E E S T I NSV T A R T U R I I K L I K U Ü L I K O O L I T O I M E T I S E D
У Ч ЁН Ы Е ЗАПИСКИ ТАРТУСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА A C T A ET C O M M E N T A T I O N E S UNI V E R S I T A t IS T A R T U E N S I S
G E O L O O G I A J A G E O G R A A F I A T Г Е О Л О Г И Я И Г Е О Г Р А Ф И Я
К. О RVIKU
TARTU UNNA HÜDROGEOLOOGIA
С Р Е З Ю М Е : Г И Д Р О Г Е О Л О Г И Я Г О Р О Д А Т А Р Т У
RK „ T E A D U S L I K K I R J A N D U S "
E E S T I NSV T A R T U R I I K L I K U Ü L I K O O L I T O I M E T I S E D
УЧЁНЫ Е ЗАПИСКИ ТАРТУСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА
A C T A ET C O M M E N T A T I O N E S U N I V E R S I T A T I S T A R T U E N S I S
G E O L O O G I A J A G E O G R A A F I A 1 Г Е О Л О Г И Я И Г Е О Г Р А Ф И Я
К. О R V l K U
TARTU LINNA HÜDROGEOLOOGIA
С Р Е З Ю М Е : ГИ Д Р О Г Е О Л О Г И Я Г О Р О Д А Т А Р Т У
RK „ T E A D U S L I K K I R J A N D U S "
T A R T U , 1 9 4 6
T R Ü Ü L D IS E GEOLOOGIA -IA GEOMORFOLOOGIA K A TE E D ER . J U H A T A J A : prof. K. O R V I K U
„TO IM E T IS T E ” K O L L E E G IU M : d o t s . E. T A L V I K , p ro f. A. V A L D E S , p ro f. K. O R V I K U , d o t s . A. V A S S A R , p ro f. J . T E I I V E R , d o t s . A. M U U G A .
P E A T O IM E T A J A : d o ts . Iv. T A E V. T O I M E T A J A : d o t s . R. К L E I S
Lühike ajalooline ülevaade Tartu linna hüdrogeoloogiast.
Esim esena katsus T a rtu llinna m aa-alaga seotud põhjaveesid siduda linna maa-ala geoloogilise ehitusega C. S c h m i d t (1864, 1879). T a luges kõik T a rtu põhjaveed seotuiks devoni k ih tid eg a (1864, lk. 207, 380). V astavalt sellele too nitas ta, et T a rtu s olevates kaevudes esineb vaid üks, ühtlase keem ilise koosseisuga, devoni k ih tid est p ä ri
nev põhjavesi (1864, lk. 208, 347), kuid p u h tana saadavat seda põ h ja
v e tt k ätte vaid väheste sügavam ate kaevude kaudu. Enam ail ju h tu d e l aga on see norm aal-põhjavesi kaevudes suurem al või vähem al m ääral reostunud. N ing vastavalt reostum isastm ele jagas C. S c h m i d t T a rtu kaevuveed viide guppi.
T u tvud es C. S c h m i d t ’ i kasustada olnud kaevuandm etega sel
gub, et C. S c h m i d t ’ i poolt keem iliselt an alü üsitud T a r tu kaevu- vetest pn paljud, eriti Em ajõe oru pervealadel asuvatest sügavam atest kaevudest voetud veed seotud devoni k ih tid eg a ning, arvestades kae
vude väikest sügavust (m itte üle 26,3 m sügavad), ju s t T a rtu kihtidega.
K uid suurem osa C. S c h m i d t ’ i poolt an alü ü situd T a rtu kaevuve- test oli seotud Em ajõe oru lammil asuvate alluviaalsete ja osalt ka diluviaalsete kihtidega. Sam uti tuleb m ärkida, et C. S с h m i d t ’i poolt d e v o n s e n o r m a a l - p õ h j a v e e iseloom ustam iseks vali
tu d kaevud on seotud d i l u v i a a l s e t e kihtidega, m itte aga de- voniaegsetega. Nii tuleb C. S c h m i d t ’ i katsele — selgitad a T a rtu põhjavete geoloogilist iseloom u — vaadata praegu kui ajalooliselt huvitavale m aterjalile.
Järg m ine katse, liig ita d a T a rtu põhjaveesid seoses linna aluspõhja ehitusega, leidub C. G r e w i n g k ’ il (1886). Tem a eraldab k v atern aar
sed, karbonaatidevaesem ad põhjaveed devonseisit,, karbonaatiderikka- m aist pÕhjavetest (1886, lk. 321). P ealegi suurenevat devonsete põ h ja
vete karbonaatidesisaldus sedamööda, m ida sügavam ale kaevud ulatuvad devoni kihtidesse, ja C. G r e w i n g к eraldab devoni k ih tid es m itu t põhjaveetaset (1886, lk. 324). Seega tõstab C. G r e w i n g k e s i m e s e n a esile T a rtu põhjavete geoloogilise k a k s i k l i i g e s t u s e .
3
L ähtudes sellest k ak sikliigestusest rühm itab ta T a rtu kaevud n elja rühma, vastavalt sellele, kas nad oma vee saavad a in u lt kvatern aar- seist või a in u lt devonseist või aga nii kvaternaarseist kui devonseist k ih tid e s t:
A: kaevud täiesti kvaternaarseis setteis (1886, lk. 321);
C: kaevud Emajõe oru lammil nii kvaternaarseis kui ka devonseis setteis (1886, lk. 323);
D: kaevud nii kvaternaarseis, kuid peam iselt devonseis setteis (1886, lk. 324);
; B: kaevud pea täielikult d e v o n s e i s setteis (1886, lk. 323).
C. G r e w i n g k viitab ka sellele, et kvaternaarseid põhjaveesid T a r
tu s võib jagada veel alluviaalseiks ja diluviaalseiks (1886, lk. 325), kuid ei too m ingisuguseid andm eid, m is iseloom ustaksid kum bagi p õhja
v ett ja võim aldaksid neid tein eteisest eraldada.
Ig a ülalnim etatud (A —D) kaevurühm a iseloom ustam iseks k ir
jeldab C. G r e w i n g k 1—4 kaevu ja viim aste vett. K ui v õ tta esi
tatu d andm ed lähem ale vaatlusele, siis selgub, et ta on kvaternaarse põhjavee iseloom ustam iseks valinud Raadi auruveski (1) ja Jaam a abim ajandi kaevu (10) veed (1886, lk. 321), m is m oodustavad T a rtu kvaternaarsete põhjavete hulgas, nagu selgub hiljem ini, omapärase, senini hüdrogeoloogiliselt väheselgitatud põhjavee. Seega e i t o o C. G r e w i n g к T a rtu kvaterniaiarse põhjavee näitena m i t t e i s e - l o o m u l i k i k u T a rtu kvatern aarset põhjavett, m illeks tuleb lugeda diluviaalset põh jav ett linna k ird est edelasse läbivas vanas vagum uses.
.E/t aga v iim atinim etatud põhjavesi on karbonaatiderikas, siis ei saa C. G r e w i n g k ’ i poolt n im etatu d alus — erinev karbonaatidesisal- dus — ainum ääravaks olla k vaternaarsete ja devonsete põhjavete tein eteisest eraldam iseks.
C. G r e w i n g k ju h ib tähelepanu sellele, et terda C-rühm a kae
vudes kõiguvad tugevasti vee h ulk ja tem p eratu u r vastavalt aasta
aegadele ning et nim etatud kaevude vee suur karbon aatidesisaldu s on seotud blekega, m illest on kaevud läbi kaevatud (1886, lk. 324). Sellest võib järeldada, et kõnealuse rühm a kaevude vesi on p ä rit alluviaal- seist k ih tid est. N iip alju kui seda võim aldab iandmete võrdlus, näivad C. Gijr e w i n g k ’ i poolt B- ja D -rühm a arvatud kaevud to itu v a t devonseist põhjavetest.
N ii selgub, et n üüdsete geoloogiliste teadm iste jä rg i on ka C. G r e w i n g k ’i a n tu d geoloogiline T a rtu põhjavete liig estu s ju b a tu b listi vananenud, kuid tem a an tu d p õ h j a v e t e v a s t a v r ü h m i t a m i n e o n e s i m e n e , m i s t u g i n e b g e o l o o g i l i s t e l e a n d m e t e l e .
4
T a rtu põhjavete järgm ise geoloogilise liigestuse annab R. G u - l e k e (1889). V astavalt sellele, m issugustest k ih tid est valgub vesi lin nas olevaisse kaevudesse, jagas R. G u l e k e kõik T a rtu omaaegsed kaevud järgm istesse kolme rühm a (1889, lk. 49—50) :
1. kaevud, mis oma vee saavad Emajõe lammil olevaist noorem aist ( = a l l u v i a a 1 s e i s t) setteist;
2. kaevud, mis oma vee saavad d i l u v i a a l s e i s t liivadest ja kruusadest;
3. kaevud, mis oma vee saavad d e v o n i liivakihtidest.
E sim est ja viim ast põhjaveterühm a iseloom ustab R. G u l e k e oma töös vaid üldsõnaliselt, sellevastu aga on ü k s i k a s j a l i s e l t k ä sit
letud d i l u v i i a a l s e põhjavee hüdrogeoloogiat. N ii ju h ib juba R. G u l e k e tähelepanu sellele, et diluviaalsed põhjaveed, mis voo
lavad kruusades, on T a rtu kohal suurehulgalised, kuna sellevastu diluviaalsed põhjaveed, mis voolavad p een eteralistes liivades, ja de
voni setetes leiduvad põhjaveed on väikesehulgalised (1889, lk. 5).
