4. Analüüs
4.2 Intervjueerimistehnika analüüs
4.2.1 Küsimuste analüüs küsisõna tüübi alusel
Heaks küsimuseks peetakse intervjuudes üldjuhul selgelt ja konkreetselt esitatud küsimust (vt lk 13). Allpool olev analüüs vaatleb eraldi küsimuste pikkuseid, küsisõnade tüüpe, küsimuste arvu ning küsimustele antud vastuseid.
4.2.1.1 Suletud küsimused
Suletud küsimusi esitati intervjuudes kokku 249 korral (vt joonis 5). Vastavalt varasematele laste psühholoogia ja arengu uuringutele (vt lk 12) soovitatakse lastega vesteldes olla suletud küsimuste esitamisel ettevaatlik, kuna eelkooliealistel lastel on tavaks suletud küsimustele pigem jaatav vastus anda, kui öelda „ei tea“. Käesoleva uuringu raames vastasid lapsed suletud küsimustele „ei tea“ kolmel korral. Ühel korral kehitas laps sõnu lausumata suletud küsimuse peale õlgu ja andis sellega märku, et ta ei tea vastust. See viitab laste suutlikkusele hinnata oma kompetentse ja tunnistada, et vastust ei suudeta anda.
Näide intervjuust, kus laps vastab suletud küsimusele konkreetselt „Ei tea.“
V: Aga kas reklaame on vaja?
E: Ei tea. (Kehitab õlgu.) (Intervjuu nr 5)
Sarnane näide teisest intervjuust, kus lapsed vastavad lühikese aja jooksul mitu korda, et nad ei tea vastust, oma kompetentse ise adekvaatselt hinnates.
V: Herman, ja Geiri, tulge palun istuge tagasi. Geiri, räägi sina, kas suurtele inimestele on mõeldud teistsugused reklaamid kui lastele.
G: Ma ei tea.
V: Herman, palun tule istu. Mis sina arvad sellest, kas suurtele on mõeldud teised reklaamid kui lastele.
H: Ee… ma ei tea. (Intervjuu nr 2)
Järgmises näites ei sõnasta laps oma vastust, kuid õlakehitus annab märku, et ta ei tea tõenäoliselt esitatud küsimusele vastust.
V: Aga kas lapsed suurte filme võivad vaadata?
A: (Kehitab õlgu). (Intervjuu nr 3)
Selge nõustumise või mittenõustumisega vastasid lapsed kokku 127 korral. Jaatavalt (andes vastuseks sõna „jaa“, noogutades või öeldes „mhmhh“) vastasid lapsed seejuures suletud küsimustele 95 korral ja eitavalt 32 juhul. Seega ei saa antud uurimuse tulemusi arvesse võttes väita, nagu eelistaksid eelkooliealised lapsed suletud küsimustele tingimata jaatavalt vastata. 119 korral andsid lapsed suletud küsimustele teistsuguseid vastuseid kui „ei tea“, „jah“, „ei“, „mkmkk“, „mhmhh“, noogutus, pearaputus.
Hoolimata sellest, et „kas“ küsimus eeldab enamasti lühikest vastust, andsid lapsed paljudel juhtudel pikki, selgitusi sisaldavaid vastuseid. Näide intervjuust nr 6.
V: Kas sulle meeldib nendega koos vaadata?
A: Jaa, selle… sellepärast, et siis on nagu parem vaadata. Siis ma nagu ei pea niimoodi hirmu tundma, et tulevad keegi nüüd sisse, tulevad pätt või keegi sisse.
Ja samast intervjuust veel ka teine sarnane näide:
V: Mhmhh. Kas see oli siis väljamõeldis?
A: Jaa, kuna tegelikult pole siukst … aint, no tegelikult pole niimoodi võimalik, et, et nad lähevad gloobuse sisse ja ...
Mõlema näite puhul vastab laps küll jaatavalt, kuid on selge, et ta ei tee seda üksnes seepärast, et küsitlejale meele järele olla ja mingi vastus anda, vaid laps selgitab omal initsiatiivil pikemalt, mida ja miks ta arvab. Seega toimib suletud „kas“ küsimus laste puhul mõnel juhul ka avatud küsimusena, kuna initsieerib last põhjendama, arvamust avaldama.
4.2.1.2 Avatud küsimused
Avatud ja küsisõnata küsimustele andsid lapsed vastuseks pearaputuse, peanoogutuse,
„mhmhh“, „mkmm“, „mmm“ või olid vait 120 korral, kusjuures enamik (94) sellise vastuse tinginud küsimustest olid küsisõnata peegeldavad küsimused, mille sisu eeldaski kas nõustumist või pikemat selgitust.
Näide intervjuust nr 2, kus laps vastab küsija peegeldamisele ehk antud juhul kontrollküsimusele jaatavalt.
H: Mul ei tulnud üldsegi hirmu.
V: Sinul ei tulnud hirmu?
H: Mkmm. (Intervjuu nr 2)
Samalaadne näide teisest intervjuust, kus küsija usutleb vastajat tema vastuse õigsuses kaheldes uuesti üle.
M.-M: Aga ingliskeeles ma saan juba ise aru.
E: Päris saad aru või?
