Informatsiooniõigus

Vaatamata informatsiooni käibe kvantitatiivsele muutusele ei huvita õigust mitte igasugune teave: üldiselt on õiguse objektiks tähendust omavad, st ühiskonna liikmetele mõistetavad andmed, millel tulenevalt nende objektist ja kasutusalast on mingi väärtus ning mille levikut on objektiivselt vajalik või võimalik piirata. Andmed on seega informatsiooni nn algosad.

Kui võtta lähekohaks Burkerti jaotus, mille kohaselt informatsiooniõiguse üldosa moodustavad õigusreeglid, mis reguleerivad juurdepääsu informatsioonile ning sätestavad

55 Shannon, C. E., A mathematical theory of communication, Bell System Technical Journal, 1948.

56 Kloepfer, M., Informationsrecht, lk 24 jj.

57 Ibid, lk 25.

58 EC Directorate-General for the Information Society, Luxembourg: Commercial Exploitation of Europe’s Public Sector Information – Final Report, October 2000. Veebis: www.cordis.lu/econtent. (Viimati vaadatud 01.02.04). (Järgnevalt EU Report 2000).

59 Vt lähemalt Woods, J., Information Law.

andmete kaitse põhimõtted, ning eriosa erinevate elualade (nt pangandus, kindlustus, meditsiin jne) raames informatsiooni käitlemise nõuded, siis peegeldub informatsiooniõiguse üldosas probleem – kuidas luua tasakaal informatsiooni järele suureneva nõudluse ja isiku privaatsfääri kaitse vahele olukorras, kus isikuandmeid käitlevad erinevates tegevusvaldkondades väga erinevate infotöötluspõhimõtete ja –struktuuriga ettevõtted.

Informatsiooniõiguse olemuse selgema lahtimõtestamise huvides võiks seda õigusvaldkonda käsitleda veelgi laiemalt. Jättes hetkeks kõrvale Burkerti kontseptsiooni üld- ja eriosast, võiks informatsiooni jaotada esmalt kahte kategooriasse: neist üks oleks õiguslikult reguleeritav informatsioon (nt isikuandmed, riigisaladused jms), teine aga informatsioon, mille õiguslikku reguleerimist enamasti vajalikuks ja võimalikuks ei peeta.

Viimasesse kategooriasse võiks liigitada teabe, mille käivet ei ole tuleneva lt selle iseloomust võimalik või otstarbekas õiguslikult piirata – nt loodusseadused. Kategooriatest esimene jaotub omakorda tinglikult kaheks – teave, mille käivet õigusega piiratakse (nt riigisaladused, isikuandmed) ja teave, mille käivet õiguse abiga soodustatakse (nt avalik teave).

Õiguslikule regulatsioonile allutamata informatsiooni eksisteerimist toetab ehk mõnevõrra üllatuslikult autoriõiguse kontseptsioon. Ehkki esmapilgul võivad autoriõigus ning isikuandmete kaitse õigus tunduda täiesti iseseisvate ning teineteisega seost mitteomavate õigusvaldkondadena, on mõlema reguleerimisesemeks informatsioon ning üheks eesmärgiks kaitsta mitte niivõrd informatsiooni ennast, kui õiguspäraseid huve, mis saavad olemuslikult kuuluda vaid isikutele.⁶⁰ Samas on nii autori- kui andmekaitseõiguse areng on mõjutatud infovabaduse ‘pealetungist’ ja mitmete autorite hinnangul on neil ka ühiseid lähtekohti.⁶¹

Eesti autoriõiguse seadus⁶² (järgnevalt ka AÕS) § 5 sätestab intellektuaalse tegevuse tulemused, mainides muuhulgas andmeid ja fakte, mille suhtes autoriõiguslikku kaitset ei kohaldata. Tinglikult võib seda osa informatsioonist pidada ‚õiguslikult mittereguleeritavaks’

teabeks ning AÕS käsitluse kohaselt on andmete näol tegemist intellektuaalse tegevuse produktiga. Sama s pole kõnealune loend konstantne: näiteks peavad õigusteadlased praegu vaidlusi selle üle, kas ja kuidas reguleerida folkloori õiguslikku staatust.

Seega võib informatsiooniõiguse reguleerimisala määratleda ka õiguse seisukohalt reguleerimisväärse teabe kaudu. Erinevas aegruumis on informatsiooniõiguse sisu sellisel

60 Mason, R. O., a. o., Ethics of Information Management, lk 48. Mason selgitab, et informatsioon on igal juhul seotud intellektuaalse protsessiga nagu vaatlus, ettekujutus, väljendus jms.

61 Vt nt Bygrave, L. A., Digital Rights Management and Privacy, in: Digital Rights Management:

Technological, Economic, Legal and Political Aspects, (Becker, E., Buhse, W., jt), Berlin, Springer, 2003, lk 418-446.

62 Autoriõiguse seadus, RT I 2000, 16, 109.

juhul sõltuv sellest, millise teabe käivet antud ühiskond peab vajalikuks piirata või vastupidi – millise teabe käivet tagada.

