E E S T I N S V T A R T U R I I K L I K U Ü L I K O O L I T O I M E T I S E D
У Ч Ё Н Ы Е ЗА П И С К И ТАРТУСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА А С Т А E T C O M M E N T A T I O N E S U N I V Е R S I Т А ТI S T A R T U E N S I S
G E O L O O G I A J A G E O G R A A F I A 3 Г Е О Л О Г И Я И Г Е О Г Р А Ф И Я
К. O R V I K U
NARVAJÕE LADEME GEOLOOGIAST EESTI NSV s
С Р Е З Ю М Е
Н А Р О В С К И Е С Л О И С Р Е Д Н Е Г О Д Е В О Н А В Э С Т О Н С К О Й С С Р
R К „ T E A D U S L I K K I R J A N D U S "
E E S T I N S V T A R T U R I I K L I K U Ü L I K O O L I T O I M E T I S E D
У Ч Ё Н Ы Е ЗА П И С К И ТАРТУСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА А С Т А E T C O M M E N T A T I O N E S U N I V Е R S I Т А Т I S T A R T U E N S I S
G E O L O O G I A J A G E O G R A A F I A 3 Г Е О Л О Г И Я И Г Е О Г Р А Ф И Я
К. O R V I K U
NARVAIÕE LADEME GEOLOOGIAST EESTI NSV-s
i
С Р Е З Ю М Е :
Н А Р О В С К И Е С Л О И С Р Е Д Н Е Г О Д Е В О Н А В Э С Т О Н С К О Й С С Р
R К „ T E A D U S L I K K I R J A N D U S "
TARTU, 1 9 4 8
™ o 0LD,SE ° S aa
- j p T A L V I K , prof. A.
TOIMETISTE* КОЬЕЕЕОШМ: d £ E- TAL
p,o«. K. ORV1 KU, ^ TOVI^ TSAJA: d o t , K . T A E V .
4
V A L D E S , dots. A. M U U
Saateks.
N arv ajõe lademe geoloogilise iseloomu kohta Eesti NSV-s on Eesti NSV geoloogiat käsitlevais töödes viimaseil aastail uusi andmeid ilmu
nud. Et aga need on esitatud laialipaisatult ja sageli vähese faktilise m aterjalig a, siis on osutunud otstarbekohaseks senini kogunenud and
meid koondada. Käesolev ülevaade ei esita aga kaugeltki täiuslikku N a r vajõe lademe geoloogiat, vaid pigemini sisaldab aja jooksul kogunenud faktilise andmestiku ja teeb vastavad üldjäreldused. Põhjuseks on peam i
selt tõendm aterjali vähesus ja lünklikkus: Eesti NSV-s leidub ainult väheseid looduslikke paljandeid, kus N arvajõe lademe kihte võib tundma õppida, puurimismaterjalid N arvajõe lademe kohta puursüdamike näol puuduvad aga täielikult. On kindel, et edaspidi, kui osutub võimalikuks uurimisteks ulatuslikumat ainest saada, võib N arvajõe lademe geoloogiat esitada senisest mitmeti täielikumalt ja üksikasjalisemalt. Käesolev töö peaks kujunem a tea tav a k s vaheastmeks, mis näitaks uurimise seisu antud momendil ning osutaks neile suundadele, mis eriti vajavad süven
datud uurimist.
Siinkohal juhitagu kohe tähelepanu ka sellele, et esitatavas töös puudutatud teoreetiline küsimus — ühe meie aluspõhja stratigraafilise ühiku geoloogia selgitamise katse — on ühtlasi seotud rakenduslike küsi
m ustega: ühest küljest leidub N arvajõe lademes liivakive, mille tööstus
lik kasutam ine v ajab lähemat selgitamist, teisest küljest on aga N arvajõe ladet moodustav kihtidesari Lõuna-Eestis üheks olulisemaks põhjavett sisaldavaks tasemeks, mille lähem tundmaõppimine on samuti mitmeti tarvilik.
3
Sissejuhatus.
N arvajõe lade moodustub kihtidesarjast, millel litoloogiliselt nii vertikaalprofiilis kui ka pinnalises levikus esineb tunduvaid erinevusi, nagu nähtub seniseist töödest ja n agu selgub ka käesolevas. Kuid neist erinevustest hoolimata kerkib esile ka üldisi iseloomulikke jooni ja neist üks olulisemaid, võrreldes lam avate Tori lademe setetega ja lasuvate T artu lademe kihtidega, on see, et N arv ajõ e lademe kihid on tekkelooli- selt lagunaarse iseloomuga, nagu seda eriti on rõhutanud R. F. H e с к e r (R. F. H e c k e r , 1934). See avaldub eeskätt savikate kihtide suhteliselt sagedases esinemises ja selles, et kivimiliselt eriilmeliste — dolomiitsete, savikate ja liivaste — kihtide pinnaline ulatus on suuremail aladel võrd
lemisi püsiv, mida aga ei saa öelda ei lasuva ega ka lam a v a lademe suhtes. Kuid N arvajõe lademe kihtide k o rra p ä ra n e esinemine ei küüni kaugeltki selle astmeni, mida me tunnem e meil esinevail ordoviitsiumi ja siluri kihtidel.
N a rva jõe ladet iseloomustab peale litoloogilise o m ap ä ra ka kivististe sisaldus ja vastavalt sellele on N arvajõe ladet kirjanduses käsitletud ees
kätt biostratigraafilise ühikuna. Nagu selgub edaspidises, on raskusi biostratigraafilise meetodi rakendamisel kõigi paljandite puhul kas fau- nistliku m aterjali puudumise tõttu v astavais kihtides või oleva m aterjali mitteküllaldase läbitöötamise tõttu. Sellele lisandub veel üks asjaolu:
faunistliku pildi m uutus kihtides ei k attu litoloogilise pildi m uutusega ja selle tulemuseks on esialgu püsiv e b a m ä ä ra s u s lademe piiritlemises, eriti vastu lasuvat T a rtu ladet. Ühtlasi on sellega viidatud ühele prob
leemile, mis v ajab tulevikus lõplikku lahendust.
Nomenklatuuri küsimusi.
N arvajõe ladet on hakatud iseseisva stratigraafilise ühikuna käsit
lema alles võrdlemisi hiljuti. Eesti NSV alalt tuuakse tem a detailprofiile esmakordselt a. 1930 (К- О r v i к u, 1930), lademe esimene biostratigraa- 4
filine iseloomustus on pärit a. 1933 (W. G r o s s , 1933), kuna oma nime
tuse sai lade samuti a. 1933 (D. O b r u t š e v , 1933). Lademe nimetuse suhtes m ärg itag u, et D. О b r u t š e v ’i poolt tarvitusele võetud nimetus kõlab „ Н а р о в с к и е с л о и ” resp. „N arova-Schichten” (D. O b r u t š e v ,
1933, lk. 405 ja 419). Nimetus on tuletatud tüüplokaliteedi põhimõttel N a rv a jõe üm bruses esinevate, sellele lademele iseloomulike Borovnja ja Gorodenka (К. О r v i k u, 1930) paljandite ja sealsete puuraukude põh
jal ning on hästi põhjendatud. Olenevalt eesti keeles ta rv ita ta v a st jõe nimest esineb D. О b r u t š e v ’i esitisel tarvitusele võetud originaalnime- tuse ja eestikeelses kirjanduses (К. О r v i k u, 1946, lk. 11 jt.) kasutatud nimetuse vahel väike erinevus, mis aga ei tähenda mingeid sisulisi eri
nevusi lademe suhtes. Tuleb märkida, et vastavad kihid on N arvajõe lademe nimetuse all üldist tunnustust leidnud, sest seda nimetust on t a r v itam a hakanud isegi W. G r o s s , kes pikemat aega kasutas ainult tem a poolt a. 1933 tarvitusele võetud P terichthys-kihtide nimetust (W. G r o s s , 1933), mida ta algul k asutas küll laiemas mõttes, lugedes Pterichthys-kih
tide hulka ka Tori ladet.
N arv ajõe lademesse kuuluvaid kihte on Kesk-Eestis nimetatud ka P e i d a kihtideks (К. О r v i k u, 1935, lk. 7 resp. 18), millega on tahetud rõhutada lademe esinemis-iseloomu erinevust Kesk-Eestis võrreldes Narva jõe üm brusega. See on rööpne nimetus, mille võib arusa a m a tu ste välti
miseks kõrvale jätta.
Teatav ad raskused on tekkinud nomenklatuuri osas N arvajõe lademe all lam av ate kihtide suhtes. Lade on esindatud täiuslikumalt Lääne- Eestis — paljandite näol Pärnu ja Navesti jõel. Sealsete paljandite pro- fiilikirjeldused on ka aluseks lademe iseloomustamisel (K. O r v i k u , 1930), ja vastavalt paljandite esinemisele eriti Pärn u jõel võttis D. O b r u t š e v tarvitusele nimetuse „Перновские сл ои ” resp. ,,Per- nau-Schichten” (1933, lk. 408, 419), mis on üldiselt püsima jäänud t ä n a seni. Samadel kaalutlustel, nagu N arvajõe lademe puhul, tuleks eesti keeles antud korral tarvitada Pärn u jõ e lademe nimetust.
