Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/99/EÜ (keskkonnadirektiiv),

2. Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse mõju Eestile keskkonna kaitsmisel karistusõiguse

2.1. Euroopa Liit

2.1.1. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/99/EÜ (keskkonnadirektiiv),

Kuigi ühenduse keskkonnaalased õigusaktid kohustavad keskkonnaõiguse rikkumiste erinevatel juhtudel liikmesriike kohaldama hoiatavaid, tõhusaid ja proportsionaalseid sanktsioone, puuduvad sätted, mis kohustaksid liikmesriike kehtestama just kriminaalsanktsioone tõsiste keskkonnaõiguse rikkumiste korral. Euroopa Ühenduse eesmärk on tagada keskkonna kaitstuse kõrge tase kogu ühenduses. Selle eesmärgi saavutamiseks on vastu võetud palju õigusakte.

Ühendus peab tagama, et neid õigusakte täielikult rakendataks, kohaldataks ja täidetaks.

91 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/99/EÜ, 19. november 2008, keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu. Seletuskiri. Euroopa Liidu Teataja 06.12.2008, L 328/29.

Arvutivõrgus kättesaadav:

EUR-Lex-http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52007PC0051:ET:HTML, 26.04.2013.a

92 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/99/EÜ, 19. november 2008, keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu. Seletuskiri. Euroopa Liidu Teataja 06.12.2008, L 328/29.

Arvutivõrgus kättesaadav:

EUR-Lex-http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52007PC0051:ET:HTML, 26.04.2013.a

Lisaks on vaja luua võrdsed tingimused ettevõtetele, kes täidavad keskkonnaalaseid seadusi, ning hoolitseda, et ühenduses ei oleks kohti, kus kurjategijad saaksid rahus tegutseda.

Samas eesmärgi saavutamiseks on vaja käsitleda ka keskkonnakuritegevuse probleemi. See on Euroopa Liidu ees seisev tähtis ülesanne, kuna keskkonnakuritegevus kujutab endast suurt ohtu keskkonnale ja inimeste ning loomade tervisele Euroopa Liidus, isegi kui selle kuritegevuse täpset ulatust on raske määrata, kuna usaldusväärset statistikat ei ole. Enamikul rikkumistest on piiriülene mõju ja paljud rikkumised on seotud organiseeritud kuritegelike struktuuridega.

Keskkonnakuritegevuse põhjusteks on konkreetses piirkonnas teenitav suur kasum, väike avastamisoht, rahvusvahelise kaubavahetuse laienemine ja paljude liikmesriikide ebaküllaldased sanktsioonid.

Keskkonnakuritegude vastaste sanktsioonide tüüp ja määrad on liikmesriikides üpris erinevad:

mõned liikmesriigid ei kohalda kriminaalõigust, vaid kasutavad haldussanktsioone isegi tõsiste rikkumiste korral; mõnede sanktsioonide määrad on nii madalad, et neil ei ole mingit hoiatavat mõju. Need erinevused ilmnevad näiteks ohustatud liikidega kauplemise ja jäätmete ebaseadusliku veo puhul.

Sellised erinevused võimaldavad seaduserikkujatel oma tegevuses kergesti mööda hiilida rangemate eeskirjadega liikmesriikidest ja saada hiljem kasu kaupade ja inimeste vabast liikumisest ELis.

Vajadus võtta meetmeid ühenduse tasandil tuleneb sellest, et keskkonnakuritegude mõju on piiriülene ja et on vaja tagada ühenduse õigusaktide täielik rakendamine keskkonna kaitsmiseks kogu ühenduses. Vajadust võtta ühiseid meetmeid tunnistasid ka liikmesriigid, kui nad võtsid vastu nõukogu raamotsuse 2003/80/JSK keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu, mille aga Euroopa Kohus 2005. aasta septembris vale õigusliku aluse tõttu tühistas.

