Isiklikud kontaktid

1.5.1. Suhted sõpruslinnade, koguduste ja kodanikeühenduste vahel

Rootsi ja Eesti sõpruslinnade ja –maakondade koostöö sai alguse varakult. Algul seisnes see Rootsi-poolses praktilises abis. Eestisse saadeti riideid ning varustust koolidele, tuletõrjele ja politseile. Praegu on rohkem kui sajal Rootsi kommuunil Eestis oma sõpruspaik. Sellist toetamist jätkatakse ka praegu, kuid üha enam on see asendunud vastastikuste külaskäikude, kultuurivahetuse ja ühiste projektidega. Rootsi valdadel ja linnadel oli võimalus taotleda riikliku abistamisorganisatsiooni “SIDA” käest raha

“sõpruslinnade süvitsiminevate projektide” jaoks. Mõningad näited: Palamuse ja Ale õpilased ja õpetajad käivad vastastikku teineteise koolides külas. Taheva ja Karula vallad õpivad Bräcke kommuuni kolleegide käest, kuidas on valdade ühinemine Rootsis läbi viidud. Jõgeva õpib tänavate planeeringut ja päästeameti tööd Enköpingis ning saarlased ja hiidlased Rootsi kogemusi vanurite ja puuetega inimeste eest hoolitsemisel gotlandlaste käest. Ühe sõpruslinnade koostöö näitena võib tuua Uppsala Maja Tartus.

Koostöö käib ka mitmete organisatsioonide vahel. Avatud Hariduse Liidu (AHL), mis tegeleb täiskasvanute koolitusega ja Arbetarnas Bildnings Förbund (ABF) on teinud koos mitmeid projekte, mille käigus on koolitatud puuetega inimesi, ametühinguid jt.

2001. aasta esimesel poolaastal tehti projekti “Sõpruspaigad 2001” raames eriline panus neis riikides olevate sõpruslinnade, -maakondade ja -valdade vahelise koostöö tihendamisele. Taolise suhtluse eeliseks on, et suhtlemine ei käi mitte riikide tasandil, vaid inimeste tasandil.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Eksiilis (EELK) tegutses pärast sõda ka Rootsi maapaos. EELK oli algusest peale nii Luterliku Maailmaliidu kui ka Kirikute Maailmanõukogu liige ja püüdis, tõsi vähese eduga, äratada nendes organisatsioonides

ja Rootsi Kirikus huvi usklike õiguste vastu Eestis. Pärast seda, kui Rootsi valitsuse seisukohad muutusid selgemaks, toetas ka Rootsi piiskoppide kohtumine 1991.a. talvel ühemõtteliselt baltlaste õigust iseseisvusele. Praegu on Rootsi kirikul regulaarsed kontaktid Eestiga. Tervel real kogudustel on juba pikka aega sõpruskogudused Eestis ja püütakse igakülgselt abistada (Küng 1993: 153). Rootsi-Eesti koostöö üks parimaid näiteid on Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku renoveerimine, kus Rootsi riigi abiga tehti Nõukogude ajal olnud spordisaalist taas kirikuruum.

1.5.2. Turism

Enne 1988. aastat ei teatud Eestist eriti midagi, meid käsitleti suure Venemaa osana.

Andres Küng kirjeldab raamatus “Saatusi ja saavutusi” olukorda Rootsis. “Kirjutasin hiljuti ühele Rootsi ajalehele artikli teemal “Tundmatu Baltikum”. Toimetaja pani mu kirjutise pealkirjaks “Tundmatu Balkan”. Baltikum on rootslastele kujunemas mingiks naljakaks nimeks, mis esineb peamiselt ilmateadetes…Võimalik, et mõne aasta pärast nimetatakse ilmateadetes Baltikumi lihtsalt Lääne-Venemaaks” (Küng 1973: 5).

Ka praegu ei tea üks osa rootslastest Eestist väga palju. “Ma ei tea Eestist peaaegu midagi, hoolimata tõsiasjast, et ta on Rootsile nii lähedal,” ütleb Hälsinge Kurireni ajakirjanik Annely Clemente tehes reportaaži Eesti eurovisioonist. Enamus rootslasi pole Eestis käinud ja nii saavad nad tugineda vaid sellele informatsioonile, mida kuulevad tuttavatelt või saavad lugeda Eesti kohta meediast. Suhtumine Eestisse on aja jooksul muutunud.

Nägemus baltlastest on justkui uus ja äravahetatud sellest ajast, kui kadus viisakohustus.

Eestlaste, lätlaste ja leedulaste arv Rootsi vanglates on viimase aasta jooksul mitmekordistunud ning neid võib arvutada juba sadades. Kuid meedias on pilt baltlastest jäänud siiski liiga ühekülgseks. Mitte just väga kaua aega tagasi ei teadnud rootslased Balti riikidest suurt midagi, sest viimased olid maetud kommunismi vaikusesse. Kuid siis ühel suvel oli kuulda, et Tallinna lauluväljakule on kogunenud sadu tuhandeid inimesi, kes laulavad ja lehvitavad keelatud lippe.