P a rim a d keskdevoni paljandid P ärn u jõel on Tori ümbruses. Eriti klassikaline on Tori ,,p õrg u ” paljand jõe vasakul kaldal. See paljand on devoni kihtide paljandina kirjanduses tuntud juba alates XIX sajandi kes
kelt ( S o k o l o v , 1844, K. E i c h w a l d , 1854, lk. 24—26) ja korduvalt on teda hiljemgi uuesti nimetatud (vt. K. O r v i k u , 1930, lk. 57— 58).
Selles leiukohas on ladet moodustavad kihid hästi paljandunud, mis või
maldab nende head litoloogilist tundmaõppimist. Vastavalt sellele on seda ladet resp. kihtidesarja tem a leiukoha järgi nimetatud T o r i liivakiviks (K. O r v i k u , 1932, lk. 71). Kuid Tori „põ rgu” paljand on osutunud ka
5
paleontoloogiliselt väga väärtuslikuks: on ju siit kogutud keskdevonsed m aism aataim ede Asteroxylon'i ja AneurophytorCi jäänused ning terve rida fossiilsete eoste vorm e (P. W. T h o m s o n , 1940), sam uti on siit kogutud faunistlik m ate rja l olnud lademe biostratigraafilise iseloomus
tuse aluseks (W. G r o s s , 1933). Samuti on Tori läheduses P ä r n u jõel teisigi häid lademe paljandeid. Kõike eespoolöeldut arvestades on Tori
„ p õ rg u ” leiukoha valimine lademe tüüplokaliteediks kõigiti õigustatud ja seepärast tuleks nimetuses edaspidi jääda Tori lademe juurde P ä rn u resp. P ärn ujõ e lademe asemel.
N arvajõe lademel lasuvaid kihte on W. G r o s s (1933) biostrati- graafiliselt eraldanud H eterostius-kihtidena; sam avanuseid Leningradi oblastis avanevaid kihte nimetas D. O b r u t š e v „ Л у ж ски е с л о и ” resp.
„Luga-Schichten” (1933, lk. 410,420). Et vastavad kihid Eesti NSV-s on paljandunud hästi T a rtu üm bruses ja et T artu lähedal asetsevaist A ru küla koobastest on möödunud sajandil välja kaevatud rikkalikud H eteros
tius- ja Hom ostius-kogud, siis on neid kihte Eesti NSV piirides nim etatud T a r t u lademeks (K. O r v i k u , 1946, lk. 11), milline nimetus sisuliselt
on k a ttuv Luuga kihtide om aga.
Edaspidises ainekäsitluses ongi tarv itatud neid stratigraafiliste ühi
kute nimetusi, kusjuures nad vastavad:
T a r t u lade (K. O r v i k u , 1946) = Luuga kihid (D. O b r u t š e v , 1933) = H eterostius-kihid (Dm3) (W. G r o s s , 1933) = Pycnosteus tuberculatus-vöö + Pycnosteus polyform is-vöö (W. G r o s s ) .
N a r v a j õ e lade (K- O r v i k u , 1946) = N a r o o v a kihid (D. O b r u t š e v , 1933) = ülemised P terichthys-kihid (Dm 2) (W. G r o s s , 1933)
= Peida kihid (K. O r v i k u , 1935) = P terichthys concatenatus-võö (W. G r o s s ) .
T o r i lade (K- O r v i k u 1932) = P ä rn u kihid (D. O b r u t š e v , 1933) = alumised P terichthys-kihid (Dm^) (W. G r o s s , 1933) = Schizosteus heterolepis-vöö (W. G г о s s).
Kuigi seega Tori nimetus on seotud lademe mõistega, tuleb tähele
panu juhtida sellele, et Tori liivakivi (K- O r v i k u , 1935) nimetuse t a r vitamine Aulacophycus-liivakivi (K. O r v i k u , 1930) = p s i l o f ü ü t - liivakivi (P. W. T h o m s o n , 1940) asemel on täiesti mõeldav väiksema, võrdlemisi piiratud kihtiderühma märkimiseks, mis iseloomulikult esineb kitsamal alal, nagu seda on tarv ita tu d teistelgi puhkudel, näiteks Tori lademe piirides T a m m e liivakivi (K. O r v i k u , 1935) = trohhilisk-liiva- kivi (K. O r v i k u , 1930) või N a rv a jõ e lademe piirides Borovnja m e r g lid (W. G r o s s , 1933) = Borovnja kihid (K. O r v i k u , 1930) ning 6
Gorodenka liivakihid (W. G r o s s , 1933) = Gorodenka kihid (K. O r v i k u , 1930).
Need m ärkused stratigraafilise nomenklatuuri osas peaksid võimal
d am a edaspidises materjali esitamises te a ta v a t ülevaatlikkust ja samuti ka seost teiste sam a ainet käsitlevate töödega.
Täiendusi Tori lademe kohta.
Tori lademe geoloogiline iseloomustus on toodud varemini (K. O r v i k u , 1930, lk. 31—41) küllalt üksikasjaliselt. Selle lademe pal
jandeid leidub P ärn u jõel, alates Kärsa küla kohalt kuni Tori „põrguni”, ja Navesti jõel Toherast Tammeni. P ä rn u jõel esinevaist paljandeist on parim ad jõe vasakul kaldal Kärsa küla kohal leiduv paljand, paremal kaldal Sohlo küla kohal asetsev paljand ja vasakul kaldal Tori „põrgu” kohal olev paljand; viimane koht on juba eespool esile tõstetud kui lademe tüüplokaliteet. Navesti jõel leiduvaid paremaid paljandeid on Tohera, Tilleoja, P ae ja T am m e paljand. T am m e leiukoht on ka ainuke koht, kus meil' on võimalik näha devoni lasuvust vanemail moodustistel (K. O r v i k u , 1935, lk. 6). Nende paljandite põhjal on Tori ladet võima
lik jag a d a lam avaks psilofüüt- ehk Tori liivakiviks ja lasuvaks trohhi- lisk- ehk Tam m e liivakiviks (K. O r v i k u , 1930, lk. 39, K. O r v i k u ,
1935, lk. 6, P. W. T h o m s o n , 1940, lk. 13).
Loomseid kivistisi on senini leitud ainult Tori liivakivist. Kõige s a g e dasem aks vormiks on Schizosteus heterolepis (P г e о b r.) ja Byssacanthus crenulatus A g. (W. G r o s s ) ning W. G r o s s ongi Tori ladet biostrati- graafiliselt nimetanud Schizosteus heterolepis-vööks. Taimjäänuseist on kõige huvipakkuvam ad leiud Tori liivakivist Tori põrgu kohalt, millise m aterjali uus läbitöötamine on selgitanud nende taim jäänuste kuulu
vuse peamiselt psilofüütide (Asteroxyloti), osalt aga Aneurophytoiii hulka (P. W. T h o m s o n , 1940, lk. 8—9); ühtlasi on P. W. T h o m s o n kirjeldanud sam adest kihtidest suurt hulka (17— 18 eri tüüpi) eoseid (1940, lk. 9— 13). Psilofüütide sagedase esinemise töttu nimetabki P. W. T h o m s o n neid kihte psilofüüt-liivakiviks (1940, lk. 13).
Tori lademe liivakivid on valdavalt enam-vähem puhtad räniliivad (K- O r v i k u , 1930, lk. 39) ja seepärast on nad leidnud rakendamist klaasitööstuses. Neid liivasid on lähemalt — rida detailprofiile, liivade mineraloogilis-petrograafiline iseloom, kemism, varud — tundma õpitud P ä rn u jõe parem al kaldal Oore küla kohal (К. О r v i к u ’l, 1930, Sohlo küla kohal olevad paljandid) ja on selgunud, et need liivad sobivad klaasi valmistamiseks (H. P а 1 m r e, 1946, lk. 40).
7
Nagu juba nimetatud, on Tam m e veski juures Navesti jõel ainuke koht Eesti NSV-s, kus on juba alates Fr. S с h m i d t ’iga (1858, lk. 64, 67) jälgitud devoni kontakti lam a v ate kihtidega (K- O r v i k u , 1930, lk. 38). Tookordses kirjelduses on m ärgitud, n agu sisaldaks lam av silurne dolomiit ülemises 0,04-m osas ülespoole su ureneval hulgal räni- teri. Hilisemad kontrollvaatlused koha peal, n agu ka v a re m kogutud käsipaladega tutvum ine näitasid vähemalt T am m e paljandis, et Tori lademe trohhilisk- ehk Tam m e liivakivi all esinev A davere lademe
Joon. 1. Tam m e liiv ak iv ig a (1) tä id e tu d l õ h e d ja n õ g u sad k o h ad A d a v e re ladem e dolo m iitk iv is (2) N av esti jõe p õ h ja s parem a kalda läh ed u ses T a m m e kohal v esk i ja v esk i- paisu v ah el. Ü lal: p in n av aa d e, all: läbilõige.
