Ühiskond on üles ehitatud kolmele sambale:
- era ärisektor, mis teenib osanike huve;
- avalik valitsussektor, mis teenib kodanike huve;
- avalik-era mittetulundussektor, mis teenib ühiskonna huve.
Kolme sektori koostöö sisaldab endas väärtusi, mis tagavad demokraatlikule riigile iseloomuslikud tunnused nagu tegevuste läbipaistvus, vastutusvõime, usaldusväärsus, osalusdemokraatia garanteerimine, hea valitsemine jne.
Kolmanda- ehk mittetulundussektori temaatika on avalikkuses märkimisväärset tähelepanu pälvinud just viimastel aastakümnetel ning sageli mitte positiivses kontekstis. EV kiire taasiseseisvumise järgse ülesehituse perioodi tulemusel on teravalt päevakorda tõusnud turumajandusega kaasnenud sotsiaalsete probleemide aktualiseerumine. Protsess ei ole käsitletav pelgalt Eesti kontekstis, vaid sarnaste küsimuste ees seisab kogu globaliseeruv maailm. Elanikkond on jagunenud rahvuslikeks ja kohalikeks, süvenenud on inimestevaheline ebavõrdsus ning kihistumine. Lisaks majanduslikule ebavõrdusele võib täheldada lojaalsuse vähenemist institutsionaalsetesse suhetesse, mis kontributeerisid ühiskonnaliikmete turvatunnet eelmistel sajanditel. See on käsitletav nii tarbimiskäitumise protsessides kui ka inimsuhetes – inimeste piiratum osalemine organisatsioonilistes tegevustes jne.
Sotsiaalse kapitali kui inimeste kuuluvus ehk “meie” tunde vähenemine on Robert Putnami (2003: 3) hinnangul kaasa toomas tõsiseid tagajärgi, mis eelkõige väljendub indiviide füüsilise ja psüühilise heaolu vähenemises.
Riigi edu või ebaedu määratlemisel on inimeste hoiakute kujundamine kriitilise tähtsusega (Kallas 2002). Rahvusliku diskussiooni süvenedes on kinnistumas arusaamine, et just kolmas sektor on asendamatu jõud ühiskonna vaimse kliima parandamisel, usalduse kasvamisel, kogemuste omandamisel koostööks ning ühiskondlikuks dialoogiks sel viisil, et see suurendaks ühiskonna kui terviku käsutuses olevat tsiviliseeritust ehk summaarset sotsiaalset kapitali (Ruutsoo 2001).
Kodanikeühiskond ei asu riigivõimust allpool, vaid samal tasapinnal ning ühiskond ei ole hierarhia vaid suhtlemine. Vajalik on üksteise kuulamise tahe (Lauristin 2003).
Arenenud riikides on kolmandal sektoril märkimisväärne roll riigi elanikkonna ja valitsuse koostöö täiustamisel ning ühiskonna sotsiaalse kapitali suurendamisel. Just mittetulundussektorit peetakse tänu inimlähedusele parimaks kaasarääkijaks seaduste väljatöötamisel ja avalikkuse hinnangute mõjutamisel.
Arenenud riigid peavad kolmanda sektoriga koostöö peamisteks partnerlusväljunditeks (The World Bank 1996):
- teenuste ja toodete pakkumine – eeskätt vajaduste osas, mis ei ole rahuldatud riigi või erasektori poolt;
- valitsuse assisteerimine riigi arengu eesmärkide saavutamiseks – võimaluste ja oskuste panustamine tegevustesse, mille läbiviimiseks on sihtasutustel ja mittetulundusühingutel konkurentsieelis, nagu näiteks erinevate kampaaniate läbiviimine, informatsiooni andmine teatud vähemusgruppide vajaduste kohta jne.;
- alternatiivpakkumiste tutvustamine seaduste koostajatele;
- meetmete täiustamine valituse ja kohaliku omavalitsuste programmide vastustuse ja läbipaistvuse suurendamiseks.
Kolmandale sektorile indikatiivsed tunnused avalduvad selgemini võrdluses ärisektoriga. Mõlemal sektoril on identseid jooni nagu juriidilise keha vajadus, juhatuse (ja nõukogu) olemasolu, sarnased kulutused, võimalus teenida tulu, teha investeeringuid, produtseerida tooteid ja teenuseid. Erinevus seisneb keskendumisel erinevatele väärtustele (Altnurm 2000). Äriühing opereerib omanike hüvangu nimel ning omanikud reguleerivad kasumi jaotuvust. Ettevõtjad saavad toimimiseks kasutada majanduslikke vahendeid nagu: konkurents, pakkumiste tagasilükkamine, poliitiliste jõudude toetamine. Sihtasutusel omanikering puudub ning kasumi jagamine organisatsiooni liikmete ja toetajate vahel ei ole legaalne (Hopkins 1993).
Avaliku sektori organisatsiooni eesmärgiks on seista avaliku huvi eest ning sihtasutus saab oma tulusid kasutada ainult põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
Kolmas sektor on nii Eestis kui maailmas omandamas aina mastaapsemaid mõõtmeid.
