TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS AVALIKU ÕIGUSE INSTITUUT
Helen Palginõmm
NAISKINNIPEETAVATE ELUTINGIMUSED
HARKU JA MURRU VANGLA HARKU VANGISTUSOSAKONNA NÄITEL
Magistritöö
Juhendaja: MA Anna Markina
Tallinn 2013
SISUKORD
SISSEJUHATUS ... 3
I. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD ... 8
1.1. Heaolu ja elukvaliteet kinnipidamisasutuse kontekstis ... 8
1.1.1. Heaolu teooria... 8
1.1.2. Elukvaliteedi mõõtmisest uuringute näitel ... 13
1.2. Naiskinnipeetavad ... 20
1.2.1. Naiskinnipeetavate arvu suurenemine... 20
1.2.1.1. Naiskinnipeetavate arvu suurenemise põhjuseid ... 20
1.2.1.2. Naiskinnipeetavate arvu suurenemine Euroopa ja USA näitel ... 22
1.2.2. Naiskinnipeetavate soopõhine erilisus ... 25
1.2.2.1. Subkultuur ... 26
1.2.2.2. Seksuaalne haavatavus ... 28
1.2.2.3. Hügieen ... 30
1.2.2.4. Tervishoid ... 32
1.2.2.5. Emadus ... 38
II. EMPIIRILINE UURIMUS…. ... 42
2.1. Uurimuse eesmärk ja metoodika... 42
2.1.1. Eesmärk ... 42
2.1.2. Hüpoteesid ... 42
2.1.3. Metoodika ... 43
2.1.4. Valimi kirjeldus ... 45
2.1.5. Eetika ja usaldusväärsuse tagamine ... 45
2.2. Võrdlev analüüs ja arutelu ning järeldused ja ettepanekud ... 46
2.2.1. Individuaalsed karakteristikud ... 46
2.2.2. Sotsiaalne võrgustik ... 47
2.2.2.1. Õhkkond ja suhted ... 47
2.2.2.2. Külastused ja lapsed ... 51
2.2.3. Tervis ... 57
2.2.3.1. Tervishoiuteenuste ooteaeg ... 57
2.2.3.2. Suitsetamine ning alkohol ja narkootikumid ... 58
2.2.3.3. Hepatiit ja HIV ... 60
2.2.3.4. Vaimne tervis ja heaolu ... 61
2.2.4. Võimalused ja olukord vanglas ... 62
2.2.4.1. Hügieen ja füüsiline seisund ning vangla puhtus ... 62
2.2.4.2. Kinnipeetavate hulk ... 69
2.2.4.3. Toit ... 71
2.2.4.4. Kiusamine ja turvalisus ... 74
2.2.5. Järeldused ja ettepanekud ... 77
KOKKUVÕTE ... 79
SUMMARY ... 86
KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU ... 97
Kirjandus ... 97
Normatiivaktid ... 104
Kohtupraktika ... 105
LISA: KÜSIMUSTIK, Elu vanglas ... 106
SISSEJUHATUS
„Inimlikult kohtlemine tähendab kohtlemist inimesena.” 1 Kinnipeetav, HMP Risley Inglismaa kinnipidamisasutus
Magistritöö keskendub Harku ja Murru Vangla Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavate elutingimuste uurimisele. Teema on aktuaalne, sest autori teada ei ole seni Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavate elutingimusi põhjalikult uuritud ega analüüsitud, mistõttu ei ole täpselt teada, kas ja millised probleemid nende elukorraldustes esinevad.
Magistritöö aitab seda tühimikku mingil määral täita.
Eesti Vabariigi põhiseaduse2 § 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni3 artikli 3 kohaselt ei tohi kedagi ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda. Ka EV Riigikohus4 on öelnud, et inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest.
Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta. Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele.
Inimväärikuse austamise põhimõte tuleneb ka EL-i Põhiõiguste Harta artiklist 15, samuti on seda rõhutanud oma lahendites Euroopa Kohus6. Töö autor on nõus arvamusega, et lähtudes siseriiklikust ja EL-i õiguslikust regulatsioonist ning nende kohtupraktikast, laieneb inimväärikuse põhimõte ka kinnipeetavatele, mistõttu ei tohi kinnipidamiskoha elu- ja olmetingimused olla inimväärikust alandavad.
Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli7 artikkel 3 sätestab riigi ennetusasutuse funktsiooni, kuidas on vanglas kaitstud kinnipeetavate põhiõigused ja -vabadused. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta8 toonitab
1 Liebling, A. and Arnold, H. Prisons and their moral performance: a study of values, quality and prison life.
New York: Oxford University Press, 2005, lk 223.
2 Eesti Vabariigi põhiseadus. – RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 1.
3 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – RT II 2000, 11, 57.
4 RKHKo 22.03.2006, nr 3-3-1-2-06, V. L. kassatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2005. a otsuse peale haldusasjas nr 2-3-280/05 V. L. kaebuses Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks, lk 10.
5 Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta. 2007/C 303/01. Arvutivõrgus: http://eur- lex.europa.eu/et/treaties/dat/32007X1214/htm/C2007303ET.01000101.htm.
6 Euroopa Kohtu 9. oktoobri 2001. a otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad vs Euroopa Parlament ja Nõukogu, EKL 2001.
7 Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivne protokoll. – RT II 2006, 24, 63.
8 Council of Europe. Committe of Ministers. Recommendation Rec(2006)2 of the Committee of Ministers to member states on the European Prison Rules.
preambulis, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Nimetatud Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel austada tema inimväärikust, tagada võimalikul määral tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete järgimine, ventilatsioon, valgustus ja küte.9 Seega on kinnipeetavale inimväärikuse tagamine riigi, täpsemalt kinnipidamisasutuse ülesanne. Selles magistritöös lasub see ülesanne Harku ja Murru Vanglal. Harku ja Murru Vangla põhimääruse10 kohaselt on Harku ja Murru Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, kes viib täide vabadusekaotust. Sama määruse11 kohaselt on Harku ja Murru Vangla kinnine vangla, milles on struktuuriüksusena avavangla.
Justiitsministri määruse „Täitmisplaan”12 kohaselt paigutatakse Harku ja Murru Vanglasse naissoost kinnipeetavad ja üle 57 aasta vanused meessoost kinnipeetavad, keda ei ole karistatud seksuaalkuriteo toimepanemise eest. Nagu eespool mainitud, keskendub magistritöö üksnes naiskinnipeetavatele eelkõige töö piiratud mahu tõttu.
Naiskinnipeetavate puhul esinevad nende soopõhisest erilisusest lähtudes aga mitmed eritingimused, millega kinnipidamisasutus lisaks n-ö tavapärastele tingimustele arvestama peab. Lähtudes Bangkoki reeglitest13 ja Euroopa Liidu regulatsioonist vangis olevate naiste eriolukorra kohta14, tuleb naiskinnipeetavate soopõhisest erilisusest tulenevalt pöörata tähelepanu eelkõige nende spetsiifilisele tervishoiule, hügieenitingimustele ja kinnipeetavatest emadele ning lastele, kes elavad koos emadega vanglas.
Esimesed uurimused naiskinnipeetavate kohta jäävad 1960ndatesse. USA sotsioloogia- psühholoogiaprofessorite Wardi ja Kassebaumi ning Giallombardo ja Heffernani korraldatud uurimused jõudsid sarnastele tulemustele. Nimelt leiti, et naiste kinnipidamisasutuse kultuur on oluliselt erinev meeste kinnipidamisasutuse kultuurist – naiskinnipidamisasutuse kultuur on seotud ootustega traditsioonilistest soorollidest tulenevate naistele omase käitumisega (nt perekonnas) ning naisvangide identiteet põhineb vähemalt osaliselt väljastpoolt vanglat
9 Council of Europe. Committe of Ministers. Recommendation Rec(2006)2.
10 Harku ja Murru Vangla põhimääruse kehtestamine, § 1 lg 1. – RT I, 08.12.2010, 4; RT I, 26.10.2012, 1.
11 Samas, § 1 lg 2.
12 Täitmisplaan, § 5 lg 5. – RTL 2008, 29, 424; RT I, 19.07.2011, 6.
13 The Economic and Social Council Resolution nr 2010/16. United Nations Rules for the Treatment of Women Prisoners and Non-custodial Measures for Women Offenders (the Bangkok Rules).