Р и с. 1. З а р и с о в к а трещ ин и вы ем ок в си
лурийских доломитах (2), заполнен н ы х п есч а
ником слоёв Т а м м е (1) на р ек е Н авести у Т а м м е . Н авер х у план, вни зу р а зр е з.
3 0 И В Ё
violetthallikirju paksukihiline dolomiitkivi korallidega tuleb lugeda l i i v a v a b a k s . V astavalt puuduvad siin, Tammel, otsesed tunnused, mis kõneleksid silurse mere taandum isest (vt. K. O r v i k u , 1930, lk. 40).
Navesti jõe paljandid T am m e ja P ae vahemikus (K. O r v i k u , 1930, lk. 63, 64) näitavad selgesti, et Tori lademe kihid k a ta v a d tu g e vasti erodeeritud silurset alust. Detailides nähtub see lasuvus T a m m e veski kohal Navesti jõe põhjas p arem a kalda läheduses veski ja veski- paisu vahemikus. Sel kohal paljandubki ülalnimetatud Adavere lademe liivavaba dolomiitkivi, mille ülemine pind on lainjas. Selle ebatasase eeldevonse kulutuspinna nõgusais osades leidub kohati kõva T am m e 8
liivakivi. Adavere lademe kivim on kohati lõhestunud: esinevad mõne cm kuni 0,5 m laiused lõhed, millede sügavust oli võimalik jälgida vähe
m alt 20 cm-ni. Need lõhed on täidetud sam asuguse T am m e liivakiviga, n a g u see esineb sam as kohas nõgusais kohtades (joon. 1). See pilt näitab päris selgesti, et Adavere lademe kivimid allusid tugevale kulu
tusele enne, kui algas uus, keskdevonne sedimenfatsioon. V arasem ad m ärk m ed silurse dolomiitkivi liivasisaldusest põhinevad tõenäoliselt sel
lel, et eespoolnimetatud lõhesid ei pandud tähele, lõhede täitem aterjalina esinevat väga tugevasti tsem enteerunud devonset liivakivi loeti aga silurseks.
Tori lademe kihid suiduvad idasse ning V õrtsjärvest põhja jääval alal nad juba puuduvad (K. O r v i k u , 1930, lk. 51). Ka ei ole teada lademe paljandeid P ärnu ja Navesti jõest lõunasse jääval alal ning see
p ä ra s t jääb lahtiseks küsimus, kas on tegemist v a stavate kihtide suidu- m isega või siis fatsiaalse m uutusega lõuna suunas.
Kuigi Tori lade P ä rn u ja Navesti paljandite põhjal on nii litoloogi
liselt kui ka paleontoloogiliselt võrdlemisi hästi piiritletav, siiski ei ole vähese paljandumise tõttu võimalik tem a avam ust kaardipildis eraldi kujutada.
Narvajõe lademe paljandid ja avamus.
Nagu saates juba nimetatud, leidub N arvajõe lademe looduslikke paljandeid Eesti NSV-s vähe. P arim ad paljandid on N arva jõe lisajõge
del Borovnjal ja Gorodenkal Omuti läheduses. Nende paljandite üksik
asjalisemad kirjeldused leiduvad K. O r v i k u (1930) töös, kuid hilise
m ad välistööd on võimaldanud seniseid kirjeldusi täpsustada, nagu sel
gub järgm ises peatükis. Need paljandid moodustavad Ida-Eesti N a r v a jõe lademe paljandite rühma, mis asetsevad eraldi kõigist ülejäänud N arvajõe lademe paljandeist ENSV-s. Viimased leiduvad suurem ate va he m a a d ega Lõuna-Eestis joonisel 2 toodud järjestuses idast läände.
Idas on esimesed paljandid S.-Emajõe ülemjooksul M uuga kohal (K. O r v i k u , 1938), kus õieti on tegemist Em ajõe põhjast väljamurtud aluspõhjalise m aterjaliga. Vähemaid paljandeid leidub V õrtsjärvest põhja pool (K- O r v i k u , 1930, lk. 50, 1935, lk. 7). Peale Tam m e paljandi Navesti jõel (K- O r v i k u , 1930, lk. 37) tuleb Viljandimaa piirides esile tõsta paljandit Peida ojal ja Soluveski paljandit Kõpu jõel (K- O r v i k u , 1935, lk. 7), mis käesolevas töös leiavad lähemat iseloomustamist, sam uti n agu V ard ja paljand Halliste jõel. Järgmisi olulisi paljandeid leidub alles Liivi lahe rannikul Tahku ja Pihnurme
9
kohal ning Kadaka ojal. Sellega on loetletud ka kõik senini tuntud olu
lisemad N arvajõe lademe paljandid Lõuna-Eestis. Paljandeis nähtub N a rva jõe lademe kihte ainult mõne meetri paksuses, seega kogu lademe paksusest ainult võrdlemisi väikestes osades, millede omavaheline sidu
mine litoloogiliselt on väg a raske, seda enam, et paljandid asetsevad üksteisest kaugel ja kihid on suhteliselt püsimatud. Kõige selle tule
m usena on igas ulatuslikumas paljandis esinevad N a rv a jõ e lademe kihid te a ta v a eri-ilmega ja seetõttu esindab iga vähegi suurem paljand lademe te a ta v a t eritüüpi. V astav alt võib kõnelda N a rva jõe lademe Borovnja, Gorodenka, M uuga, Peida, Soluveski, V ardja ja T ahku kihti
dest, kuid ilma et paljandeid saaks om avahel täpselt siduda või et oleks võimalik näidata neis avanevate kihtide täpset asendit lademe koond- profiilis.
Öieti on raske kõnelda lademe koondprofiilist peale N a rv a jõe ümbruse, kust peale looduslike paljandite on kasutada olnud ainukesed N arvajõ e ladet iseloomustavad puursüdamikud. Viimaste najal koostatud profiilikirjeldusi (K. O r v i k u , 1930) käsitletakse ühes järg n e v a s pea
tükis uuesti, et selgitada N arv ajõ e lademe koondprofiili iseloomu N arva jõe ümbruses.
Lõuna-Eestis leidub rida puurkaeve, milledes on suurem al või vähe
mal m ää ral läbistatud N arvajõe lademe kihte (vt. A. L u h a , 1946, k a a rt nr. 4), kuid see on toimunud löökpuurimisega, m istõttu kusagil ei ole saadud kindlaks teha loomutruud kihtide järjestust, paksust ega ka kivimilist iseloomu. J. K a r k iseloomustab olevate puurimisproto- kollide ja puurproovide kasutam ise v ä ä rtu st järgmiselt:
„Mõnel juhul võimaldasid puurproovid kindlalt m ä ä r a ta geoloogi
lisi horisonte. Kuid enamail juhtudel osutus selline m ää ram in e võim a
tuks, kas sellepärast, et v a sta v a s t kihist proovi üldse ei võetud, või sellepärast, et proov osutus liiga segunenuks ülevalt allavarisenud ' m aterjalig a. Kõik läbivaadatud proovid kujutasid ju enesest löökpuuri- mise puurim uda („puurim anti” ), mis välja tõstetakse harilikult siis, kui ta rv is teritada löökpeitlit. Sellepärast on löökpuurimise andmetel puur- profiili koostam ine ainult ligikaudselt võimalik; eriti suurte vigadega m ä ä ra ta k s e seejuures kihtide paksus. S ä ä ra n e ebatäpsus läbilõigetes teeb sagedasti võimatuks puurprofiilide paralleliseerimise ka üldjoontes, rää k im a ta detailidest; see kõik võib anda läbipuuritud lademetest koguni valepildi.”
Olevad puurimisandmed on võimaldanud lademe iseloomust ainult vä ga üldist pilti saada. Näiteks Kolga-Jaani üm bruskonn as leiduvate puurkaevude andmete põhjal võis kindlaks teha, et N a rva jõ e lade on 10
Tamme
Р а ти л М $
la h t ШШ
Pih nurme.
'О olu veski
f lõ t s a la il
Joon. 2. N arvajõe lad em e a v a m u s (1) Eesti NSV-s, olulisem ad p a l j a n d i d (2) ja te k s tis n im etatu d p u u r a u k e (3). P a lja n d e ist on k aard ile kantud lü h e n d ite n a : G — G orodenka, В — B orovnja, p u u rau k u d est — N arv a jõe ääres a s e ts e v a d : 1 — K onsu, 2 — U zdna, 3 — T em nitsõ, 4 — O zerki, 5 — K rasnõi Lug, 6 — Ž erdjanka. K aardile on m ärg itu d ka P õhja-E esti aluspõhja m o o d u sta v a te kam brium i
(K), o rd o v iitsiu m i (B — ja siluri (F2 — I) lad em ete av am u sed , kuna N arvajõe lad em e a v am u sest lõunasse jääb T artu ladem e (D ) levikuala.
