Selleks, et lapsi intervjueerida, on vajalik omada baasteadmisi sellest, millistes mõtlemisühikutes laps informatsiooni kodeerib ning kuidas ta nende kaudu kommunikeerub. On selge, et ajakirjanikul, kes pole igapäevaselt laste intervjueerimisele spetsialiseerunud, on keerukas korraga mõista kõiki lapse arengu seisukohast olulisi faktoreid. Ometi et saa nende arengu iseärasustest päris mööda vaadata. Oluline on vastavalt kõne alla tuleva teema fookusele ja intervjueeritava lapse vanusele enesele selgeks teha järgnevad punktid (Wilson et al 2001: 1).
1. Mida suudab laps meenutada ja kui tõepärased on tema mälestused?
2. Kuidas mõistab laps kontseptsioone nagu kõrgus, raskus, aeg, vanus, tõde, salajane jne?
3. Millised on tüüpilised lapseea hirmud?
4. Millistest küsimustest suudab laps aru saada?
Käesoleva töö konteksti arvestades on mainitud loetelust olulisim kahtlemata viimane punkt, kuna just sellest, milliseid küsimuse tüüpe ja formaate suudab laps mõista, saab alguse intervjuu planeerimisprotsess.
Osa autoreid on lapsi iseloomustanud kui väga erilisi inimesi, mis tähendab, et nad erinevad täiskasvanuist, kes kirjeldavad maailma nii, nagu me seda teame ja tunneme (Greig et al 2007: 4).
Lapsed ei erine siiski mitte üksnes täiskasvanuist, vaid eri vanuses lapsed erinevad oluliselt ka üksteisest. Selleks, et mõista, mida kindlas vanuses ja arengu astmes laps suudab, teab ja oskab, on vajalik lähemalt uurida lapse arengu iseärasusi.
Šveitsi bioloog ja üks tuntumaid lastepsühholooge Jean Piaget on arengupsühholoogia teooria looja. Ta kirjeldab lapse arenguprotsesse astmelisena, tuues esile neli peamist vahemikku:
1. Sensomotoorne staadium - sünnist kuni 2. eluaasta lõpuni.
2. Operatsioonieelne staadium – 2,5. kuni 6. eluaastani. (Lapsel tekib intuitiivse mõtlemise/teadmise võime, mis tähendab, et asju teatakse või usutakse põhjendusteta. Laps suudab korraga keskenduda vaid probleemi ühele silmatorkavale omadusele. Eelkooliealine laps on egotsentriline – ta näeb maailma vaid iseendast lähtuvalt. Sellest tulenevalt ei suuda laps eristada subjektiivset objektiivsest. Laps on võimetu eristama selles staadiumis näivust ja tegelikkust.)
3. Konkreetsete operatsioonide staadium – 6. kuni 12. eluaastani. (Arengu eesmärgiks on asjadevaheliste suhete ja klasside mõistmine, struktuuri loomise oskus.)
4. Formaalsete operatsioonide staadium - 12. eluaastast alates.
Käesolev töö keskendub eelkooliealistele lastele vanuses 5-7 eluaastat, mis Piaget`
teooria järgi liigitub operatsioonieelse ja konkreetsete operatsioonide staadiumi alla (Butterworth & Harris, 2002). Kuna operatsioonieelses staadiumis usuvad lapsed asju sageli põhjenduseta, tuleb intervjueerijal arvestada, et küsimused, mis eeldavad keerulist analüüsi, võivad lapse jaoks olla vastamiseks keerulised, kuna laps pole asjadele varem sel viisil mõelnud. Samuti võib lapsel olla keeruline vastata, miks on üks asi teisest tingitud, kuna seoste loomise oskus alles areneb.
Lapsed vanuses 2-6 eluaastat mõtlevad selle teooria kohaselt väga konkreetselt ja ühekülgselt. Nad vastavad küsimustele täpselt, kuid nende vastused on enesekesksed (Piaget 2006). Teised laste arengut uurinud psühholoogid on leidnud, et eelkooliealised lapsed suudavad paremini seletada igapäevaseid tegevusi ja sündmuseid kui tegevuste teisi detaile (Wilson et al 2001: 4).
Piaget` teooriatele kirjutatud kriitikatest on üks tuntumaid Margaret Donaldsoni 1987ndal aastal ilmunud raamat „Laste mõtlemine“. Donaldsoni põhiteesiks on, et eelkooliealised lapsed on oluliselt kompetentsemad ning võimekamad, kui Piaget väidab. Ta leiab, et laste võimekust tuleks testida „inimlikes situatsioonides“, millega
lapsed suudaksid suhestuda ning mida nad oleksid võimelised mõistma (Butterworth &
Harris 2002).
Eelpool mainitust lähtuvalt on käesolevas uurimuses kasutavate intervjuude teemaks valitud laste telerivaatamise harjumused ja kogemused kui nende igapäevased ja tuttavad tegevused, millega nad end seostada suudavad.
2.1 Eelkooliealiste laste vastamise sotsiaalne kompetentsus
Sotsiaalne kompetentsus on mõiste, mis viitab sotsiaalsetele, emotsionaalsetele ja kognitiivsetele oskustele, mida on lapsel vaja edukaks toimetulekuks erinevates sotsiaalsetes situatsioonides kaasa arvatud vastuste moodustamisel (Erg 2004, Ruul 2010: 6 kaudu).