14 The particular situation of women in prison and the impact of the imprisonment of parents on social and family life - European Parliament resolution of 13 March 2008 on the particular situation of women in prison and the impact of the imprisonment of parents on social and family life (2007/2116(INI)) Official Journal C 066 E, 20/03/2009 P. 0049 – 005.
saadud identiteetidel ja kogemustel. Need uurimused soovitavad naiskinnipeetavatel kujundada oma elu vanglas nii, et see kajastaks elemente nii traditsioonilisest naise rollist perekonnas aga ka väljaspool seda. Selline sotsiaalne struktuur keerleks naiste soo ja sellega kaasnevate sotsiaalsete rollide ümber, peegeldades suhteid perestruktuuridega väljaspool vanglat.15
Uurimistöö põhiprobleem seisneb küsimuses, milliseid teenuseid ja elutingimusi peaks kinnipidamisasutus laiendama või välja arendama, et tõsta naiskinnipeetavate elukvaliteeti ja tagada seeläbi nende spetsiifilistele vajadustele vastav kohtlemine, ning luua parimad tingimused nende taasühiskonnastamiseks. Positiivsena saab märkida, et viimastel aastatel on asutud Eesti kinnipidamisasutusi nüüdisajastama. Nimelt on käimas vanglasüsteemi reform, mille käigus on avatud kaks standarditele vastavat vanglat: 2002. aastal Tartu vangla ning 2008. aastal Viru vangla. Muudatused puudutavad elutingimuste olulist paranemist pärast üleminekut nõukogudeaegselt ühiselamutüüpi vanglatelt kambervanglatele.16 Hetkel on ehitamisel uus Tallinna vangla kompleks, mis peaks valmima 2015. aastal.17 Kuna vangistatute suur osakaal soodustab korduvkuritegevust, tuleb Justiitsministeeriumil kinnipeetavate arvu lääneeuroopalikule tasemele viimiseks lõpule viia vanglate reform ning sulgeda laagervanglad: liita Tallinna ja Harku vangla ning avada uus Tallinna vangla.18 Vanglate reform vähendab kinnipeetavate arvu, samuti aitab vanglate nüüdisajastamine kaasa retsidiivsuse vähendamisele kogu ühiskonnas, kuna laagervanglate kaotamine aitab kaasa seal subkultuuride kaudu taastoodetava kuritegevuse vähenemisele. Pärast Tallinna ja Harku vangla liitmist jääks Eestisse neli vanglat: Tallinna, Tartu ja Viru vangla piirkondlike, kuni 1000-kohaliste kambervanglatena, ning Murru avavanglas jääksid karistust kandma kergemaid kuritegusid toime pannud kinnipeetavad.19
15 Owen, B. „In the Mix”: Struggle and Survival in a Women’s Prison. New York: State University of New York Press, 1998, lk 3–4.
16 Justiitsministri 2008. a käskkiri, nr 8. Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2012, lk 26–27 ning Vanglate ja kriminaalhoolduse aastaraamat, Justiitsministeerium, Tallinn, 2008, lk 23.
17 Justiitsministeerium. Vanglateenistus. Tallinna Vangla arengulugu. Arvutivõrgus:
http://www.vangla.ee/47540.
18 Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018, lk 21, 2. Arvutivõrgus:
http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=50603/Kriminaalpoliitika+arengusuunad+aastani+2018.
pdf.
19 Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018, seletuskiri, lk 13, 36. Arvutivõrgus:
http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=50604/Seletuskiri+%28kriminaalpoliitika+arengusuuna d+aastani+2018%29.pdf.
Käesoleva magistritöö põhieesmärgiks on hinnata Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavate elukvaliteeti, võrrelda Harku Vangistusosakonna ja Šotimaa vangla naiskinnipeetavate olukorda ning korraldada selleks pilootuuring eesmärgiga, et sellised uuringud muutuksid tulevikus kinnipeetavate seas süstemaatilisteks ning tekiks ülevaade kinnipidamisasutuses valitsevatest trendidest. Magistritöö alaeesmärkideks püstitas autor järgneva: anda teema teoreetiline ülevaade lähtuvalt heaoluteooriast ja kinnipidamisasutuse elukvaliteedi uuringutest ning naiskinnipeetavate soopõhisest erilisusest tulenevatest olulistest aspektidest, nagu tervishoid, hügieenitingimused, kinnipeetavatest emad jms; anda ülevaade Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavate elutingimuste kohta, sh hinnata elutingimuste tagamist Harku ja Murru Vanglas ning analüüsida ja võrrelda empiiriliste andmete põhjal Harku Vangistusosakonna ja Šotimaa vangla naiskinnipeetavate hoiakuid kinnipidamisasutuse teenuste kohta.
Magistritöö hüpoteesiks laiemalt püstitab autor väite, et enamik Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavaid suhtub oma elutingimustesse negatiivselt, nende vajadused ei ole rahuldatud ning valdavalt tagab kinnipidamisasutus naiskinnipeetavatele vajalikud elutingimused üksnes formaalselt ja minimaalselt, mitte nende spetsiifilistest vajadustest lähtuvalt. Töö konkreetsed hüpoteesid on välja toodud lk 42.
Nimetatud hüpoteeside tõestamiseks ja töö eesmärkide saavutamiseks korraldas töö autor koos juhendajaga 2013. aasta kevadtalvel Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavatele küsitluse. Andmete kogumiseks kasutatud uurimusküsitluse koostamisel otsustas autor eeskujuks võtta Šotimaa iga-aastase kinnipeetavate seas korraldatava uuringu küsimustiku (SPS)20, mis on loodud kinnipeetavate elutingimuste hindamiseks. Nimetatud Šotimaa küsimustiku versiooni kasuks tegi autor valiku seetõttu, et see on osutunud Šotimaa praktikas kinnipeetavate elutingimuste uurimisel edukaks ning koostöös juhendajaga otsustasime selle ka käesoleva teema uurimisel eeskujuks võtta. Küsimustikku on täiendatud ning sinna on lisatud naiste soopõhisest erilisusest tulenevaid aspekte lähtudes Bangkoki reeglitest21 ja Euroopa Liidu asjakohasest regulatsioonist22, arvestades samas Harku Vangistusosakonna tingimusi (vt täpsemalt lk 43–44).
Magistritöö on empiiriline ja kvantitatiivne uurimus, mille kirjutamise meetodina kasutatakse analüütilis-võrdlevat meetodit. Autori hinnangul on see meetod töö iseloomu arvestades kõige
20 Carnie, J. and Broderick, R. Prisoner Survey 2011. Scottish Prison Service, Strategy Unit, 2011. Arvutivõrgus:
http://www.sps.gov.uk/Publications/Publication-3696.aspx.
21 Bangkok Rules.
22 European Parliament resolution of 13 March 2008 on the particular situation of women in prison and the impact of the imprisonment of parents on social and family life (2007/2116(INI)).
otstarbekam püstitatud eesmärgi saavutamiseks ja hüpoteeside kontrollimiseks. Uurimistöö objektiks on naiskinnipeetavate elukvaliteet – naiskinnipeetavate rahulolu ja kinnipidamisasutuse kvaliteet.
Magistritöö jaguneb ülesehituselt kaheks peatükiks ning vastavalt nende sisule alapeatükkideks. Töö koosneb teoreetilisest taustast, empiirilisest uurimusest ja arutelust ning järeldustest ja ettepanekutest. Esimeses peatükis, teooria osas, antakse ülevaade kinnipidamisasutusest heaolu ja elukvaliteedi ning naiskinnipeetavate kontekstis, mis aitab töö teemat paremini mõista. Teoreetilisteks lähtepunktideks on heaolu teooria, elukvaliteedi mõõtmine kinnipidamisasutuses ning naiskinnipeetavad koos nende soopõhisest erilisusest tulenevate oluliste aspektidega, nagu tervishoid, hügieenitingimused, kinnipeetavatest emad jne.
Magistritöö autor loodab, et töö käigus leitud tulemused on Justiitsministeeriumile abiks Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavate elutingimuste ja nende kitsaskohtade hindamisel ning naiskinnipeetavate elutingimuste parandamise edasise arengusuuna väljatöötamisel.
Autor avaldab suurt tänu juhendaja Anna Markinale meeldiva koostöö ning suunavate ja toetavate nõuannete eest. Tänan ka kõiki teisi isikuid, kes töö valmimisprotsessis abiks olid.
I. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD
1.1. Heaolu ja elukvaliteet kinnipidamisasutuse kontekstis
1.1.1. Heaolu teooria
Selles peatükis vaatleb autor heaolu teooria erinevaid käsitlusi, sest töö teema kontekstis on oluline, millised on vangla tegelikud elutingimused ehk objektiivne heaolu, aga ka see, kuidas kinnipeetavad ise oma elukvaliteeti tajuvad ja hindavad ehk subjektiivne heaolu. Selleks, et oleks võimalik hinnata ja mõõta naiskinnipeetavate elutingimusi kinnipidamisasutuses, on esmalt vajalik mõista heaolu teooria olemust. Järgnevalt annabki autor lühida ülevaate heaolu mõistest ja selle teooria erinevatest käsitlustest.
Läänelikus filosoofias on alati eksisteerinud üks põhiline küsimus: mis muudab inimese elu tema jaoks selliseks, et ta saaks väita: minu elu läheb hästi? Teiste sõnadega, millised asjad on need, mis on inimesele iseenesest head ning millest üldse koosneb inimese heaolu?23 Vaimufilosoofid on alati arvanud, et inimese moraalsed väärtused on seotud tema heaoluga.
