Identiteet ja isiksuse teabeväli

Inimese identiteet muutub ajaloo vältel keerulisemaks ning on diferentseeritav vastavalt ühiskonna struktuuri muutustele. Kaasaegsele inimesele on omane hulgaline eneseidentifikatsioon – sotsiaalsete, ealiste, sooliste, hariduslike, professionaalsete, religioossete, kultuuriliste, etniliste, regionaalsete tunnuste alusel (Beck, 2005). Käesoleva töö seisukohalt on oluline eelkõige professionaalne identiteet – millistest väärtustest lähtuvalt ja milliste hoiakutega seoses õpetajad oma ametit peavad. Eesti koolis peaks tõenäoliselt toimuma õpetamine sarnases professionaalses raamistikus, st see peaks põimima endasse ka demokraatlikule ühiskonnale sobivat riigiidentiteeti.

Aune Valgu (2015) hinnangul on eestlaste ja Eesti venelaste identiteedid teineteisest omamoodi mööda liikunud: kui 1990. aastatel tundsid eestlased end ohustatutena ja reageerisid sellele vastandumisega siin elavatele venelastele, siis nüüd on osad vahetunud. "Eestlaste identiteet on muutunud avatumaks, st me oleme väga uhked oma rahvusliku kuuluvuse üle, aga me oleme palju rahulikumad oma identiteedis kui 20 aastat tagasi. Venelaste identiteediga on aga juhtunud see, et noorem põlvkond on selgelt rohkem endasse kapseldunud," tõdes Valk (2014).

Samas ei anna Valgu uuringu järeldused võimalusi öelda midagi sellise spetsiifilise rühma nagu õpetajad identiteedi kohta. Tuleviku seisukohalt on eraldi küsimus see, kuivõrd edukalt kulgeb teistsuguse kultuurilise tausta ja riigiidentiteedi ning õpetaja professionaalsete nõuete omavaheline sobitamine. Kas riigi haridussüsteem ja -poliitika toetab multikultuurilise klassi edukat toimimist tänases ühiskonnas?

Rääkides aga õpetajaskonna rollist multikultuurilise ühiskonna koolis, tuleb arvesse võtta seda, kuidas on kujunenud õpetajaskonna identiteet, sh professionaalne identiteet. Lähtun eeldusest, et identiteet kujuneb kommunikatsiooniprotsessis. Selle kujunemisel on seega oluline teada ja

tunda isiku kujunemist mõjutanud teabeallikaid ja kontekste. Identiteedi kujunemise analüüsivõimaluse pakub Lauristini ja Vihalemma (1980) konstrueeritud teabevälja mudel.

1.2.1. Teabeväli

Mõistet "väli" kasutatakse paljudes teadussuundades reaalse ruumi ja reaalse maailma omaduste kirjeldamiseks.

Reeglina seostatakse „välja“ nende suuruste katkematu või diskreetse kogumina, mis kajastab ümbritseva maailma omadusi või ühte omadust. (Tsvetkov, 2014) V.Tsvetkov käsitleb oma artiklis „Information Space, Information Field, Information Environment“ mõiste „infoväli“

erinevaid definitsioone ning mainib, et selle mõiste laialdane kasutamine paljudes teadustes annab võimaluse kasutada seda mõistet infoteaduste valdkonnas.

Infoväli on teabevälja lahutamatu osa, kuid on sama sõltumatu karakteristika. Väli (Tsvetkov, 2014) on ümbritseva maailma passiivne peegeldus. Väli sisaldab ruumi mingeid koguselisi ja kvaliteetseid iseloomustusi. Teabevälja jaotus loomulikuks ja kunstlikuks tingib ka infovälja jagunemise: loomulikuks ja kunstlikus. Loomulik infoväli kajastab objektiivselt ümbritseva maailma eksisteerivaid omadusi. Kunstlik infoväli on inimese poolt loodav. „Infoväli“ kui ümbritseva maailma omaduste kandja avardab teadusuuringute ja ümbritseva maailma tunnetamise võimalusi. „Infoväli“ on üldine mõiste. Seetõttu tuleb teatud ainevaldkonnas täpsustada infovälja liiki ja definitsiooni. „Infovälja“ mõiste soodustab teadmiste distsiplinaarvahelist ülekannet. Infosüsteemide laialdase levikuga seotult tekivad mõistega

„infoväli“ erinevad, nii infokeskkonna kui mingi infrastruktuuri variatsioonid (Tsvetkov, 2014).