Рис. 2. Выход (1) и обнаж ения (2) Н а р о в с к и х слоёв в Эстонской ССР.
seal esindatud mergliste ja heledate liivakivikihtide vahelduvuse näol (K. O r v i k u , 1930, lk. 50), milline iseloomujoon N a rv a jõ e lademele on omaseks osutunud mitmes teiseski Lõuna-Eesti osas. Enamikul ju h tu dest puuduvad löökpuurimistest proovid ja isegi korralikud puurimis- protokollid, mistõttu kahjuks sageli tuleb baseeruda ainult kaevum eistrite suusõnalistel andmetel, nagu see eriti teravalt kehtib T a rtu linna suhtes:
v a a ta m a ta sellele, et T a rtu s leidub suur hulk puurkaeve, mis suuremal või vähemal m ää ral läbistavad N a rv a jõ e lademe kihte, ei ole võimalik anda T artu kohta rahuldavat N arvajõe lademe profiilikirjeldust puur- proovide ja puurimisprotokollide puudumise tõttu (vt. K. O r v i k u , 1946). Peale Kolga-Jaani ja T a rtu puurkaevude, mida on juba varem käsitletud, tulevad N a rv a jõ e lademe iseloomustamise seisukohalt arvesse puurkaevude profiilid Vastse-Kuustest, Põlvast ja Verioralt Kagu-Eestis ning Jäm ejalast, Viljandist, Abja-Paluojalt ja Mõisakülast Lääne-Eestis. V astav ad profiilikirjeldused on toodud J. K a r k ’i järgi ja neid on hinnatud N arvajõe lademe geoloogia seisukohalt. Lõuna- Eestis leidub veel hulk kaeve, mis kindlasti läbistavad N a rv a jõ e lademe kihte, kuid kõik need on geoloogiliselt k a s u ta m a ta jäänud, sest nende kohta puuduvad vähegi üksikasjalisemad profiilikir jeldused, rääk im ata proovidest.
Sellega on näidatud m aterjali üldine ulatus, mida kasutati v arem ja k asutatak se ka käesolevas töös N arv ajõ e lademe geoloogia selgitami
seks Eesti NSV-s. Nagu selgub, on see m ate rja l vä ga lünklik ja puudu
lik. N arvajõe lademe geoloogia selgitamiseks Eesti NSV-s on tarvis teostada vähemalt mõnigi teem antpuurim ine, mis võimaldaks saada puursüdamikke. Seni kui puuduvad viim atinim etatud usaldusväärsed ja üksikasjalised tõendmaterjalid, tuleb piirduda selliste katkendlike ja suu
rel m ääral väheütlevate andm etega, nagu neid esitatakse käesolevaski töös.
Stratigraafiliste ühikute üheks iseloomustamise viisiks on nende a v a m use selgitamine ja kujutam ine kaardipildis. Paljandite vähesuse ja pro
fiilide väikese ulatuse tõttu näis, et N arv ajõe lademe avam use selgita
mine ei anna tulemusi. Kuid täienenud andmestikku kasutades võis esi
algu esitada lademe avam use Viljandimaa ulatuses (K. O r v i k u , 1935), hiljem aga kogu Eesti NSV ulatuses, nagu see nähtub Eesti NSV alus
põhja geoloogilisel ülevaatekaardil, mis on koostatud Eesti NSV geoloo
gide kollektiivi poolt ning senini vähendatult ilmunud mõnes viimasel ajal avaldatud töös (näiteks E. M ö 1 s, 1946, A. L u h a , 1946).
Käesolevas töös toodud N arv ajõ e lademe avam use kohta (joon. 2) m ärg ita g u järgm ist. Avam use piiridesse kuulub Lääne-Eestis ka Tori 12
lade, sest selle lademe avam use iseseisvaks kujutamiseks on praegu ikkagi liiga vähe andmeid. Seega on N arvajõe lademe avam use põ hja
piir ühtlasi keskdevoni avam use põhjapiiriks. Selle ilme on jäänud m u u tu m a tu k s võrreldes varem esitatuga (vt. K. O r v i k u , 1930). Mis puu tub lademe lõunapiiri, siis on see ainult ligilähedane, sest vähene paljan dite hulk ei võimalda täpsem at piiri tõmbamist: lõunapiir on tõmm atud su u rte s joontes läbi N arvajõe lademe lõunapoolsemate paljandite. On kindel, et eriti lademe avam use lõunapiiri suhtes tuleb edaspidi ette võtta mitmeid muudatusi, eriti seoses lademe lasuva piiri täpsustamisega.
13
Narvajõe lade Narva jõe ümbruses.
Gorodenka kihtide täiendav kirjeldus.
N a rva jõe parem al kaldal asetseva Omuti küla va sta s suubub Narva jõkke väike Gorodenka oja. Oja on Borovnja oja ääres asetseva metsa- vahikoha juurde viival teel asetsevast sillast ülesvoolu umbes 250 m pik
kuselt kuni parvetuspaisuni õgvendatud (joon. 3). Selles õgvendatud osas paljandub nii kallastel kui ka oja põhjas keskdevonseid N arvajõe lademe kihte kuni 3 m kõrguste profiilidena. V astavaid kihte paljandub ka sillast allavoolu umbes 50 m ulatuses. Kaugem al allavoolu paljandub vastavaid kihte veel vaid oja põhjas peaaegu suubumiseni N a rv a jõkke.
Gorodenka ojal silla lähem as üm bruses paljanduvad keskdevoni kihid on N arvajõe lademe tundmaõppimise käigus oluliseks osutunud:
nimelt on siit kogutud kalaleiud olnud ühtedeks esimesteks, millede põh
jal oli võimalik Eesti NSV-s avanevaid N a rv a jõ e lademe kihte faunist- likult iseloomustada.
Esm akordselt kirjeldab leiukohta üksikasjalisemalt K. O r v i k u (1930, lk. 76 resp. 95). Siin esinevad pruunpunased liivakivid ja neid katvaid mergli- ja roheka liivakivi vahelduvaid kiht'e on loetud tüüpi
listeks keskdevoni T artu lademe seteteks, milledel ei ole Gorodenka ojal kusagil otsest puudet 1930. a. keskdevoni põhikihtideks nim etatud kih
tidega: need paljanduvad m itmes kohas veidi põhja poole jääval Borovnja ojal. Gorodenka ojal paljanduvast pruunpunasest liivakivist kogutud roh
ket hästi säilinud kalam aterjali sai paleontoloogiliseks läbitöötamiseks W. G r o s s . Tem a uurimistest selgus, et nim etatud kalaluud kuuluvad peamiselt P terichthys concatenatu^ele E i с h w. ja Psamm olepis striata'\e G r o s s (W. G r o s s 1933). V a stava lt sellele paigutab W. G r o s s Gorodenka devonsed setted P terichthys-kihtide hulka kui viimase ülemise osa ja m ärgib neid D m 2-ga (1933, lk. 64, 65).
Gorodenka ojal paljanduvad kihid on seega näiteks, et N arvajõe lademesse kuuluvad setted võivad meil kivimiliselt väga sarnased olla 14
Jo o n . 3. N arvajõe ladem e k ih tid e a v a n e m i n e G o r o d e n k a oja p õ h jas p a rv e tu sp a isu (6) ja silla (7) v a h em ik u s. N u m b ri
te g a 1 — 19 on m ärg itu d ü k sik p ro fiiü d e kohad. M ärk id e seletu s: 1 — m erglid ja do lo m iitm erg lid , 2 — ro h ek ash all liivakivi, 3 — p ru u n p u n a n e liivakivi, 4 — a s ta n g u d jõesängis, 5 — m u rra n g u jo o n , 6 — p arv etu sp ais, 7 — sild.
Рис. 3. О б н а ж е н и е Н аровских слоёв в русле ручья Г о р о д е н к а .
сл
T a rtu lademe kivimitega ja et stratigraafilise kuuluvuse võib lah en
dada ainult üksikasjaline paleontoloogilise m aterjali analüüs.
Nii Gorodenka kui ka Borovnja leiukohtade täiendav tu ndm aõppi
mine 1939. ja 1940. a. võimaldab anda Gorodenka ojal paljanduvaist N arvajõe lademe kihtidest senisest palju üksikasjalisema kirjelduse ja ühtlasi esile tõsta siinsete kihtide kiiret muutlikkust.
Lähem alt on Gorodenka ojal kihte tundm a õpitud alates ojale r a j a tud paisust kuni käänuni veidi allpool silda, seega umbes 300 m pikku
selt (joon. 4).
Joonisel 5 on toodud rida iseloomulikke üksikprofiile Gorodenka ojalt, millede kirjeldused on antud alljärgnevalt.