On asutud seisukohale, et kinnipidamisasutuse kvaliteedi mõõtmeks on lisaks korrale ka heaolu, millest omakorda on sõltuvuses õiglus ja turvalisus kui ühed olulised kinnipidamisasutuse kvaliteedi näitajad.24
Heaolu on sotsiaalteaduste üks kesksemaid teemasid, mille tegureid defineerides ja hinnates püütakse välja selgitada inimeste nii individuaalne kui kollektiivne heaolu. Eristada saab materiaalset, mittemateriaalset, sotsiaalset ja vaimset heaolu, mis kõik hõlmavad üldise heaolu mõiste eri aspekte.25
Heaolu defineeritakse kahest aspektist. Kliiniline perspektiiv määratleb heaolu negatiivsete asjaolude puudumise kaudu ning psühholoogiline perspektiiv määratleb heaolu positiivsete omaduste levimise kaudu. Sellisteks positiivseteks omadusteks, mis heaolu defineerivad, on
23 Heathwood, C. C. Desire-Satification Theories of Welfare. Submitted to the Graduate School of the University of Massachusetts Amherst in partial fulfillment of the requirements for the degree of doctor of philosophy, 2005, lk 1.
24 Liebling, A. and Arnold, H., lk 444–445.
25 Tomasberg, K. Heaolu mõiste. Õpiprojekt, TÜ Pärnu Kolledž, 2011, lk 2.
näiteks püüe aktiivse heaolu järele, positiivne mõju või rahulolu eluga, sotsiaalelu jaatav käitumine, enda jaoks olukorra võimalikult soodsaks tegemine jms.26
McAllister27 defineerib heaolu kui midagi enamat kui lihtsalt haiguste puudumist. Tema arvates on heaolu seotud subjektiivsete, s.o enesehinnanguliste ja objektiivsete, s.o omistatud mõõtmetega. Heaolu saab mõõta inimeste ja sotsiaalsel tasandil ning see moodustab heaolu elemendid, mida ei ole võimalik defineerida, seletada ega enamjaolt mõjutada majanduskasvuga.28
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) raporti kohaselt on heaolu mõiste üldistatud, mille alla koonduvad materiaalsed, elukvaliteedi ja jätkusuutlikkuse näitajad.
Arvestatud on nii objektiivsete kui subjektiivsete heaolu aspektidega.29
Terminit heaolu defineeritakse seega mitmeti, mistõttu ei ole võimalik anda sellele ühest tähendust. Järgnevalt vaatleb autor heaolu objektiivset ja subjektiivset poolt.
OECD käsitluse kohaselt jaguneb inimese heaolu elukvaliteediks ja materiaalseteks elamistingimusteks. Elukvaliteet hõlmab omakorda järgmist: tervis, töö- ja pereelu ühildamine, haridus, kogukond, turvalisus, keskkond, valitsemine ja kodanikkond, subjektiivne heaolu. Heaolu tagab siinkohal neli ressurssi: loodusvara, majandusliku kapitali, inim- ja sotsiaalse kapitali. Materiaalsete elamistingimuste hulka kuuluvad sissetulek, elamumajandus ja töökoht.30
Objektiivse heaolu puhul jääb subjektiivne heaolu kõrvale. Objektiivse heaolu alla kuuluvad füüsiline heaolu (füüsiline tervis), materiaalne heaolu (sissetulek), sotsiaalne heaolu (kaasatus/tõrjutus), emotsionaalne heaolu (depressioon, vastupanu haigustele, meeleolu), aktiivsus ja areng (haridus, töö, puhkus ja vaba aeg).31 Objektiivse heaolu puhul lähtutakse seega indiviidi käsutuses olevatest ressurssidest, mis jagunevad materiaalseteks ja mittemateriaalseteks. Materiaalsete ressursside alla kuuluvad näiteks sissetulek, tarbimine, omamine jne ning mittemateriaalsed ressursid on näiteks haridus, oskused, tervis jne.32
26 Barwais, F. Definitions of Wellbeing, Quality of Life and Wellness. National Wellness Institute of Australia, 2011.
27 McAllister, F. Wellbeing Concepts and Challenges. Sustainable Development Research Network, 2005.
Arvutivõrgus: http://www.sd-research.org.uk/wp-content/uploads/sdrnwellbeingpaper-final_000.pdf.
28 Barwais, F.
29 Ots, A. Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmine. Satistikablogi. Statistikaameti ajaveeb, 2012.
30 Samas.
31 Tomasberg, K., lk 9.
32 Reinomägi, A. Kolme- ja enamalapseliste perede heaolu taset mõjutavad tegurid lasterikaste perede uuringu näitel. Tartu Ülikool, magistritöö, 2007 (käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogu hoidlas), lk 14.
Subjektiivse heaolu defineeris USA psühholoogiaprofessor ja teadlane Diener kui üldise hinnangu iseenda elukvaliteedile. Mõistes sisaldub kolm komponenti: tunnetuslik hindamine, et elu on hea (eluga rahulolu), positiivsete emotsioonide meeldivas koguses tunnetamine ja madalal tasemel negatiivsete meeleolude kõikumine.33
Kuid kas õnne on üldse võimalik mõõta, ja kui on, siis millisel viisil? Diener töötas välja Eluga Rahulolu Skaala (ingl The Satisfaction with Life Scale) käsitluse, millest sai standardmõõdupuu eluga rahulolu hindamiseks. Tema subjektiivse heaolu mõõtmist puudutav põhisõnum on see, et inimene saab ise anda üsna usaldusväärse ja kehtiva hinnangu oma elule, kas tervikuna või eraldi teatud valdkondadele. Igal hindamismeetodil on oma eelised ja ohud ning subjektiivse heaolu põhjalikum hindamine eeldab väga mitmekülgsete meetodite ja mõõdupuude kasutamist.34
Dieneri teedrajav töö 1984. aastal paigutas subjektiivses heaolus kesksele kohale inimese kogemused, mis hõlmavad mõõdetavaid positiivseid aspekte, ning viisi, kuidas inimene maailma tunnetab ja seda enda jaoks mõtestab. See määrabki inimese üldise heaolu taseme.
Hiljem viidi eluga rahulolu kui terviku definitsiooni sisse ka kognitiivsed hinnangud ja käsitlused ning emotsionaalsed reaktsioonid elusündmustele. Osa teadlastest on keskendunud emotsionaalsetele tasanditele, teised aga vaatlevad subjektiivset heaolu pigem kui negatiivsete mõjude ja tunnetuse puudumist.35
Elukvaliteedil on mitmeid definitsioone, kuid viimastel aastatel on subjektiivsed eesmärgid laialdaselt välja vahetanud objektiivseid eesmärke, nagu näiteks funktsionaalse seisundi. Ühes Maailma Terviseorganisatsiooni projektis on elukvaliteeti defineeritud kui inimese taju oma positsiooni suhtes elus, ümbritsetuna oma elukeskkonna kultuurisüsteemist ja väärtushinnangutest, suhestatuna eesmärkide ja ootustega ning standardite ja muredega. See on väga lai määratlus, mida kompleksselt mõjutavad inimese füüsiline tervis, psühholoogiline seisund, iseseisvuse aste, sotsiaalsed suhted, samuti inimese suhe teda ümbritseva keskkonna põhiliste tunnusjoontega.36
Soovitud elukvaliteedi saab saavutada ka siis, kui täidetud on kolm põhivajadust, mida Allardt37 nimetab kui „omamine, armastamine, olemine”. „Omamise tasand” elukvaliteedi osana viitab materiaalsetele vajadustele, mis moodustavad teatud elustandardi. See tasand
33 Barwais, F.
34 Eid, M. and Larsen, R. J. The Science of Subjective Well-Being. Guilford Press, 2008, lk 4–5.
35 Camfield, L. and Skevington, S. M. On Subjective Well-being and Quality of Life. Sage Publications, J Health Psychol 2008, lk 765.
36 Samas, lk 765.
37 Allardt, E. Having, Loving, Being: An Alternative to the Swedish Model of Welfare Research.” In Nussbaum, M. and A. Sen (ed), The Quality of Life. Oxford: Clarendon Press, 1993.
hõlmab vajadusi majanduslike ressursside järele, nagu sissetulek ja vara, elutingimused, töökoht ja töötingimused, aga ka vajadust hea tervise ja hariduse järele. Teine tasand,
„armastamine”, eeldab sotsiaalsete suhete arendamist, emotsionaalseid sidemeid sõpradega, perekonnaga ja lähedastega ning, veelgi üldisemalt väljendatuna, vajadust omada vaba ligipääsu erinevatele võrgustikele. Sellel tasandil vaadeldakse eelkõige seotust perekonnaga, sõpradega-tuttavatega ning kohaliku kogukonnaga, mis pakub üksikisikule materiaalset ja emotsionaalset tuge. Viimane Allardti määratletud tasand, „olemise tasand”, vaatleb lõimumise ning ühiskonnaelus aktiivse osalemise vajadusi ja kuuluvustunnet, sealhulgas osalemist oluliste otsuste tegemisel, poliitilist tegevust ja võimalusi mõtestatud tööks.