Kuid tegelikult käib jutt infokeskkonnast.

Infokeskkonda võrreldakse alati mingi objektiga, mistõttu on see uuringuobjektist sõltuv karakteristika, mille suhtes seda keskkonda vaadeldakse. Tsvetkovi sõnul (Tsvetkov, 2014) teabevälja aspektist on infoväli teabevälja piiratud osa, mis ümbritseb uurimisobjekti.

Infokeskkond on osa väljast, mis mõjub selle keskkonna jaoks määratud uurimisobjektile.

Inimühiskonna arengu protsessis jälgib inimene ümbritseva maailma objekte, ilminguid ja protsesse loomulikus teabeväljas.

Lauristin ja Vihalemm (1980:8) määratlevad teavet kui seda osa informatsioonist, mis on inimestele määratud ning kättesaadav neile arusaadaval ja kasutuskõlblikul kujul (loomuliku keele tekstidena, arvudena jne). Põlvkondadevahelise teabelevi institutsioonideks peavad Lauristin ja Vihalemm (1980:22) kooli ning perekonda, ühiskonna erinevate gruppide vahelist teabelevi on reguleerinud ning printsiipide, arusaamade ja käitumismallide levikul olulist osa mänginud näiteks kirik ja kunstiloominguga seotud institutsioonid, nagu teater.

Isiku areng toimub peres, aga ka rahvuslikus ja sotsiaalses keskkonnas. Talle avaldavad mõju kaaslased, sugulased ja teised täiskasvanud, kellega nad suhtlevad, ja samuti usuorganisatsioonid, kool ja huvigrupid. Teda mõjutavad massimeedia, kultuurikeskkond, milles ta kasvab, rahvusvahelised ja kohalikud eeskujud ja maailmas toimuvad sündmused.

Arvatakse, et väikesed lapsed ei taju enda etnilisust (Tse, 1996). Nad ei tea, et inimestel võib olla erinev etniline kuuluvus ning arvavad, et kõik on nendesugused.

Ühes või teises valdkonnas vajalikud eriteadmised ja tegevusjuhised levivad administratiivsete ja tehnoloogiliste teabelevi institutsioonide vahendusel. Massilise teabelevi organid – ajakirjandus, raadio ja televisioon – moodustavad Lauristini ja Vihalemma (1980) sõnul ühe noorimatest teabelevi institutsioonidest.

Indiviidid, kes kuuluvad ühte sotsiaalrühma, omavad ühiseid, kuid mitte ühtesid ja samu sotsiaal-psühholoogilisi karakteristikuid. Ühe rühma indiviide ühendavad identsed või sarnased teadmised, arvamused, eesmärgid ja normid. Realiseerides sotsiaalse tunnetuse erinevaid liike, produtseerivad rühma liikmed sarnaseid sotsiaalseid representatsioone (Lauristin ja Vihalemm, 1980).

Arvatakse, et puberteedieas saabub eluetapp, kus etniline kuuluvus hakkab tähtsust omama.

Selles etapis inimesed teadvustavad, mis on neile omasem ning milline kultuur on neile hingelähedasem. Vastavalt Kiilo uurimustele (Kiilo, 2013) peavad mõned noored, näiteks hästi eesti keelt valdavad, ennast eestlasteks, tekitades sellega pahameelt oma vanemates, lähedastes inimestes. Samas esineb ka vastupidine olukord, kus nooruk hakkab huvi tundma enda etnilise kuuluvuse vastu (Tse, 1996).

Infoväli täidab ühiskonna, mitmesuguste sotsiaalsete gruppide ning erinevate isiksuste elus erinevaid funktsioone. Teabevälja olulisim ülesanne on informeerida. Nende alla loetakse kõik toimed, mis suurendavad ühiskonnaliikmete teadlikkust, mille tõttu avardub silmaring ja kasvab orienteerumisvõime. (Lauristin, Vihalemm 1980 : 25-26) Nagu oli juba varem mainitud, inimene sünnib juba teatud geneetilisel tasemel edasiantava teadmiste pagasiga. Edaspidi, peale sündi, seda eriti lapse ja teismelise eas, loovad need kvaliteetsed, kogunevad teadmised isiksuse kujunemise vundamendi. Joonisel 1, pakutud Lauristin ja Vihalemm poolt, on teabevälja fundamentaalne osa isiksuse aluseks, tuumaks. Teabevälja peamisteks koostisosadeks on fundamentaalne osa, spetsialiseeritud ja operatiivsed kihid. Ning kui fundamentaalne osa on

"raskesti muudetav", siis erinevalt sellest on väliskiht - operatiivne, väga liikuv meid iga päev ümbritseva info tõttu.

