Kaasaegses ühiskonnas on isiku vaba enesemääratlemise õiguse üheks ideaaltulemiks kõrvuti iseolemisega tema aktiivne osalemine demokraatlikus riigikorralduses, mille eelduseks on ühest küljest Westini kirjeldatud isikuautonoomia311, teisalt aga isiku piisav informeeritus ühiskonnas toimuvast. Nõudlus teabe järele on seejuures märgatavalt kasvanud312 ning järelevalve andmete käibe üle oluliselt nõrgenenud seoses info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ulatusliku kasutuselevõtu ning veebikeskkonna arenguga.
Nendes tingimustes tuleb üksikute seaduste pinnal tagada tasakaal üksikisiku ja ühiskonna vastanduvate huvide ning omakorda vastanduvate põhiõiguste vahel.
Eesti põhiseadust võib lähtuvalt selle avasätetest pidada pigem riigi-, kui isikukeskseks. Kui nt informatsioonilise enesemääratlemise õiguse ‚lipuriigi’ Grundgesetz’i avasäte on pühendatud inimväärikuse kaitsele: inimese väärikus on puutumatu ning riik on kohustatud seda asutama ja kaitsma313, siis Eesti põhiseaduse esimesed paragrahvid räägivad riigi sõltumatusest ja riigikorralduse põhimõtetest. Inimväärikuses ja –õigustes üleüldse nähakse Saksa konstitutsiooniõiguses rahu ja õigluse põhialuseid.314 Nõmperi hinnangul vastab GG art 1 lg 1 ja art lg 2- le Eesti PS artiklid 10, 19 ja 44 lg 3.315
Ka on Eesti ühiskond täna arenguetapis, kus indiviidi isiklikele õigustele pööratakse võrdlemisi vähe tähelepanu, kuna valdav osa elanikkonnast on keskendunud oma majandusliku elujärje parandamisele. Sarnane areng on tänastes demokraatlikes heaoluriikides läbitud. Olukorras, kus isikul endal on oma infoõiguste ja nende rikkumise tuvastamine keeruline ning kaitse peaks tagama riiklik järelevalveorgan, kes vähemalt eraõiguslikes suhetes tegutseb valdavalt andmseubjekti enda avalduse alusel, on isiklike õiguste ühe aspekti väärtus olulises ohus.
EV Põhiseaduses316 on Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kohtukolleegiumi hinnangul317 3 otseselt privaatsuse aspekte reguleerivat paragrahvi: paragrahv 26 sätestab era-
311 Westin, A. F., Privacy and Freedom, lk 24 jj.
312 Beldiman, D., An Information Society Approach to Privacy Legislation. How to Enhance Privacy While Maximizing Information. Beldiman selgitab: “Rahvusvahelised ettevõtted, finantsinstitutsioonid, lennukompaniid ja krediidiettevõtted ei saa funktsioneerida piiriülese andmeedastuseta”.
313 Vt täpsemalt supra 2 ja 3.
314 Bundesgesetzblatt Nr. 1, lk 1 jj.
315 Vt Nõmper, A., Inimese keha asja- ja patendiõiguse objektina – kas tee kaasaegsesse orjusse? Juridica 6/2000, lk 351-368. Nõmper selgitab: Saksamaal valitseva arvamuse kohaselt on uurimistulemused küll arsti/uurija omandis, kuid patsiendil on õigus alati tulemustega tutvuda ja saada neist ärakirju selleks tehtavaid kulusid kattes. /.../ Selle nõude õiguslikuks aluseks on BGB § 810 (võõras valduses olevate dokumentidega tutvumise õigus põhjendatud huvi olemasolul), aga ka abstraktsemalt isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele (GG art 1 lg 1, art 2 lg 1 = PS § 10, § 19 lg 1, § 44 lg 3).