P r o f i i l 1: o tse paisu all v asak u l kaldal.
0 ,2 0 + m violettrohelise- ja kollasekir ju m e r g e l s a v i , võib-olla osaliselt rik u tu d asendis.
0,16 „ võrdlem isi kõva õhukesekihiline kollane l i i v a k i v i .
0,25 „ peam iselt violetne m e r g e l s a v i , keskel 2— 3 cm p ak su se pruunkollase 1 i i v а к i v i-vahekihiga.
0,40 „ h ästi kihitunud pruunkollane võrdlem isi kõva l i i v a k i v i , mille alum ises osas üksikuid õhukesi rohekaid savikordi.
0,26 „ violettpunane, võrdlem isi pude m e r g e l l i i v a k i v i .
0,60 „ peam iselt vio lettp u n an e (rohekas v ä rv u s võib tu g e v a s ti esile tõusta), h ä sti kihitunud kõva l i i v a k i v i ( = 5 . profiili 0 ,5 0 + liivakivi).
— veepind.
0 ,1 6 + „ violetne d o l o m i i t m e r g e l (— 5. profiili 0,16 dolom iitm ergel).
P r o f i i l 5 : p aisu st 30— 50 m allavoolu, p arem al kaldal (tahv. I, joon. 1).
0 ,5 0 + m õhukesekihiliseks lagunenud pun ak as l i i v a k i v i , alum ised 7— 10 cm kõvem ad ja rohekashallid (ülem inek ü h e st v ä rv u s e s t teise ilma terav a piirita) ( = 1. profiili 0,60 liivakivi).
0,16 „ violetne d o l o m i i t m e r g e l , milles kaunis ro h k esti vilku; laguneb v ä ik estek s tü k k id ek s ( = 1. profiili 0 ,1 6 + dolom iitm ergel).
0,17 „ rohekashall kõva l i i v a k i v i , mille ülem ine osa pudedam , alum ine, 0,05 o sa a g a eriti kõva; viim ases leidub ro h k esti ka väikesi kalafrag m en te, eriti kihi alum isel pinnal v a stu lam av at m erg lit. U m bes 10 cm ülalpool alum ist piiri ro h k esti L in g u la kodasid. Liivakivi on o jas p õ hjustanud v ä ik e ste a s ta n g u te tek k im ist (tahv. I, joon. 2).
0,05 „ violettpunane m e r g e l , v a stu la su v a t ja lam av at kihti ca 0,5 cm roheline.
0,04 „ roheline, võrdlem isi kõva l i i v a k i v i .
0 ,3 0 + „ punane, võrdlem isi pude, h ä sti kihitunud l i i v a k i v i .
P r o f i i l 10: k ä ä n u s t um bes 20 m ülesvoolu, parem al kaldal.
1 ,0 0 + m pru u n p u n an e l i i v a k i v i ( = 5 . profiili 0,50 + liivakivi) (ülem ine liivakivi).
+ õhuke sav ik o rrak e ( = 5 . profiili 0,16 dolom iitm ergel).
0,35 „ rohekashall l i i v a k i v i . Liivakivi ühel pinnal leidub su u rel hulgal L in gula kodasid ja ka k alajään u seid (tahv. II, joon. 3) ( = 5 . profiili 0,17
16
Jo o n . 4. N arvajõe ladem e k ih tid e l ä b i l õ i g e G o r o d e n k a ojal p arv e tu sp a isu (9) ja silla (10) v a h e m ik u s. N u m b riteg a 1 — 19 on m ärg itu d üksikprofiilide kohad, n e is t tu g e v a m a k irjaga need, mis su u rem ain a on too d u d joonisel 5. M ärkide seletus:
1 — m erg lid ja dolom iitm erglid, 2 — ro h e k a s h a ll liivakivi, 3 — p ru u n p u n an e liivakivi kolm es eri tasem es, 4 — k o llak ad ja ro o sak ad liivad ja liiv a k iv id , 5 — m u rrangujoon, 6 — kihtide kallak oja p arem alt k a ld a lt v asak u kalda poole, 7 — läbilõige
k o o statu d parem al (p.) või v asak u l (v.) kaldal olevate p a lja n d ite jä rg i, 8 — v eepind, 9 — p arv etu sp ais, 10 — sild.
Рис. 4. Р а з р е з Н аровских слоев на р учье Г о р о д е н к а .
liivakivi - f - 0,05 m erg el -f- 0,04 liivakivi). M oodustab profiilist veidi ü le s
voolu oja sä n g is väikese a sta n g u .
0 ,7 0 + m pru u n p u n an e l i i v a k i v i , esineb osalt mergel-1 i i v а к i v i n a (keskm ine liivakivi).
0,25 „ hallvioletne k irju kõva m e r g e l . M oodustab k ään u kohal o ja sä n g is v äik ese a sta n g u .
0 ,3 0 + „ p ru u n ik as l i i v a k i v i (alum ine liivakivi).
P r o f i i l 11: k ään u kohal parem al kaldal.
+ m p ru u n p u n an e l i i v a k i v i ( = 5 . profiili 0 ,5 0 + liivakivi).
0 ,5 0 + „ violetikas, all ro h ek as m e r g e l .
0,20 „ kollakas pude l i i v I ( = Ю. profiili 0 ,7 0 + liivakivi).
0,20 „ p ru u n p u n ak as k ova l i i v J 0,15 „ violetikas m e r g e l .
0,15 „ rohekashall pude l i i v .
0,50 ' „ violetikas m e r g e l , ülem ises osas savine, all dolom iitne ja uhtkonglom e- ra a tn e ( = 10. profiili 0,25 m ergel).
+ „ p ru u n p u n an e l i i v a k i v i ( = 1 0 . profiili 0 , 3 0 + l i i v a k i v i ) . P r o f i i l 14: k ään u kohal parem al kaldal.
+ m p ru u n p u n an e l i i v a k i v i ( = 1 0 . profiili 1 ,0 0 + liivakivi).
1 ,7 5 + „ violettrohelise k irju m e r g e l s a v i vaheldum isi õ h u k este pudeda roheka l i i v a kihtidega.
+ ” p ru u n p u n an e l i i v a k i v i .
P r o f i i l 17: allpool kään d u m õlem al kaldal ja oja põhjas.
+ 2 , 5 0 + m pru u n p u n an e põim jakihiline l i i v a k i v i (tahv. II, joon. 4).
P r o f i i l 18: veidi ülalpool silda v asakul kaldal.
0 ,6 0 + m ro o sa pude l i i v .
0,25 „ roosakaskollane õhukesekihiline, lasu v ast tihedam l i i v a k i v i . 0,25 „ violettpunane l i i v a n e m e r g e l s a v i .
0,25 „ v io lettk irju , tü k k id ek s la g u n ev d o l o m i i t m e r g e l . 0,05 „ tu g e v a s ti tse m e n te e ru n u d kollakashall l i i v .
0,40 „ violetikas-kollakas k irju s a v i s e g a n e l i i v a k i v i . 0 ,2 0 + „ p ru unpunane l i i v a k i v i ( = 1 7 . profiili _ |_ 2 ,5 0 + liivakivi).
P r o f i i l 19: allpool silda enne k ään d u parem al kaldal.
0 ,6 0 + m roosa pude l i i v , alum ises osas su u re m a s või v äik sem as p ak su ses valge ( = 18. profiili 0 ,6 0 + liiv + 0,25 liivakivi).
0,28 „ violettpunane tükiline m e r g e l .
0,60 „ rohekad ja kollakad 1 i i v а к i h i d vaheldum isi vio letik asp u n aste m e r g - l i k i h t i d e g a . A lum ises 0,20 m valitseb liiv, alum ine kord: m ergel.
Kihi ülem ises osas kihtide vahelduvus kiire.
0,75 „ kollakas, k e rg e lt ro o sak as l i i v , mille ülem ised 0,25 m tu g e v a s ti ts e m en teeru n u d ja p an k jas.
0,40 „ violetne, kohati ro h ek as tükiline m e r g e l . 0,05 „ ro h ek as kõva l i i v a k i v i .
0 ,1 0 + „ violetne, kohati ro h ek as tükiline m e r g e l .
+ 0 , 2 0 + „ p ru unpunane liivakivi ( = 17. profiili + 2 , 5 0 + liivakivi).
i 18
32
31 - 'Я/уЛь
за
29
80
1,5
'/ '/ / '/ / У '/ ,
" ''//'//.•я
G o r o d e n k a
11
■.•100+•
.60
Щ М * ■
' х я к ' л ' ъ
'/'У'}
.35 '/ / / у " ''/ ,
о-.-
:•:•:•:• Ш р ы
■:.у.
i p ;
>. . . . .n /'С /'/', I
;.3Ь+ »
...'/, //,//Л/. I
У /'/,'.',
2 Ш 5 О - 8
£7
Н И 3 6
\ -л
\ ' / / / / / V/W ffii '■ ".У /'"/,
• //'/гг//, г
О -’ . ’ •2 0 +
; 10+
.20+
О -
Jo o n . 5. N arv ajõ e lad em e ü к s i к р г o f i i 1 е G o r o d e n k a ojalt (vt. joon. 3 ja 4).