Kuna kõik teadmised, väärtushinnangud ja tegevusmallid pole isiksuse teabeväljas võrdselt olulised ja püsivad, võib isiksuse teabevälja skemaatiliselt kujutada eri püsivuse ja olulisuse astmega ning erineva tähendusega osadest koosnevana.

Esmapilgul võivad sõnad "infoväli" ja "teabeväli" tunduda sünonüümidena, kuid lähtuvalt Lauristini ja Vihalemma (1980) mudelist on neil väga olulised sisulised erinevused. Teabeväli on inimese isiksuse kvalitatiivne iseloomustus, tema sisemaailma sisu, n.ö väärtuste ja kogemuste kogum. Infoväli aga on see väliskiht ja see keskkond, milles üksikisik viibib antud hetkel antud ühiskonnas toimivate teabeallikate ja massiteabevahendite mõju all. Seega tuleks isiksuse teabevälja kujunemise mõistmiseks võtta arvesse ka ajastu ühiskondlik ja sotsiaalne kontekst, milles on isik alates sünnihetkest viibinud.

1.2.2. Meedia roll teabevälja kujundamisel

Lauristini ja Vihalemma (1980) mudelis kujundab massimeedia isiksuse teabevälja pealmist, st operatiivset kihti, mis on kõige lihtsamini muutuv.

Joonis 1. Teabevälja mudel (Lauristin & Vihalemm 1980).

Massimeedia tarbimise põhjused võivad olla väga erinevad, nt loetleb McQuail (2000) järgmiseid põhjused:

 meelelahutus – pääsemine rutiinist või probleemidest; emotsionaalne vabanemine;

 isiklikud suhted – seltskond, sotsiaalne kasulikkus;

 personaalne identiteet – enesemääratlus, reaalsuse uurimine, väärtuste kinnistamine;

 jälgimine – vajaliku info otsimine.

McQuail (2000) toob meedia mõjudena välja erinevaid faktoreid nii lühiajalise kui ka pikaajalise mõjuga. Nende seast on uudismälu tekkimine, individuaalse reaktsiooni teke, arengu edendamine, innovatsiooni ja teadmiste levik, sotsialiseerumine. Olenemata sellest, mis põhjusel inimesed massimeediat jälgivad, võib vastuvõetud informatsioon neis tekitada nii tahtlikke kui tahtmatuid muutusi, olemasolevat kinnistada või muutusi ära hoida.

Ei tohi alahinnata massiteabevahendite mõju nende protsesside kujundamisele ja arengule, mis toimuvad kaasaegses ühiskonnas. Agentide rollid varieeruvad erinevates ühiskondades ja muutuvad aja jooksul ühiskonna siseselt. Rosengren (1997) rõhutab, et eriti märgatavalt erinevad nende rollid autoritaarsetes ja demokraatlikes ühiskondades. Alati leidub lõhe avalikult teadustatud normide-reeglite ning isiklike normide-reeglite vahel, samuti normide ja reeglite ning tegeliku käitumise vahel. Näiteks Eestis ajavahemikus 1945-1990 olid niisugused lõhed suuremad kui avatumates ja demokraatlikemas riikides.

Tänapäeval võime meediat nimetada „paralleelseks kooliks“: suure osa teadmiseid maailmast ja ühiskonnast me saame just tänu nendele, võib arvata et massimeedia roll ka fundamentaalse ja spetsialiseeritud kihi kujundamisel on olulisem, kui aastatel, mil Lauristin ja Vihalemm oma mudeliga välja tulid. Fundamentaalset kihti kujundavad kindlasti lastele suunatud telesaated, aga ka mitteeakohane info, millega on võimalik tänapäeval väga lihtsalt kokku puutuda.

Rääkimata sellest, et telerist nähtav sisu võib kanda väga erinevaid kultuurilis väärtusi (Kalmus 2001).

