Lepik, Rudolf
Pärnu maakonna laulupidu album / [illustreerinud R. Lepik]
Tartu : [s.n.
1911
Trükise digitaalkoopia ehk e-raamatu tellimine (eBooks on Demand (EOD)) –miljonid raamatud vaid hiireklõpsu kaugusel rohkem kui kümnes Eu- roopa riigis!
Miks e-raamat?
Saate kasutada standardtarkvara digitaalkoopia lugemiseks arvutiekraanil, suurendada pilti või navigeerida läbi terve raamatu.
Saate välja trükkida üksikuid lehekülgi või kogu raamatu.
Saate kasutada üksikterminite täistekstotsingut nii ühe faili kui failikomplekti (isikliku e-raa- matukogu) piires.
Saate kopeerida pilte ja tekstiosi teistesse rakendustesse, näiteks tekstitöötlusprogrammi- desse.
Tingimused
EOD teenust kasutades nõustute Te tingimustega, mille on kehtestanud raamatut omav raamatuko- gu. EOD võimaldab juurdepääsu digiteeritud dokumentidele rangelt isiklikel, mittekommertseesmär- kidel. Kui soovite digitaalkoopiat muuks otstarbeks, palun võtke ühendust raamatukoguga.
Tingimused inglise keeles: http://books2ebooks.eu/odm/html/utl/en/agb.html Tingimused saksa keeles: http://books2ebooks.eu/odm/html/utl/et/agb.html
Rohkem e-raamatuid
Seda teenust pakub juba tosin raamatukogu enam kui kümnes Euroopa riigis.
Lisainfo aadressil: http://books2ebooks.eu
Täname Teid, et valisite EOD!
Euroopa raamatukogudes säilitatakse miljoneid 15.–
20. sajandi raamatuid. Kõik need raamatud on nüüd kättesaadavad e-raamatuna — vaid hiireklõpsu kaugusel 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. Tehke otsing mõne EOD võrgustikuga liitunud raamatukogu elektronkataloogis ja tellige raamatust digitaalkoo- pia ehk e-raamat kogu maailmast. Soovitud raamat digiteeritakse ja tehakse Teile kättesaadavaks digi- taalkoopiana ehk e-raamatuna.
Pilwed.
m ■HHCHI f G
#
#
S K Wi
11
I I 1
# MNHMNMW m
R c
le põldude, üle rukkilillede, Üle üksiku nõmmegi, Kui ema hällitades lapsi Wiib tuuleke pilwesid edasi.
Üks hämblik kujub kui siidi, Halli siidi pajule,
Kui uinudes rändawad pilwed Üle üksiku nõmmegi.
Nad rändawad, nagu kannaks Neid igatsus koiduni — Üks hämblik kujub kui siidi, Halli siidi pajule.
Reinhold Kamsen.
Pärnu linn Eesti kirjanduse- ja hariduseloos.
J. Kõpp.
arnu see mitmes tükis iseäraline mere-linnake eeslaste maa sõrwal, soode ja rabade taga, seisab õieti ligidalt ühen
duses Eesti kirjanduse- ja hariduseloo käiguga.
Seisatame natuke ja laseme minewiku kujusid enestele sellest mõnda jutustada.
Sada aastat tagasi — 19. aastasaja algus on käes.
Eestlaste maa üle heljub tina-raske udu, lokkawatel wilja- wäljadel ja õitsewatel wainudel liiguwad tumedad warjukogud, orjad, kellel iseenese tahtmise ilmutamise-õigust ei ole.
Eesti rahwast ei ole olemasgi, on ainult „talupojad“
ehk ,,mitte-sakslased". Iseteadwa elu-awaldusest selle halli kogu juures ei wõi kõnetgi olla. Aastasadasid on tardunud olek kestnud — näib, nagu peaks see ikka nõnda jääma. Aga ei ole seismist rahwaste elukäigus. Nagu ülewal taewalaotuses õhuwoolud alatasa tulewad ja lähewad, nõnda liiguwad inimeste ja rahwaste elus mõtted ja aated. On üks osa ka kaua aega nagu unustusesse jäänud, kõrwale aadete teest, — tuleb aeg — ja tuuleõhk puutub ka sinna, hakkab tolmu ja kopitamise-lõhna laiale kihutama ja uus elu algab uinuwa soomaa pinnal.
18. aastasaja lõpul tõusewad Lääne pool kan
ged tuuled, mis inimeste hinges paljude aastasadade jooksul kogunenud tolmu üles keerutawad, pinda puhastawad ja walmistawad uutele aadetele, ja uue elu idusid laiale kannawad.