R. G u l e k e eraldab e s i m e s t korda alad, kus kaevud toituv ad de
voni p õ h jav etest; tööle ju u rd e lisa tu d T a rtu linna plaanil (B la tt I) R. G u l e k e poolt an tu d T a rtu põhjavete liig itu s, v õ rreldes C. G r e w i n g k ’ i omaga, on m itm eti täielikum ja viim asest enam täpsustatud.
V eelgi täielikum T a rtu linna põhjavete geoloogiline liig itu s lei
dub B. D о s s’i töös (1906). Tem a poolt an tu d hüdrogeoloogiline T a rtu linna liig estu s on järg m in e:
kvaternaar (1906, lk. 5): а 1 1 u v i а а 1 s e d (pealejääaegsed) setted Tartu kohal Emajõe orus — turvas, bleke, liiv — üle 10 m paksuses (1906, lk. 5);
d i l u v i a a l s e d setted: põhimoreen ja l i n n a p õ h j a v e e g a v a r u s . - t a m i s e - s e i s u k o h a l t s u u r e t ä h e n d u s e g a g l a t s i f l u v i a a l s e d
s o r d i t u d s e t t e d (1906, lk. 5);
devon (1906, lk. 4): pude liivakivi vaheldum isi kiiresti suiduvate savi-, mergli- ja savidolom iidi-kihtidega mitmes tasemes (1906, lk. 5); põhjavee hulk devoni kihti
des suhteliselt väike (1906, lk. 37);
silur (1906, lk. 4): lubjakivid ja merglid rikkaliku arteesia veega (1906, lk. 37).
V õrreldes eelkäijatega on B. D o s s andnud eelnevast täielikum a geoloogilise T a rtu põhjavete liigestuse.* K uid sedagi on tu ln u d hiljem ini k o rrig e erid a : nii on B. D o s s ’ i poolt silu rseks põhjaveeks a rvatu d põhjavesi t õ e l i s e l t d e v o n s e vanusega NarvajÕe k ih ti
des voolav põhjavesi; ka on B. D о s s’ il diluviaalsed põhjaveed liigestam ata. B. D o s s käsitleb oma töös üksikasjalisem alt s i l u r - s e t j a d i l u v i a a l s e t põhjavett. T ööle ju u rd e lisa tu d ülevaate- kaardil on juba m ärgitud linna k ird e st edelasse läbiv vana vagum us, sam uti ka linna idaserval asuva Raadi—Jaam a vagum use võim alik kulg.
5
M õnevõrra veelgi täielikum a ülevaate T a rtu põlijavetest saame L. v. zur M ü h 1 e n’ i tööst (1912, 1913). Tem a poolt esitatu d a n d med T artu hüdrogeoloogia kohta võib kokku võtta järg m ise lt:
kvaternaar: a 1 1 u v i a a l s e d põhjaveed Emajõe oru lammi katvates uhtsetetes ja turvastes (1912, lk. 67);
d i l u v i a a l s e d põhjaveed, eeskätt vanu vagumusi täitvates setetes (1912, lk. 44 jj.);
devon: väikesehulgalised põhjaveed seoses l i i v a k i v i d e s leiduvate suure
mate või vähemate saviläätsedega (1912, lk. 20, 21);
s u u r e h u l g a l i s e d põhjaveed devoni a l u m i s t e s kihtides (1912, lk. 21);
silur: põhjaveed mitmes tasemes ning v ä g a r i k k a l i k u d (1912, lk 19, 20).
L. v. zur M ü h 1 e n eraldab seega k a h t e d e v o n s e t p õ h ja
vett. P õhjavete4 iseloom ustus on antud väga üldiselt. T a ei ole p äris kindel, kas silurne põhjavesi~"on tõesti seotud sellevanuste kihtidega, ning avaldab arvam ist, et silurseks loetud põhjavesi on vahest siiski põhjavesi, m is on seotud devoni alum iste kihtidega. Tööle ju u rd e li
satud linnaplaanil on L. v. £ur M ü h 1 e n m ärkinud linna k ird est edelasse läbiva vana vagumuse ü k s i k a s j a l i s e m a kulu.
T a rtu linna põhjavete küsim ust käsitleb ka A. M i e 1 e r ’i töö (1927), kuid see ei too m idagi olu liselt uut. P õhjavete osas tugin eb see töö peam iselt vanem atele au to ritele, e riti C. S c h m i d t ’ i 1864. a.
ja L. v. zur. M ü h 1 e n’i (1912. a.) töödele. K a on p õ h jav ett k äsitlev aines töös laialip aisatu lt esitatu d (1927, lk. 182, 184, 189) ja ei ole varem at vastavat ainest küllaldase k riitik a g a kasustatud.
Sellega oleks loendatud olulisem ad tööd, m is on senini püü d nud selgust tuua T a rtu linna hüdrogeoloogia olemusse. Ü ldiselt võib ö e l d a , et k ä s i k ä e s T a r t u l i n n a n i n g s e l l e l ä h e m a t a g a m a a g e o l o o g i a t u n d m i s e s ü v e n e m i s e g a o n ü h t l a s i s ü v e n e n u d t e a d m i s e d T a r t u p õ h f a v e t e g i k o h t a ; sam uti on T a rtu põhjavete tundm ise areng us jä lg ita v see, et aegade jooksul aset leidev ikka sügavam ate kaevude rajam ine on avastanud aiva uusi põhjavee tasem eid n in g sellega avanenud nende põhjavete tundm aõppim ine.
E riti on soodustanud T a rtu põhjavete tundm aõppim ist see asja
olu, et T a rtu kaevude vesi on osutunud ü l d i s e l t h a l v a k s , nagu seda e riti ilm ekalt näitavad arvukad keem ilised analüüsid, mis on teo statu d eriti C. S c h m i d t ’ i poolt (1864, 1879). T a rtu kaevude halb vesi an d is v araku lt tõuke m õttele, rajada T a rtu linnas veevärk, m is v aru staks kogu linna teh n iliselt ning hügieen iliselt laitm atu veega 6
ja seda küllaldasel m ääral. V astavalt sellele on teo sta tu d rid a r a k e n d u s l i k k u laadi eriuurim isi, m illedest on m itm ed ka trü k is avaldatud, nagu R. G u l e k e 1889, 1892, С. К a 1 1 1909, 1907, 1908, 1909, B„ D o s s 1906 jt. Kõige selle tulem usel on T a rtu lin n a m aa
ala põhjavete kohta avaldatu d r o h k e m m aterjale kui ü h e g i teise E esti ala põhjavete kohta.
E n t vaatam ata sellele ei ole T a rtu lin n a hüdrogeoloogiline p ilt, mis on küll pidevalt täienenud, saavutanud k ü llald ast täie lik k u st ja nii m õnigi küsim us nõuab veel lähem at n in g üksikasjalisem at selgi
tam ist. A lljärgnevas ongi püü tu d senini avaldatud, aga ka uuesti kogunenud m aterjalid e najal T a rtu hüdrogeoloogias m õnevõrra edasi jõuda võrreldes seniniavaldatuga.
7
Tartu linna maa-ala geoloogiline ehitus.
T a rtu linna maa-ala geoloogiat on u l a t u s l i k u m a l t k ä sitle nud ju b a S. K u t o r g a (1835); üheks viim aseks ja geoloogiliselt tiä i e lii'к u m a к s on L. v. zu r M ü h 1 e n ’i töö (1912, 1913), m ida g e o m o r f o l o o g i l i s e l t m itm eti täiendab А. M i e 1 e r ' i uurim us (1927). V astavalt sellele on ka T a rtu linna maa-ala geoloogia võrdle
m isi hästi tu n tu d . A llpool olgu toodud lühike ülevaade T a rtu linna maa-ala geoloogilisest ehitusest, et siis selle najal hiljem ini ülevaade anda linna põhjavee oludest.
Eelkvaternaarne reljeef.
T a rtu linna maa-alal esinevaid setteid on sama vanusega, m is on iseloom ulikud üldse L õ u n a -E e stile : vanemad setted on p a l e o z o i - l i s e d — keskdevonsed, suurem as sügavuses on jõ u tu d ka silurse- teni, kuna noorem ad on k v a t e r n a a r s e d . Setteid, mis oleksid te k kinud ajavahem ikus devonist k v aternaarini, T a rtu aluspõhjas ei leid u ; tõenäoselt puudus tol pikal ajal T a rtu alal, nagu m ujalgi E estis, set^imine ning esines varem ini ku h ju n u d kivim ite kulutus. V iim ase u latu slikku sest kõneleb selgesti e e l k v a t e r n a a r n e p i n n a r e l - j e e f, m ille iseloomu aitab selgitada devoni setete pealispinna kind
laksm ääram ine. V õiks arvata, et T artu s, ku s p alju d e eh itu ste puhul on kaevetöödel jõ u tu d devonini ja ro h k earv u listest kaevudest — 1927. a. andm eil 2229 (A. R a m m u l 1933, lk. 317) — õige p alju d ula
tuvad devonsetesse kivim itesse, on devoni pealispind h ästi tu n tu d . Seda aga k ahju ks ei ole, sest ülaln im etatu d rohkeid võimalusi ei ole geo
loogiliselt ära k asu statu d ning nii saab devoni setete p ealisp inn ast anda ka vaid väga ü ld istatu d pildi.