Viimastel aastatel on keskkonnakuritegevuse küsimust käsitletud paljudes uurimustes ja ekspertide kohtumistel⁹³. On ilmnenud, et liikmesriikids kehtivad sanktsioonid ei ole alati

93 Teavet uurimuste ja konverentside kohta saab keskkonna peadirektoraadi keskkonnakuritegevuse veebilehelt:

http://ec.europa.eu/environment/legal/crime/studies_en.htm. Veebilehel on näiteks järgmised uuringute/konverentside materjalid: Study on environmental crime in the 27 Member States, Huglo Lepage &

Partners, 5 April 2007;

Study on the enforcement of the EU Wildlife Trade Regulations in the EU 25, 15 November 2006;

Study on the implementation of Article 16 of Council Regulation (EC) No 338/1997 in the 25 Member States of the European Union, Traffic Europe, November 2006 ;

Criminal Penalties in EU Member States’ Environmental Law - Study I Criminal Penalties in EU Member States’

Environmental Law - Study II, ;

piisavad, et tõhusalt ellu viia ühenduse keskkonnapoliitikat. Kõikides liikmesriikides ei rakendata kõikide tõsiste rikkumiste korral kriminaalsanktsioone, kuigi üksnes kriminaalkaristusel on mitmetel põhjustel piisavalt hoiatav mõju nagu kriminaalsanktsioonide määramisel ühiskondlik hukkamõist ja olukorrad, kus rahalised sanktsioonid ei ole piisavalt hoiatava mõjuga võib vajalikuks osutuda vabadusekaotus.

2.1.2. Keskkonnadirektiivi (2008/99/EÜ) ja merereostuse direktiivi (2009/123/EÜ)⁹⁴ roll Eesti karistusõiguses⁹⁵

Direktiivide 2008/99/EÜ (keskkonnadirektiiv) ja 2009/123/EÜ⁹⁶ (merereostuse direktiiv) alusel algatas Vabariigi Valitsus 15.11.2010 eelnõu Karistusseadustiku muutmise seaduse kohta.

Nimetatud eelnõu seletuskirja⁹⁷ kohaselt oli Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu eesmärk viia karistusõigusesse sisse keskkonnakuritegude alased muudatused, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest. Keskkonnadirektiivi kohaselt tuleb seal loetletud õigusrikkumised liikmesriikidel kuritegudena sätestada. Lisaks tehakse KarS-i muudatused tulenevalt merereostuse direktiivist, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. Eelnõu vastuvõtmisega täidame Eestile EL liikmelisusest tulenevaid kohustusi.

Merereostuse direktiivist tulenevate muudatustega tagatakse, et meie majandusvööndis ega sellega piirneval avamerel ei ole võimalik keskkonnavastaseid rikkumisi toime panna, ilma et sellele järgneks väärteo või kriminaalmenetlus. Keskkonnadirektiivist tulenevate muudatustega tagatakse paremini keskkonna vastaste süütegude puhul kuriteo toimepanija karistamine Criminal Penalties in Candidate Countries Environmental Law;

Criminal Penalties in Candidate Countries Environmental Law;

Organised Environmental Crime in Member States; Organised Environmental Crime in a few Candidate Countries.

94 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/123/EÜ,21. oktoober 2009, millega muudetakse direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud

rikkumiste eest, L280/52. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:280:0052:0055:ET:PDF , 26.04.2013.

95Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, 02.11.2010. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://eelnoud.valitsus.ee/main#aHq1bMLB, 26.04.2013. a

96 Ibid. Supra note 94.

97Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, 02.11.2010. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://eelnoud.valitsus.ee/main#aHq1bMLB, 26.04.2013. a.

dokumendis loetletud õigusrikkumiste osas. Seeläbi rõhutatakse, kuivõrd oluline on vähendada keskkonnaõigusrikkumisi (mille mõju on sageli piiriülene), võttes asjakohaseid meetmeid ja karmistades karistusi.