Viimane tasand vaatleb eelkõige üksikisiku eneseteostust, rõhutades võimalusi isiklikuks arenguks ning oma potentsiaali täielikuks realiseerimiseks.38 Teine oluline aspekt selles käsitluses on see, et võetakse arvesse kaht erinevat lähenemisviisi elukvaliteedile: heaoluline lähenemine, mis põhineb isiklikul kogemusel, ning mitteheaoluline lähenemine, mis põhineb pigem objektiivsetel tingimustel kui subjektiivsel kasusaamisel. Allardti sõnul on vajadused, mis liigitavad elu heaks eluks, reeglina ära määratud selle järgi, mis inimestel olemas on ehk ressursid või mida inimesed suudaksid teha või millised nad tahaksid olla ehk võimalused.
Siiski, heaolu saab hinnata ka inimeste teadliku kogemuse kaudu, nimelt kognitiivne heaolukäsitlus näitab rahulolu elutingimustega ning sotsiaalsete suhetega, samuti kuuluvustunnet või eneseteostust.39
Tuleb arvestada, et subjektiivse heaolu puhul asetleidvad subjektiivseid hinnangu- kriteeriumeid mõjutavad omakorda „omandatud adaptiivsete eelistuste”, „hedonistliku kohanemise” ja „hedonistliku rutiinrügamise” või „reaktsioonide ajanihke” probleemid. Kõik need terminid viitavad viisidele, kuidas inimesed oma elutingimuste paranemise või halvenemisega kohanevad. Kohanemisvõime näib olevat inimloomuse üldlevinud omadus ning see avaldub ka üksikute hädade (kurnav haigus) ning õnnestumiste (juhuslikud võidud) puhul, samuti kollektiivse ebaõnne (loodusõnnetused) ning edu (majanduskasv ja üldine õitseng) puhul. Kõiki neid võib segi ajada mistahes usaldusväärse subjektiivse heaoluga, sest subjektiivne elukvaliteet kogub punkte, kui teha nende vahel enesetunnetuslikke võrdlusi ajas.
„Kustumatu optimism”, mis võib eksisteerida kõrvuti madalate objektiivse heaolu näitajatega, on kahtlemata võimas argument, ühendades objektiivseid ja subjektiivseid lähenemisviise,
38 Vesan, P. and Bizzotto, G. Quality of Life in Europe. Conceptual approaches and empirical definitions. Work and Life Quality in New & Growing Jobs, 2011, lk 5–6.
39 Samas, lk 6.
mis aga seab viimaste mõttekuse kahtluse alla, kui võrrelda omavahel üksikisikuid, kultuuridest rääkimata.40
Seda illustreerivad huvitavad avastused kultuuriüleses empiirilises uurimistöös. Diener ja Suh41 näitavad tugevat seost riikide vahel, kui rääkida üksikisiku tähtsuse rõhutamise rahvuslikest väärtustest ning ülalkirjeldatud subjektiivsest heaolust. Seda võib segi ajada vastastikuse sõltuvusega subjektiivse heaolu ja sissetuleku vahel ühe inimese kohta. Üheks otsustavaks momendiks on asjaolu, et subjektiivne heaolu näib esile tungivat eelkõige individualistide hulgas. Teiseks probleemiks on see, et individualistidele on omane pidada oluliseks omaenda hingelisi üleelamisi, samal ajal kui kollektivistid rõhutavad eluga rahulolust rääkides pigem inimestevaheliste suhete aspekti. Näiteks hinnates subjektiivset heaolu Ida-Aasia kultuurides, nagu Hiinas, Jaapanis ja Koreas, täheldab Christopher42 tagasihoidlikkusele kaldumist ning suuremat rõhuasetust teiste-kesksetele emotsioonidele.
Need avastused panevad tundma teoreetilist muret kultuuriliste eelarvamuste pärast. Kogu subjektiivse heaolu kontseptsioon on välja töötatud ja selleteemalised uuringud korraldatud lootuses, et need hakkavad genereerima kõrgematasemelist subjektiivset heaolu ka rohkemates Lääne individualistlikes kultuurides.43
Autor on töös järginud Allardti lähenemist selliselt, et naiskinnipeetavate elutingimuste hindamisel on arvesse võetud elukvaliteedi kaht erinevat lähenemisviisi, s.o objektiivset ehk ressursipõhist ja subjektiivset ehk isiku vajadustest lähtuvat. Autor valis selle lähenemise, sest see annab võimaluse saada hea ülevaade Harku Vangistusosakonna naiskinnipeetavate tegelikust olukorrast, kõrvutades neid Šotimaa naiskinnipeetavate samalaadsete tunnustega.
Nii uuritakse töös naiskinnipeetavate rahulolu vangla teenustega (subjektiivne heaolu), aga ka näiteks nende haridust (objektiivne heaolu). Autor märgib, et töös on siiski rõhk subjektiivsel heaolul, sest küsimused on koostatud eelkõige naiskinnipeetavate hinnangute (vajadused ja rahulolu) saamisest lähtuvalt.
40 Gough, I. Human well-being: bridging objective and subjective approaches. ESRC Research Group on Wellbeing in Developing Countries. University of BATH, 2003, lk 6.
41 Diener, E. and Suh, E. National differences in subjective well-being, in Kahneman et al (eds), 1999.
42 Christopher, J. Situating psychological well-being: exploring the cultural roots of its theory and research.
J.Couns.Dev. 77, 1999.
43 Gough, I., lk 6–7.
1.1.2. Elukvaliteedi mõõtmisest uuringute näitel
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul hakati paljudes riikides üldlevinud karistuste (ihunuhtlus, surmanuhtlus, pagendus) asemel süüdimõistetuid ühiskonnast eraldama ja kinni pidama selleks ettenähtud asutustes – vanglates.44 Vangla kui institutsioon piirab selliste isikute vabadust, keda hoitakse eeluurimiseks vahi all või kellelt on võetud vabadus süüdistatuna kuriteos, s.t isikuid, kes on tunnistatud süüdi kuriteo või väärteo eest, võib kohustada kandma vanglakaristust. 21. sajandi algul kaotati enamikus maades surmanuhtlus, kas seaduse alusel või praktikas, ning vanglas kinnipidamine on nendes riikides seega raskeim karistusvorm, mida on võimalik kohaldada.45
Elukvaliteediks nimetatakse seda, mil määral inimeste objektiivsed vajadused on rahuldatud vastavalt isiku või rühma arusaamale subjektiivsest heaolust. Inimeste põhivajadusteks on esmavajaliku elamise olemasolu, paljunemine, turvalisus, armastus jne. Subjektiivset heaolu hinnatakse üksikisiku või rühma vastuste järgi küsimustele õnne, eluga rahulolu, enda vajalikkuse või heaolu kohta. Seost spetsiifiliste inimvajaduste ja nende täitmisega rahulejäämise vahel võib mõjutada isiksuse vaimne võimekus, kultuuriline taust, informeeritus, haridus, temperament jms. Veelgi enam, spetsiifiliste inimvajaduste ja nende täitmisega rahulejäämise vahelist seost mõjutab ka ajas muutuv tähendus, mille omistavad nimetatud inimlikele vajadustele ühed üksikisikud, rühmad ja kultuurid võrreldes teiste isikute, rühmade ja kultuuridega.46
Kinnipidamisasutuse elukvaliteedi uuringuid on tehtud mitmeid. Varasematest uuringutest 1970ndatel väärivad märkimist Toch ning Akers, Gruninger ja Hayner.47 Tochi48 kontentanalüüsi kohaselt on kinnipidamisasutuse kvaliteedi näitajateks privaatsus, turvalisus, struktuur, toetus, emotsionaalne tagasiside, sotsiaalne stimulatsioon, tegevus ja vabadus.
Akersi, Gruningeri ja Hayneri tehtud uuring49 püüab välja selgitada, millised kinnipeetavate omadused tulenevad väljastpoolt asutust ning millised pärinevad kinnipidamisasutuse enda keskkonnast. Nende uuringu kohaselt moodustus üheksa kvaliteedinäitajat: asutuse
44 Lont, P. Naiskurjategijad trellida taga. Juridica, nr 5, 1997, lk 225.
45 Coyle, A. G., Definition of Prison, Encyclopædia Britannica, Encyclopædia Britannica Online Academic Edition, 2013.
46 Costanza, R. etc. An Integrative Approach to Quality of Life Measurement, Research and Policy. Institut Veolia Environnement, S.a.p.i.e.n.s., 2008, lk 18.
47 Ross, M. W., Diamond P. M. etc. Measurement of prison social climate: A comparison of an inmate measure in England and the USA, Sage Publications, Punishment & Society, 2007, lk 7, 9.