D e v o n i p e a l i s p i n n a suurim kõrgus T a rtu s on lin n a ede
laosas: nii leidub T äh tv ere ja M uuli vahel, edela pool raudteed devoni setteid um bes 55 m-1 ümp. ( = ü l e m erepinna). Sellevastu linn a ida
osast on teada seniseid väiksem aid devoni p ealispinna kõrgusi »—
8
nii on P ärn a tn. 28 oleva villatööstuse puurkaevus (9) devoni pealis
pinna kõrgus umbes -30 m-1 amp. ( = allpool m erepinda). Jaam a abi- m ajandis, vesivärava ju u res (abs. kõrg u s ca 38 m) on p u u ritu d k v a te r
naari ca 80 m sügavuseni, seda läbim ata (P . W i 1 d e 1891, lk. 38) ; seega asub devoni pealispind sellel kohal koguni veelgi sügavam al — - 42 m-1 amp. N iisiis küünib praegu teada olev devoni p ealispinna k õr
guste vahe T a rtu s 85 m-le resp. 97 m-le, kui arvestada P. W i 1 d e andmeid. Praeguse reljee fi äärm uslike k õ rg u ste vahe linna p iirid e s küünib vaid 55 m -le; seda sel ju h u l, kui m adalaim aks kohaks lugeda Em ajõe sängi sügavaim at kohta allpool raudbetoonsilda — umbes 21 m ümp. (A. M ieler &27, lk. 179), suurim aks kõrguseks aga võtta 76 m ümp. — Riia m aanteel linn a p iiril. Sellest v õ rd lu sest nähtub, et e e l k v a t e r n a a r n e p i n n a r e l j e e f T a r t u k o h a l o l i m ä r g a t a v a l t s u u r e m a t e k Õ r g u s s u h e t e g a k u i p r a e g u n e . Selle vahe põhjusi on see, et kv atern aaris aset leidnud setti- mine on tasandanud eelkvaternaarseid re lje e fiv a h e sid : suurem as p ak
suses leidub kvaternaarseid setteid seal, kus eelkvaternaarne re lje e f oli m adalaim : Jaam a abim ajandi puurkaevus, m ille suue asub umbes 38,5 m-1 ümp., on kvaternaarseid setteid läb itu d umbes 77,5 m, ilma et oleks jõ u tu d devoni seteteni (C. G r e w i n g k 1886, lk. 321); aga Jaam a abim ajandi vesivärava kohal teh tu d puurim isel, m ille suue asub umbes 38 m-1 ümp., on kvaternaarseid se tte id läbitud 80 m, ilm a et oleks jõ u tu d d e v o n i, seteteni (P . W i 1 d e 1891, lk. 38). Veel suurem as paksuses — um bes 98 m — on läb itu d kvatern aarseid setteid Raadi auruveski puurkaevus (suue um bes 64 m üm p.), ilm a et oleks jõ u tu d devonini (C. G r e w i n g k 1886, lk. 321). E sita tu d andm ete järg i k ü ü nib kvaternaari k u h jatiste paksus T a rtu linna maa-alal kohati tõ e
näoselt ligem ale 100 m-ni. Li;nna loodeosas, kus devoni pealispind saavutab oma suurim a absoluutse kõrguse, on kvaternaari k u h jatiste paksus ü ld iselt väike — 4 m ümber, kohäti isegi vähem.
T a rtu linna maa-ala praegune re lje e f on m eile kõigile kõigis oma ük sik asju s hästi jälg ita v ja tu n tu d . S uu rtes joontes oleks praeguse rel
jeefi iseloom ustus jä rg m in e : loodest kakku linna läbiv Em ajõe kõrg- lammorg, m ille perveservadelt tõuseb m aapind aeg laselt ja k erg elt la in ja lt kirdesse ja edelasse; kõrglam m oru veerudesse on aegade jo ok
sul u u ristu n u d aga m itm eid suurem aid või vähem aid sälk- ja mold- orge.
Peab arvama, et ka eelkvaternaarne re lje e f T a rtu alal on olnud samuti vahelduvailm eline (L. v. zur. M ü h 1 e n 1912, lk. 25), Sellest eelkvaternaari re lje e fist on ü k s i k a s j a l i s e m a l t tu n tu d vaid
9
l a i j a s ü g a v v a g u m u s , mis läbib lin na k i r d e s t e d e l a s s e R a a d i — M a a r j a m õ i s a j o o n e l j a mi s on d e v o n i s e t e t e s s e u u ristu n u d v ä h e m a l t 50 m sügavuseni (С. К a 1 1 1909, lk. 11) ning m ille põhi u latub sügavam ale kui praeguse Em ajõe oru põhi (B. D o s s 1906, lk. 9, L. v. zur M ü h l e n 1912, lk, 45): E m a
jõe ürgoru jalam il M eltsi allikate ju u re s teo statu d p u u rim istel sel
gus, et devoni pealispinna väikseim kõrgus vanas vagum uses on 2 m ümp., kohati vahest koguni väuem (C. K a l t 1909, lk. 11). Seda vana vagum ust nimetab e s m a k o r d s e l t C. G r e w i n g k 1879 ning tema poolt antud vagumuse iseloom ustust täiendavad hiljem ini R. G u l e k e 1889, B. D o s s 1906 ja L. v. zur M ü h l e n ft)12.
T ug in ed es C. G r e w i n g !k’i k irje ld a tu d Raadi auruveski ja Jaam a abim ajandi puurkaevude p ro fiilid ele (1886, lk. 321), püüab B. D o s s selgitada veel ühe t e i s e , v e e l g i u l a t u s l i k u m a j a s ü g a v a m a vagum use olem asolu linna idaosas R a a d i — J a a m a joonel (1906, lk. 11). A ga selle vagum use iseloom on tänaseni jäänu d lähem alt selgitam ata.
E i Raadi — M aarjam õisa ega ka Raadi — Jaam a vagum us ei näh tu vähem algi m ääral praeguses reljeefis, sest nad on mõlemad ääretasa täid etu d kvaternaarsete setetega. Need kaks vana vagum ust on kõik, mida senini m õningal m ääral tun tak se T a rtu linna maa-ala eelkvater- n aarsest reljeefist. K uid nende senini selgunud iseloomu põhjal võib ju b a öelda, et T a rtu linna kohal o l i e e l k v a t e r n a a r n e r e l j e e f t ä n a p ä e v a s e s t p a l j u s u u r e j o o n e l i s e m .
T uleb veel m ärkida, et kõneldes eelkvaternaarsest re lje e fist tuleb arvestada võim alust, et selle reljee fi kujundam isel on oma osa eten danud k a k v a t e r n a a r s e m a n n e r j ä ä k u l u t u s . S eepärast oleks vahest õigem kõnelda v a n a s t reljee fist, nagu see on säilin u d kvaternaarse setetek atte all.
Keskdevoni ja siluri setted Tartu aluspõhja moodustajatena.
Keskdevoni setteist on T a rtu s ü ld ise lt h ästi tu n tu d need, mis on Em ajõe ürg o ru veerudel ühes ja teises kohas suurem as või vähem as ulatuses paljandunud. N eid p aljan d u n u d keskdevoni setteid on m it
m ekülgselt kirjeld an u d juba S. K u t o r g a 1835, C. G r e w i n g k 1861, L. v. zur M ü h l e n 1912 jt.
P raegu paljandub keskdevoni setteid T a rtu s u latu slik u m alt E m a
jõe ü rg oru veerudel ülalpool u ju lat. V asakul veerul, k alm istute kohal paljandub peam iselt tü ü p ilisim meie keskdevoni se tte id : p u n a 10
k a s p r u u n , p õ i m j a s k i h i n e , enam või vähem tsem enteerunu d l i i v . Parem al veerul, T äh tv ere sovhoosi ja T a rtu õlletehase vahe
m ikus paljanduvate k ih tid e iseloom aga on p alju m itm ekesisem : peale iseloom uliku punak asp ru uni liiva esineb siin r o h k e s t i s a v i k a t e ja m e r g l i s t e k i h t i d e sarju. V iim aste paksus ja pinnaline u la
tus on aga võrdlem isi p iir a tu d ; nad esinevad su u rte lam edate lää t
sedena punak asp ru u nis liivas. Siin, ü rg o ru parem al veerul on devoni setted osalt tugevasti d islo tseeritu d m annerjää rõhust, nagu seda võis hästi jälg id a aastate eest teo statu d kaevetööde puhul.
P aljan d id ü rgo ru veerudel ülalpool u ju la t annavad hea p ild i n eist keskdevonseist se tte ist ja nende kihitusiseloom ust, m ida W . G r o s s oma b io stratig ra a filiste u urim iste põhjal nim etab a l u m i s t e k s H e te ro stiu s’e k ih tideks (1940, lk. 70—71). N eile k ih tid ele on iseloo
m ulik kudek s ju h tk iv is tis te k s H eterost\iu$’e ming H o m o stiu s’e liig id ja e riti A stero le p is estonica G r o s s . A lum istes H e te ro stiu s’e k ih tid es leidub ka heledaid kuni valgeid liivasid, nagu seda võib jälg id a T a rtu lähedal olevates A rdk ü la koobastes. V iim astest on m öödu
nud sajandil H. A s m u s s, vähemal m ääral ka C. G r e w i n g k v älja kaevanud rohkeid H e te ro stiu s’e ja H o m o stiu s’e luid;, (mis m oo
dustavad ühe väärtuslikum a kogu T a rtu R„ Ü likooli Geoloogiam uu- seumi E e s tit k äsitlev atest paleontoloogilistest m aterjalid est. E t a lu m ised H e te ro stiu s’e kihid on esijoones ju s t T a rtu ja A ru k ü la pal
jan d ite najal leidnud iseloom ustuse, siis on neid h akatud nim etam a ka T a r t u l a d e m e kihtideks.