Keskkonnadirektiivi artikkel 3 näeb ette kohustuse sätestada õigusrikkumisena alljärgnevad teod:

keskkonna saastamine viisil, mille tõttu on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või on tekitatud või võib tekitada olulise kahju keskkonnale; jäätmete käitlemine viisil, millega kaasneb olulise kahju tekkimine keskkonnale või on põhjustanud või võib põhjustada inimese surma või tõsiseid kehavigastusi; riikidevahelise jäätmeveo⁹⁸ nõuete rikkumine, kui jäätmete vedu toimus arvestatavas koguses; käitise käitlemise nõuete rikkumine, kui sellega on põhjustatud väljaspool käitist oht inimese elule või tervisele või on tekitatud või võib tekitada olulise kahju keskkonnale;

kiirgusallika käitlemise nõuete rikkumine, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või on tekitatud või võib tekitada olulist kahju keskkonnale; kaitstava looma- või taimeliigi kaitse nõuete eiramine arvestatavas koguses, kui sellega mõjutatakse oluliselt liigi kaitsestaatust; ebaseaduslik tehing kaitstava looma- või taimeliigi isendiga arvestatavas koguses, kui sellega mõjutatakse oluliselt liigi kaitsestaatust; kaitsealuse püsielupaiga kahjustamine;

osoonikihti kahandavate ainete käitlemine.

Artiklis 3 sätestatakse, et kriminaalkaristuse toovad kaasa loetletud õigusrikkumised vaid juhul, kui need on toime pandud tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tagajärjel. Eesti õigussüsteem ei erista ettevaatamatuse puhul hooletust ja rasket hooletust. Ettevaatamatus jaguneb KarS § 18 kohaselt kergemeelsuseks ja hooletuseks. Direktiivis sätestatud rasket hooletust võib pidada Eesti õigussüsteemi jaoks ettevaatamatusest toime pandud kuritegudeks, mille puhul tuleb eraldi tuvastada, kas tegemist on kergemeelsusega või hooletusega.

Praegu näeb KarS ettevaatamatuse puhul ette karistuse, kui keskkonnale on tekitatud suur kahju.

Kui rääkida direktiivis olevast mõistest „oluline kahju“, siis Eesti karistusõiguse termineid arvestades on varasemalt asutud seisukohale, et selline kahju on KarS mõistes suur kahju. KarS kohaselt on tahtlikult toimepandud keskkonnavastase kuriteo puhul karistatav vähemalt olulise kahju põhjustamine ning ettevaatamatusest samasuguse teo toimepanemine toob kaasa kriminaalvastutuse suure kahju põhjustamise korral. Olulise kahju põhjustamine

98 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.juuni 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta; Euroopa Liidu Teataja L 190 , 12/07/2006 Lk 0001 - 0036

ettevaatamatusest oleks väärtegu. Sealjuures võib nii oluline kui ka suur kahju olla nii aineline kui ka kaitstava objekti (pinnase, vee või õhu) eripärast tulenev⁹⁹. Kahju suuruse määramisel tuleb arvestada ka keskkonna puhkeotstarbelise või muu kasutamise võimalust. Kahju võib osutuda oluliseks juba seetõttu, et tegemist on haruldase või ohustatud liigiga. Kui kahju on aineline, loetakse oluliseks sellist kahju, mis ületab kehtiva kuupalga alammäära kümme korda (KarSRakS § 8 p 1). Suur on kahju, mis ületab kehtiva kuupalga alammäära sada korda. Ka saamata jäänud tulu on varaline kahju.

Eestis on siiamaani mõisted „suur kahju“ ja „oluline kahju“ keskkonna osas osaliselt sisustamata ning kahju käsitlemisel on lähtutud eelkõige vaid summadest. Seni puuduvad mittevaralised kriteeriumid pinnase või välisõhu kvaliteedi olulise ja laialdase kahju kindlakstegemise kohta.

Merereostuse direktiiv kohustab liikmesriike laevadelt pärinevate saasteainete merre heitmist käsitlema õigusrikkumisena, kui see on toime pandud tahtlikult, kergemeelsuse või tõsise hooletuse tõttu. Lisaks nähakse direktiiviga ette kohustus karistada ka kuriteokatse, kaasaaitamise või kihutamise eest.

Sellest tulenevalt ilmnes vajadus täiendada KarS keskkonnavastaste süütegude peatükki mitme uue paragrahviga. 21.03.2011. a jõustus karistusseadustiku muudatus, millega viidi karistusõigusesse sisse keskkonnakuritegude alased muudatused.