Meie kodumaalegi, Läänemere randa, ulatawad üksikute hoogude tõuked. Wäikesel Saaremaal, sellel maal, kus juba loodusgi „rõhutud ja alandlikku orjade saart", meelde tuletab, näeme mehi, kelle hing uutest
ja wabamatest waadetest pärisrahwa kohta paisumas, J. H. Rosenplänter.
3
märkame seisukohta, mis ilusama elu idusid enese sees kannab. Kui ka esimesed pääsukesed weel kewadet ei too, kewade tulemise aimdus saab siisgi jõudu ja ei rauge mitte enam. Selsamal ajal tundub ka Päi nu pool iseäralist liikumist, millest meile midagi sooja, kodust ja armsat wastu heljub. Selle liikumise keskel seisab Johan Heinrich Rosenplänter. Wolmaris 1782. a. sündinud, saab Rosenpläntei pärast waewalist kasupõlwe 1809. a. Pärnu Elisabeti kiriku õpetajaks ja teeb siin
tööd kuni oma surmani 1846. Rosenplänter! rinnus tuksub soe süda, tema pääs elab arusaaja meel selle rahwa wastu, kelle keskel ta oma kutsetööd teeb. Ta tunneb ära: see rahwas ei ole mitte selleks loodud, et igawesti orja seisukorrale, alla
poole inimliku wäärtuse pinda elutsema jääda, sel rahwal on rikas waimuwara, mis tema loomu
likkudest waimuannetest ja tundmuse sügawusest tunnistab, temal on kõlaw keel, mis weel harimist ja rikastamist nõuab.
Ja Rosenplänter astub tööle. Ta kogub oma ümber mõtteosalisi, selgema silmaga mehi, kes rahwa wanawara peawad koguma, tema keelt uurima ja wale kõnekäänudest, mis aegade jooksul sisse pugenud, puhastama. Ta astub edasi ja nõuab, et kõik, kellel rahwaga tegemist, olgu mis ametis tahes, ka rahwa keele õieti ja hästi pea
wad ära õppima. Seda nõuab neilt nende kohuse- täitmine, seda nõuab aga ka — ja see on uus waade — lugupidamine eestlaste wastu. Wõerad peawad õppima Eesti keelt ja rahwast auustama, sedasama peawad ka eestlased ise tegema. Ainult siis wõib Eesti rahwas loomulikult kosuda ja ede
neda. Neid oma mõtteid seletab R. oma ajakirjas
„Beiträge zur genaueren Kenntnis der ehstnischen Spraehe", millest 1813—1832 a. 20 annet ilmus. Sellele ajakirjale teewad selleaegsed tähtsamad kodumaa kirjamehed tööd, kannawad teaduse killukesi kokku, mis pärastpoole Eesti keele ja kirjan
duse ning hariduse hoone aluse panemiseks tarwilikud on. R. ei jää üleüldiste nõudmiste juurde seisma. Ta tahab oma mõtteid ka tegelikult maksma panna. Et wõimalik oleks Eesti keelt ära õppida, selleks olgu, nõuab ta, Eesti keel gümnasiumides õpeaineks. Eesti keel on nii tähtis, et ema tarwis aega — 2 tundi nädalas — peab leiduma. R. näeb oma soowi täideminemist õige ligidal olewat ja kirjutab 1818. aastal lugemise-raamatu, mis gümnasiumides Eesti keele õpetamisel
Pärnu Elisabeti kirik.
ja õppimisel abinõuuks peab olema. Edasi näeb R. juba waimus seda aega, kus wabaks saanud orjarahwas oma esiwanemate maa, mille pinnal ta elab, uuesti on enesele wälja lunastanud, näeb sedagi, et talupojad omale mõisadgi omandawad ja siis sääl „kui mõisnikud elama ja oma emakeelt oma kaasade lastega rääkima" saawad, kuida see keel nende suus „kui haritud keel kõlama saab" ja kuida nad siis ka saawad „oma õpetajat mõisa paluma, et nende last maakeele ristida ehk nende tütart kihlata ja kuida selleläbi ka hingekarjased saawad äratatud ,,enam waewa nägema ja suurema hoolega oma jutluseid kirjutama, kui nemad seda kõik tänini ei ole teinud". Need asjad, mida R. oma Eesti keeles kirjutatud päewaraamatus 1833. a. nagu iseenesest mõistetawateks peab, kõlawad meile — 80 aastat hiljem — ometi weel
osalt nagu muinasjutt! Mõnigi nendest — nagu Eesti keel haritud Eesti perekondade keeleks — näikse weel kättesaamata kauguses olewat ... Nii seletab R. silm loomuliku edenemise käiku, ta püüab omalt poolt sellele ise hoogu anda, kuid — ta ei hinda neid mitmesuguseid mõjusid mitte õieti, mille alt seesama orjaja rahwas ja tema lapsed peawad läbi käima, ta ei näe, kuida paljudel wii- mastest selle juures selgroog paindub wõi koguni murdub.
