriikide monopolidevastases õiguses on need eraldi analüüsid ja investeerimise eesmärgi erandil ei ole mingit pistmist sellega, et Claytoni seadus räägib ka osalisest omandamisest.²⁸⁹

Koondumine, mis ei ole ei horisontaalne ega vertikaalne, on konglomeraatne.

Esmapilgul võib ka konglomeraatne koondumine tunduda konkurentsile negatiivseid tagajärgi toovana. Sõna “konglomeraatne” tähendab liitu absoluutselt mitteseotud

288 H. Hovenkamp. Samas, lk 561.

289 H. Hovenkamp. Samas, lk 549.

kaupade või tegevuste vahel ja sellest tulenevalt konkurentsiõigus üldjuhul ei tegele puhaste konglomeraatsete koondumistega. Tegelik oht konkurentsi kahjustamiseks on sellistel juhtudel väike. Enamus konglomeraatsetest koondumistest, mis on konkurentsiõiguse reguleerimise objektiks, toimub ettevõtjate vahel, kes on teineteise suhtes suhteliselt lähedastes turusuhetes. Näiteks ettevõtjate koondumist, kes toodavad sama kaupa, aga müüvad seda erinevatel geograafilistel turgudel, nimetatakse turgu laiendavaks koondumiseks. Koondumist ettevõtjate vahel, kes müüvad erinevat kaupa, mis on aga mõnes mõttes identne või üksteisega seotud, kutsutakse toodet laiendavaks koondumiseks.²⁹⁰ Mida lähedasemad on turusuhted kahe ettevõtja vahel, seda suuremat efektiivsust võib toota nende koondumine, mida analüüsil kaalutakse. Konglomeraatsete koondumiste puhul ei saa tegemist olla nii suure efektiivsuse kasvuga, kui see võib olla teiste koondumiste puhul. Aga sellegipoolest saab rääkida võimalikust efektiivsuse kasvust, näiteks müügi ja reklaamikulude vähendamine ühiku kohta. Samuti on võimalik teatud püsikulusid ühiku kohta alla viia, näiteks suurem ettevõtja võib palgata omale raamatupidaja, juristi või muu spetsialisti ja ei pea seda teenust sisse ostma. Samuti võib konglomeraat kasutada oma sisemisi kapitaliressursse ilma, et peaks kapitaliturgudelt neid otsima ja ostma, näiteks võlakirju emiteerima või laenu võtma.

Turustamise, tootmise ja dünaamilise efektiivsuse edendamist soosiva konkurentsipoliitika juures toetutakse Chicago koolkonna postulaadile, et suurtel ettevõtjatel on suurem efektiivsus.²⁹¹ Nii Ameerika Ühendriikide kui ka Euroopa Liidu konkurentsiõiguses saab siiski eristada kahte liiki ohtusid, mida konglomeraatsed koondumised konkurentsile tekitavad. Esiteks võib tekkida salajane kokkulepe või oligopoolne hinnakujundus, kuna turule jääb vähe ettevõtjaid. See võib eemaldada rohkem potensiaalse kui tegeliku konkurentsi nende ettevõtjate vahel.

Teiseks usutakse, et tagajärjeks võib olla ebaefektiivsusele viiv välistav praktika, mis võib seisneda teatud vastastikustes bartertehingutes, sidumistes ja röövellikus hinnakujunduses. Samasugused probleemid on ka Euroopa Liidu konkurentsiõiguses.

290 H. Hovenkamp. Samas, lk 551.

291 Vt ka P. Kuoppamäki. Markkinavoiman sääntely EY:n ja Suomen kilpailuoikeudessa.

Yliopistollinen väitöskirja, Soumalainen Lakimiesyhdistys, Helsinki, Gummerus Kirjapaino Oy, Jyväskylä, 2003, lk 157.

Koondumiste probleemidega seonduvalt on asjakohane tuua veel üks näide rikkumise kohta, kui üks isik tegutseb kahe ettevõtja ühise juhina. Ameerika Ühendriikide praktikas on see teatud konkurentsi kahjustavatel juhtudel keelatud. Need juhud on seotud sellega, et nende ettevõtjate vahel peavad ka muud kokkulepped olema keelatud, näiteks hinnakokkulepped. Need juhud ei olene sellest, kas koondumine oleks lubatud.²⁹² Eesti äriseadustiku § 312 lõike 1 punkti 3 kohaselt ei või näiteks aktsiaseltsi juhatuse liige ilma nõukogu nõusolekuta olla aktsiaseltsiga samal tegevusalal tegutseva äriühingu juhtimisorgani liige, välja arvatud juhul, kui tegemist on ühte kontserni kuuluvate äriühingutega.²⁹³ Ühe isiku osalemisel erinevate ettevõtjate juhtimisel on sarnaseid elemente koondumistega. Ühise juhiga on asjakohane võrrelda ühisettevõtet. Ühiseks jooneks on siin, et neil mõlemal on erinevaid ettevõtjaid ühendav roll. Konkurentsile on väga ohtlikud salajased kokkulepped, samuti on konkurentsile ohtlik kokkumänguline seos ettevõtjate vahel, mida ühine juht võib soodustada. Sellest tulenevalt on põhjendatud rangema iseloomuga keelu kohaldamine juhtimise ühendamise puhul.