T a rtu s on T a rtu kih te läbistatud ka palju d es kaevudes kas kae
vam istöödel või puurim istel. S ealjuures on selgunud, et v a l d a v a k s ikivimiks on ikka p unakaspruun liiv, m illes siis m i t m e s u - g u s e i l tasem eil leidub saviseid-m erglisi kih tid esarju . T a rtu k ih tid e paksust linna kohal võib hinnata vähem alt 75 m -le : k ih tid e sa rja kõ r
gemaid kihte leidub 55 m-1 ümp. (vt. eespool), kuna k ih tid esa rja ise
loom ulikke kivim eid uÜatub vähem alt -20 m-ni amp. K ih tid esarja alu m ine p iir on senini lähem alt selgitam ata m itte a in u lt Ta»rtu kohal, vaid m ujalgi E estis (vt. allpool).
Keskdevoni v a n i m a i d kih te E e stis on W . G r o s s oma bio
stra tig raa filiste uurim iste põhjal nim etanud P te ric h th y s ’i k ih tid ek s (1933, 1940), vene u u rija d aga (V. O b r u t š e v 1933 jt.) N a r o o v a kihtideks. E t Id a-E e stis on vastavaid k ih te ju s t N arva jõe üm bruses m it
mes p aljand is ja p uu rim istel hästi tundm a õpitud, siis on neid o ts tarbekohane nim etada N a r v a j õ e lademe kihtideks.
11
L ähtudes sellest, et N arvajõe kih te iseloom ustab kivim iliselt pea
m iselt hallide kuni v io letjate m erg lite ning dolom iitm erglite vahel
duv k ihitu s ja õhemate või paksem ate heledate liivakivi-kihtide esi
nem ine (K. O r v i k u 1935, lk. 7), tuleb omaks võtta, et N a r v a j õ e k i h t e l e i d u b k a T a r t u k o h a l T a rtu k ih tid e all. Sest p a lju des T a rtu sügavam ates puurkaevudes on läbistatud selliseid k ihte suu
rem as või vähemas paksuses. Esim ese profiilikitrjelduse n eist kesk
devoni sügavam atest k ih tid est T a rtu s toob I. S i n t s o v (1905) K as
tan i tänaval nr. 50 asuva V iinavabriku p uurkaevust (16), kuid ta ei eralda neid teistest, kõrgem atest devoni kihtid est. A rvates puurkaevu suudm est (ca 58 m üm p.) esinevad siin
80,75— 89,50 m vahemikus: hall mergel,
89.50— 107,50 „ „ kõva hall mergel vaheldumisi savi- ja liiva- kihtidega,
107.50— 112,50 „ „ hall liivakivi;
vastavate k ih tid e absoluutne sügavus oleks nim etatud kohas umbes -23 kuni -54 m amp.
H ilisem ast ajast puuduvad T a rtu sügavam atest pu urkaevudest n iig i täielikud p ro fiilik irje ld u se d , nagu seda on I. S i n t s o v ’i p oo lt esitatu. K asustada on olnud varem ail autoreil (B. D о s s, L. v. zu r M ü h l e n ) kui ka a lla k irju ta n u l a in u lt üldsõnalised p ro fiilik irje ld u sed, m is on su u liselt saadud puurkaeve tein ud kaevum eistreilt. K uig i need andm ed on väga napid, selgub n eist siiski, et T a rtu sügavam as aluspõhjas on korduv alt satu tu d N arvajõe kihtidele.
Näib aga, et n e i d k i h t e o n s t r a t i ' g r a a f i l i s e l t k o r d k e s к d e v o n i s s e a r v a t u d , k o r d j ä l l e s i l u r s e i k s p e e t u d . K astani tänaval asuva V iinavabriku puurkaevus läbistatu d süga
vamaid kihte (k irjeld u sed vt. eespool) on L. v. zu r M ü h 1 e n ’gi m är
kinud devonseiks (1912, lk. 12); ü h tlasi m ärgib ta, et selles p u u rk ae
vus pole jõ u tu d silu ri k ih tid en i (1912, lk. 19). E sitades aga Em ajõe tänaval nr. 1 asuva Em ajõe sauna puurkaevu (5) (suue u. 32 m üm p.) p ro fiili 71—85 :m vahem ikust allpool suuet resp. - 39 ja - 53 m vahem i
k u st amp., loeb ta vastavad kihid silu rseiks ja nim elt Ja an i ladem esse k uuluvaiks (1912, lk. 20). Ü htlasi lisab ta, et m itm es teiseski T a rtu kae
vus on suurem as sügavuses p uu rim istel läbistatud sam anim elisi k ihte, m illede silurne vanus seisvat väljaspool k a h tlu st (1912, lk. 19). E m a
jõe sauna puurkaevust saadud piroove 71—85 m vahem ikust puurkaevu suudm est arvates on L. v. zu r M ü h l e n võinud isik lik u lt tundm a 12
õppida ja on andnud ka nende k ih tid e k irjeld u se (1912, lk. 19), m is olgu esitatud alljä rg n e v as:
71—81 ш vahemikus: peam iselt tunjehall, peenkristalne, tihe, veidi savine, ainult ajuti kergelt urbne dolom iit, mis vaheldus pea
aegu sam asuguse valkjashalli dolom iidiga ja m itte väga paksude m ustjashallide tükiliste merglikordadega;
81— 85 m vahemikus: vett sisaldav kiht — puhas, väljapestud, valge peene- ja jäm edateraline, arvatavasti kaugelasuvaist tasem eist väljauhetud liiv.
K ui nüüd võrrelda v astesitatud k ih tid e iseloomu K astani tn. asuva V iinavabriku puurkaevu sügavam as osas läb istatu d k ih tid e iseloomuga, siis tork ab silm a m ärgatav sarn asu s: mõlemal ju h u l on lasuvaiks k ih tid ek s m erglised kihid, m illede all esineb heledaid liivu. L,. v. zur M ü h 1 e n ’il on Em ajõe sauna puurkaevu p ro fiilis m ärg itu d dolomfi- d ik ih tid e esinem ine, mis näib nagu olevat suureks erinevuseks võr
reldes viinavabriku puurkaevu p ro fiiliga. Peab aga m ärkim a, et Nar- vajõe k ih tid esa rja s ei ole paksude m ergeldo lo m iidikihtide esinem ine m itte ain u lt võim alik, vaid koguni iseloom ulik (vt. N arva puuraukude p ro fiilid, К. О r v i к u 1930). A rvestades N arvajõe k ih tid e üldiseloom u, nagu see on senini E esti ala kohta selgunud, tuleb küll omaks võtta, et ka Em ajõe sauna puurkaevus on suudm est 71—81 m vahem ikus läbis
ta tu d m i t t e s i l u r s e i d , viaid k e s k d e v o n s e i d N a r v a j õ:e k i h t e .
E i oleks p õ h ju st sellel küsim usel nii palju peatuda, kui see po
leks m itm el põhjusel k ü l l a l t o l u l i n e . Üks n e ist p õ h ju sist p u u dutab o tseselt põhjaveesid ja sellel tulek s p eatud a järgm ises osas.
T eine aga on seotud silu ri pealispinna kõrgusega T a rtu kohal.
Ju b a B. D o s s m ainib kolme T a rtu sügavam at kaevu, mis olevat osalt kuni 25 m sügavuselt p u u ritu d kihtidesse, m illiseid keskdevoni se tte ist senini ei tun tud, ja oletab, et tegem ist on juba silu rsete k ih tid eg a (1906, lk 37), m illede p ealispind asetseb um bes - 30 m-1 amp.
(1906, lk. 4). Ka B. D о s s’ i poolt s i l u r s e i k s p e e t u d kih te tuleb lugeda k e s k d e v o n s e i k s N a r v a j õ e k i h t i d e k s , mis, esine
des tü ü p ilise lt, terav alt erinevad tü ü p ilisist T a rtu k ih tid e setteist.
V astavalt sellele langeb ära ka B. D o s s’i poolt n im etatu d silu ri k ih tide pealispinna kõrgus T a rtu kohal. L. v. zur M ü h 1 e n ’i jä rg i a s e t
seks silu ri pealispind Em ajõe sauna kohal -39 m-1 amp., T äh tv ere sov
hoosi puurkaevus (2) (koha ligikaudne absoluutne kõrgus 50 m üm p.) aga -85 m-1 amp. (1912, lk. 12). Seega, on L. v. zu r M ü h 1 e n ’i and- 13
m ete järg i silu ri pealispind T a rtu kohal suurte kõrgusvahedega. E t eeldevonne reljee f ka meie alal võib Õige vahelduv olla, seda on n ä i
danud uurim ised N arva jõe keskvoolul (K. O r v i k u 1930, lk. 80).
A ga et Em ajõe sauna kaevu p ro fiili tõlgendus näib ilm selt erinevat tõlgendusest, m ille toob L«., v. zur M ü h 1 e n, siis ei saa selle kaevu- p ro fiili andm eid kasustada ka eeldevonse reljee fi selgitam iseks T a rtu kohal L. v. zur M ü h 1 e n ’i m õ tte s : s'illuri pealispind asetub siin süga
vamal kuni -39 m-1 amp.