Muudeti KarS 20. peatüki § 364 lõiked 1 ja 2, § 364 lõige 3, § 365 lõige 1, § 365 lõige 2 ja lisaks täiendati peatüki § 364 lõikega 2´1 ja § 365 lõigetega 1´1 ja 1´2.Keskkonnadirektiivi artiklis 3 punkti a kohaselt tuleks sätestada kuriteona teatava koguse ainete, sealhulgas kemikaali või energia juhtimine või heitmine õhku, pinnasesse või vette, mis põhjustab või võib põhjustada inimese surma või tõsiseid kehavigastusi või olulist kahju õhu, pinnase või vee kvaliteedile või loomadele või taimedele või nende osadele. Karistusseadustiku § 364 ja § 365 muudeti selliselt, et keskkonna saastamine on karistatav ka juhul, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele. Lisaks karmistati ka karistusmäärasid (nt § 364 on põhikoosseisu puhul karistuseks kuni üks aasta vangistust; kui on tekitatud oluline kahju, siis kuni kolm aastat vangistust ja suure kahju puhul kuni viis aastat vangistust).

99 J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 3., täiendatud ja ümbertöötatud vlj.

Tallinn: Juura 2009, 20. peatükk.

Muudeti § 367 pealkiri ja lõige 1, § 367 lõige 3, § 368 pealkiri ja lõige 1. Keskkonnadirektiivi artikli 3 punkti b kohaselt tuleb käsitleda kuriteona jäätmete kogumist, vedamist, taaskasutamist või lõppladustamist, kaasa arvatud nimetatud protsesside järelevalve ning lõppladustamiskohtade järelhooldus, ning kaasa arvatud toimingud, mida teevad vahendajad või maaklerid (jäätmehooldus), mis põhjustab või võib põhjustada inimese surma või tõsiseid kehavigastusi või olulist kahju õhu, pinnase või vee kvaliteedile või loomadele või taimedele või nende osadele.

Paragrahvi 367 muudeti selliselt, et kui kemikaalide või jäätmete käitlemise nõuete rikkumisega on põhjustatud olulise kahju oht vee, pinnase või välisõhu kvaliteedile, looma- või taimeliikide isenditele või nende osadele, siis on ka see käsitletav kuriteona. Lisaks on kemikaalide ja jäätmete käitlemise nõuete rikkumine ettevaatamatusest karistatav juhul, kui sellega on tekitatud olulise kahju oht vee, pinnase või välisõhu kvaliteedile, looma- või taimeliikide isenditele või nende osadele (KarS § 368). Mõlema paragrahvi puhul on tegemist ohudeliktiga. Juhul, kui kemikaalide ja jäätmete käitlemise nõuete rikkumisena tekib oluline kahju, kvalifitseeritakse tegevus kogumis kas §-ga 364 või 365. KarS § 367 lõge 2 tunnistati kehtetuks, kuna ettevaatamatusest kahju põhjustamine on juba sätestatud §-s 368.

Seadustiku peatükki täiendati §-dega 365´1 ja 365´2. Muudatus tuleneb merereostuse direktiivist, mille artikkel 1 kohaselt kohustuvad liikmesriigid kriminaliseerima korduvad vähetähtsad rikkumised, millega kokkuvõttes kaasneb veekvaliteedi halvenemine. Direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid kriminaliseerima nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest toime pandud rikkumised.

Kuirteoks muutus laevalt saasteainete merreheitmise keelu rikkumine, kui isikut on karistatud samalaadse väärteo eest. Käesolevate paragrahvide puhul on tegemist keskkonna saastamise erinormiga. Juhul, kui laevalt saasteainete merreheitmise tulemusena tekitatakse vähemalt oluline kahju või selle oht vee kvaliteedile, kuulub kohaldamisele vastavalt kas KarS § 364 või 365.