48 Toch, H. Living in prison: The ecology of survival. New York: Free Press, 1977.
49 Akers, R. L., W. Gruninger and N.S. Hayner. „Prison inmate roles: Interorganizational and cross-cultural comparisonss.” International Journal of Criminology and Penology 4(4), 1976.
arhitektuur, asutuse juhtimise eesmärgid ja struktuur, kinnipeetavate liigituse ja diagnostika protseduurid, kinnipeetavate töö ja nende tööga hõivatus, hariduse, koolituse, nõustamise, ravi- ning julgeoleku- ja vabaduskaotuslikud programmid kinnipeetavatele, vangla ametnikkond, asutuse külastamise kord ja kinnipeetava suhtlus väljaspool kinnipidamisasutust.50
Kinnipidamisasutuse elukvaliteeti käsitlevatest hiljutistest uuringutest väärib erilist märkimist Lieblingi ja Arnoldi korraldatud uurimus51 viies Suurbritannia vanglas. Nimetatud uurimuse kohaselt on võimalik kinnipidamisasutuse elukvaliteeti hinnata peamiselt nelja olulise võtmetähendusega mõõtme abil, mille kohta kinnipeetavad oma hinnangud avaldavad.
Uurimuse kohaselt on sellisteks kvaliteedimõõtmeteks, mis omakorda jagunevad alamõõtmeteks, järgmised näitajad: suhted (austus, humaansus, usaldus, toetus), režiim (õiglus, kord, turvalisus, heaolu, isiklik areng, suhted perega, viisakus/distsiplineeritus), sotsiaalne struktuur (võim, sotsiaalne elu) ja üksikasjad (tähendusrikkus, elukvaliteet).52 Autor käsitleb selles magistritöös naiskinnipeetavate elukvaliteedi hindamisel suuremas osas eeltoodud näitajaid, mis on jaotatud analüüsikategooriatesse (isiklikud andmed, sotsiaalne võrgustik jne). Mõningad näitajad (nt vangla arhitektuur) on siiski töö piiratud mahtu arvestades välja jäetud.
Ka Soome on 2012. aastal alustanud vanglaelu puudutava uuringuga53, mis on üles ehitatud eespool nimetatud Lieblingi ja Arnoldi korraldatud uurimusele.
Alljärgnevalt käsitleb autor näidetena UK, USA ja Norra kinnipidamisasutuses elukvaliteedi mõõtmist kajastavaid uuringuid.
Eelnevalt mainitud Lieblingi ja Arnoldi korraldatud uurimus54 on hiljutine üks edukamaid ja väheseid näiteid elukvaliteedi mõõtmisest kinnipidamisasutuses, mistõttu peab autor vajalikuks seda töös veidi põhjalikumalt välja tuua. Selles uuringus kasutati kinnipidamisasutuse keskkonna kirjeldamiseks hindavat küsimustikku, milles osales 100 juhuslikult valitud kinnipeetavat viiest eri UK kinnipidamisasutusest (Belmarsh, Risley, Holme House, Wandsworth ja Doncaster vangla) ning poolte kinnipeetavatega toimus lisaks
50 Ross, M., Diamond P. M. etc., lk 7, 9.
51 Liebling, A. and Arnold, H.
52 Samas, lk 154–155.
53 Linderborg, H. jt., Laatuaikaa vankilassa? Tutkimus vankilaelämän laatun vaikuttavista tekijöistä.
Rikosseuraamuslaitos, 1/2012.
54 Liebling, A. and Arnold, H.
täiendav hindav intervjuu. Kokkusaamised ja arutelud toimusid töörühmades nii personali kui kinnipeetavatega, mille käigus töötati välja võtmetegurid ehk n-ö oluliste asjade loetelu.
Personal ja kinnipeetavad tõid arutelude käigus välja ühesugused võtmetegurid, nagu näiteks moraalne konsensus või sotsiaalse korra visioon, ja pakkusid variante, kuidas kõike seda kinnipidamisasutuses saavutada. Nimetatud väärtused sarnanevad mistahes tsiviilühiskonna väärtustega.55 Uuringu eesmärgiks oli kindlaks teha, kas kinnipidamisasutuse elu ja kvaliteedi uurimiseks on võimalik välja arendada efektiivseid hindamisvahendeid lisaks olemasolevatele operatiivselt kasulikele hindamisvahenditele, nagu tulemuslikkuse võtmenäitajad ja standardite audit. Uurimistöös leiti, et kinnipidamisasutuste kvaliteedi keerulisi aspekte (nagu näiteks suhteid, populatsiooni, turvalisust ja usaldust) on võimalik erinevates vanglates ja erinevast ajalise aspektist vaadatuna mõõta ja võrrelda.56 Uuringu oluliseks märksõnaks sai personali ja kinnipeetavate kokkulepe kinnipidamisasutuse kvaliteedi hindamise oluliste mõõdete kohta selliselt, et väärtushinnangute osas valitseb laiapõhjaline üksmeel. Personali ja kinnipeetavate seas korraldatud üksikasjalikud arutelud ja struktureeritud harjutused tõid välja erinevad mõõtmed, nagu austus, õiglus ja muud tsiviilühiskonnale tüüpilised väärtused.
Kinnipeetavad väljendasid oma nõusolekut või mittenõusolekut mõõtmete kohta esitatud väidetega, mille tulemused viie uuringusse kaasatud vangla lõikes oluliselt erinesid.
Erinevates kinnipidamisasutustes väljendatud arvamused austuse, humaansuse, suhete, usalduse, õigluse, korra, heaolu ja viisakuse kohta olid üldjoontes sarnased auditi tulemustega, kuigi täheldati ka olulisi erinevusi, viidates asjaolule, et sageli jäävad kinnipidamisasutuse elu olulised aspektid jõudluskontrollis ja auditi käigus märkamata;
uuringu tulemuste alusel võib välja töötada igapäevaselt kasutatava hindamisvahendi tulevikus kasutamiseks.57
Uuringu käigus saadud tulemusi on võimalik kasutada kolmel eri viisil: saab hinnata elukvaliteedi üksikasju üksikvangistuses, määratleda ja mõõta kinnipidamisasutuste erinevusi ning mõõta kinnipidamisasutuste erinevusi pikas perspektiivis. Viimase eesmärk on pikaajalise elu uurimine kinnipidamisasutuses, et mõõta kinnipidamisasutuste erinevusi pikema aja jooksul. Nt elukvaliteedi üks varasem uuring tehti Wandsworth’is 1999. aastal ning seda korrati 2001. aastal, mille alusel hinnati olukorda enne ja pärast. Saadud empiiriline tõestus kirjeldas suurt elukvaliteedi muutust. Oluliselt oli paranenud kinnipeetavate arusaam õiglusest, austusest, usaldusest, suhetest ametnikega ja inimlikkusest, ilma et nende arusaam turvalisusest ja tugirežiimidest oleks märkimisväärselt halvenenud.58 Uuringu käigus kogutud
55 Liebling, A. and Arnold, H., ptk 174.
56 Samas, ptk 174.
57 Samas, ptk 174.
58 Samas, ptk 174.
taustinformatsioonist selgus, et vahepeal olid toimunud muudatused materiaalsete tingimuste osas ja esines väike tõus konstruktiivsete tegevuste osas. Suurim nihe oli toimunud kinnipeetavate arusaamas, mis puudutas austust ja suhteid.59 Ei ole teada, kuidas sellised muudatused arusaamades tekkisid, sest Wandsworth’is ajavahemikus 1999 kuni 2001 toimunud muudatuste kohta tegelikult piisav teave puudub. Muutusi soodustanud sekkumisviise on samuti raske määrata ning uuringu selle osa edasiarendus jääb järgmiste projektide lahendada.60
Lieblingi ja Arnoldi korraldatud uurimusest selgus, et kõigi viie eelpool mainitud kinnipidamisasutuses saadud tulemused erinesid oluliselt erinevate võtmetähendusega mõõtmete võrdlemisel, samuti erinesid tulemused üksteisest kõikide alamõõtmete osas. Nt Doncasteri kinnipidamisasutus sai kõikide mõõdetud väärtuste osas parima tulemuse.