S iluri pealispinna kõrgus on um bkaudselt teada veel K alda tän a val nr. 5/6 asunud end. „L ivonia” õllevabriku k o h a lt: sealne puur- kaev (8) (suue umbes 33 m üm p.) ulatub Ikuni 156 m sügavuseni n in g selles on kaevum eistri L u k k ’i andm eil lä b is ta tu d :
kuni 100 m-ni (-67 m amp.): tavalisi devonseid setteid, alum ises osas ise loom ulikke halle merglisi kihte vaheldum isi liivakihtidega, 100 ja 130 m vahemikus (-67 ja -97 m): ühtlaselt väga kõvu, üldiselt halle
kihte (tõenäoselt lubjakive ja dolom iite);
130 ja 156 m vahemikus (-97 ja -123 m): sagedam alt savikaid, kuni 1 m pak- susi kihte.
V astavalt neile andm eile võib siin silu ri p ealispinna suurim aks kõrguseks m ärkida -67 m amp, See on n iisiis kõrgem tase kui T ä h t
vere sovhoosi puurkaevus (-85 m ), kuid madalam kui Em ajõe sauna puurkaevus (-39 m). Ü h e s k i t e i s e s t e a d a o l e v a s T a rtu puurkaevus e i o l e e n a m s i l u r i k i h t i d e n i j õ u t u d — kõifk nad lõpevad kihtides, m ida tu leb arv ata keskdevoni N arvajõe lade
messe. Seega võib öelda, et eeldevonsest reljee fist T a rtu kohal ei teata p raegu kuigi palju.
E eldusel, et L. v. zur M ü h 1 e n ’i poolt antud Em ajõe sauna kaevu profiilil geoloogiline tõlgendus on paikapidav, tuleb omaks võ tta ka liivak ih tide esinem ine silurses Ja an i ladem es T a r tu kohal. Liiva- k ih tid e esinem ist ülem siluris on omal ajal P ärnu-N avesti jõe p iirk o n n ast nim etanud ka C. G r e w i n g k (1859, lk. 5, 1861, lk. 494~495) n in g F r. S c h m i d t (1859, lk.. 468—469, 1873, lk. 149— 151, 1881, lk.
46, 47), kuid hilisem ad uurim ised on näidanud, et seal varem alt silur- seks peetud liivad on siiski keskdevonsed (K. O r v i k u 1930, lk. 48, 49). S e e s u g u n e üm berhinnang näib osutuvat paratam atuks ka T a rtu juhul..
Narvajõe kihtide selget p iiri vastu T a rtu kihte ei ole senini kindlaks tehtud. P iiri asetam isel on võim alik kasustada kum m agi la
deme kivim ilisi o m ap ärasu si: ü ld iselt hallitoonilised — heledad k ih id (e riti liivade suhtes) on arvatud veel N arvajõe lademesse, pruunpu- 14
nased liivakivid aga juba T a rtu lademesse. Selline p iiri asetam ine ei ole alati k augeltki sobiv, nagu on näidanud uurim ised N arvajõe la
deme paljandeil. Tairtust loodesse jäävail Em ajõe kärestik el M u u g a kohal paljanduvad hallid kõvad liivakivid on k i v i m i l i s e l t i s e l o o m u l i k u d N a r v a j õ e l a d e m e k i v i m i d ja nii on neid ka m ärg itud (К . О sr v i к u 1938, lk. 122) B io stra tig ra a filise lt sam asugu
sed kivim id aga ei näi h ästi sobivat N arvajõe ladem esse. N eist k ih tid est ei ole senini leitu d N arvajõe lademe ju h tk iv ist P te ric h th y s conoate- natus, on leitud aga alles T a rtu ladem es ilm uv A stero lp p is estonica G r o s s ja sellepärast m ärgibki W . G i r o s s M uugal paljan du vaid h ele
daid liivakive v ä h e m a l t ü l e m i n e k u k i h t i d e k s P te ric h th y s’i k ih tid est H etero stiu s’e kihtidesse (1940, lk. 7). K i v i m i l i s e l t N arvajõe lademesse kuuluvaid kihte leidub ka H a l l i s t e jõel V ard ja kosel, kuid neis sagedalt esineva P y c n o ste u s’e ja P sam m olepis gigantea jäfrgi tu lek s neid kih te b io stra tig ra a filise lt arvata a l u m i s t e H e te ro stiu s’e k ihtide hulka (W . G г о s s’ i k irja lik teade alla
k irju ta n u le).
V astup id iselt, N arva jõe keskvoolul, G orodenka ojal p aljand u b u la tu slik u lt p ru unpunaseid põim jaskihiseid liivu, mis on kivim iliselt väga sarnased T a rtu lademe tü ü p ilise p ruunpunase liivaga ja vastavalt ka m ärkim ist on leidnud (K. O r v i k u 1930, lk. 76). Sam ast k ivim ist ko
g u tu d kivistised olid aga k a n d v a k s m a t e r j a l i k s P te ric h th y s ’i k ih tid e b io stratig raafilisel . iseloom ustam isel (W . G r o s s 1930).
Need näited on k ü lla lt selged veendum iseks selles, et N arvajõe lademe ülem ise p iiri selgitam isel kivimliiliste iseloom ujoonte jä rg i on ees teatu d raskusi. Ju h u l, nagu T a rtu s, tuleb esialgu p iiri siisk i mää
rata kivümite järg i, sest siin on p iir b io stra tig ra a filise lt selgitam ata.
Näib aga nii, et N a r v a j õ e l a d e m e b i o s t r a t i g r a a f i l i s e l t m ä ä r a t a v l a s u v p i i r e i l a n g e t õ e n ä o s e l t k o k k u i s e l o o m u l i k u k i v i m i t e f a a t s i e s e m u u t u m i s e g a . Id as resp. kirdes ei küüni N arvajõe ladem ele iseloom ulik fatsiaalne p ilt — m erglid ja m ergeldolom iidid vaheldum isi heledate liivakividega ja liiva
dega — lademe b io stratig ra a filise lt selg itatu d lasuva p i ir in i : v asta
vad settim istingim used andsid ruum i uutele, m illede m õjul hakkas settim a pruunpunane liiV, ja seda e n n e P te ric h th y s-fauna taandum ist järgneva, A stero lep is estonica fauna ees. Läänes resp. edelas aga esi
nevad N arvajõe ladem ele iseloom ulikud settim istin gim used k a u e m i n i , ulatudes b io stratig ra a filise lt alum ise H eterostius-iauna aega.
Seega näib, et p r u u n p u n a s e l i i v a s e t t i m i s e k s s o b i v a d 15
t i n g i m u s e d e i o l e k e h t i m a p ä ä s e n u d ü h e a e g s e l t , vaid idas resp. kirdes varem ini, juba tü ü p ilise P te ric h th y s-fauna esi
nemise a ja l;'m id a rohkem aga läände resp. edelasse, seda hiljem ini, nii V ard ja üm bruses alles vanema H e te ro stiu s-fauna esinem ise a ja l:
N arvajõe ladem ele iseloom uliku faatsiese nihkum ine idast resp. k ir
dest läände resp. edelasse esineb P te ric h th y s-fauna perioodi lõpul ja H eterostius-iauna perioodi algul.
Kuli jääda selle juu rd e, et h allid liivakivid ja m erg lirik k ad k ih id lugeda veel N arvajõe lademe h u lk a (sed im en tp etro g raafilin e ü h te kuuluvus), siis näib, et T a rtu kohal ei asetse N arvajõe ladem e ü le m ine p iir ühel tasem el: K astani tn. asuva V iinavabriku p u urkaevus satu ti vastavaile kivim eile um bes -23 m-1, M eltsiveski tn. nr.
40/42 asuva saeveski puurkaevus (4) aga algasid vastavad kivim id alles umbes -40 m-1 amp. (kaevum eister L u к k ’i andm eil), seega võim a
lik kõikum ine ligem ale 20 m. V astavalt sellele on raske ka m ingeid rahuldavaid andm eid anda N arvajõe lademe paksuse 'kohta T a r tu kohal. Kui arvestada N arvajõe lademe lasuva p iiri m aksim aalseks kõrguseks -23 m amp. ja silu ri lasuvat p iiri m itte kõrgem al -85 m-1 amp., saaksim e Nairvajõe lademe paksuseks T a rtu kohal umbes 62 m. K ui aga võtta teised äärm used — silu ri lasuva p iiri kõrgus ,end.
,,Livoniä“ õllevabriku puurkaevu p ro fiilis u. -70 m-1 amp. ja N arva
jõe lademe lasuva p iiri kõrgus M eltsiveski tn. asuva saeveski p u u r
kaevu (4) p ro fiilis -40 m-1 amp., k u ju n ek s N arvajõe ladem e paksus poole väiksem aks — u. 30-meetriseks.
Seoses N arvajõe lademe iseloom ustam isega o,n juba viiidatud s i l u r i esincm isiseloom ule T a rtu kohal. Siluri kihte on tõenäoselt u latu slikum alt läbi p u u ritu d a i n u l t Em ajõe vasakul kaldal end.
„L ivonia” õllevabriku 156 m sügavuses puurkaevus, peale selle on silu rin i jõ u tu d T äh tv ere sovhoosi pu urkaevus u. -85 m-1 amp. S ilu ri k ih tid e lähem iseloom ei ole teada. B. D о s s’i j a L. v. zu!r M ü h - 1 e n ’ i andm eid silu ri k ih tid e kindlakstegem isest m itm es T a rtu süga
vamas puuraugu s tuleb v õtta reservatsiooniga, nagu selgus eespool.
Paleozoliliste k ihtide iseloom ustus, nagu see on selgunud T a rtu alu sp õ hja kohta, on kokkuvõetult esitatu d hüdrogeoloogilisel tabe
lil (vt. töö lõpul).
Kvaternaarsed setted Tartu linna maa-alal.