Samas korduva rikkumise, s.t laevalt ebaseadusliku saasteainete merreheitmise korral, mis eraldi võetuna täidaks üksnes väärteo koosseisu, on tegemist vastavalt paragrahvile 365¹ või 365² juba kuriteoga.

Seadustikku täiendati §-dega 368´1–368´3. Keskkonnadirektiivi artikli 3 punkti c kohaselt tuleks sätestada kuriteona jäätmete vedu, kui kõnealune tegevus on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. a määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta¹⁰⁰ (1) artikli 2

100Euroopa Liidu Teataja L 190 , 12/07/2006 Lk 0001 – 0036.

lõikega 35 ja see toimib arvestatavas koguses, olenemata kas tegu on ühekordse veoga või mitme omavahel seotud veoga. Sellest lähtuvalt täiendati KarS-i §-ga 368´1, mis sätestab kuriteona riikidevahelise jäätmeveo nõuete rikkumise, kui jäätmevedu toimus olulises koguses.

Keskkonnadirektiivi artikli 3 punkti d kohaselt tuleb käsitleda kuriteona käitise käitamist, milles toimub ohtlik tegevus või kus hoitakse või kasutatakse ohtlikke aineid või valmistisi ja mis põhjustab või võib põhjustada väljaspool käitist inimese surma või tõsiseid kehavigastusi või olulist kahju õhu, pinnase või vee kvaliteedile või loomadele või taimedele.

Saastuse kompleksse vältimise seaduse § 3 kirjeldab mõisteid käitis ja käitaja. Käitis on paikne tehniline üksus, milles tootmine toimub keskkonnakompleksluba vajavas tegevusvaldkonnas ning tegevuskohas tootmisega otseselt liituvas ja tehnilist seost omavas muus tegevusvaldkonnas, mis võib mõjutada heite ja saastuse hulka. Käitaja on aga isik, kes käitab või valdab käitist.Tulenevalt vajadusest lisada ka KarS-i vastav regulatsioon, täiendati peatükki §-ga 368². See näeb ette karistuse käitise ebaseadusliku käitamise eest, kui sellega on põhjustatud väljaspool käitist oht inimeste elule või tervisele või olulise kahju oht vee, pinnase või välisõhu kvaliteedile, looma- või taimeliikide isenditele või nende osadele. Käitise käitamine on ebaseaduslik, kui see on seatud ebaseaduslikult tegutsemisele, toimub ilma vastava loata või kui see ei vasta loa nõuetele.

Keskkonnadirektiivi artikli 3 punkti i kohaselt tuleks kriminaliseerida osooni kahandavate ainete tootmine, importimine, eksportimine või turustamine. Osoonikihi kahjustamist puudutav regulatsioon on sätestatud välisõhu kaitse seaduses. Paragrahv 106 loetleb osoonikihti kahandavad ained, § 140 aga osoonikihi kaitsmise eesmärgil keelatud toodete ja ainete sisse- ja väljaveo piirangute rikkumisest tulenevad karistused. Paragrahv 141 käsitleb osoonikihi kaitsmise eesmärgil keelatud toodete ja ainete tootmise, turustamise ja ebaseadusliku kasutamisega seonduvat. Kuna KarS-is vastav regulatsioon puudus, mistõttu lisati paragrahv 368³, mis käsitleb kuriteona osoonikihi kaitsmise eesmärgil keelatud aine või toote ebaseadusliku tootmise, sisse-või väljaveo või turustamise.

43 2.2. Rahvusvaheline õigus

Me elame globaalses külas, kus keskkonnakriisidega tegelemine ei ole enam siseriiklik võitlus, vaid nõuab koostööd. Seega on keskkonnakuriteod ka rahvusvaheline probleem.¹⁰¹

Rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelised lepingud peavad olema võtmerollis, et laiendada keskkonnaalast regulatsiooni ülemaailmselt.¹⁰² Lepingud on just peamised rahvusvahelise keskkonnaõiguse allikad¹⁰³. Rahvusvahelisi kahe- ja mitmepoolseid lepinguid on kokku loetud üle tuhande¹⁰⁴. Samas võib öelda, et rahvusvaheline keskkonnaõigus ei ole kõige täiuslikum süsteem kaitsmaks keskkonda. Näiteks 60 multinatsionaalset lepingut hõlmavad mere keskkonda, kuid vaid mõned reguleerivad õhusaastet. Lisaks võtab aega konventsioonide ratiftseerimine ja jõustumine. ¹⁰⁵