316 EV Põhiseadus, RT 1992, 26, 349.
ja perekonnaelu puutumatuse ning keelab riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel ja nende ametnikel era- ja perekonnaellu sekkumise muudel juhtudel, kui seaduses sätestatud alustel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Riigikohtu Kriminaalkolleegium aga on aga andnud hinnangu põhiõiguste omavahelisele suhtele seoses informatsioonilise enesemääratlemise õigusega, kinnitades, et „ühiskonnas ei saa olla absoluutseid - piiramatuid põhiõigusi. Mistahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni, kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist. Sellises põhiõiguste konkurentsi olukorras tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus. Küsimusele sellest, milline peaks olema põhiõiguste konkurentsi olukorras ühe või teise põhiõiguse piiramise määr, ehk teiste sõnadega - milline on põhiõiguste hierarhia, puudub õigusteoorias ühene lahendus. Enamlevinud on siiski seisukoht, et inimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust - kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele.”318
Paragahvi 33 kohaselt on kodu puutumatu ning on keelatud tungida kellegi eluruumi, valdusse või töökohta ning neid läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juht udel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses.
Paragrahvis 43 sätestatakse igaühe õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks üksnes seadusega sätestatud juhtudel ja korras.
Lähtudes Michaeli, Kloepferi ja Robbersi käsitlusest, omavad isiku enesemääratlemise seisukohalt tähtsust ka PS § 42, mis keelab riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel ja nende ametiisikuil koguda ja talletada andmeid Eesti kodaniku veendumuste kohta tema vaba tahte vastaselt, ja PS § 46, mis annab igaühele õiguse pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nendeametiisikute poole. (Vt ka joonis 2.2.)
Põhiseaduse § 32 annab omanikule õiguse talle kuuluvat vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Selle kaudu saab isiku privaatsfääri kaitset seostada tema kodu ning talle kuuluvate esemete puutumatusega.
317 EV Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kohtukollegiumi 04.11.1993 otsus nr III-4/A-4.
318 EV Riigikohtu Kriminaalkollegiumi 26. 08. 1997 otsus nr 3-1-1-80-97, RT III 1997, 28, 285.
Informatsioonilise enesemääratlemise õiguse seisukohalt on oluline osa ka PS § 10319, mis sisuliselt annab võimaluse põhiseaduslike õiguste ja vabadus te mahtu laiendada. Tähtsust omavad veel § 17, mis kaitseb isiku au ja head nime, ja § 19, mille kohaselt igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Samas peab igaüks oma õiguste ja vabaduste teostamisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadus i ning järgima seadust. Ernits leiab, et § 19 tuleneb üldine isiksusõigus, mille esemeline kaitseala hõlmab a) enesemääramisõigust, mis puudutab /.../ informatsioonilist enesemääramist, b) enesekujutamisõigust, eeskätt õigust oma kujutisele ja sõnale ja c) eraelu puutumatuse õigust, mida Ernits peab kaetuks PS §-is 26.320 Informatsiooniline enesemääramine seisneb Ernitsa hinnangul isiku õiguses otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse.321 Ernitsa määratlust võib pidada pisut pealiskaudseks, kuna ka andmete edastamine, kasutamine jpm on hõlmatud isikuandmete töötlemise mõistega ning isiku õigus enda informatsioonilisele määratlemisele peaks hõlmama kõiki töötlemise juhtusid.
Lõhmus märgib, et PS § 26 kaitstud era- ja perekonnaelu aspektid kuuluvad kõik EIÕK artikli 8 kaitsealasse, kuid möönab, et lisaks § 26 on artikli 8 aspekte kajastatud ka mitmetes teistes PS sätetes.322
Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni hinnangul hõlmab perekonna- ja eraelu puutumatuse kaitseala kõik eraelu valdkonnad, mis ei ole hõlmatud spetsiaalsete eraelu kaitsvate õiguste poolt. „Iseäranis kuuluvad siia intiimsfääri puutumatus, õigus seksuaalsele enesemääramisele, õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma pildile ning sõnale. Intiimsfäär hõlmab näiteks märkmed päevikus või arsti kartoteegi haiguste kohta. Õigus seksuaalsele enesemääramisele hõlmab kõik sugulist puudutava. Informatsiooniline enesemääramine hõlmab kogu riiklikult talletatava informatsiooni, mis ei lange põhiseaduse § 42 alla. Õigus oma pildile kaitseb üksikisikut tema näitamise vastu televisioonis või fotode avaldamise vastu ajakirjanduses ning õigus sõnale leiutatud intervjuu avaldamise vastu ajakirjanduses.”323
Informatsioonivabadus Eesti õiguses jaguneb Annuse hinnangul a) informatsioonivabaduseks seoses üldkasutatavate allikatega324, mis hõlmab õigust saada
319PS § 10 näol on tegemist omalaadse konstruktsiooniga, mida on lähemalt kommenteerinud nt Ernits, M., EV Põhiseadus: Kommenteeritud väljaanne, lk 123jj. § 10 sätestab: „Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõ tetele.”