K vaternaarseist se tte ist on T a rtu linn a m aa-alal s u u r i m a lev i
kuga d i 1 u v i а а 1 s e d setted, m is on ü ld ise lt tä itn u d eelkvaternaarses 16
reljeefis esinevad lohkvorm id, eesk ätt suured vanad vagum used.
V iim aste kohal ongi kin dlaks teh tu d diluviaalsete setete s u u r i m a d paksused T a rtu s : peavagum use kohal asuva R aadi auruveski puur- kaev läbib 98,7 m diluviaalseid setteid , n eid om eti lõpuni läbim ata (C. G r e w i n g k 1886, lk. 323); ka Jaam a abilmajandi u. 77,3 m sügavuses puurkaevus läbistati a in u lt diluviaalseid setteid (C. G r e w i n g k 1886, lk. 323). D iluviaalsete k ih tid e p ak sust linna k ird e st ede
lasse läbivas vagum uses on hin n atu d kuni 50 m -ni (L. v. z u r M ü h 1 e n 1912, lk. 476). A ladel väljaspool vanu vagum usi võib diluviiaalsete se
tete paksus kahaneda p a ig u ti vaid m õnele m-le.
D iluviaalsete setete stra tig raa filise liig itu se üldjooned T a rtu kohal andis juba C. G r e w i n g k (1879): l a i a l d a s i m a levikuga on n o o r e m , tav aliselt p u n a k a s p r u u n savikas, h a rilik u lt 3—4 m paksune p õ h i m o r e e n , m is featab vanem aid diluviaalseid setteid peaaegu katkem atu vaibana, ja seda m itte aiihult k erg elt lain jal põhi- m oreentasandikul, vaid ka Em ajõe ü rg o ru veerudel ja lam m ilgi (vt.
A. M i e 1 e r 1927, lk, 182 ja samas toodud Em ajõe oru ristip ro fiilid e eritah v lil lk. 176/177) (1. joon.). See näitab kü ll vastuvaieldam atult, et Em ajõe ü r g o r u t e k k i m i n e e i o l e s e o t u d v a i d v i i m a s e j ä ä a j a g a (Al M i e 1 e r ’i jä rg i v älja u u ristu n u d viim ase m annerjää serva a ll; 1927, lk., 189), vaid et ta v äljakujunem ine p id i toim um a varem alt — tõenäoselt eelviim asel jääajal. Noorem al põhim oreenil võib kohati leida viim ase m annerjää taganem isel se ttin u d glatsifluv i- aalseid liivasid ja kruusasid, kuid need esinevad ikka p iira tu d ula
tuses.
R aadi—M aarjam õisa vagum use p e a m i s e k s täite m a te rja lik s on, nagu seda on selgitanu d rohlked kaevuprofiillid, m itm esuguse tera su u rusega g l a t s i f l u v i a a l n e k i h i t a t u d l i i v j a k r u u s , m ille tekkim ine on seotud tõenäoselt v a n e m a m annerjää toim ega. V asta
vate setetega võib p arim alt tu tv u d a R aadi kruusaaukudes, kus küll paljan dub vaid vagum ust täiltvate setete ülem ine, väiksem osa kuni 10 m ulatuses (B. D o s s 1906, lk. 11). E n t ka sügavam al esineb pea
m iselt m itm esuguse terasuurusega liivasid ja kruusasid, nagu selgus M eltsi allik ate ju u re s oruveeru jalam il teo sta tu d pu u rim istel (С. К a 1 1 1907, lk. 12). ü h tla s i selgus, et osa liivasid ja kruu sasid on siin tih e dalt liitu n u d — tsem enteerunud (C. K a l t 1909, lk. 11, 1907, lk. 12).
Ka R aadi—Jaam a vagum us näib täid e tu d olevat peam iselt g latsifluviaalsete setetega. A ndm eid selle vagum use tä ite m a te rja li kohta on aga väga vähe. C. G r e w i n g k ’ i poolt k irje ld a tu d Raadi auruveski ja Jaam a abim ajandi puurkaevude p ro fiilid olid pikem at
2 K . O r v ik u , T a r t u linn a hüd ro g eo l. 17
aega peaaegu ainsaiks selle vagum use täitem aterjali iseloom ustavaiks andmeiks. A ga C. G r e w i n g k ’ i poolt an tud kivim ilised iseloom us
tused on väga üldsõnalised. N ii ei ole pöris selge, kas R aadi a u ru veski puurkaevus esineb suurem as sügavuses ain u lt g latsiflu viaalseid k ih te või! ka põhim oreeni (1886, lk. 323). Sam uti ei selgu Jaam a abi- m ajandi puurkaevu p ro fiili k irjeld u sest, m issuguse sügavuseni selles
T ähtvere
ШHalevi fan. Annemõis •Ж
Profiilide I— II ja III— IV kulg on märgitud linna geoloogilisel kaardil (vt. 2.
joon.): I — Tähtveres, II — Närvikliiniku kohal, III — piki Rebase tänavat ja IV ■— Annemõisa kohal. Joonisel on üksikprofiilid liidetud tervikuks, et oru m orfoloogiat reljeefsem alt esile tõsta. Profiilidel on märgitud Emajõe null
punkt — 29,51 m timp. ja Emajõe kõrgeim veeseis — 33,25 m ümp.; viim ane osutab lammi osadele, mis kannatavad kõrgvee all.
M ä r k i d e järvesetted, 3 — põhimoreen, 5 — dega).
s e l e t u s : 1 — huumus, 2 — pärastjääaegsed turbad ja hilisiääaegsed liivad ja möll, 4 — viim ase (Würm-) jääaja Tartu keskdevonse lademe setted (liiv m ergliste vahekihti-
esineb põhim oreeni (1886, lk. 323): näib nii, et viim atinim etatu d kohas puurim isel läbistatud kivim id on peam iselt põhim oreenid, kuna glatsifluviaalseid setteid on tabatud vaid väiksem as paksuses p u u r
kaevu põhjas. [А. M i e 1 e r (1927, lk. 182) m ärgib ekslikult, et Raadi ja Jaam a puurkaevudes on satu tu d ain u lt glatsifluviaalseile setteile.
Selle kasuks räägib ka see, et mõnes Raadi—Jaam a vagum usel leiduvas uues puurkaevus on läbistatud s u u r e s paksuses peaaegu ain u lt põhi
m oreenset m aterjali — nii P ärn a tn. nr. 28 asuva villatööstuse p uur- 18
kaevus (9) 66,5 m paksuses (kaevum eister T о r n ’i andm eil). Seega tuleb omaks võtta, et R a a d i — J a a m a p e a v a g u m u s e täitem a
terjalin a esineb glatsifluv iaalsete setete kõrval v ä h e m a l t k o h a t i s u u r e s o s a t ä h t s u s e s p õ h i m o r e e n s e t ainest.
Peavagum ust täitv ate vanem ate diluviaalsete setete iseloom ustuse kohta leidub üldsõnalisi andm eid veel С. К а 1 1’ il, Tem a teo statu d puurim ised Raadi maadel, peavagum use lääneosas ei u latu n u d enam i
kus küll sügavam ale kui u. 30 m-ni ümp., läbistasid n iisiis a in u lt pea
vagum ust täitv ate setete ülem ist osa. A in u lt p aaril ju h u l p u u riti süga
vamale — nii teises puuraugus kuni u. 18 m-ni ümp. (1907, lk. 5). P e a aegu kõigis 28 teostatu d p u u raug u s läb istati peam iselt vett rask e lt läbilaskvaid k ihte (1907, lk. 5, 6, 7), m illedeks olid m ergline rü h k liiv ja savikas k ruu s (lk, 6) või siis savine peen liiv, pru u n vilku sisaldav liiv, rühksavi ja savi (lk. 5). Need andm ed näitavad selgeim alt, et v ä h e m a l t p e a v a g u m u s e ü l e m i s e s o s a s e i e s i n e k a u g e l t k i a i n u l t g l a t s i f l u v i a a l s e d l i i v a d j a k r u u s a d .
K uivõrd vahelduv näib olevat peavagum use täite m a te rja li iseloom, seda näitab ka järgnev v õ rdlu s: samal ajal, kui C. G r e w i n g k m är
gib, et Jaam a abim ajandi puurkaev läbib peam iselt põhim oreenset ai
nest, toob P. W i 1 d e Jaam a abim ajandi teise kaevu (vesivärava ju u rest) p ro fiili, m ille jä rg i algas selles, alates juba u. 41 m-st puurkaevu suudm est (38 m üm p.) arvates, u h tliiv ja u la tu s umbes 80 m sügavu
seni, ilma et sealt sügavam ale oleks kaevatud (1891, lk. 38—39).
Ka väljaspool vanu vagum usi leidub T a rtu s noorem a põhim oreeni all võrdlem isi laialdaselt glatsiflu v iaalseid setteid, kuid h a rilik u lt m itte suures paksuses.
Vähe on selg itatu d ka vanema põhim oreeni esinem isiseloom T a rtu linna maa-alal. V a n e m a , ü ld iselt h a l l i v ä r v u s e l i s e põhim o
reeni laigulisele esinem isele Raadi—M aarjam õisa vagum uses ju h tis tähelepanu juba С G r e w i n g k (1879, lk. 82, 95, 101). A lum ist põhi
m oreeni m ainib C, G r e w i n g k ka Jaam a abim ajandi puurkaev ust (1886, lk. 323), k u s selle värvus olevat punakaspruun. Ka K aarlilinna saetööstuse ju u re s Eimajõe lammil, kus ta m uide on eh itatu d põhi
m oreenile, olevat satutu d kaevupuurim isel h allik aspruu nile vanem ale põhim oreenile u. -20 m-1 amp. (A. M i e l e r 1927, lk. 189). Vanema põhim oreeni iseloom ustam ise seisukohalt on huvitav T e g u ri tn. nr.