Olukord, mis valitses kümme aastat tagasi ja täna on kardinaalselt erinev, st. tänaseks päevaks eksisteerib valdkonnas:
- konkurents;
- turul on uued eksperdid, kelleks on sageli konkurendid teistelt tegevusaladelt;
- mittetulundusliikumises on tekkinud äriline suunitlus – võisteldakse toodete, finantseeringute, klientide ja toetajate nimel, pakkudes laiaskaalalist teenust;
- mittetulundusorganisatsioonid tegelevad turundusega;
- mittetulundusühingute kultuuriline soosing on kahanenud – enesega rahulolu on kultiveerinud saavutusvajadust ebapiisavalt ning eksisteerimine pelgalt aatelise idee nimel ei ole enam piisav. Nüüdseks on paljud kolmanda sektori organisatsioonid oma strateegiad täiustanud eristava tegevusega. Organisatsioonid peavad vaatama end kui teenuste pakkujat teatud sektoris ning toimima liikmete hüvanguks, mitte vastupidi;
-süvenenud meedia rafineeritus on suunanud toetajaid mõjutama mittetulundusühendusi ja sihtasutusi oma kommunikatsioonimehhanismide kaasajastamiseks (McLeish 1995).
1.3.1 Mittetulundussektori kujunemine Eestis
Mittetulundustegevus baseerub ühistegevuse põhimõtetele, millele pandi Inglismaal alus juba 19. sajandil. Kodanikualgatuse teke seltsiliikumise näol ja ühistegevus-liikumise väljundid Eestis langevad samuti samasse ajajärku (Leetsaar 2001).
Tänane lähteseis EV kolmandas sektoris on kujunenud eeskätt läbi 1990ndate aastate alguses toimunud reformide ja seadusandlike regulatsioonide. Kuivõrd Eesti majanduse ülesehituse protsessis omasid suuremat tähelepanu äri- ja osaühingud, oli kodanikeühiskonna areng toetatud nõrgemalt. Küsimusele, millises ulatuses on kodanikeühiskonna arendamine Eesti avaliku sektori vastutusalas, otsitakse vastust jätkuvalt. Riigikogu poolt 12.12.2002.aastal heaks kiidetud “Eesti kodanikeühiskonna arengu kontseptsioon” on loomise käigus läbinud vaevarikka tee. Juba 2000. aastal kohtas kontseptsioon tutvustuse käigus poliitikute hulgas vastakaid arvamusi.
Kultuurikomisjoni liige Marju Lauristin toetas seisukohta, millega dokumendis oleksid reguleeritud riigi toimimise põhimõtteid kodanikuühiskonna loomisel. “Riik
ei saa luua kodanikuühiskonda. See on kodanikuühiskonna mõistele vastu käiv. (...) Kodanikuühiskond peab ise arenema. Küsimus on, mismoodi me saame panna riigile teatud ülesandeid, et riik seadusandjana näitab, et ta oleks kodanikuühiskonnaga kontaktis kui partneriga, aga mitte enamat”.2 Arutelude tulemusena jõuti seisukohale, et kodanikeühiskonda vaadeldakse ühiskonna avaliku sfääri osana, kus/milles toimub diskussioon ühiskonna soovitavate arengusuundade üle3.
Avaliku ja kolmanda sektori vaheliste koostööküsimuste lahenduste otsimise ees seisis eelmisel kümnendil ka muu maailm. Avalikus halduses leidsid laiaulatuslikku kasutamist inglise keelsed mõisted “governance” ja “good governance”, ehk eesti keelde tõlgituna “valitsemine” ja “hea valitsemine”. Tegemist on mudeliga, mis näeb ühiskonna juhtimise muutusi konkurentsi, valikuvabaduse, partnerluse ja koostöö intensiivistamisel valitsuse, ettevõtjate ja vabaühenduste vahel (Kruuda 2004).
Samuti võimaldab hea valitsemise mudel tuua avalikku sektorisse erasektorile omaseid tööpõhimõtteid ja juhtimisprintsiipe, mis aitavad kolmanda sektori organisatsioonidel saavutada nii vajalikku efektiivsust.
Hea valitsemise tunnuslikud omadused on:
- võimu vastutustundlik teostamine;
- süsteemne otsustamine, suunamine ja kontrollimine, mille eesmärgiks on tagada organisatsiooni pikaajalised visioonid, strateegiad ja stabiilisus (Sild 2004)4.
Hea valitsemise mudeli loomise taga on mitmed rahvusvahelised doonorabi pakkuvad organisatsioonid ning seda on levitanud alates 1990ndate algusest Maailmapank, Ühendatud Rahvaste Organisatsioon jt. Eestis on mõiste leidnud käsitlemist, kuid mudeli kohandamine ja rakendamine ei ole laiaulatuslikult realiseerunud.
2 Riigikogu kultuurikomisjoni istungi protokoll nr. 90.
http://www.hot.ee/taivoahti/KK1804.html, veebruar, 2005.
3 Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioon (2002). Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.http://emy2.myrien.com/dokumendid/ekak.html, veebruar, 2005.
4 Sild, A. (2004). Koolitus “Lihtsad meetodid ühenduste sisemiseks arenguks ja heaks partnerluseks”
projekti “Koostöö tugevdamine Eesti avaliku sektori ja ettevõtteid esindavate organisatsioonide vahel”
raames. 28.-29.september.
“Eesti kodanikeühenduse arengu kontseptsioonis” esitatud põhimõtete juurutamisel ning hea valitsemise mudeli seisukohtade hindamise tulemusel, võiksid Eestis lahendust leida küsimused, mis on päevakorda tõusnud ka käesoleva uurimustöö kontekstis käsitlemist leidvates sõnavõttudes ja uuringutes. 2002.aasta 07.aprillil toimunud Mittetulundusühenduste Ümarlaua Suurkogul väljendas Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni aseesimees Aadu Luukas arvamust, et Eesti majanduse arengu intensiivistamiseks ning konkurentsivõime suurendamiseks on avaliku-, era- kui kolmanda sektori koostöö hädavajalik. Parema teineteisemõistmise tulemusel võiks Eesti 2010. aastaks muutuda Euroopa edukaimaks riigiks, kes on kõige kiiremini suutnud tõsta inimeste elukvaliteeti5.