M.-M: (Noogutab) (Intervjuu nr 7)
Enamik avatud küsimusi (vt joonis 6) algas küsisõnaga „mis?“. „Mis?“ küsimusega püüti teada saada:
1. Eelistusi („Mis on su lemmikmultikas?“) 2. Huvisid („Mis sa sealt kuulad?“)
3. Arvamusi („Mis sa sellest Reporterist arvad?“)
4. Mälestusi („Mis sulle meelde näiteks tuleb, millist sa oled telekast näinud?“) 5. Sündmustikku („Mis seal tavaliselt tehakse?“)
6. Tegelasi („Mis see Barnie on?“) 7. Definitsioone („Mis see reporter on?“)
8. Tiitleid, nimesid, nimetusi („Mis selle tüdruku nimi on?“)
Seega kasutavad küsitlejad „mis“ küsimust sageli just muude küsimuste asemel, mõtlemata teistele võimalikele variantidele. Näiteks võinuks küsitleja küsimuse õige formuleeringu, konkreetsuse ja selguse huvides küsida „Mida sa sealt kuulad?“ selle asemel, et küsida „Mis sa sealt kuulad?“. Samuti oleks saanud esitada küsimuse „Mida seal tavaliselt tehakse?“, mitte „Mis seal tavaliselt tehakse?“. Küsisõna eesmärgiks on üldjuhul määrata oodatava vastuse suund. Seega ei saa väita, et „mis“ küsimus end alati õigustaks. „Mis“ küsimused on sageli laste jaoks liialt suure mahuga ning taotlevad seejuures väga konkreetseid definitsioone või nimesid, nimetusi.
Avatud küsimuste tüübid küsisõna järgi intervjuude põhiselt on esitatud joonisel 6.
Int nr 1
Int nr 2
Int nr 3
Int nr 4
Int nr 5
Int nr 6
Int nr
7 KOKKU
Kes 0 5 7 0 1 2 1 16
Millal 1 0 6 1 4 4 0 16
Kuidas 1 3 5 7 3 0 1 20
Mis 17 26 31 17 4 7 23 125
Miks 9 10 5 2 7 3 3 39
Missugune,
milline 4 5 15 1 9 5 0 39
Kus, kust 2 1 2 2 0 0 6 13
Muud 9 12 16 5 12 8 8 70
Joonis 6. Avatud küsimuste jaotumine küsisõna järgi intervjuude põhiselt.
4.2.1.3 Valikvastustega küsimused
Valikvastustega küsimusi peetakse kirjanduse järgi (vt lk 13, Kask 2009) laste intervjueerimisel ohtlikuks, kuna neile kipuvad lapsed uurijate sõnul vastama viimase vastusevariandiga (vt lk 13). Käesoleva uuringu raames esitas moderaator valikvastustega küsimusi 34 korral. Neist 24 olid suletud, 2 avatud ja 8 küsisõnata küsimused.
Valikvastusega küsimuste jagunemine
Avatud küsimused
6%
Suletud küsimused
70%
Küsisõnata küsimused
24%
Joonis 7. Valikvastusega küsimuste jagunemine küsimuste tüübi alusel.
Lapsed andsid valikvastustega küsimustele vastuseks viimase valikuvariandi 12, esimese valikvariandi 10 ja sootuks mõne muu vastuse 12 korral. Seega ei saa antud uurimuse puhul väita, justkui kipuksid lapsed enamasti valikvastustega küsimustele vastuseks andma viimase küsitleja poolt sõnastatud valikuvariandi, nagu väidab kirjandus (vt lk 13). Lapsed ei ole arusaadava ja selge valikvastustega küsimuse puhul kallutatavad. Küll võib aga märgata, et segadusse sattudes vastavad lapsed valikvastusega küsimusele nõustuvalt noogutusega. Probleem ei ole seega küsimuse tüübis (valikvastustega küsimus), vaid pigem küsimuse formuleeringus. Kui küsimuse sõnastus on lapsele keeruline ja arusaamatu, kipub laps vastama nõustuvalt. Sellisest olukorrast pärineb ka alljärgnev näide, kus laps vastab alguses küsimusele noogutusega, kuid hiljem selgub, et ta siiski ei oska antud küsimusele vastata.
V: Nädalas vaatate mitu korda või ühe korra?
L: (Vaikus) Mmm…(Noogutab) V: Ühe korra?
L: (Vaikus)
V: Sa ei ole päris kindel, mitu korda te vaatate?
V: Sa ei tea täpselt?
L: Mhmhh (Intervjuu nr 1)
Järgmise näite puhul esitab küsija kaks suhteliselt pikka küsimust, pakkudes seeläbi vastajale korraga välja neli vastusevarianti.
V: Aga sa ütled, et seal on mõlemat – et seal on sõda ja romantikat. Aga need on
… kas need on siis mõlemad suurtele mõeldud asjad või lastele? Või on üks ühele ja teine teisele?
E: (Noogutab) Mhmhh.
K: Üks ühele ja teine teisele.
V: Kumb siis lastele on?
K: Ikka suurtemate oma ja suurtel on ikka väiksemate. (Intervjuu nr 5)
Ülal toodud näitest võib näha, kuidas vastaja E küll noogutab küsimuse peale, kuid jääb arusaamatuks, millega ja kas üldse püüab ta tegelikult nõustuda. Kuna küsitlejale jääb esialgu mulje, et teine vastaja K mõistis küsimuse sisu, esitab intervjueerija järgmise küsimuse. Viimasest vastusest nähtub, et vastaja jaoks on kogu küsimus siiski liialt pikk ja arusaamatu ning selgusetuks jääb tegelikult seegi, millisest küsimusest laps üldse aru sai.