Väärtused eristusid järgmiselt: austus, inimlikkus, suhted, usaldus, õiglus, kord, heaolu, viisakus ja võim. Samuti eristus olulisel määral kõikides vanglates kinnipeetavate võime säilitada suhteid oma perekonnaga.61 Edasine analüüs näitas, et ühes mõõtes kõrge hinde saanud kinnipidamisasutused (eriti kui see puudutas suhet personali ja kinnipeetavate vahel) saavutasid kõrgeid tulemusi ka kõikides teistes mõõdetes. Lisaks kinnipidamisasutuste tulemuste üldisele järjepidevusele tuvastas uuring vangla kvaliteedi põhinäitajate tugevused ja nõrkused. Näiteks Holme Houseʼi vangla sai kõrged punktid enamiku mõõdete osas, aga oluliselt madalamad tulemused kui Doncasterʼi vangla austuse ja usalduse osas. Risley sai madalamad tulemused korra ja turvalisuse osas, kuid kõrged punktid austuse osas. Nimetatud tulemused viitavad asjaolule, et uuringus kasutatud töövahend mõõtis kinnipidamisasutuse keerulisi aspekte edukalt. Sisu valiidsus oli kõrge, mis kinnitas kontseptsiooni ja tulemuste ühtsust ning väljendus personali ja kinnipeetavatega korraldatud diskussioonides ja intervjuudes.62
Huvitav on siinkohal välja tuua ka võrdlus UK ja USA uuringust, kus mõõdeti kinnipidamisasutustes valitsevat sotsiaalset kliimat (ingl measurement of prison social climate). Uuringus oli vaatluse all kinnipidamisasutuse kolm määratlust: elukeskkonna kvaliteet, personaalne heaolu ning ohutus ja turvalisus.63 Neist esimene määratlus on seotud füüsilise keskkonnaga: õnnetused, müra, toit, kinnipeetavate hulk, külastused ja külastusvõimalused/ruumid.64 Personaalse heaolu näitajaid mõlemas valimis määrati kahe teguriga (psühholoogiline ja somaatiline faktor). Ohutuse ja turvalisuse näitajate puhul
59 Liebling, A. and Arnold, H., ptk 174.
60 Samas, ptk 174.
61 Samas, ptk 174.
62 Samas, ptk 174.
63 Ross, M. W., Diamond P. M. etc., lk 447.
64 Samas., lk 460.
mõõdeti personali ja kinnipeetavate turvalisuse faktorit selliselt, et vaadati, kas kinnipeetavate omavaheline käitumine avaldab kuidagi mõju vangla personali ja kinnipeetavate ohutusele.65 Uuringu eesmärgiks oli võrrelda kliimat USA föderaalses vanglasüsteemis ja Inglismaa/Walesi süsteemis, et hinnata rakendatud meetmeid. Uuringu kolm peamist eesmärki olid järgmised: defineerida USA kolme määratluse kui mõõteinstrumentide faktiline valiidus ja stabiilsus USA valimis; teha kindlaks, kas USA instrumendi faktiline struktuur on võrreldav USA ja UK kinnipeetavate valimiga; ja kui mudel on sama, võrrelda tegurite tulemuste dimensioone USA ja UK valimites.66
Stabiilsust uuriti valimis (n = 950), kuhu kuulusid pooled juhuslikult valitud kinnipeetavad 10-st USA föderaalvanglast, kuid olulisi erinevusi ei leitud. Tegurite mudeleid uuriti sama instrumendiga, kuid USA ja UK kinnipeetavate valimi tulemustes (n = 186) olulisi erinevusi ei leitud. USA ja UK tulemused erinesid sellistes kategooriates nagu elukeskkonna kvaliteet ja personaalne heaolu, kusjuures ohutuse ja turvalisuse osas esines oluline erinevus kahel mõõtel kuuest. Kolme määratlusega mõõdetud kinnipidamisasutuses valitsev sotsiaalne kliima on läänelikus karistussüsteemis ja vanglakultuuris stabiilne.67
Kinnipidamisasutuses valitseva sotsiaalse kliima uuring näitab korrektsiooniasutuses valitsevaid sotsiaalseid, emotsionaalseid, organisatoorseid ja füüsikalisi tegureid nii kinnipeetavate kui personali poolt vaadatuna. Sageli peetakse seda vanglakeskkonna sünonüümiks. Vanglas valitseva sotsiaalse kliima mõõtmine on oluline, et mõista, mis toimub kinnipidamisasutuses ja mis võib juhtuda sealt vabanemise järel. Väide, nagu inimesi saadetaks vanglasse karistamiseks, mitte karistuseks, väljendab vangistuse moraalset tähendust, mis on juba ise piisav karistus kuriteo eest. Selline suhtumine iseloomustab vanglat kui mingit musta kasti, millel on karistav iseloom ja mis võtab inimeselt vabaduse. Tegelikult on vanglatingimused erinevad ja sõltuvad sellest, „millisest materjalist” on nimetatud asutus ehitatud, kui range on olenevalt jurisdiktsioonist sealne režiim ja sotsiaalne kliima, millised on kurjategijad ning kinnipidamisasutusega seotud isikud. Seega oleks mõistlik arvata, et erinevused kinnipidamisasutuse kliimas mõjutavad pärast vabanemist sooritatud kuritegude ja korduvate kinnipidamiste arvu ja liike. Kinnipidamine võib mõjutada enesevigastamist, agressiivset käitumist või narkomaaniat. Selle küsimusega on tegelenud Lanza-Kaduce, kes uuris retsidiivsuse erinevusi USA era- ja riigivanglates ning arvas, et arvukatest korrektsiooni- programmides sõnastatud eesmärkidest lähtuvalt võiks retsidiivide vähenemist oodata ning loota, kui kinnipidamisasutuse juhtkond ja ideoloogia tagavad korduvkuritegevuse vähenemise. Teoreetilisest vaatevinklist vaadatuna põhinevad vangla sotsiaalse kliima
65 Ross, M. W., Diamond P. M. etc., lk 463.
66 Samas, lk 454.
67 Liebling, A. and Arnold, H., ptk 174.
uuringud Murrayʼ keskkonna surve teoorial, mis väidab, et kinnipidamisasutuses valitsevad keskkonnatingimused ja individuaalsed omadused mõjutavad käitumist. Potentsiaalselt võiks seda pidada keskkonnakriminoloogia pönoloogiliseks ekvivalendiks, mille alusel saab käitumist kohapõhiste teguritega muuta.68
Et mõista valitseva sotsiaalse kliima tähtsust kinnipidamisasutuses ja pärast vabanemist, tuleks vanglakliimat mõõta usaldusväärselt, valiidselt ja üldistel alustel. Esimese sammuna tuleks mõista vanglakliima olulisi dimensioone ja määrata nende universaalsus erinevates kultuurides. USA Föderaalne Kinnipidamisasutuste Büroo töötas välja personali ja kinnipeetavate jaoks omavahel võrreldavad instrumendid kinnipidamisasutuse sotsiaalse kliima mõõtmiseks. UK-s töötasid Liebling ja Arnold kinnipidamisasutuse kliima uurimiseks välja vahendi, mille alusel uuriti ümbritseva keskkonna tajumist Inglismaa ja Walesi vanglates kinnipeetavatel.69
Skandinaaviamaad on tuntud oma väikese kinnipeetavate arvu ja inimlike vanglatingimuste poolest (nn Skandinaaviamaade erilisus).70 Pratti kirjelduses on Skandinaaviamaade vanglaelus peamised erinevused võrreldes teiste riikidega järgmised:71 vangla suurus – 50 või 60 kohta on kinnipidamisasutuses tavaline, kuid mitte inglisekeelsetes riikides, kus kinnipidamisasutused on oluliselt suuremad; personali ja kinnipeetavate vaheline igapäevane suhtlemine on aktiivne; üldine elukvaliteet kinnipidamisasutuses – toit, puhtus, vaikus, isiklik ruum, külastuste organiseerimine nii ava- kui kinnises vanglas on heal tasemel; aktiivne kaasatus tööhõivesse ja õppimisse; suur osa (1/3) kinnipeetavatest viibib avavanglates ning turvalisus ei ole nii määrava tähtsusega kui inglise keelt kõnelevates riikides.72
Nagu näha, on kinnipidamisasutustes heaks elukvaliteedi eeskujuks Põhjamaad, eriti tasub siinkohal märkimist ja väljatoomist Norra, sest viimasel ajal on olnud rahvusvahelise tähelepanu keskpunktis Norra vanglates valitsevad erilised tingimused, mis peaksid kinnipidamist kergendama.
Hea näide on Norras 2007. aastal korraldatud vangla elu käsitlev uurimus, kus vaadeldi kinnipidamisasutuse elukvaliteeti ning milles kasutati kinnipeetavale suunatud küsimustikku
„Elukvaliteedi mõõtmine kinnipidamisasutuses” ja personali küsimustikku „Kinnipidamis- asutuse elukvaliteedi mõõtmine personali poolt” (andmed koguti 32-st Norra kinnisest
68 Ross, M. W., Diamond P. M. etc., lk 447–448.
69 Samas, lk 448.
70 Pratt, J., and Eriksson, A. „Mr. Larsson is walking out again”. The origins and development of Scandinavian prison systems, Australian & New Zealand Journal of Criminology, Sage Publications, 2011, lk 7.
