Õppeprotsessi sisu

Intervjuudest selgus, et eakatel on valdavalt huvi nii lähedastega kontakti hoidmise, piltide tegemise ning infole, sh uudistele ligipääsu vastu. Tartu Veeriku Kooli nutiõppe projekti käivitaja Signe Varendi tõi välja, et eakad tahavad lisaks õppida e-kirja saatmist, samuti on neil suur huvi sotsiaalmeedia vastu: „Sotsiaalmeedia poolelt taheti just ka Facebooki kasutamist, kuna paljud lapsed ja lapselapsed kasutavad seda, et saaks siis läbi selle kursis olla, mis toimub.

Osad eakad, kes seal olid, on mul Facebookis sõbrad ja siis ma näengi, kui aktiivsed nad on seal eakate päevakodus – postitavad pilte ja tegevusi.”

Sotsiaalse kapitali suurendamine

Eakate huvi suhtlusvõrgustike vastu tõid välja kõik koolitajad. Vanemad inimesed soovivad jätkuvalt olla oma lähedastega kontaktis, sest teavad, et nooremad suhtlevad internetis, jagavad seal enda igapäevasest elust pilte – selle kõigega tahavad eakad samuti kursis olla. Lisaks elavad

paljud lapsed ning lapselapsed eakatest eemal, mõned on kolinud välismaale, mis teeb tihtipeale võimatuks omavahel külaskäimise – ka siinkohal näevad eakad tehnoloogilisi lahendusi ühe võimalusena igapäevase kontakti edasi hoidmisel. Telia töötaja Mari-Liis Vaiksaar tõi näiteks oma vanaema, kes hakkas regulaarselt Skype’i kasutama, et rääkida ja näha välismaale kolinud last:

„Minu vanaema hakkas ka Skype’i kasutama siis kui minu tädi kolis välismaale. Nad teevad kord nädalas Skype’is vestlusi ja vanaema näeb oma lapselast.”

Igapäevast elu toetavad lahendused

Heigo-Aulemb Enslingu sõnul on eakal soov saada selgeks kõige elementaarsemad asjad, sealhulgas igapäevase interneti kasutamise, lehtede lugemise online’is ning tema üllatuseks ka mängude mängimise: „Ka vanemad inimesed mängivad kaardimänge. Tagaajamist ja tulistamist mitte, aga mälumängud, ristsõnad või kaardimängud on täiesti see teema, millega vanemad inimesed aega veedavad, kas tahvelarvutis või nutitelefonis.”

RIA peadirektori Margus Noormaa sõnul eakad nutiseadmetes mänge ei mängi, huvi on hoopis internetis pangatoimingute vastu – selleks ei pea kuhugi minema ning oma rahalist seisu saab kontrollida võimalikult mugavalt. Siret Orav jällegi lisas, et kuigi eakad inimesed saavad aru, et internetipangas tehtavad tehingud on olulised ning mugavad lahendused, siis seda on keeruline omandada: „Näiteks pangamaksetega, kui üks kord kuus vaja arveid maksta, siis see on takistus, kuna ta nii harva kasutab seda rakendust.” Samas pidas Siret Orav eakate puhul oluliseks igapäevaseks eluks vajaminevad rakendusi nagu näiteks bussiaegade leidmine, mille vastu on vanematel inimestel suur huvi.

Koolitajate hinnangul on eakatele oluline õpetada ID-kaardi funktsioone, sh digiallkirjastamist, kuigi see võib osutuda piisavalt keeruliseks ning õpetamine võib võtta oodatust rohkem aega. Seda kinnitas ka Tallinna Rahvaülikooli koolitaja Mart Tartlan, kes on ID-kaarti kasutamist õpetades saanud aru, et infot on liiga palju, mis ajab eakaid segadusse: „ID-kaardiga dokumendi allkirjastamine – heakene küll, seesama lihtne liigutus, et sa ei ava mitte faili, mida allkirjastad, vaid lohistad selle faili sinna programmi, millega allkirjastada. Vot see on neile

üle mõistuse.” Siinkohal on Tartlani sõnul oluline kordamine ning väikeste sammude kaupa õpetamine.