Eesti on ühinenud paljude rahvusvaheliste konventsioonidega. Olulisemad neist käsitlevad järgmisi teemasid: merede kaitset ja merereostust; sisevete kaitset; kalakaitset; ohtlikke jäätmeid;

looduskaitset; atmosfääri saastamise ennetamist ja vältimist; tuumaküsimusi; püsivaid orgaanilisi saasteaineid. Lisaks on veel horisontaalsed konventsioonid. EÜ kaks olulisemat horisontaalset konventsiooni on Arhusi ja Espoo konventsioonid. Need on menetlusliku iseloomuga ning on kohaldatavad ülejäänud eeltoodud kaheksa sektori meetmete ja tegevuse suhtes¹⁰⁶.

Alljärgnevas alapeatükis tehakse ülevaade mõnest olulisemast keskkonnakaitset puudutavast konventsioonist ja nende eesmärkidest¹⁰⁷. Valik on tehtud nende konventsioonide seast, mida nii kirjanduses kui ka Keskkonnaministeeriumi veebilehel on olulisimaks peetud. Need konventsioonid omavad mõju ka Eesti karistusõigusele.

101 Y. Situ and D. Emmons. Environmental Crime. The Criminal Justice System´s Role in Protecting the Environment. Thouand Oaks, London, New Delhi: Sage Publications, Inc. 2000, lk 177.

Näiteks Tšernobõli tuumakatastroofi radioaktiivsus rikkus Soomes piima. Aerosoolide kasutamine arengumaades on hõrendanud osoonikihti, mis kaitseb meid Päikese ultraviolettkiirte eest. Aafrika ninasarvikud on ohustatud selle tõttu, et aasialastel on nõudlus selle üle. Transpordi – ja tööstusheitmed Ameerikas ja Lääne- Euroopas aitavad kaasa kliima soojenemisele. Amazoni vihmametsade põletamine Brasiilias ning metsade raie Alaskas ja Siberis vähendavad hapniku kogust atmosfääris.

102 Y. Situ and D. Emmons. Environmental Crime. The Criminal Justice System´s Role in Protecting the Environment. Thouand Oaks, London, New Delhi: Sage Publications, Inc. 2000, lk 191.

103 Ibid. Lk 183.

104 H. Veinla. Keskkonnaõigus. Tallinn: Juura, 2005, lk 201.

105Y. Situ and D. Emmons. Environmental Crime. The Criminal Justice System´s Role in Protecting the Environment. Thouand Oaks, London, New Delhi: Sage Publications, Inc. 2000, lk 184.

106 H. Veinla. Loengud Euroopa Ühenduse Keskkonnaõigusest. Tartu: Iuridicum, 2001.lk 139-140.

107 Lähtudes Keskkonnaministeeriumi veebilehel olevatest andmetest. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.envir.ee/52217 , 26.04.2013. a.

44 2.2.1. Arhusi konventsioon ¹⁰⁸

ÜRO konventsioon keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse

osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta.

Arhusi konventsioon määrab kindlaks kohustused, mis riikidel on oma kodanike ees. Ehkki konventsioon jätab paljudes selle elluviimiseks vajalike vahendite ja meetodite valiku riikidele, peavad riigid konventsiooni elluviimisel lähtuma konventsiooni üldisest eesmärgist, milleks on üldsuse esindajatele laiaulatusliku, lihtsa ja tõhusa juurdepääsu tagamine teabele,

otsustamisprotsessile ja õigusemõistmisele keskkonnaalal.

Konventsioon tagab keskkonnateabe üldise kättesaadavuse kahel viisil (art 5):

avaliku võimu organite kohustuse kaudu vastata keskkonnateabe taotlustele (nn passiivse

informeerimise kohustus ning

avaliku võimu organite kohustuse kaudu hallata, ajakohastada ning levitada teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks, avalikkuse teavitamiseks või inimeste tervist või keskkonnaseisundit ohustavate tegurite leevendamiseks (nn aktiivse informeerimise kohustus).