71 Samas, lk 8.
72 Samas, lk 8.
vanglast). Kuna eeldati, et kinnipidamisasutuse ametnike tööelu, tulevikuväljavaated ja väärtushinnangud mõjutavad kinnipidamisasutuses viibivate isikute elukvaliteeti, keskenduti rohkem ametnike uurimisele. Väiksemates kinnipidamisasutustes (kinnipeetavaid alla 50) saadi erinevate näitajate mõõtmisel rohkem positiivseid tulemusi kui keskmise suurusega (50–
100) või suuremates (üle 100) vanglas. Nimelt täheldati, et ametnike ja kinnipeetavate vahelised suhted olid paremad väiksemates vanglates kui keskmise suurusega ja suurtes vanglates. Kui väikese vangla ametnikud kirjeldasid oma suhteid ülemustega positiivselt, siis kolleegid keskmise suurusega või suurtes vanglates seda ei täheldanud. Tulemusi analüüsiti eelmiste uuringute valguses ja kinnipidamisasutuse töödünaamikat arvestades.73 Ka Hammerlini ja Mathiasseni uuring näitas, et personal saab paremini hakkama väikeses vanglas (alla 50 kinnipeetava) võrdluses suure vanglaga, seda tänu tihedamale ametnike ja kinnipeetavate vahelisele sotsiaalsele dünaamikale. Samuti leidis Baldursson Islandil tehtud uuringus, et väiksemates vanglates (6–14 kinnipeetavat) tüüpilisi probleeme ei esinenud.
Kinnipeetavatel oli vähem pinget ja väiksem vajadus vabaduse piiramisega kaasneva pinge leevendamiseks, sest väikesed vanglad soodustavad tihedamat sotsiaalset interaktsiooni ja kinnipeetavad saavad ametnikega paremini tuttavaks, mistõttu on neil lihtsam ametnikega oma igapäevaprobleemidest rääkida. Samuti on väikeses vanglas tekkinud probleemid personalile paremini märgatavad ning neid on lihtsam arutada ja lahendada.74
Kinnipeetavate ja personali uuringust Norra vanglates selgub, et kõige olulisem on, et sind nähtaks, kuulataks ja austataks kui inimest. See lähenemine on ka kooskõlas Lieblingi uuringus saadud tulemustega, mis püüdis samuti määrata kinnipidamisasutuses valitsevaid inimlikke tingimusi. Kerkib küsimus, kas erilised tingimused kinnipidamisasutuses, nagu neid kirjeldavad Pratt jt, tähistavad inimlikku elukeskkonda Norra vanglates ning seal elavate ja töötavate inimeste vahelist viisakat käitumist?75
73 Johnsen, B., Granheim, P. K. and Helgesen, J. Exceptional prison conditions and the quality of prison life:
prison size and prison culture in Norwegian closed prisons. European Journal of Criminology, Sage Publications, 2011, lk 515.
74 Samas, lk 519.
75 Samas, lk 516.
1.2. Naiskinnipeetavad
1.2.1. Naiskinnipeetavate arvu suurenemine
1.2.1.1. Naiskinnipeetavate arvu suurenemise põhjuseid
Sooline erinevus kuritegevuses on universaalne: läbi ajaloo, kõikides ühiskondades, kõikides gruppides ning peaaegu igas kuritegevuse kategoorias on naised kuritegusid toime pannud vähem kui mehed. Tüüpiliseks kurjategijaks on olnud noor mees, mistõttu suurem osa pingutustest kuritegevuse uurimisel on keskendunud just meeste poolt toime pandud kuritegudele.76 Samas, kuigi valdav enamus vangistatutest on mehed, on naisvangide osakaal kasvanud nii jõudsalt, et seda asjaolu on võimatu tähelepanuta jätta.77
Järgnevalt on paari olulise teguri põhjal üritatud selgitada naiste ja meeste vahelises võrdluses naiste kuritegevuse kasvu viimase viiekümne aasta jooksul. Selle otsese põhjusena nähakse meeste ja naiste vahelist rolli ning selle muutumist tavainstitutsioonide kaudu, mis on võimaldanud naistele suuremat sõltumatust traditsioonilistest piirangutest. Naiste sunnitud vajadus ise hakkama saada ning raskused elatist teenida, et osta üldise tarbimistrendi eelistustel põhinevat kaupa, sh hüljatus meeste ja sellega kaasneva finantsilise toe ning üleüldise madalama tasustamise näol ning samuti narkosõltuvuse häired, on tegurid, mis on naisi kõige enam mõjutanud. Need on peamised mõjutavad jõud, mis on suunatud ühele kindlale naisetüübile ja selleks on eelkõige vaesed naised.78
Naiskinnipeetavate osakaalu määr maailmas on 2–9% ühe vangla kinnipeetavate kohta, olles seega vaid väike osa kõikidest kinnipeetavatest. Naised, kes satuvad vanglasse, on reeglina pärit ebasoodsast keskkonnast. Tihti on sellised naised kannatanud füüsilist või seksuaalset vägivalda. Vähemusrahvused ja võõramaalased moodustavad suurema osa naissoost kinnipeetavatest võrreldes nende üldise osakaaluga ühiskonnas (ka Eestis on üle poole naiskinnipeetavatest vene rahvusest, vt lk 46). Siinkohal on reeglina põhjuseks nende haavatavus ühiskonnas vähemusrahvana.79
76 Steffensmeier, D. and Schwartz, J. Contemporary Explanations of Women`s Crime. Boston: McGraw Hill, 2004, lk 114.
77 Jensen, V. Women Criminals: An Encyclopedia of People and Issues: An Encyclopedia of People and Issues, ABC-CLIO, 2011, lk 241.
78 Steffensmeier, D. and Schwartz, J., lk 124.
79 Bergh, B. J. etc. Imprisonment and women’s health: concerns about gender sensitivity, human rights and public health. Bulletin of the World Health Organization. 2011. Arvutivõrgus:
http://www.who.int/bulletin/volumes/89/9/10-082842/en/index.html.
Mõned teadlased on väitnud, et naissoost isikute vahistamiste suurenenud arv on tõendiks, et feministlik liikumine on viinud uue trendini naiste osalemises kuritegevuses. Teised jälle väidavad vastupidi, et vahistamisaruannete põhjalik analüüs viitab sellele, et naissoost isikute vahistamiste arv on suurenenud valdkondades, mida traditsiooniliselt naistele omistatakse, nagu poevargused, prostitutsioon ning katteta tšekkidega maksmine.80
Arutelu naiste osaluse üle vägivaldses kuritegevuses kerkis uuesti pinnale varajastel 1990ndatel süüdistusega, et naised on New Yorgis üha enam vägivaldse tänavakuritegevusega seotud. Väideti, et tapmiste ning vangistuste suur esinemissagedus noorte meeste seas nendes piirkondades suurendas noorte naiste võimalust siseneda „illegaalsesse narkootikumide majandusse” diileritena. Naisi kirjeldati kui samale sotsiaalsele ja majanduslikule dünaamikale vastavaid, mis viis noori mehi suurenenud vägivaldsuseni, tehes soost „vähem väljapaistva faktori”. Poleemika naiste rolli üle New Yorgi vägivaldsete tänavakuritegude epideemias vaibus, kui vägivaldsete kuritegude juhtumid linnas järgmise kümnendi jooksul järsult langesid.81
Naiskinnipeetavaid iseloomustavad: esiteks, enamik naisi kriminaalõigussüsteemis on pärit piirkondadest, mis on vaesusesse juurdunud ning kus suuresti puuduvad elujõulised sotsiaaltoetuste süsteemid. Teiseks, murettekitavalt suur hulk nendest naistest on kogenud väga tõsist füüsilist või seksuaalset kuritarvitamist, mis sageli algas siis, kui nad olid lapsed.
Kolmandaks, täiskasvanuna vaevavad enamikku neist naistest nii tugevad füüsilise ja vaimse tervise probleemid kui ka narkootikumide tarvitamise probleem. Kõnealused probleemid on sageli kombineeritud ja omavahel seotud. Neljandaks, enamik naisi, kes on kannatanud selliste ebasoodsate asjaolude, mineviku traumade ja väärkohtlemise all ning tervise puudujääkide tõttu, on emad – ning nad on palju tõenäolisemalt ainus tugi ja hooldaja oma lastele, kui seda on kriminaalõiguse süsteemis olevad mehed.82
Nagu selgus, moodustavad naisvangid tegelikult üksnes väikese osa kõikidest vangidest, kuid samas on märgata naisvangide arvu tõusu viimaste aastate jooksul. Naiskinnipeetavate populatsiooni kasvu põhjusteks peetakse eelkõige vaesust, vägivalda ja narkootikume.
80 Green, J. and Pranis, K. Hard HIT: The Growth in the Imprisonment of Women, 1977-2004.What can research tell us about the problem? Women`s Prison Association. 2004. Arvutivõrgus:
http://www.wpaonline.org/institute/hardhit/part1.htm#wc.