E sim ene v asak p o o ln e profiil 1,5 on liitprofiil profiilidest 1 ja 5. M ärkide seletu s:
1 — p ru u n p u n a n e liiv ak iv i kolm es eri tasem es, 2 — kollakad ja ro o sak ad liivad ja liiv ak iv id , 3 — ro h ek ash all liiv ak iv i, 4 — d o lo m iitm erg lid , m erglid ja m ergelsavid, 5 — m e rg e lliiv a k iv i ja liiv ak as m ergel, 6 — k alalu u d e k u h ju m in e, 7 — L in g u la bica-
r in a ta К u t. k aan te k uhjum ine, 8 — veep in d .
Рис. 5. Г еологические колонки Н аровских слоев на ручье Городенка.
2* 19
19. profiiliga sarn a n e profiil esineb ka käänaku kohal vasakul kaldal (profiil 20), kuid on seal suurel m ääral kinni varisenud ja raskesti jä l
gitav.
Juba esimesel pilgul torkab neis profiilides ja nende najal koostatud läbilõikes (joon. 4) silma esinevate kihtide suur muutlikkus: üldiselt pruun- punase liivakivi vahele lükkub mitmesuguselt väljakujunenud mergli- ja heleda liivakivi kihte. Lähemal vaatlusel selguvad järgm ised o m a p ä r a sused. Sillast ülesvoolu umbes 100 m pikkuselt m oodustab oja põhja pruunpunane põimjakihiline liivakivi ning sellest kohast (vt. К. О r v i к u, 1930, XII tab., 19. joon.) on kogutud ka kalam aterjal, mis b iostratigraa- filiselt nii iseloomulikuks on osutunud. Sam a liivakivi leidub oja põhjas ka allpool silda vähemalt kuni käänuni (profiilid 19 ja 20). Pru unp u nase liivakivi esinemine ei piirdu ainult oja põhjaga, vaid ta paljandub ülal
pool silda ka kallastel 2,5 m paksuselt ainuvalitsevana (tahv. III, joon. 5), m eenutades om a värvuselt ja üldiseloomult täiesti devoni punaseid jõekaldaid T artu lademe tüüpiliselt levikualalt Lõuna-Eestis. Kuid lii
vakivi selline ainuvalitsev esinemine ei ole kuigi ulatuslik. Juba 40 m ülalpool silda leidub vasakul kaldal, seeg a mainitud kohast veidi alla
voolu, liivakivil õhuke mergline kihtidesari, mis kiiresti pakseneb silla suunas ja jääb püsima ka allpool silda (profiilid 17 ja 19): esineb kuni 2,5 m paksuselt peamiselt violetne mergel vaheldumisi pudeda liivakivi kihtidega. Liiva värvuses domineerivad kollane ja roosa, seega õieti tüüpilise pruunpunase värvuse heledad variandid.
Umbes sam alaadne mergli- ja liivakihtide vahelduvus esineb ka oja vasakul kaldal otse paisu all (koondprofiili 1,5 ülemine osa), kuid kas need mõlemad kirjeldatava läbilõike otsmistes osades esinevad kihtidesarjad on om avahel seotavad, seda on raske öelda. A rvestades kihtide üldist muutlikkust võib see olla võimalik, kuid niisama hästi võib mõlemal juhul tegemist olla iseseisvate mergliste läätsedega. Ühist on kindlasti niipalju, et nende lam am i m oodustab p ruunpunane liivakivi, mis katkes
tam a tu lt on jälgitav läbilõike tervel ulatusel.
Paisu lähedal on selle liivakivi paksus ainult 0,60 m ja selle all näh
tub uus mergliseeria, algul küll ainult 0,42 m paksuses, kuid seda iseloo
mulikum (profiili 1,5 alumine osa): lam am i m oodustab ka sellele mergli- seeriale pruunpunane liivakivi, ülalt a rv a tes seega teine. Mergliseeria moodustub siin peamiselt ühest dolomiitmergli kihist lasumis ja selle all olevast rohekashallist liivakivist. Viimase alumine osa 0,05 m paksuselt on eriti kõva ja sisaldab rohkesti kalafragm ente, eriti alumisel pinnal.
Sam as kihis, umbes 10 cm ülalpool alumist pinda, leidub ka rohkesti Lingula karpe.
20
M ergliseeria esineb siin lameda tasaselaelise kohrulise vormina, mille üks tiibadest laskub õige järsult paisu suunas ja roheka liivakivi suhteli
selt suure kõvaduse tõttu põhjustab oja sängis väikese astangu tekkimise (tahv. I, joon. 2): astangust ülespoole jääva oja põhja moodustab mergli- seeriat kattev pruunpunane liivakivi, astangust allavoolu aga merglisee
ria all olev pruunpunane liivakivi. Selle kohrulise vormi allavoolu su u n a tud tiib on lam edam a kallakuga ja nii mergel kui ka rohekas liivakivi avaneb oja sängis võrdlemisi laiavöötmeliselt. t
Allavoolu suunas püsib mergliseeria iseloom umbes 100 m pikku
selt kuni uue kohrulise vormi esinemise alguseni: profiilis 1,5 märgitud lam a v õhuke rohekas liivakivi (0,04 m) ja lasuv õhuke mergel (0,05 m) on vahepeal suidunud, samuti on ahenenud lasuv dolomiitmergel (0,16 m).
seevastu on veidi paksenenud rohekas liivakivi (0,17 m). Ka siin, seoses uue kohru ülesvoolu suunatud tiivaga, esineb oja põhjas astang, mille on samuti põhjustanud mergliseeria rohekas kõva liivakivi. Siin kulgeb asta n g diagonaalselt üle jõe.
Suurest lam edast käänust veidi ülesvoolu paremal kaldal (profiil 10) on mergliseeria esindatud ainult roheka liivakiviga ülemise ja keskmise pruunpunase liivakivi vahel. Siin leidub rohekas liivakivis üks kihipind, millel massiliselt leidub Lingula kaasi (tahv. II, joon. 3). Sam as kohas võib näha keskmise pruunpunase liivakivi all uut mergliseeriat.
Pa rem a l kaldal käänu kohal on näha mõlemad mergliseeriad (11. pro
fiil). Ülemine mergliseeria oYi paksenenud ja moodustub merglist, senini pidevalt esinenud rohekas kõva liivakivi ei ole enam jälgitav. Alumine mergliseeria on samuti esindatud peamiselt mergliga ja tem a all näh
tub väikesel ulatusel veel kolmas, alumine pruunpunane liivakivi.
11. profiili kohal esineb ka kohruline hari, millest kihid kallakult alane
vad nii ülesvoolu kui ka allavoolu ja ühtlasi ka vasaku kalda suunas, mida võib hästi jälgida ka oja põhjas üksikute kihtide vöötmete järgi:
nii asetseb ülemise pruunpunase liivakivi alumine piir, mis paremal kal
dal on ca 2 m kõrgusel veepinnast, vasakul kaldal veepiiril.
Veel enam allavoolu olevad kaldad on rohkem kinni varisenud ja üksikkihtide jälgimine on raskendatud. Alumine mergliseeria jääb osalt veepinnast m adalam ale ja näib õhenevat, samuti näib õhenevat kattev keskmine pruunpunane liivakivi. Ülemise mergliseeria tase on samuti alanenud, mille tulemusena ülemine pruunpunane liivakivi esineb umbes 1,5 m paksuses ja on ühes kohas kaetud uutest merglistest kihtidest, mis võiksid v a s ta ta mergliseeriale 1. profiilis paisu juures ja vahest ka mergliseeriale silla lähedal.
21
Suure lameda käänu sillapoolses osas, 11. profiilist ainult 46 m allavoolu, ikka parem al kaldal (14. profiil), on ülemine m ergliseeria erakordselt paks — Г,75 m — ja esindatud peamiselt violetika m erglina, milles leidub üksikuid pudeda roheka liivakivi vahekihte. M ergliseeriat katab ka siin ülemine pruunpunane liivakivi, kuna lam am iks näib ole
vat alumine, kolmas pruunpunane liivakivi. Et vahepeal (s. o. 11. ja 14.
profiili vahel) parem kallas tugevasti kinni on varisenud (valdavalt just saviste kihtide esinemise tõttu), siis ei ole päris selge, kas kesk
mine liivakivi on vahepeal suidunud ja alumine mergliseeria liitunud ülemisega, või on keskmine pruunpunane liivakivi püsima jään ud ja moodustab siin 1,75 m paksuse ülemise mergliseeria lamami. Ülemine mergliseeria moodustab käänu kohal ka osalt täielikult oja põhja.
