Õppeprotsessi vorm

Intervjuudest tuli välja, et koolitajad on seenioritele puutetundliku ekraaniga nutiseadmeid õpetades kasutanud erinevaid meetodeid, näiteks loenguformaati suurele auditooriumile, väiksema õppegruppi juhendamist ning individuaalset konsultatsiooni.

Loenguformaat suurele auditooriumile ja õppegrupi juhendamine

Tartu Veeriku Koolis loodud projektõpe Tähtvere päevakeskuse eakatele hõlmas nii suurele auditooriumile loengu andmist kui juhendaja poolt individuaalselt kuni kahele eakale õpetamist – õpetaja kingades olid kusjuures Veeriku kooli õpilased ise. Eakatele koolitust andnud õpetaja Signe Varendi ja õpilase Mia Fastersi hinnangul on eakatele üks-ühele individuaalsel õpetamisel kindlasti palju rohkem kasutegureid kui suurele auditooriumile teadmisi edasi andes. „Kui ma õigesti mäletan, käisime kaks korda kuus. Seal oli suur hulk eakaid, kes olid kõik ühes ruumis ja mina tegin igal kohtumisel sissejuhatuse, et mida me täna tegema hakkame, milleks see üldse vajalik võiks olla. Ja siis sai iga eakas endale ühe õpilase kõrvale. Tahtsime alguses, et oleks üks eakas ja üks õpilane, aga kuna nõudlus oli nii suur, siis tavaliselt oli ikkagi ühel õpilasel kaks eakat. Kui üks inimene on klassi ees ja eakad kuulavad… see ei tööta,” lausus Varendi. Varendi sõnul võib inimestel suures auditooriumis viibides tähelepanu hajuda, eriti kui nad räägitavast teemast aru ei saa. Samuti võib olla küsimuste esitamine suure auditooriumi ees ebamugav.

Riigi Infosüsteemi Ameti kampaania „IT-vaatlik” raames korraldati loenguformaate praktiliste IT töötubadena, mis toimusid nii Tallinna Keskraamatukogus kui ka Rahvusraamatukogus, tuues kohale saalitäied eakaid inimesi. „See oli puhtalt arutelu ja diskussioon ja seal olid kohal ühiskonna aktiivsemad tegelased. Otseselt koolitust ma ei teagi, kas selle projekti käigus üldse oligi. Selle kampaania eesmärk oli pigem lihtsalt teadlikkust tõsta, mitte seadmete kasutamist. Et kui sa juba kasutad, siis sa pead teadma seda – see on nagu baashügieen. Täna on riik ehitanud selle üles niimoodi, et päris suur ootus on raamatukogude peal. Kuna raamatukogud on kohad, kus eakaid liigub kõige rohkem. Nad ei tule ministeeriumitesse või ametitesse, vaid nad käivad raamatukogudes, mis aitavad väga palju erinevate nutiküsimustega ja digiküsimustega hakkama saada,” lausus RIA peadirektor Mart Noormaa. Lisaks korraldati projekti raames koostöös RIA ja raamatukoguhoidjate ühinguga üleriigiline nõuandepunktide päev, mille käigus muutus sada Eestimaa raamatukogu pop-up nõuande punktideks, kus said eakad inimesed nõu küsida. „Kuna meie koostööpartneriks oli Eesti Raamatukoguhoidjate Liit, siis ühe suurema üritusena korraldasime novembrikuus üle Eesti raamatukogude juures infopäeva, et tule enda nutiseadmega kohalikku raamatukogusse, et saaksime sind toetada,” lausus Tankler.

Tallinna Rahvaülikooli koolitaja Mart Tartlani digiõppe tunnid on tavaliselt mõeldud kuni kümneliikmelistele gruppidele: „Seal oli vist jämedalt kümmekond inimest. Esmalt tutvustan ennast ja siis panen mõningad reeglid paika.” Samas pidas Tartlan väiksemate õppegruppide puhul oluliseks, et õppe tempo tuleb kohandada vastavalt grupi kõige aeglasemale õpilasele, et ei toimuks mahajäämist.

Individuaalne õpetamine

Telia nutiõppe projektis osalenud ettevõtte töötajad tunnistasid, et kuigi projektis õpetasid nad suuremat rühma inimesi, siis igapäevaselt puutuvad nad sageli kokku eakatega, kes tulevad esindusse oma konkreetse küsimusega ning soovivad sellele lahendust leida. Mida individuaalsem ja konkreetsem on mure ja soov, seda kiiremini leitakse sellele ka lahendus.