30 asuva m etallitööstuse „ T e h n ik ” puurkaevu [suue u., 37 m ümp., põhi -43 m amp.) p ro fiil (kaevum eister L u к k ’i andm ete j ä r g i ) : j ä r g i ) :
2* 19
10 m alluviaalseid setteid ja nooremat^
põhimoreeni, (
8 „ glatsifluviaalseid kruusasid, j ^5 m kvaternaarseid setteid, 7 ,, vanemat põhimoreeni, )
45 ,, Tartu lademe kihte 1
10 „ Narvajõe lademe kihte f 55 m P al«> zoilisi setteid.
Selles p ro fiilis on mõlemad põhim oreenid teineteisest erald atu d glatsifluviaalsete setetega. Sageli aga on eri-ilm elised põhim oreenid omavahel otseses puutes, nagu C. G r e w i n g k’ i kirjeld u se jä rg i Jaam a abim aiandi puurkaevus. Ka M aarjam õisa väljadel M aarjam õisa kliin ik u te taga oli võim alik ühes proovkaevam iskohas (suudm e abs.
kõrgus 68 m) jälg id a kaht eri-ilm elist põhim oreeni otseses seoses:
peal 4,80 m p aksuselt L õuna-E estile tü ü p ilist punakaspruuni ülem ist savim oreeni ning selle all 5,20 m v io letjash alli alum ist põhim oreeni.
Ka V eeriku linnaosas esinevat kohati põhim oreen suures paksuses (L. v. zur M ü h 1 e n 1912, lk. 52), kuid küsim us on lahtine, kas seal tegem ist on erivanüseliste põhim oreenidega. N eist n äiteist nähtub, et T a rtu diluviaalsete setete uurim isel tuleb e riti silm as pidada ka v a n e m a m a n n e r j ä ä p o o l t m a h a j ä e t u d p õ h i m o r e e n i , mille levik näib olevat õige laialdane ju s t vanade vagum uste piirides, kuid ulatub n eist ka väljapoole.
Seoses vanema põhim oreeniga tuleb tähelepanu ju h tid a ka glatsi- fluviaalseile setteile, m ida on kindlaks teh tu d mõnes pu urkaevus suu
res paksuses esineva põhim oreense ainese a ll; nii M aarjam õisa abi- m ajandi karjakaevus (suue u. 65 m ümpi.) 25 m paksuse põhim oreense ainese all, kus aga selgusetuks jääb, kas on olemas kaks eri-ilm elist resp.
erivanuselist põhim oreeni. K uid arvestades eespoolnim etatud proov- kaevam it M aarjam õisa väljadel, m is ei ole kuigi kaugel v iim atinim e
tatu d kaevust, on viim ases kohas kahe põhim oreeni esinem ine tõ e näone. Ka Jaam a abim ajandi puurkaevus k ind lak steh tu d glatsifluviaal- sed liivad (C. G r e w i n g k 1886, lk. 323) näivad asetsevat kahe eri
neva — ülem ise punase ja alum ise punakaspruuni põhim oreeni all.
E dasp id iste uurim iste ülesandeks jääb selgitada nende g latsiflu v iaal
sete setete suhe otse noorem a põhim oreeni all olevate g latsiflu v iaal
sete s e te te g a : on mõeldav, et esimesed on tekkelooliselt v a n e m a d j a s e o t u d k õ i g e v a n e m a j ä ä a j a g a .
T a rtu linna m aa-alal esineb h i l i s - j a p ä r i a s t j ä ä a e g s e i d setteid peam iselt Em ajõe oru l a m m i l .
L inna p iirid e s leidub orulam m il peaaegu kõikjal vanem ail se tte il kollast kuni halli u h 1 1 i/ii vf a;, m ille paksus u latu b m itm ele m-le.
UhtliiV ulatub oru veerudel 2—3 m paksuselt kuni 43 m-ni ümp. kagus
kuni 13 m, loodes 11— 11,5 m üle Em ajõe 0-punkti (A, M i e l e r 1927, lk. 183). U htliiv on se ttin u d h i l i s g l a t s i a a l s e l ajal, лш11а1 Em a
jõe orus esines P eipsist V õrtsjärv e voolav jää-sulavete vool (H . H a u s e n 1913, A. M i e l e r 1927, lk. 190). K ohati leidub u h tliiv a all ka v i i r s a v i .
U htliivadel leidub Em ajõe lammil linna p iirid es kuni 4 m pak su selt l a k u s t r i i n s e i d j a t e i r r e s t r i l i s i setteid, m is u la tu vad veerude suunas parem poolsel orulam m il kuni 6 m, vasakpoolsel orulam m il aga 9— 11 m üle Em ajõe 0-punkti (A. M i e l e r 1927, lk. 188). Nende setete iseloom, jä rje stu s ja vanus on P. W . T h o m - s o n ’i (1929, lk. 51—52) ja G. M e c h m e r s h a u s e n ’i (1931) jä rg i Em ajõe vasakul lam m ipoolm ikul K alm istu kohal oleva p ro fiili (abs.
kõrgus u. 33 m) põhjal järgm ine (pärastjääaegsed perioodid L. v. P о s t ’i jä rg i) :
setted tekkimisaeg Emajõe oru geoloogiline
areng 1,60 m tarnaturvas, ülemine
osa tugevasti kõdu
nenud, kohati ka al- liksooturvast
V, VI varaatlantilise aja algusest kuni osa
liselt tänapäevani lamm soostunud
0,50 m pillirooturvas V II boreaalse aja lõpul
lammil laialdased pilliroostikud
0,20 m detriitjütja
V III vara- ja kesk- boreaalsel ajal
praeguse Em ajõe algaeg, lammil oleva järve taandu
mine 0,70 m bleke ja lubijütja
subfossiilidega, kal
da lähedal litoraal- jütja
lammil järv, mis tekkis sub- arktilise aja lõpul katkenud läänesuunalise väljavoolu tõttu
IX subarktilisel ajal 0,30 m pruunsamblaturvas
Carex-raditsellide- ga, osalt väga lii
vane ja tugevasti kõdunenud
lammil lodum etsad ja soo;
keskel vahest juba jõgi, mis voolas aga praegusele vastu
pidises suunas
0?35 m liivane jütja (ainult kohati)
lammil üksikuid kinnikasva
nud lompe
— uhtliiv
— viirsavi
fhilisglatsiaalis
suur jääveevool Peipsi jaa- paisjärvest Vana-Võrtsjärve
suunas
21
Neid järve- ja soosetteid leidub linna kohal orulam m il peaaegu kõükjal, kuigi m itte alati ühesuguses paksuses. H a rilik u lt ei ole neid nii ü ksik asjaliselt k irjeld atu d . O n p iird u tu d vaid bleke eraldam isega katvaist ja lam avaist organogeenseist setteist, mida on ü ld ise lt m ärgi
tud üldm õisteliselt turbana. A. M i e 1 e r on valm istanud Em ajõe oru ristip ro fiilid (vt. 1. joon.) ja neil m ärkinud järve- ja soosetteid koguni a in u lt ühe leppem ärgiga — esinevat a in u lt turvas (1927, lk. 176/177).
Seega ei ole neid setteid kuigi palju tundm a Õpitud n ing nende najal lahendatav Em ajõe ürgo ru pärastjääaegne geoloogiline areng on alles kõige suurem ates joontes selgitatu d . On veel rid a küsim usi, nagu Л л су /us-ajal orus asunud järve iseloom ning ulatus. G. M e c h m e r s - h a u s e n (1931, lk. 9) m ärgib küll, et see olnud arvatavasti ühendu
ses A n c y lu s-aegse tran sg redeeru v a S uur-V õrtsjärvega. P. W . T h o m s o n (1929, lk. 52) lisab, et T a rtu kohal olnud kahe suurem a järveala vahel vaid kitsas ühendus. Lähem alt on aga selgitam ata nii üks kui teine küsim us. Lahendam ist ootavad ka m itm ed teised küsim used, nagu omaaegse järve veepinna kõrgus, Raadi—M aarjam õisa vagum ust t ä it
vate glatsiflu viaalsete setete resp. viim astes voolavate põhjavete osa bleke ja nõ rglu b ja settim isel jt.
Em ajõe oru lammil esinevaist noorem aist setteist tuleks nim e
tada veel s a v i l i i v a , m is on suurveega k uh ju n u d jõe kallastele 5—30 m laiuste ja kuni kõrgvee tasem eni ulatuvate k a l d a v a l l i d e n a (A. M i e 1 e r 1927, lk. 188). Ü rgorgu suubuvate lisaorgude suudm ealade ette aga on lam mile k u hju nu d m itm esuguse te ra su u ru sega k iv im aterjalist r u s u k u h i k u i d .
O m apärase kuhjum isega on tegem ist peam iselt linna vanem ates osades, eriti vanalinnas. P alju d es sealsetes kohtades katab looduslikke setteid aegade jooksul sõja hävingute ja tu lik ah ju d e ta g a jä rje l te k kinud eh itu ste p rü g i ja m adalam ate kohtade täitm iseks n ing kaldaval
lide ehitam iseks kohale veetud m aterjal. T egem ist on k u l t u u r k i h i g a , m ille paksus ulatub kohati 8 m-ni (A. M i e l e r 1927, lk. 184).
K vaternaarsete setete iseloom ustus on kok k u v õ tlik u lt esitatud hüdrogeoloogilisel tabelil (vt. töö lõpul).
22
T artu linna põhjaveed.