Ülemine mergliseeria ei püsi sellises suures paksuses (võrreldes sam a seeria paksusega paisu lähedal, kus ta m oodustab vaid veerandi siinsest paksusest) kuigi kaua: 14. profiilist 15 m allavoolu on ülemise mergliseeria paksus veel 1 m ümber, kuid veel 5 m allavoolu on tast järele jäänud ainult sugemed: käänust allavoolu m ergliseeriat piiravad pruunpunased liivakivid sulavad kokku ja jäävad ainuvalitsevaiks nii oja põhjas kui ka mõlemal kaldal (17. profiil, tahv. II, joon. 4). Sellega olemegi jõudnud kohani, kust alustati Gorodenka oja läbilõike iseloomustamist, ja nüüd võib asuda kokkuvõtte tegemisele.
Gorodenka ojal paljandub paisu ja silla vahel peamiselt pruunpunane liivakivi, mis seal, kus -ta esineb su urem as paksuses — sillast ülesvoolu kuni käänuni — , on selgesti põimjakihiline. Selles osas leidub tem a s ka laialipaisatult kaunis suuri devonsete kalade luid, mis kuuluvad peam i
selt Pterichthys concatenatus'^le E i с h w. ja Psamm olepis striata'\z G r o s s . Sellest liivakivist õnnestus 1939. a. suvel leida ka üks võrdlemisi suur Psammolei)is'e saba tükk. Need leiud on tõstnud Gorodenka oja üheks iseloomulikumaks Pterichthys-lorm atsioorii lokaliteediks Eesti NSV-s. Nagu nimetatud, eraldabki W.G г о s s (1933, lk. 64,65) Goroden- kal paljanduvaid kihte kui P terichthys-form atsiooni lasuvat osa, m ärk i
des seda D m 2-ga ja eraldades seda osa Borovnjal paljanduvaist Pterich- th y s -formatsiooni vanem aist kihtidest. See W. G r o s s i liigestus põhineb ainult kivimilistel erinevustel, kuna faunistlikke erinevusi senini pole sel
gunud.
Peale pruunpunase liivakivi leidub Gorodenkal läätseliselt pruunpu
nase liivakivi sees peamiselt violetikaid merglikihte vaheldumisi kas kol- lakas-roosakate liivakihtidega (silla üm bruses ja paisu kohal) või siis rohekashalli liivakiviga. Viimane m eenutab kivimiliselt N a rv a jõ e lademe rohekashalle liivakive teistest lademe leiukohtadest nii Borovnjalt kui 22
ka Lõuna-Eesti leiukohtadest, ja mitte ainult kivimiliselt, vaid ka fossii
lide sisalduselt. Rohekashallis liivakivis leidub osalt rikkalikult Lingula'id ning samuti ka vähemaid kalaluude osi ja kalasoomuseid.
Võrreldes teiste N arvajõe lademe leiukohtadega on N arvajõe lade Gorodenkal esindatud valitsevalt pruunpunase liivakivi faatsiesega ja s eega settimistingimustelt sarnaneb juba suurel m ääral T artu lademega.
Kuid sa m a l ajal esineb ka N arvajõe lademele iseloomulik merglite ja heledate liivakivide faatsies, kuigi ainult lühemaajaliselt ja katkendlikult.
Borovnja paljandite täiendav kirjeldus.
Borovnja ojal esinevaid paljandeid on kirjeldatud kuni a. 1926 välistöödel kogutud materjalide põhjal (K. O r v i k u , 1930, lk. 8— 15).
Siis olid kirjeldatud paljandid üldiselt värsked ja hästi jälgitavad. 1939. a.
Borovnjal ta a s ekskurreerides võis veenduda, et paljandid on tugevasti kinni varisenud ja varem kirjeldatud profiilide jälgimine on raske.
V a ra se m a ist paljandeist osutus tähelepanu köitvaks 124. paljand (K- O r v i k u , 1930, lk. 8). Uuesti esitatava profiili täpne asukoht v õ r
reldes 124. paljandiga ei ole aga päris kindel; siin võib esineda väike (kuni 100 m) kõrvalekaldumine. Koht on tuntud P una m äe nimetuse all.
Uus profiil sarnaneb üldjoontes varem antud 124. profiiliga, ainult et nüüd on võimalik märkida mitmeid täiendavaid üksikasju. Punam äe profiil on järgm ine (vrd. K- Or v i k / U, 1930, lk. 8). (joon. 6 ja tahv. III, joon. 6).
0 ,2 5 + m rohelise- ja v io lettk irju s a v i (küsitav, kas in situ).
0,075— 0,06 ” helerohekashall kõva l i i v a k a s m e r g e l , milles rohkesti väikesi heleda vilgu terakesi. Lam am is algab õige n õ rg a uhtkonglom eraadiga.
k e rg e lt lainjas te ra v uhtpind.
0,025—0,04 ” helekollakashall kõva, k e rg e lt urbne m e r g e l d o l o m i i j . tasan e te ra v pind.
0,15 ” punakasvioletne s a v i .
0,40 ” v iolettrohelisekirju kõva, tükkideks lag u n ev d o l o m i i t m e r g e l , alum ise 0,05 v ä rv u s puhas roheline, ülem ine 0,05 õige kõva ja v astu la su v a t piiri pruunikaspunane. Sisaldab vähe õige väikesi heleda vilgu terak esi.
0,30 ” p an k jas, ainult k e rg e lt tsem en teeru n u d resp. pude helerohekashall kuni k ollakas-roosakas-hall peeneteraline kihitunud l i i v a k i v i rohkete v äi
k este heleda vilgu te ra k e ste g a , mis kordadena esinedes kihituse ja roheka v ä rv u s e esile tõ stav ad . Sellest liivakivist on k o g u tu d ro h k esti kalaluid ja se e p ä ra st võib teda selles paljandis nim etada к а 1 a-kihiks.
0,25 ” pan k jas, lasu v ast kihist tu g ev am in i tsem en teeru n u d rohekashall kuni kol
lakas-roosakas-hall hele peeneteraline kihitunud l i i v a k i v i ro h k ete v ä i
k este heleda vilgu te ra k e ste g a . Kihi lam avad 2— 3 cm on sageli välja
23
kuju n en u d u h t k o n g l o m e r a a d i n a . V iim ases on v e e riste k s lam ava kihi m ergeldolom iit ja rohekas sav im erg el, h arv a esineb v e e riste kivim ina ka violettpunane m ergel. V eeriste su u ru s kuni 3,5X 1,0 cm , en am ikus aga on nad väiksem ad. U htkonglom eraadi põhiaineses esineb sa g e d a s e lt ja is e loom ulikult kuni 2-m m läbim õõduga täiesti üm ardunud rän iteri. Seal, kus u h tk o n g lo m eraat puudub, pu u tu b lam ava kivim iga kokku tavaline 0,25 lii
vakivi kivim. Kihis kalaluid vähe.
tasan e, n õ rg a lt lainjas, te ra v uhtpind ( + 2 ,5 cm ).
0,20 m ülem ises, osas (vähem alt kuni 3 cm ) kõva helekollakashall m e r g e l d o l o m i i t , m is allapoole m uutub m erg lisem ak s (pehm em aks) ( = d о 1 o- m i i t m e r g e 1) ja k e rg e lt violetthalliks. Ei evi te ra v a t lam av at piiri.
0,35 ” violetthall, võrdlem isi pehm e m e r g e l ; eriti pehm e (siis ka v ä rv u s e lt v io lettro h elisek irju ) 0,05—0,15 vahel alt.
0,10 „ kõva, tü k k id ek s lag u n ev d o l o m i i t m e r g e l , ülem ine o sa violetthall, alum ine osa punakasvioletne kuni pruun ik asp u n an e. T e rv e s kihis õige sag ed aselt ja iseloom ulikuna kuni 2-m m läbim õõduga ü m ard u n u d rän iteri.
Vilk näib peaaegu puuduvat.
0 ,5 0 + „ (veepinnani) punakasvioletne kuni p ru u n ik asp u n an e pehm em või kõvem (erinev dolom iidistum isaste) m e r g e l . Sisaldab õige ro h k e sti väikesi heleda vilgu terak esi. A lum ises osas leidub sa g e d a sti L in g u la 't.
Kirjeldatud profiilikohast veidi allavoolu esines jõesängis ulatusli
kult helehalli m e r g e l d o l o m i i t i, mis lubab oletada, et Punam äe profiilis alumisena nähtava-! mergli lam ami m oodustab vastnim etatud mergeldolomiit.