320 Ernits, M., Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2002, lk 160-161.
321 Ibid, lk 161.
322 Lõhmus, U., Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2002, lk 226.
323 EV Justiitsministeeriumi poolt tellitud EV Põhiseaduse Ekspertiisikomiskoni lõpparuanne, veebis http://www.just.ee/index.php3?cath=1581 (viimati vaadatud 01.02.04).
324 Roosma hinnangul on üldiseks kasutamiseks levitatavana käsitletav informatsioon, mis on mõeldud individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile. Vt Roosma, P., Eesti Vabariigi Põhiseadus,
kõikvõimalikkku avalikkusele kättesaadavas vomis (nt televiisori, raadio, interneti jms vahendusel) levitatavat informatsiooni ja b) infovabadust avalikus sektoris, mida Annus peab konkretiseeringuks riigivõimu läbipaistvuse printsiibile.325 Tulenevalt põhiseaduse § 44 on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Säte kohustab riigiasutusi, kohalikke omavalitsusi ja nende ametiisikuid seaduses sätestatud korras andma kodanikele nende nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta. Kohustus teavet väljastada ei laiene andmetele, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja andmetele, mis on ette nähtud üksnes asutusesiseseks kasutamiseks. § 44 annab kodanikele õiguse tutvuda nende kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning nende arhiivides hoitavate andmetega. Viimast õigust võib seaduse alusel piirata, kui seda õigustavad teiste inimeste õigused ja vabadused või lapse põlvnemise saladuse kaitse huvid, samuti kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise eesmärkidel.326
PS § 44 ei saa vaadelda lahus § 45-st, mis annab igaühele õiguse informatsiooni levitamiseks. Ka on õigus info saamisele piiratud juhtudel, kui andmete väljastamine on seadusega keelatud (sh isikuandmed), ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmete puhul. Vastavad piirangud võivad nähtuda mitmetest seadustest: Tulenevalt arhiiviseadusest327 (ArS) võib omanik eraarhivaali üleandmisel (ka riigi- ) arhiivi kehtestada arhivaalile juurdepääsupiirangud, mida viimane peab järgima.328 Tulenevalt § 42 lg 5 kehtib juurdepääsupiirang ka nt ärisaladuseks329 tunnistatud teavet sisaldavale arhivaalile.
Isikuandmete kaitse seaduse330 § 30 lg 1 kohaselt piiratakse andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel, kui see võib kahjustada 1) teiste isikute õigusi ja vabadusi; 2) lapse põlvnemise saladuse kaitset; 3) kuriteo tõkestamist või kurjategija tabamist; 4) kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist.
Kommenteeritud väljaanne, Juura 2002, lk 306. (Järgnevalt Roosma, P., Eesti Vabariigi Põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne).
325 Annus, T., Riigiõigus, Juura, Tallinn, 2001, lk 240.
326 Eesti Vabariigi Põhiseadus § 44.
327 Arhiiviseadus, RT I 1998, 36/37, 552. (Järgnevalt ArS)
328 ArS § 42 lg 6.
329 Ärisaladusena käsitletakse Eesti õiguses informatsiooni ärisuhetest, ettevõtte allüksuste ja toodete valmistamise kuludest, omahinnast ja rentaablusest, toodangu omahinna kalkulatsioonidest ja hinnakujundamisest ning ettevõtte finantsstrateegiast ja –taktikast. Vt Õigusleksikon, koostaja Küllike Maurer , Tallinn, Interlex, 2000.
330 Isikuandmete kaitse seadus, RT I, 2003, 26, 158.
Joonis 2.2.