Samuti kujundab massimeedia spetsialiseeritud teabevälja kihti, seda eriti tänu asjaolule, et tohutult on laienenud võimalused mitteformaalseks õppimiseks – olgu siis YouTube’i videonõuannete või erinevate elektrooniliste koolituste kaudu (e-õpe, MOOCid jms.).

Internetikasutamise tõus on avaldanud tugevat mõju eestlaste meediakasutusele. Ligi

kolmandik eestlastest on viimaste aastate jooksul muutnud oma traditsioonilise meedia kasutust: lõpetanud trükimeedia lugemise ning alustanud sotsiaalmeedia kasutamist. Internetti kasutatakse igapäevasteks toiminguteks, nt informatsiooni otsimiseks, internetipanga kasutamiseks, sõpradega suhtlemiseks, tööks, meelelahutuseks (Vihalemm jt, 2012: 30).

Info hankimise võimalused on muutunud võrreldes isegi paarikümne aasta taguse ajaga väga mitmekesiseks. See, mida erinevad massimeediakanalid pakuvad, peaks rahuldama väga erinevaid vajadusi, sest igaühel on võimalik kokku panna endale sobiv jälgitavate kanalite ja väljaannete komplekt (Kõuts, 2012). Fragmentaarne meediakasutus toetab ka paljude erinevate identiteetide teket ning küsimus on selles, millises omavahelises seoses on erinevad teabeallikad, mis tänases kontekstis ei pruugi toetada ainuüksi legitiimse riigiidentiteedi kujunemist, vaid ka teistlaadseid kombinatsioone ja väljundeid.

1.2.3. Eesti- ja venekeelse elanikkonna meediakasutus

Lauristin ja Vihalemm eeldavad, et meediakasutuse ajendiks on erinevad teabevajadused (1980). Integratsiooni monitooringute üheks põhiliseks leiuks on olnud asjaolu, et eesti- ja venekeelne elanikkond jälgib erinevaid meediakanaleid ja selle alusel on toodud välja ka nende rühmade elamine erinevates inforuumides (Vihalemm 1999, Vetik 2005, SaarPoll 2014). Eelkõige kujundavad venekeelse elanikkonna meediavälja venekeelsed telekanalid (Vihalemm, 1999). Avaliku arvamuse küsitlused on järjepidevalt näidanud, et venekeelne auditoorium peab end juba aastaid Eesti elu olulistest poliitilistest, majanduslikest ja sotsiaalelu sündmustest halvemini informeerituks kui eestlased (Jakobson, 2004: 223).

Viimane põhjalik eesti- ja venekeelse elanikkonna meediakasutuse võrdlus viidi läbi SaarPoll poolt 2014.aastal. Ka nende uuringust selgus, et kuigi olulisimad uudiskanalid on mõlema grupi jaoks televisioon ja veebiportaalid, on nende kanalite loetelu eesti- ja venekeelses elanikkonnas erinev. „Eestlaste jaoks on kõige olulisemateks infoallikateks Eesti Televisioon, suhtlemine sõprade ja tuttavatega, teised eestikeelsed telekanalid ning eestikeelsed uudisportaalid nagu Postimees ja Delfi. Mitte-eestlased hindavad kõige olulisemateks infoallikateks jällegi venekeelseid telekanaleid (PBK, RTR jt.), suhtlemist sõprade ja tuttavatega ning venekeelseid uudisportaale nagu Postimees ja Delfi“ (SaarPoll, 2014: 40).

Seejuures ilmnesid selgelt meediakasutuse mõjud nende rühmade hoiakutele ja erinevused

hinnangutes uuringuperioodi aktuaalsetele sündmustele (nt Malaisia reisilennuki allatulistamine Ida-Ukrainas, laulu- ja tantsupidu, Euroopa Parlamenid valimised, Ukraina sündmused) (SaarPoll, 2014). Siit võib järeldada, et meediakasutuse eelistused on seotud erinevate hoiakutega erinevates kasutajarühmades. Kindlasti on ka uudiskanalite eelistamine omakorda seotud juba olemasolevate hoiakutega – inimene valib jälgimiseks kanali, mis vastab paremini tema ootustele ja toetab juba olemasolevaid hoiakuid ja maailmavaadet (McQuail 2000).