Artiklid 6-8 sätestavad õiguse osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses. Artikkel 6 sätestab järgmised nõuded: kohustuse teavitada asjast huvitatud üldsust kavandatavast tegevusest menetluse varajases staadiumis, kui kõik variandid on veel lahtised ja üldsuse osalemine saab olla tõhus. Artikkel 7 käsitleb üldsuse osalemist kavade, programmide ja poliitika koostamisel.

Artikkel 8 sätestab nõuded avalikkuse osalemisele üldkohustuslike õigusaktide ettevalmistamisel.

Juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades reguleerib konventsiooni artikkel 9, mille kohaselt peab isikul olema võimalus pöörduda kohtusse või muu erapooletu ja sõltumatu organi poole keskkonnaalastes vaidlusküsimustes. Menetlus peab vastama teatud miinimumnõuetele, nt peab menetlus olema kiire ja tõhus. Artikli eesmärgiks on eelkõige tagada kahe eelneva õiguse - õigus keskkonnteabele ja õigus osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis - toimimine.

Seetõttu on õigus keskkonnaalasele õigusemõistmisele diferentseeritud vastavalt sellele, kas on rikutud õigust keskkonnateabele, õigust osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis või rikutud teisi (riigisiseseid) keskkonnanõudeid.

108 Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon. (Arhus, 1998). – RT II, 29.06.2001, 18, 89.

45 2.2.2. Espoo (1991) konventsioon¹⁰⁹

Konventsioon on keskkonnamõjude hindamisest piiriüleses kontekstis ja selle eesmärgiks on leppida kokku sarnase arusaamas keskkonnamõju hindamise ja selle erinevate etappide kohta ning sätestada mitut riiki puudutava keskkonnamõju hindamise protseduuri üldised reeglid.

2.2.3. Merede kaitset ja merereostust käsitlevad konventsioonid

Helsingi (1992) Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon¹¹⁰ - võeti vastu 1974

ja täiendati 1992. aastal. Peamised ülesanded on

vähendada maalt, õhust ja laevadelt Läänemerre lähtuvat reostust, tagamaks merekeskonna talutav ökoloogiline seisund; teha teaduslik-tehnilist koostööd kaasaegsete keskkonnakaitse abinõude väljatöötamisel; koordineerida merekeskonna ja atmosfääri teaduslike uuringute läbiviimist; töötada välja ja juurutada ühtne keskkonnakaitsestrateegia Läänemere regioonis.

MARPOL (1973/1978) konventsioon merereostuse vältimiseks laevadelt¹¹¹ - eesmärk on vältida merereostust, mis võib tekkida nafta- jm vedelate mürkainete lahtisel mereveol, laevade kaubakonteinerites või -tsisternides ning auto- ja raudteetsisternides; samuti vältida ja ennetada

laevade reovetest ja prügist põhjustatud merereostust..

Brüsseli (1969) konventsioon tsiviilvastutusest naftareostusest põhjustatud kahjustuste korral ja Brüsseli (1971) konventsioon naftareostusest põhjustatud kahjustuste kompenseerimise fondi asutamise kohta¹¹² - eesmärk on hoida ära või vähendada naftareostustest tekkivat võimalikku kahju ning täpsustada riikide vastutus naftareostusest põhjustatud kahjustuste korral. Teine konventsioon täpsustab naftareostusest põhjustatud kahjustuste kompenseerimise fondi

109 Espoo konventsioon (1991). Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.unece.org/env/eia/eia.html , 26.04.2013. a

110 Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (Helsinki, 1992). - RT II 1995, 11, 57

111 Londoni konventsioon ehk rahvusvaheline konventsioon merereostuse vältimiseks laevadelt (lühend MARPOL 73/78) , (inglise International Convention for the Prevention of Pollution From Ships, 1973 as modified by the Protocol of 197).