Kätest kinni hoidvatest inimestest moodustati kett ümber kolme Balti riigi. Hakkas võrsuma nende usk tulevikku. 1991. aasta Moskva putši ajal võtsid Eestis noored võimu enda kätte, loodi uus valitsus, peagi jõuti oma rahani. Nii ehitati riik taas üles. Tänapäeval on pilt Baltikumist

pisut teine ning sageli seotud kuritegevusega, mis nõuab piiril karmimat kontrolli (DN, 17.07.2002).

Rootsi uuringufirma Tellas Consultingi uurimuse põhjal tuleb rootslastel Eestile mõeldes kõigepealt meelde Tallinn ja selle muinasjutuline vanalinn, mis pakub nii ajalooelamusi kui ka meeldivaid söögikohti, pubide külastamise võimalusi ja tasemel meelelahutust. Ka geograafiline lähedus ja ajaloolised sidemed teevad Eesti reisisihina huvipakkuvaks. Need, kes on Tallinna või Eestit korduvalt külastanud, tõstavad esile maa kiiret arengut. Suurem osa rootslastest sõidab aga Tallinna tõenäoliselt soodsate hindade tõttu. Kui otsitakse nädalalõpu veetmise võimalust hea söögi, ostuvõimaluste ja väikese kultuurielamusega, siis on Tallinn äärmiselt sobiv reisisiht. Eestis on Rootsiga võrreldes odavam väljas söömas käia, taksoga sõita, erinevatel üritustel osaleda ning käsitööd osta. Samas Eesti majutuse ja tarbekaupade hindu peetakse juba Rootsiga võrreldavaiks. Lisaks Tallinna vanalinnale kiidetakse ka Pärnut ja Saaremaad. Eestit peetakse sobilikuks sihtkohaks reisimisega lastele ja eraldi tuuakse välja eksootilist võimalust käia nõukogude aja jälgedes.

Eesti kui reisisihi nõrgemate külgedena nimetatakse kõigepealt probleeme turvalisusega ja madalamat teenindustaset kui Rootsis (selle all mõeldakse vähest kliendi soovidele orienteeritust). Kehva teenindust mainib ka Rootsi Suursaadik Dag Hartelius (Rahuoja, 2003: 50) ja Edith Kiilmaa (2004). Autoga reisijatel on raske kohti üles leida, sest puuduvad teeviidad. Paljud rootslased jätavad Eestisse sõitmata negatiivse info tõttu Rootsi ajakirjanduses (eriti seoses kuritegevuse ja prostitutsiooniga). Nii Estonia katastroofi kui ametiühingu esindajate tapmist Tallinnas mäletatakse paremini kui Eurovisiooni lauluvõistlust.

Viimasel ajal on rootslaste Eestisse saabumiste arv kasvanud peamiselt tänu laevareiside arvu suurenemisele. Suurenenud on ka tööreisid ja rootslaste ööbimiste arv.

Kui mitte arvestada ühepäevareisijaid, viibivad Rootsi turistid Eestis keskmiselt 2-3 ööpäeva. Rootsi reisikorraldajate hulgas tehtud küsitluse tulemused näitavad, et kui majutustingimused maal paranevad, suureneb rootslaste huvi maaturismi vastu ning selliseid maapaikade külastusi liidetakse meelsasti rootslaste valmisreisidesse. Rootsi

puhkereisija eelistab head 2-tärnihotelli või 3- ja 4-tärnihotelli, maakohtades ka võõrastemaja.

Aktiivsetel välismessidel osalevad ettevõtjad tunnistavad, et kahtlase Ida-Euroopa riigi maine on hakanud Eestilt pikkamööda kaduma ja selles on ettevõtjatel oma osa. Eestit vaadatakse järjest enam kui uut ja huvitavat tegijat. Seevastu tunnistatakse, et esmakordselt Stockholmi messil osaledes oldi Eesti suhtes päris ettevaatlikud (Postimehe lisa, Turismimess Tourest 2004).

Pärast 11. septembri terroriakti on rootslaste reisikäitumised paljus muutunud.

Reisisihtkohana eelistatakse nüüd kodule lähemal asuvaid riike, külastatakse väiksemaid linnasid. See on üks teguritest, mis aitab meelitada rootslasi Eestisse ja Tallinnasse. Otsus lühike linnapuhkus just Tallinnas veeta, sünnib rootslase peas sageli spontaanselt. Reisi planeerimine võtab neil vähe aega, kindlustunnet lisab tõsiasi, et Tallinn on juba teada-tuntud sihtpunkt. Rootslaste välisreiside koguarvuga on Eesti-reiside arv praegu väga tagasihoidlik. Enamus Rootsi reisikorraldajatest ennustavad, et reisimine Eestisse kasvab lähimate aastate jooksul.