Haridus on jõud. Seda teab R. ja püüab selle
pärast rahwa liikmeid hariduse walguse juurde juhatada.
Kool on sellejuures tähtsamaks wahendiks. Aga kool ei suuda midagi korda saata, kui kooliõpetajaid ei ole. R.
asutab sellepärast Pärnusse koolmeistrite-kooli, nagu ta seda nimetab. 1816. aastal, kui kool juba IV2
aastat on tööd teinud, on temas 4 õpilast. Need peawad hästi lugema, õigesti kirjutama ja rehkendama õppima, pääle selle weel usuõpetust, maadeteadust, looduseteadust, õpetamisewiisi, raamatuköitmist ja wiljapuude kaswatamist.
R. õpilased edenewad nõnda jõudsasti, et nad warstigi wälja wõiwad minna haridusetööd tegema oma rahwa seas. Ka suudawad nad R. ajakirjale hoolsateks kaastöölisteks olla: nad kirjutawad rahwa suust wana waimuwara üles, kirjeldawad rahwa eluwiisisid, töösid, eluhooneid jne. Tähtsam nendest R. õpilastest ja kaastöölistest on Abram Holter Saugast, pärastine kooliõpetaja Sauga Eametsa koolis. R. tegewusest olgu weel nimetada, et tema hoolel ja kaastegewusel isegi esimesed Eesti näitemängud Pärnus etendatakse: a. 1816 „Talgus", v.
Kotzebue ja v. Knorringi poolt Saksa ja Eesti keeles kirjutatud, 1824. a. „rahwa suureks rõõmuks"
„Permi Jago unnenäggo", mille näitleja Steinberg Kotzebue järele eestistanud, 1829. a.
„L i s o ja Ado ehk: Se kawwal Peigmees" laulu ja tantsuga.
Meie näeme kõigest sellest, et R. mitmekülgsete huwitustega ja laialise arusaamisega mees on, kelle tegewus mitte ainult kohaliku tähtsusega ei ole, waid kaugemale ulatab ruumi ja aja poolest, äratust tuues ja sihtisid näidates.
Rosenplänteri juurest edasi waadates näeme ka pärastpoole Pärnus ja tema ümbruses mehi tööl — Eesti kirjanduse põllule, mis ju täiesti söötis oli, esimesi arglikka wagusid ajamas. Abram Holter kirjutab pääle oma kaastöö, mis ta R. ajakirjale teeb, õpetlikka raamatuid koolide tarwis:
rehkenduse-raamatu, Wenemaa geografia, „Marripuu aia ehitamisest" jne.
Mõni aeg hiljem astub Suwe Jaan, õige nimega Juhan Sommer, Pärnus paari raamatuga ette, mida omal ajal õieti laialt loetakse. Need on: „Wenne südda ja Wenne hing" (1841), milles Wene-Prantsuse sõda 1812. a.
kirjeldatakse, ja „Luige Laos". Edasi töötawad siin kolm Lorenzonni: Heinrich Gottlieb L. ja Kaspar Franz L. — mõlemad köstrid Pärnus, ja Gustaw Friedrich L. — köster Tõstamaal — küll wäikselt, aga ometi jõuukohaselt Eesti kirjanduse põllul. K. Fr. Lorenzonni „Jenowewa elust"
ja „Ristiinimese teekond taewa linna poole" on igalpool tuttawaks saanud. Nõndasama tuttaw on Orajõe kooli
õpetaja Mats Granti ,,Wagga neitsit Mai Roos". Berend Gilden mann, mõni aeg kooliõpetaja Sauga Nurme külas, siis raamatuköitja Pärnu - Ülejõel, seab kirikuloo (Jutustamised Jummala rigist Ma peal 1845) ja maadetea
duse raamatu („Ma - ilma made õppetus" 1849) kokku, kirjutab juttusid: „Kannatliko Helena luggo", „Rosa ehk Lapse armastus", „Krahw Oroslaw — leitud laps", ilmutab lauludekogu: „Lillekesed“ ja mõned teised kirjeldused.