Mida väiksem õppegrupp on, seda tulemusrikkam on õppeprotsess. Kui ühel koolitajal on ees mitu eakat erinevate soovide ja motiividega, siis jagub individuaalset kontaktõpet igale eakale vähem ning seda tõenäolisemalt jäävad ka õpiväljundid täies ulatuses saavutamata.

Samuti kinnitasid kõik intervjueeritavad, et õppeprotsessi juures on oluline, et õppija peab saama nutiseadet ise käes hoida – sellega väheneb hirm puutetundlikku ekraani suhtes ning ajapikku tekib julgus ise rohkem katsetada, eksida ning uusi asju õppida. Telia töötaja Mari-Liis Vaiksaare arvates saab eakas ise nutiseadmega toimetades selle endale omasemaks ja käepärasemaks. „See hirm, mis neil alguses oli, kui nad ei tahtnud seda telefoni näppidagi, hoidsid vati sees ja panid mitme kihi sisse, pärast läks see asi palju lihtsamaks,” lausus Vaiksaar.

Kõik koolitajad tõid välja eakaid õpetades pikema ajalise mõõte – õpetaja peab arvestama, et nutiseadme kasutamise selgeks saamine võib võtta oodatust palju rohkem aega. „Kõige suurem asi ongi hirm teadmatuse ees ja loomulikult see, et nad on aeglased ja ei õpi enam nii kiiresti. Ma võin neile rääkida ühte asja, aga nad unustavad selle suht kiiresti ära. Nad ei omanda enam nii kiiresti, nad peavad kogu aeg seda ühte asja tegema, et see meelde jääks,” tõdes Telia töötaja Siret Orav. Samuti tuleb võimaluse korral kõikidele tekkinud küsimustele kohe vastuseid leida, et eakal oleks vähem segadust ning säiliks huvi õpingutega edasi tegeleda. „Minu loengud on pehmest kummist – kui saame varem tehtud, siis saab varem koju. Aga on ka juhtunud, et on läinud näiteks kakskümmend minutit üle. Lihtsalt sellepärast, et inimestel tekivad küsimused. Ja kui õppuril tekib küsimus, siis vastama peab kohe, mitte hiljem. Kindlasti tuleb igale küsimusele anda vastus,” lausus Tallinna Rahvaülikooli koolitaja Mart Tartlan.

Toetav abimaterjal

Intervjueeritavate hinnangul on eakale õppijale kasuks toetav abimaterjal või konspekt, mida saab õppija ise õppeprotsessi ajal täiendada. Jällegi tasub siinkohal meeles pidada materjali, mida eakas saab endaga kaasa võtta, mitte slaididel olevat inforohket loengumaterjali. Näpunäited peavad olema konkreetsed ning just isikliku nutiseadme kohta. Seda kinnitas ka Mart Tartlan, kelle sõnul soovivad eakad, et juhiste kohta oleks selge kirjalik materjal, millest saab kodus edasi õppides abi. Märkmete tegemise kohta tõi kinnituse ka Ensling – vanemad inimesed tahavad konspekteerida – neil on tihtipeale kaasas märkmik, kuhu panevad enda jaoks olulised asjad kirja.

„Sa võid ju kirjutada eakale oma käega mingi manuaali, siis tegelikult sellest pole mingit kasu.

Eakas inimene peab oma käega selle manuaali valmis kirjutama ning siis saab edasi tegutseda.

Ta peab oma käega kirjutama läbi sellesama jutu,” tõdes Ensling, kelle hinnangul ei pruugi olla teiste poolt kirjutatud manuaalist õppijale mingit kasu.

Ka Mari-Liis Vaiksaar on aru saanud, et eakad inimesed kirjutavad samm-sammult kõik vajalikud tegevused nutitelefoni kasutamisega seoses üles, isegi need, mida õpetaja arvates vaja ei ole.

Samas leiab Vaiksaar, et omakäeliselt tehtud märkmed annavad eakale turvatunde: „Minul näiteks vanaema kirjutab kõik asjad üles samm-sammult, isegi need, mida minu arvates pole vaja. Aga las ta kirjutab, tal endal on turvalisem tunne, ta ise pärast teab.”

Kõik koolitajad leidsid, et mida rohkem on võimalik pühendada aega konkreetsele eakale õppijale, seda paremini õppeprotsessi eesmärgid saavutatakse. Seega on tulemuslikumad individuaalõpe ja õpetamine väikestes gruppides. Kuna individuaalne õpetamine on kõige ajamahukam, siis on vaja leida suurema auditooriumi jaoks sobivaid efektiivsemaid õpetamise meetodeid.