Küberturvalisus

Koolitajate hinnangul on eakatel suur mure ja huvi ka küberturvalisuse vastu, mis on üheks takistuseks nutiseadmete kasutama õppimisel. Põhjuseks on teadmatus ning mingil moel ka meedias loodud kuvand, kuidas inimesed alatasa erinevate petuskeemide ja muude ohtude, näiteks pahavaraliste rakenduste, viiruste jm, osaks langevad. Heigo Aulemb-Enslingu sõnul liigituvad eakad turvalisuse teemade osas kaheks – on neid, kes ei tunneta üldse turvalisuse ohte ning teised jällegi ei julge rakendusi kasutada, sest „tootjad nuhivad nende järele”. Siinkohal on oluline õpetada erinevatele rakendustele antavate õiguste printsiipe, sest õiguste andmisega seotud hirmud on eakate jaoks sagedased – millist infot endast lubada, et rakendust kasutada; kellele anda juurdepääs ja kellele mitte. „Teine omaette teema on see turvalisuse pool – eakas tahaks ilmateadet kasutada, aga ta on kuulnud, et need tootjad nuhivad tema järele. Ja siis kui ta tahab näiteks enda asukoha informatsiooni, miks ta ei näita tema praegust kohta vaid hoopis Tallinna informatsiooni – tegelikult pole tal asukoha kasutamine lubatud. Ilmateate juures sa ju ikkagi võiksid, aga mõtle, kas taskulambil peaksid lubama enda asukohta kasutada,” lausus Ensling.

Sotsiaalmeedia puhul on eakatel hirm, et nad annavad liiga palju enda privaatsusest ära. Nad kardavad eksida ja seetõttu kasutavad lahendusi minimaalselt. Noormaa ja Orava sõnul ei teadvusta endale paljud eakad ka nutitelefoni ekraaniluku vajalikkust.

RIA peadirektor Margus Noormaa sõnul on vanematel inimestel kinnistunud mõtteviis, et kõik, mis omal ajal avaldati, on tõde ning see, mis on trükitud ja avaldatud internetis, ei saa ka vale olla. Sellepärast langevadki inimesed tihtipeale petukirjade ohvriks. „Kirjad, mis tulevad, nendega on võimalik eakat suhteliselt veenvalt petta. Inimesed on harjunud, et kõik, mis ajalehes kirjas, see on tõde. Noh, nende ajal pruukiski see niimoodi olla, aga internetis on tõde üksikutes kohtades. Selliste veendumuste ja uskumuste muutmisega on tihtipeale väga palju tööd, ” lausus Noormaa.

Noormaaga nõustus ka tema kolleeg Lauri Tankler, kelle sõnul eakad muretsevad nutiseadmetes olevate meilikontode ja sinna tulevate petukirjade pärast. Telia töötaja Siret Orava sõnul ei hooma eakad, et Facebooki Messengeri kaudu võivad nendeni jõuda erinevad lingid, mille avamine võib olla mitte turvaline. Tema sõnul on eakatel väga kõrge ettevaatlikkuse tase – eakad on ära hirmutatud, et küberruumis on pätid ning see piirab ka vanemate inimeste aktiivset kasutust online-keskkonnas, näiteks e-poodidest toodete ja teenuste ostmist. Sama mõttekäiku kinnitab ka Signe Varendi, kelle hinnangul kardavad eakad, et neile tõmmatakse „kott pähe” kahtlaste e-kirjade avamise või võõrastele numbritele vastamise näol: „See oli suur mure, et nad tahavad toimetada internetis, aga hirmud on, et äkki ma kuskil vajutan valesti ja arved lähevad suureks või midagi sellist.” Noormaa sõnul ei saagi eakad selle peale tulla, sest neil puuduvad lihtsad vastavad oskused ja teadmised, mille loomisel ja kontrollimisel peaks lasuma vastutus just koolitajal endal.

Koolitajate kogemusest lähtuvalt soovivad eakad õppida eelkõige neid digioskusi, mis aitavad neil hoida ja avardada sotsiaalset kapitali, aga ka igapäevast elu toetavaid lahendusi. Viimaste tutvustamisel on oluline roll õpetajal, kuna eakad ei ole tihti vajalikest lahendustest teadlikud, samuti on nende rakenduste kasutama õppimisel vaja õpetaja abi. Õppeprotsessis tuleb õpetajal tegeleda ka eakale küberturvalisuse põhimõtete selgitamisega, kuna nendest arusaamine võtab maha hirme ja pingeid, mis õpetamisel takistuseks võivad olla.