112 Naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. aasta protokoll (Brüssel, 1969). - RT II 2004, 25, 103.

tegevuspõhimõtteid ning riikide vastavaid õigusi ja kohustusi.

2.2.4. Sisevete kaitset käsitlevad konventsioonid

Helsingi (1992) konventsioon rahvusvaheliste järvede ning piiriveekogude kaitse ja kasutamise kohta¹¹³ - eesmärk on kaitsta rahvusvahelisi järvi ja piiriveekogusid piireületava keskkonnamõju või -reostuse eest ning vähendada viimase mõju rahvusvahelises koostöös. Lisaks ka veekogude säästliku majandamise põhimõtete juurutamine nii riikidevahelistes kui ka riigisisestes suhetes.

2.2.5. Ohtlikke jäätmeid puudutavad konventsioonid

Baseli (1989) konventsioon ohtlike jäätmete ja nende kõrvaldamise kohta¹¹⁴ - määratleb ohtlike jäätmete impordi, ekspordi ja transiitvedude korra ega käsitle radioaktiivseid jäätmeid ja merelaevade normaalse funktsioneerimise tagajärjel tekkivaid jäätmeid. Konventsioon kohustab riike viima miinimumini tekkivate ohtlike jäätmete kogused; tagama, et riikides oleks jäätmekäitlusettevõtted, soovitavalt omal territooriumil; ennetada reostust; mitte lubama eksportida jäätmeid riikidesse, kus puuduvad nõuetele vastavad jäätmekäitlusettevõtted; lubama riikidevahelist jäätmevedu siis, kui asjaomaste riikide pädevate asutuste poolt on antud kirjalik kooskõlastus.

Ohtlike jäätmete ebaseaduslikku vedu peetakse kuritegelikuks tegevuseks ning asjaomastel riikidel on kohustus leida võimalused nende jäätmete ohutuks kõrvaldamiseks.

2.2.6. Looduskaitse konventsioonid, lepped ja ühingud

CITES ehk Washingtoni (1973) konventsioon¹¹⁵ – loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse regulatsioon. Konventsioon kaitseb kaubitsemise läbi ohustatud taime-ja loomaliike, reguleerides nende sisse- ja väljavedu riigist riiki. Looma- ja

113 Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon (Helsingi, 1992). – RT II 1995, 13/14, 64

114 Baseli ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli konventsioon (1989). – RT 1992, 21, 297.

115 Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon ( Washington, 1973). – RT II, 01.01.1993, 83.

taimeliigid, millele Washingtoni konventsioon laieneb, loetletakse eraldi lisades. I lisasse kuuluvad väljasuremisohus liigid, mille olemasolu kaubitsemine otseselt või kaudselt mõjutab (umbes 500 looma- ja taimeliiki). Eesti liikidest kuuluvad siia näiteks saarmas, merikotkas ja rabapistrik. Kõigi esimesse lisasse kuuluvate liikide isendite ja eksemplaride, nende osade või nendest valmistatud toodete väljaveo ja sissetoomise kohta kehtivad väga ranged piirangud. II lisasse kantud liigid (üle 2500 looma- ja 30 000 taimeliigi) ei pruugi olla väljasuremisohus, kuid kontrollimatu kaubitsemine võib nende püsimajäämist ohustada. Eesti liikidest kuuluvad siia sookurg ja must-toonekurg, kõik kullilised ja kakulised, lisaks meil tavalised jahiloomad, nagu ilves, hunt ja karu. Samuti kõik Eesti käpaliste liigid ning kaitsealused kivistised. Nende puhul nõutakse ainut väljaveoluba. Seega ei ole rahvusvaheline kaubitsemine nendega keelatud, kuid

Im Dokument TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Avaliku õiguse instituut Marianna Marjunitš KESKKONNA KAITSMINE KARISTUSÕIGUSE KAUDU – LEX SPECIALIS DEROGAT LEGI GENERALI PRINTSIIP KESKKONNAVASTASTES KURITEGUDES Magistritöö juhendaja: prof. Jüri Saar Tallinn 2013 (Seite 36-0)