Pu n a m äe profiilis tuleb eriti esile tõsta 0,30 m paksust rohekashalli liivakivi sellepärast, et sellest kihist õnnestus 1939. a. leida rohkesti kala
luid. Kuni selle leiuni oli Borovnja kihtidest suhteliselt vähe kalaluid leitud, mis ei võimaldanud siinseid kihte kuigi nim etam isväärselt fau- nistlikult ja biostratigraafiliselt iseloomustada (W. G r o s s , 1933). K ogu
tud m aterjal on senini faunistlikult läbi tö ö ta m a ta , üldpildilt aga vastab N arv ajõe lademe faunale. Sa m a liivakivikihti esineb Borovnjal veel mitmes paljandis (K. O r v i k u , 1930), kuid ta esineb harilikult väga kõvana resp. tugevasti tsem en teeru n u na ning tem a s ei ole õnnestu
nud teistes paljandites ei 1939. a. ega ka v arem leida kuigi nim etam is
väärselt kalaluid. Seega P u n a m ä e paljandis ainukesena on see liivakivi pude ja rohkesti kalaluid sisaldav ning peab oletam a, et suurem ahulga- liselt esinevad kalaluud liivakivis pesadena. P u n a m ä e paljand osutub N arv ajõ e lademe faunistliku iseloomustuse seisukohalt sam uti oluliseks nagu Gorodenka paljandidki.
Seoses P u n a m äe profiiliga juhitagu tähelepanu mõnele litoloogi
lisele iseloomujoonele Borovnja profiilides üldse (vt. joon. 6). Üldiselt valitsevad m itmesugused merglised kihid ning liiva- ja liivakivikihid, kuna mergeldolomiidi kihte on suhteliselt vähe.
24
125
60+
В о г о и nj а
г ц п а т а е
Я Ш М м
5о —-z:—
::о5
■ го
" ю
121
•'4 Ч Р /4 У/ '
■ у {ф к .
У /У 'У /'У ''/'', 20
60
~ ——^гус.
tfPtyLz^-y~~ 50 rztrz^Cr-l^:
?—Zr~Zr~jrz
f ( /,/ f f. //j ( / .
Ё Ш ‘
[ S i i l 6 E H 3 7 g ^ 8
[ 2 3 1 1
Jo o n . 6. N arvajõe ladem e ü k s i k p r o f i i l e B o r o v n j a o ja lt: peale P unam äe on teised (124, 121, 125) toodud tööst K. O r v i k u , 1930. M ärkide seletu s: 1 — p u n ak as liivakivi, 2 — k o llakaspruun liiv, 3 — ro h ek ash all hele liiv ja liivakivi, 4 — savikas liiv ja liiv ak as ^ savi, 5 — sav i, 6 — dolom iitm ergel, 7 — liivakas dolom iitm ergel, 8 — sav ik as do lo m iitm erg el, 9 — m ergeldolom iit, 10 — u h tk o n g lo m e ra a t, 11 — k a la
lu u d e sa g e d a n e esinem ine.
Рис. 6. Геологические колонки Н аровскнх слоев на реке Б о р о в н я .
25
M e r g e l d o l o m i i t näib su u re m a s paksuses esinevat kirjelda
tud paljandite alumises osas ning siis on ta tavaliselt helehall ja peene- teraline. Kõrgemal leidub mergeldolomiiti vaid õhukeste, kiiresti suidu- vate vahekihtidena. Neis vahekihtides on mergeldolomiit1 tavaliselt helekollakashall, kusjuures, sõltuvalt puutekihtide värvusest, ta on v ä r vunud suu rem a või vähem a intensiivsusega ning ulatusega kas hele- pruunikaspunaseks või siis helevioletthalliks. Neis kihtides leidub harili
kult täringõõsi soolakristallide valatistena.
Mergeldolomiidi pealispinnal leidub kohati selgeid k u i v u s l õ h e - s i d. P u nam äe lähedal võis jälgida mergeldolomiidi pealispinda, mis oli lõhestunud kuni 5-cm läbimõõduga k o rrap äratu iks hulknurkadeks, mis üksteisest eraldusid kuni 7 mm laiuste ja kuni 1 cm s ügavu ste allapoole ahenevate kiil-lõhedega. Mergeldolomiidi lasuvaks korrak s on sageli u h t k o n g l o m e r a a t , nagu see väg a ilmekalt esile tuleb Pu nam äe profiilis.
Et mergeldolomiidi vahekihid Borovnja profiilides ei näi om av at nim etam isväärset pinnalist ulatust, siis ei saa esinevaist kuivuslõhedest ja katvaist uhtkonglomeraadi kihtidest muidugi kuigi kaugeleulatuvaid järeldusi teha om aaegse sedimentatsiooni iseloomu kohta. Küll a g a osu
tavad nimetatud jooned sellele, et sedimentatsiooniperioodil pidi ala ajuti olema vabanenud vesikattest (kuivuslõhed) ja pidi esinema küllal
dane vee liikumine, et võisid tekkida uhtkonglomeraadid. Mergeldolomiit ise osutab sellele, et pidid olema ka küllalt rahulikud sedimentatsiooni- tingimused seisveekogus; esinevad soolakristallide valatised ag a o s u ta vad tugevale soolade kontsentratsioonile. Seega ainuüksi mergeldolo
miidi iseloomu lähem selgitamine osutab väga vahelduvailmelistele sedi- mentatsioonitingimustele Borovnja kihtide tekkimisel.
Sagedased on Borovnja profiilides m itmesugused m e r g 1 i s e d kihid. Väljas on sageli raske üksikute merglitüüpide vahel piiri tõ m m ata , sest et esinevad kivimilised üleminekud dolomiitsuse suurenedes mergel-о dolomiitideks ja dolomiitsuse vähenedes savideks; sam uti võib märkida kivimilisi üleminekuid liivadeks vastavalt liivasisalduse suurenemisele.
Kõige selle tulemusena on profiilide kirjeldamisel merglite iseloom usta
mine olnud m õnevõrra subjektiivne, kui on esinenud vahepealsed tüübid.
Borovnja profiilides on mergliste kihtide värvus väga vahelduv.
Valitsevaiks värvusteks on pruunpunane ja hallvioletne m itm es toonis.
Sageli esinevad ühe kihi piirides mõlemad värvused: üks ülalpool, teine allpool. Tihti esineb ka helevioletikashall värvus, mida võib vaadelda hallvioletse heleda variandina. Helevioletikashall v ä rv u s võib om akord a 26
üle m inna helerohekashalliks, mida võib siduda mergli liivasemaks m u u tum isega. M ainitud värvused võivad üksikult kihtidele iseloomulikud olla, kuid esineb kihte, mis on kirjuvärvilised: põhitooniks on harilikult kas pruunpunane või hallvioletne ja tagasihoidlikumas hulgas helevioletikas- hall voi helerohekashall. Võib öelda, et ka värvuse kindlakstegemisel on väljas sageli raskusi ja kõige parem oleks värvuse m ääram iseks k a sutad a mõnd objektiivset meetodit.
M ä rg ita v a värvidevaheldusega on tegemist ka Borovnjal esinevate l i i v a - ja 1 i i v а к i v i к i h t i d e puhul: esinevad üldiselt helerohekas- hallid liivad ja liivakivid ning pruunikad liivakihid, mõlemal juhul väga m itm esugustes toonides.
Helerohekashall värvus on iseloomulik Borovnja madalamaile kih
tidele, mis osalt on silm atorkavalt tsem enteerunud dolomiitsest lisandist ja esinevad kaunis kõva liivakivina. Tsementatsioon aga võib ühe ja sa m a kihi piirides kõikuda. Iseloomulik on peeneteralisus, kuid kohati lei
dub ka suurem aid kvartsiteri. Sagedane on vilgulehekeste esinemine.
Vilgu hulgast oleneb suurel m ääral ka kihi rohekas värvus. Ühe ja sam a kihi piirides kerkib kihisus vähe esile. Värvuses võib m ä r g a ta mitmeid varjundeid: esineb roosaka, pruunika ja kollaka varjundiga helerohekas- halle liivakivi- ja liivakihte. Ka ei näi värvus ühe ja sam a kihi piirides täiesti püsiv olevat.
Pruunikad liivakihid on hallikatega võrreldes üldiselt peeneteralise- mad, selgemalt kihilised ja just põimjakihilised, üldiselt ka väiksema vilgusisaldusega ning neil ei esine harilikult tu gevat tsementeerumist, tähendab, nad esinevad tüüpiliste pudedate kuni tihedate liivadena. Bo
rovnja paljandis kõigub pruunikate liivade värvus tunduvais piirides ega esine veel sellist iseloomulikku punakaspruuni nagu Gorodenka ojal, kus va sta v värvus on väga lähedane T artu lademe liivade tüüpilisele punakaspruunile värvusele, ent siiski üldiselt heledam.
Mergeldolomiit, mergel, liiv — need on Borovnja paljandis põhili
sed kivimitüübid, mis, esinedes iseloomulikult, on kergesti kirjeldatavad.
Kuid nagu selgus eespool-esitatust, võivad esineda väga paljud ülemine- kuastmed, millede lähem iseloomustamine välistöö korras on sageli raske. See osutab sellele, kuivõrd oluline oleks teostada va sta v a te kivi
mite sediment-petrograafilisi uurimisi täpsete laboratoorsete meetoditega m assanalüüside korras.