81 Samas.
82 Samas.
1.2.1.2. Naiskinnipeetavate arvu suurenemine Euroopa ja USA näitel
Naisvangid moodustavad üsnagi väikese protsendi kõikidest Euroopa riikide vanglates asuvatest kinnipeetavatest. Siiski, olenemata sellest, et naisvangide osakaal kogu Euroopas on suhteliselt väike, on see pidevalt kasvavas suunas, mis sunnib omakorda võtma meetodeid, et rahuldada kinnipidamisasutuses naisvangide igapäevaseid vajadusi. Arvestades, et naisvange on oluliselt vähem, siis on vähem ka naistele mõeldud kinnipidamisasutusi, mis omakorda tekitab olukorra, kus paljud naisvangid on oma kodudest ning kogukondadest kaugel. Sellel olukorral võivad olla aga tõsised tagajärjed, sest raskendatud on külastused vanglasse ning seeläbi ka peresidemete hoidmine. Naisvangidel on raskendatud eelkõige suhtlemine oma lastega, sest üldiselt on vangistatud naine oma lastele ainuke hooldaja enne vangistust.83 Järgnevalt vaatleb autor naiskinnipeetavate arvu suurenemist Euroopas riigiti.
Euroopa Asjade Nõukogu juures asuv Brüsseli ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Büroo alustas 2004. a projektiga, mille eesmärgiks oli koguda EL-i liikmesriikide naiskinnipeetavatelt nende elutingimuste kohta informatsiooni. Uuring kajastab sellega seotud olulist infot, samuti annab soovitusi EL-i institutsioonidele ja liikmesriikidele selle kohta, kuidas naiskinnipeetavate elutingimusi vanglates paremaks muuta.84
Näiteks Andorras on märgata nii naisvanglate kui ka naisvangide osakaalu vähenemist.85 Samas Bulgaarias, Lätis ja Norras on naisvangide arv ning üldine osakaal püsinud suhteliselt stabiilsena.86 Inglismaal on naisvangide arv ning üldine osakaal aga kasvanud.87 Teistes Euroopa riikides on märgata oluliselt keerulisemat pilti. Belgias ja Portugalis on naisvangide arv kas kõikuv või püsinud suhteliselt paigal, samas naisvangide osakaal on vähenenud.88 Armeenias ja Šveitsis on naisvangide arv vähenenud, aga naisvangide osakaal on jäänud paigale, mis näitab langust kõikide vangide suhtes.89 Sloveenias on naisvangide arv kõikuv, kuid üldkokkuvõttes siiski suurenenud.90 Austrias, Aserbaidžaanis, Saksamaal, Ungaris ja Poolas on naisvangide arv kasvanud, kuid nende osakaal on kõikide vangide suhtes jäänud samaks. See omakorda näitab vangistatute üldist kasvu.91
83 The Quaker Council for European Affairs. Women in Prison. A Review of the Conditions in Member States of the Council of Europe, 2007, lk 9.
84 Samas, lk 6.
85 Samas, lk 25.
86 Samas, lk 25.
87 Samas, lk 25.
88 Samas, lk 25.
89 Samas, lk 25.
90 Samas, lk 25.
91 Samas, lk 25.
Üks probleem võrdlusel riigiti selles uurimuses oli see, et ei täpsustatud, kas naisvangide hulka arvutati ka need naised, kes olid kinnipeetud kohtueelsel uurimisel, mistõttu mõned riigid võisid eeluurimise all olevad naised naisvangide alla liigitada, kuid teised mitte. Samuti puudus informatsioon selle kohta, kuidas riigid vanglapopulatsiooni kohta andmeid kogusid, s.t kas riigid arvutasid keskmise naisvangide suuruse kogu aasta lõikes või arvestati naiskinnipeetavate arv kuidagi teisiti.92
Vaadeldes Eestit, siis Justiitsministeeriumi Vanglateenistuse andmete kohaselt on 22. aprilli 2013. a seisuga kinnipeetavaid Eestis kokku 3 280, millest Harku ja Murru Vanglas naisvange 112, s.o 3,4% kõigist kinnipeetavatest.93 Eestis on naisvangide arv ning üldine osakaal aastatega kasvanud.94 Tuues siinkohal ilmekaks võrdluseks Hiina kui ühe suurima naisvangide arvuga riigi maailmas, siis seal on naisvangide vastav näitaja 22% kõikidest vangidest.95
Naiskinnipeetavate arvu suurenemise teema ilmestamiseks vaatleb autor näitena järgnevalt ka USA naisvange.
USA naisvangide populatsioon kõikus 20ndal sajandil keskmiselt üksnes 5000–10 000 vangi piires. USA osariigi ja föderaalvanglates oli naisvangide arv 1980. aastaks veidi üle 12 000.
Aastaks 1999 oli see arv kasvanud 90 668-ni ning 2004. aastaks viibis USA kinnipidamisasutustes juba üle miljoni naise.96
Naiste vangistamise arv on USA-s ajalooliselt erakordselt kõrgel tasemel. Näiteks aastatel 1925–2000 tõusis naisvangide arv 6-lt 66-le iga 100 000 inimese kohta. Aastal 2001 oli naisvangide arvu poolest juhtiv osariik Texas, kus viibis vangis 12 714 naist, järgnesid California (11 432), Florida (4019) ja New York (3423). On oluline märkida, et naiste vangistuse tõus ei ole otsene peegelpilt meeste vangistuse võrdluses. Esiteks, naiste vangistus on tõusnud – peaaegu kahekordseks viimase kolmekümne aasta jooksul. 20. sajandi üleminekul moodustasid naised 4% vangistatutest, 1970ndaks aastaks langes see number 3%-
92 The Quaker Council for European Affairs, lk 9.
93 Justiitsministeerium. Vanglateenistus. Vangide ja kriminaalhooldusaluste arv, 2013 Arvutivõrgus:
http://www.vangla.ee/41291.
94 The Quaker Council for European Affairs, lk 25.
95 WiseGEEK: clear answers for common questions. How Has the Female Prison Population Changed Over Time? Prison Policy, 2013. Arvutivõrgus: http://www.wisegeek.com/how-has-the-female-prison-population- changed-over-time.htm#.
96 Rowe, D. L. From the inside out: women writers behind prison walls. Dissertation submitted to the Faculty of the Graduate School of the University of Maryland at College Part in partial fulfillment of the requirements for the degree of Doctor of Philosophy, 2004, lk 3–4.
le. Naised moodustasid 3,9% kogu vangistuses olevatest inimestest aastaks 1980, kuid aastaks 1999 tõusis see number juba 6,7%-ni.97 Naiste vangistuse kasvumäär on olnud kiirem kui meestel. Alates 1990. aastast on see kasvumäär olnud naistel keskmiselt 8,1% ja meestel 6,2%. Selle tulemusena on aastatel 1990–2000 naiste arv vanglates kasvanud 110% võrreldes meeste 77%-ga.98
USA vanglad on enamjaolt üles ehitatud meeskriminaali „mina-pildi” näol, mis on naistest vanglakaristuse kandjatele mõjunud keeruliselt. Naistele on vanglates võimaldatud üksnes mõningaid hilisemaid süsteemi parandusi, kuid vaid suhteliselt väike osa naisvangidest mässavad või protesteerivad selle vastu. Reeglina ei kipu naisvangid ka ühinema vägivaldsete gruppidena, mistõttu on asutustel ka mõnevõrra kergem eirata naisvangide erivajadusi.99 Põhjusi võib otsida ehk olukorrast, kus pärast Teist maailmasõda, kui kehtiv vanglasüsteem kokku kukkus, ei reforminud USA naistele suunatud vanglasüsteemi. Reaalsuses oli 1970ndatel ainult pooltel USA osariikidel eraldi kinnipidamisasutusi meestele ja naistele.
Paljudes osariikides paigutati naisvangid meesvangidega samasse vanglasse või saadeti teistesse osariikidesse, kus naisvanglad eksisteerisid.100
USA vanglates oli 2008. aasta lõpuks kokku 1 610 466 kinnipeetavat. Naisvangide osakaal oli pidevas kasvus, moodustades ligikaudu 7% vangistatutest 2008. aasta lõpuks, mille tulemusel kasvas naisvangide osakaal 93 234-lt naisvangilt 2000. aastal 114 852 naisvangini aastaks 2008, mis teeb ligikaudu 23% kasvu.101 Aastal 2009 moodustasid mehed 82% ja naised 18%
kõikidest USA kinnipeetavatest. Sellele järgnevatel viimastel aastatel on USA naisvangide osakaal tõusnud kiiremini (4,8%) kui meesvangide osakaal (2,7%). See teeb peaaegu kaks korda suurema osakaalu kui meeskinnipeetavate puhul.102
Eeltoodust nähtub, et naisvangide osakaal kõikidest vangistatutest üle maailma on suhteliselt väike, kuid see on pidevalt kasvavas suunas, mistõttu autori arvates muutub aina aktuaalsemaks naiskinnipeetavate eriliste vajadustega arvestamine vanglas.
97 Rowe, D. L., lk 3–4.
98 Samas, lk 3–4.
99 Samas, lk 3–4.
100 Samas, lk 3–4.
101 Jensen, V., lk 241.
102 Sipes, L. A. Statistics on Women Offenders. The Corrections Connection, 2012. Arvutivõrgus:
http://www.corrections.com/news/article/30166-statistics-on-women-offenders.