Eelkooliealine laps on avatud õppija, kes õpib, võrreldes ja vastandades oma tegevust ning selle tulemusi eakaaslaste omaga. Võimalikke käitumismalle omandab laps kaaslaseid ja täiskasvanuid vaadeldes, jäljendades, ise kogedes ning harjutades. Selleks, et lapse koolivalmidus kindlaks määrata, on olulise tähendusega eelkooliea lõpuks kujunenud sotsiaalsete oskuste tase, sotsiaalne kompetentsus. (Ruul 2010)
Sotsiaalset kompetentsust määratletakse erialakirjanduses eri viisidel. Kasutusel on mitmeid samatähenduslikke termineid nagu sotsiaalne kompetentsus, isikutevaheline intelligentsus, isikutevahelised oskused, suhtlemiskompetentsus, suhtlemisoskused.
Kokkuvõtlikult on kõigi terminite taga sama seletus – võime teiste inimestega edukalt suhelda. (Saat 2005)
Sotsiaalse kompetentsuse astme määravad tavaliselt lähedaste inimeste arvamused, kellega laps suhtleb (õpetaja, kaaslased) (Tropp & Saat, 2008 Ruul 2010: 6 kaudu).
Mida parem on lapse sotsiaalne kompetentsus, seda edukamalt saab ajakirjanik lastega suhelda. Laste puhul on oluliseks õppimise, sotsiaalse kompetentsuse arendamise mehhanismiks teiste jälgimine ja jäljendamine. Seega – mida enam on lapsel olnud võimalik harjutada erinevaid sotsiaalseid oskuseid, sh ka küsimuste mõistmist ja vastamist, seda parem on lapse ettevalmistus nii igapäevaseks suhtluseks kui ka intervjuusituatsioonis hakkama saamiseks.
Kui vaadelda kontekstina lasteaeda, tuleb eeskujudena rääkida õpetajatest ja eakaaslastest, kellelt lapsed käitumisviise üle võtavad. Lasteaed on kodu kõrval teine
väga oluline lapse sotsiaalse arengu kujundaja. Laste sotsiaalsete oskuste seisukohalt on olulise tähtsusega koolieelses eas lastega kokkupuutuvate täiskasvanute sotsiaalne kompetentsus, kuna peamine osa laste sotsiaalsest arengust toimub suheldes oluliste täiskasvanute ja eakaaslastega. (Tropp & Saat, 2008)
Oluliste täiskasvanute all ei peeta siinkohal aga silmas mitte üksnes vanemaid, kellel on laste arengu suunajatena esmane ja kõige olulisem roll. Eelkooliealiste laste kompetentsust uurinud Ülle Ruul (2010) väidab, et lasteaeda minnes see roll muutub, kuna last ümbritsev sotsiaalsete suhete võrgustik laieneb oluliselt eakaaslaste ja kasvatajate kaudu. Lapse vaimsete protsesside arengu juures etendavad võtmerolli kasvatajad ja õpetajad (Vygotsky 1978, Egan 2009: 45 kaudu).
Eelkooliealiste laste sotsiaalseid oskuseid uurinud Kristiina Tropp ja Helve Saat (2008) toovad välja 6-7 aastaste laste eeldatava kompetentsi taseme sotsiaalse mõistmise osas.
* Lapsed toetuvad mõtlemises ja järelduste tegemisel välisele, seetõttu eristavad nad inimesi väliste tunnuste alusel.
* Ka tundeid eristatakse teise inimese välise käitumise järgi.
* Lapsed ei suuda end asetada teise inimese olukorda ja mõista olukorda teise inimese perspektiivist.
* Ei eristata inimeste psühholoogilisi erinevusi; pigem eeldatakse, et teised jagavad minu mõtteid ja tundeid (egotsentriline mõtlemine).
* Vähene taluvus eriarvamuste suhtes.
* Lapsed vajavad õpetajapoolset suunamist, mõistmaks, et inimesed tunnevad ja mõtlevad erinevalt.
Nagu näitab ka viimane punkt, saavad just kasvatajad, kes suhtlevad lastega igapäevaselt, sotsiaalse mõistmise oskuste arendamiseks ja laste sotsiaalse kompetentsuse tõstmiseks palju ära teha, edendades ja harjutades laste suhtlemisoskuseid ning õpetades neile sotsiaalseid oskuseid.
Õpetaja ei saa töötada kindla eesmärgita, etendamata dialoogis lapsega võtmeisiku rolli.
Ta ei saa olla kõigest teiste loodud programmide ja projektide elluviijaks. Kõige suurem väärtus ja sügavam tähendus seisneb lapse ja täiskasvanu (õpetaja ja õpilase) ühise tähenduse ja mõtte otsimises erinevate identiteetide ja rollide kohta (Rinaldi 2005, Egan 2009: 46 kaudu).
Laps, kellel on olemas tugev kommunikatiivsete oskuste baas, on eduka intervjuu üheks võtmeks. Seevastu intervjuu lapsega, kes pole harjunud kuulama, mõtlema ja oma mõtteid reflekteerima, võib suure tõenäosusega, hoolimata küsitleja kõrgetasemelistest oskustest, tulemuseta jääda.