E elm isest p eatü kist nähtus, et T a rtu lin n a maa-ala geoloogiline eh itu s on k ü lla lt m itm ekesine. E t põhjaveed on tih ed alt seotud m aa
ala geoloogilise iseloom uga, siis võib juba ette arvata, et vastavalt m itm ekesine on ka põhjavete iseloom ning et põhjavete liigitam ise aluseks on maa-ala geoloogiline liig e stu s: T a rtu põhjaveesid on või
m alik liig ita d a h i l i s - j a p ä r a s t j ä ä a e g s e i k s , d i l u v i a a l - s e i k s , k e s k d e v o n s e i k s j a s i l u r s e i k s , vastavalt sellele, m is
suguse vanusega kihtid es nad esinevad ja m issugustest k ih tid e st neid tarvitam iseks am m utatakse. N ende n elja põhjaveerühm a p iirid e s on om akorda võim alikud alaliigitused.
Põhjaveed hilis- ja pärastjääaegseis setteis.
P i n n a l ä h e d a s i m a t e k s põhjaveteks T a rtu s on Em ajõe lammil esinevais hilis- ja pärastjääaeg seis setteis leiduvad põhjaveed.
N ende põhjavete oluliseks alu skihik s näib olevat viim ase jä ä a ja põhi- moreen, m is on (küllalt savikas, et m oodustada p r a k t i l i s e l t v e t t p i d a v a t kihtL Seal, kus põhim oreen puudub, võib hilis- ja pärastjääaegseisse vettläbilaskvaisse setteisse valguv pinnavesi val
guda sügavamal cisuvaisse keskdevonseiisse liivadesse n in g seal, kus R aadi—M aarjam õisa vagum us lõikab Em ajõe orgu, ka vagum ust tä it- vaisse glatsifluviaalseisse kruusadesse ja liivadesse.
H ilis- ja p ärast j ääaegseist setteist sisaldavad p e a a e g u k õ i k põhjavett, alates m aapinnani ulatuva tu rb ag a ja lõpetades hilisg latsi- fluviaalsete uhtliivadega, m illiste setete kogupaksus tõuseb kuni 10 m-ni. P õhjavete to iteala p iird u b ü ld ise lt oru lam miga, veerudega ja pervelava orulähedaste osadega. Põhjaveed to ituv ad peam iselt koha- pealseist ja pinnavetest. A in u lt seal, kus hilis- ja pärastjääaegseid se t
teid on katm as k u ltu u rk ih t või siis lisaorg ud est kan tu d savikad kihid, on vihmavee ja lum e sulavete otsene sattum ine põhjaveesid kandvaisse kihtidesse m õnevõrra tak istatu d . P õ hjavete to itu m ist m õjustab ka Em a
23
jõgi oma veega, eriti suurveega, kui jõgi lammi m adalam ad osad üle ujutab. L am m ikihtides olevaid põhjaveesid m õjustavad tea tu d m ääral ka vanem ais kihtides voolavad põhjaveed, mis oru veerudele v älja jõ u des kas v a h e tu lt või siis allikate kaudu lam m ikihtidesse valguvad ja sealsete põhjavetega segunevad. E riti tuleb seda võim alust arvestada lammil R aadi—M aarjam õisa vagum use piirides. M is m ääral aga vane
m aist k ih tid est välja voolavad põhjaveed lam m isetteis leiduvaid põ hja
veesid m õjustavad, selle kohta puuduvad lähem ad andmed.
Lam m isetteis leiduvate põhjavete voolusuundadest puuduvad lähe
mad andmed, küll aga võib ü ld ise lt m ärkida nende põhjavete valgu
m ist oru veerude suunast j Õe suunas.
L am m isetteis leiduvate põhjavete p ind ei asu kuigi sügaval — lammi m adalam ates osades um bes 0,5 m sügavusel, lammi kõrgem atel, veerulähedasem atel osadel umbes 2 m sügavusel m aapinnast (A. M i e - 1 e r 1927, llk. 184). Põhjavee pinda m õjustavad suurel m ääral sade
med ja Em ajõe veepind; n ii võib su urte sadude järe l ka suurveega põhjavete pind u latu d a m aapinnani või kõrgem alegi (P . P õ d d e r 1927, lk. 562). P õh jav ete pind asub m aapinnast sügavam al seal, kus hilis- ja pärastjääaegseid setteid katab suurem as paksuses k u ltu u r- k ih t — n äitek s Ü likooli uue institu u tidehoone kohal Gustav A dolfi tänaval on vastavate põhjavete p ind 4 m sügavusel m aapinnast.
H ilis- ja p ärastjääaegseis se tte is leiduvate põhjavete h u lga kohta puuduvad lähem ad andmed. Ü ldiselt on nende põhjavete h u lk o tse
selt sõltuv sadem ete h u lg ast n ing jao tu sest lähem as üm bruses aasta vältel. Seal, kus neisse põhjavetesse valgub vanem aist k ih tid est tu le vaid põhjaveesid, on põhjavete hulga otsene sõltuvus sädem eist vas
tavalt väiksem.
H ilis- ja p ärastjääaegseis se tte is leiduvad põhjaveed ei ole oma keem iliselt iseloom ult m itte ühtlased, sest nad asuvad e ri
nevais se tte is: m itm esuguse kÕdunemisastmega tu rv astes leiduv põh
javesi on üld iselt pehme ja sarnaneb jõeveega, kuna sügavam al asu
vas blekes resp. n õrglubjas ja selle all olevais u htliivades on p õ hja
veed üld iselt karedam ad, ent ü h tlasi ka puhtam ad, sest katvad kih id on jub a loodusliku filtrin a oma osa täitnud. Seal, kus hilis- ja p ärast- jääaegsetesse põhjavetesse vanem aid põhjaveesid valgub, m õjustavad viim ased esimesi ka keem iliselt iseloom ult (vt. ka R. G u 1 e к e 1889, lk. 11),
Ju b a lo oduslikult m itm ekesised tingim used ei võim alda T a rtu s esinevate hilis- ja pärastjääaeg sete põhjavete jaoks k in d la t keem ilist iseloom ustust anda. See m uutub veel raskem aks selle tõ ttu , et n e n d e 24
p õ h j a v e t e r e o s t u m i s t l i n n a p i i r i d e s m i s k i e i t a k i s t a , sest põhjaveesid sisaldavaid k ih te ei ole su u res ulatuses k a t
mas vettpidavad kihid. E t aga linnas on reostum isvõim alusi väga p alju
— k o rra tu lt eh itatu d käim lad, p uu d ulik m ustav eeto ru stik, aiam aade väetamine, tänavam ustuse sattum ine koos vihm aveega pinnasesse jne., siis on ka l i n n a p i i r i d e s h i l i s - j a p / ä r a s t j ä ä a e g s e d p õ h j a v e e d s u u r e m a l v õ i v ä h e m a l m ä ä r a l r e o s t u n u d j a o n o s u t u n u d h a l v a k s j o o g i v e e k s .
V aatam ata sellele, et hilis- ja p ärastjääaegsed põhjaveed on nende tugeva reostum ise tõ ttu T a rtu s tarvitam iseks väheväärtuslikud või koguni terv islik u lt k ahjulikud, oli ja on ka p raegu nende k a s u s t a - m i n e v ä g a u l a t u s l i k , osatäh tsu selt seda suurem , m ida rohkem ajas tagasi mõelda,. Veel 1927. a. andm eil (vt. A. R a m m u l 1933, lk. 317) langes T a rtu 2229 kaevust У з-st valdavalt Em ajõe oru lammil asuvaile linnarajoonidele — 1, 4, 5, 6, 7, 8, 9, k u sju u te s V 3 kaevudest ükski ei olnud sügavam kui 8,5 m. O ru lam mil asetsevais linnarajoonides olevate kaevude ü ld arv u st on m adalate (kuni 8,5 m) kaevude % väga suur, näiteks M eltsi (1) rajoo n is 71,4%, P ä rn a (5) rajoonis 73,2%, H erne (6) rajoonis 81,9%, A leksandri (8) rajo onis 78,4%, Karlova- aluse (9) rajoonis koguni 92,5%. K uigi k og u tud andm eis ei leidu kae
vude geoloogilisi pro fiile, peab arvama, e t enam ail ju h tu d e l orulam mil asetsevad Ikaevud sügavusega kuni 8,5 m-ni toituvad hilis- ja pärastjääaeg seist põhjavetest. E i ole siis ka m idagi im estada, et veel 1927 võidi toonitada, et T a rtu kaevud on ü ld ise lt halvad (P . P õ d d e r s 1927, lk. 562).
M itterahu ldav aile joogiveeoludele T a rtu lin n a s pööras täh e le panu juba C., S c h m i d t (1864, 1879), kes toob m õlemas töös kokku umbes 150 T a rtu kaevu k ohta nende vete keemililsed analüüsid. Tem a poolt vaatlusele võetud kaevudest asetsesid umbes pooled Em ajõe oxu lam mil ja et nende sügavus, välja arv atu d paar erandit, ei ületa 5,25 m -t, siis on tõenäone, et need kaevud to itu sid hilis- ja p ä ra stjä ä aegseist põhjavetest. Peaaegu kõigis neis kaevudes leidis C. S c h m i d t tu g ev asti reostunud vett. T a m ärgib, et lammi m adalam atel aladel ei olegi korralikk e kaeve (1864, lfc. 391). Lam m il asetsevate lin n arajo o n id e joogiveeolude parandam ine on võim alik sügavam ate põhjavete kasustam iselevõtm isega või veevärgi rajam isega (P . P õ d d e r 1933).
25