Selliselt määratletuna on infoõigus kirjeldamatult dünaamiline ja äärmiselt vastutustundlikku kaalumist nõudev õigusvaldkond, mille probleemide lõviosa seondub täna ulatusliku reguleerimise traditsiooniga, kuna regulatsioon infokäibe tänase mahu juures ei saa olla piisav ega ammendav, mis loob vajaduse olemasolevaid reegleid aktuaalsete eluliste asjaolude valguses tõlgendada.

Kaalumine on kaasaegse informatsiooniõiguse üheks keskseks elemendiks. Infoõiguse üheks printsiibiks võib täna pidada info õiglase jaotamise põhimõtet, mille sõnastamine pole enamasti võimalik muidu, kui vastanduva teabe- ja privaatsusõiguse kaalumise tulemusena.

Euroopa inimõiguste konventsioon nõuab üksikisiku põhiõiguste piirangute puhul proportsionaalsust, seadusest tulenevust ning vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas.⁶³

T. Ilus märgib: „Üksikisiku ning üldiste huvide tasakaalu määramisel mängib väga olulist rolli ühiskonna suhtumine demokraatlikesse tõekspidamistesse. Tasakaal võib aga väga kiiresti muutuda seoses ühiskonnas levinud hoiakute ning sotsiaalpoliitilise olukorra muutumisega.”⁶⁴ Heaks näiteks, mis illustreerib selle tasakaalu ebakindlust ning sõltuvust sotsiaalpoliitilisest situatsioonist riigis, on 2001. aasta sügisel Ameerika Ühendriikide suurlinnas New Yorgis toimunud terrorirünnakule järgnenud sündmuste käik. „Seoses terrorirünnakutega tegid ameeriklased oma seni üksikisikukeskses lähenemises suuri mööndusi avalike huvide kasuks. Suured muutused üksikisiku privaatsuse piiramisel leidsid aset erakordselt kiiresti, seda vaatamata inimõiguslaste suurele protestile.”⁶⁵ Üksteise järel valminud seadused Uniting and Strengthening America (USA) Act ja Provide Appropriate Tools Required to Intercept and Obstruct Terrorism (PATRIOT) Act sisaldavad ulatuslikke piiranguid privaatsusele ning annavad võimudele sorida e-kirjades või vähemalt nende pealkirjades ilma seni nõutud kohtuorderita. Sama sündmuse tagajärjel on töös või kavas olevad e-turvalisuse projektid uuesti päevakorda võetud ka Euroopas ja mujalgi maailmas.

Informatsiooniühiskonna keskseks elemendiks on ‚infoinimene’, keda võiks iseloomustada kui teadlikke valikuid tegevat isendit. Kui iseenesest pole teadlikud valikud õiguse seisukohalt midagi uut, siis infoajastu teadlikke valikuid võib pidada üha keerukamateks – lähtendmete hulk ja kättesaadavus on järsult kasvanud, nagu ka seesuguste reeglite arv, mis valiku tulemust võivad mõjutada ning mis lähtuvad mitte niivõrd ‚keskmisest inimesest’, kui ‚keskmisest infoinimesest’.

63 Vt nt Lõhmus, U., Inimõigused ja nende kaitse Euroopas, Tallinn, 2003.

64 Ilus, T., Isikuandmete kaitse olemus ja arengusuunad, lk 446.

65 Ibid.

Teadliku valiku kontseptsioon õiguses peegeldab just seesugust arengut – praktilised, üldise malli järele tehtavad va likud asenduvad üha enam individuaalsete ning subjekti eripärasid detailideni arvestavate otsustustega. Teabe lai kättesaadavus nihutab vastutust otsuse eest spetsialistilt otsuse langetajale endale, millega ühelt poolt kaasneb otsustaja autonoomia kasv, teisalt aga risk otsustusega kaasnevate tagajärgede osas.

Näiteks autoriõiguses on teadliku valiku põhimõte autori poolt vaadatuna mõneti ohustatud asjaoluga, et autor ei ole sageli informeeritud nõusoleku andmise vajadusest, sama õigusprobleem on omane ka isikuandmete kaitse õigusele. Ühest küljest on üha rohkem teavet, millele oma valikut toetada, teisalt aga puudub isikul sageli ülevaade kõigist asjas tähtsust omavatest allikatest, nagu sageli ka isikuist, kes tema andmeid töötlevad või isegi töötlemise faktist endast. Andmesubjektide teadlikkus on ühtviisi madal nii oma õiguste sisu, kui ka andmetöötluse tehniliste võimaluste osas – näiteks on EL seadusandja pidanud vajalikuks sekkuda nn cookiede⁶⁶ kasutamisse: „Kui selliseid vahendeid, näiteks küpsiseid, kasutatakse õiguspärasel eesmärgil, näiteks infoühiskonna teenuste osutamise toetamiseks, võib neid lubada kasutada tingimusel, et kasutajatele antakse direktiivi 95/46/EÜ kohaselt selge ja täpne teave küpsiste või muude selliste vahendite kasutamise eesmärgi kohta, tagamaks, et kasutajad on teadlikud nende lõppseadmesse salvestatavast teabest. Kasutajatel peaks olema võimalik keelata küpsiste või muude selliste vahendite salvestamine oma lõppseadmes.”⁶⁷