Iseäranis tähtsaks aga saab Eesti kirjanduseloos Mihkel Jürgens, sünd. 1820. a. Pärnus. Juba lapsena hakkab Jürgens raamatuid armastama, õpib raamatuköitmise ära ja peab seda ametit kuni oma surmani 1874. a. Aga Jürgens ei köida mitte üksnes teistele raamatuid, ta püüab neid ka omale muretseda. Ta kogub wõimalikult kõik Eesti keeles ilmunud raamatud kokku ja asutab Pärnusse esimese täielikuma Eesti raamatukogu, milles üle 700 raamatu leidub. Elu ülesandeks saab temale Eesti raamatute kogumine ja nende täieliku nimekirja kokkuseadmine. Selle juures ei karda tema waewa ega kulu. Aastal 1864 ilmub
„M. Jürgens ! Ramatute nimmekirri ehk Katalog“, milles a. 1553 kuni 1863 ilmunud eestikeelsed raamatud üles loetakse, ühtlasi ka teisi teateid nende kohta antakse, mis kirjanduse - ajalooliselt huwitawad on. Lihtsa mehe armastuse ja hoole wiljal on teaduslik wäärtus; temast ei wõi keegi
mööda minna, kes Eesti kirjanduseluga uurib. Ilukirjanikuna astub Jürgens lauludekoguga ,,Eesti laulo sõbber" ja juturaamatuga „Eesti jutto-mees" ette.
Aeg edeneb. Eesti awaliku arwamise pind, mis Otto Willem Masingi lühikese-ealise katse järele (tema „Ma-Rahwa Näddalaleht" ilmus ainult mõne aasta) täiesti puudutamata jäänud, nõuab harimist. Elu on edasi läinud, tarwidus on olemas ühendust luua üksikute kodumaa ja rahwa osade wahel isekeskes ja terwe kodumaa ja wälise maailma wahel. Ajalehe wäljaandmise mõte hakkab tungiwalt teoks-tegemist nõudma. Jällegi on Pärnu linna nimi selle suure rahwaelu edenemise-teguri saamisega ühendatud. Johann Woldemar Jannsen, kes siin elades hulga raamatuid wälja saatnud, astub ka ajakirjanduse põllul sammu, mille järele enam seismajäämist ei
tule. 1857. aastal hakkab tema toime
tusel „Perno Postimees" ilmuma.
Senised katsed Eesti ajakirjanduse põllul oliwad osawõtmise puudusel nurja läi
nud, Jannsenil läheb korda lehele elu anda ja sees hoida. Seitse aastat kirju
tab J. „Perno Postimeest": äratab ja õpetab, manitseb ja juhatab oma sugu- wendi, püüab und silmadest peletada.
On ka algus nõrk, jätab leht seisukoha selguse ja kindluse poolest mõndagi soowida — kellegilt ei pea enam nõu
tama, kui ta suudab. Kui Jannsen
1863. a. lõpul Pärnust ja toimetusest „ D , , ,
r 1 L. K. Jakobson,
lahkub, hakkab tema asemele toime
tajaks Kaspar Franz Lorenzsonn (1864—1879), tema järele mitmed teised. Olgugi, et Jannsen! asu
tatud „Eesti Postimees" Tartus „Perno Postimehele" tähtsaks wõistlejaks saab ja esimese koha Eesti awalikus elus omale pärib, niisama ka pärast teised tõusewad, kelle warjus P. P. kuju ikka kahwatumaks muutub, P. P. töötab ometi edasi jõudumööda Eesti rahwa ja Pärnu ümbruse edenemise põllul, kuni ta 1886. a. Tartu kolib ja sääl Dr. Hermanni hoolel ,,Postimeheks" muutub, mis nime all ta tänapäewani kui tähtsam ja mõjuwam Eesti leht oma teed käib. Jannseniga ja Postimehega ühes peame trükikoja omanikku Friedrich Wilhelm Bormi nimetama. Tema on Pärnu Postimehe wäljaandjaks ja kulukandjaks, kuna leht tema omandus on. Pääle „P. P.“
saadab Bormi kirjastus ja trükikoda hulga raamatuid Eesti kirjaturule, raamatuid, millel praegu küll ainult ajalooline tähendus on, mis aga omal ajal paljude lugemise tarwidust täidawad.
Tulewad waimustatud ärkamise ja liikumise ajad Eesti elus: suur õhutaja ja sütitaja C.
R. Jakobson leiab sagedasti wõimalust ka Pärnus elulaineid weerema panna. Pärnu Põllu
meeste Selts — nüüd juba elawate kirjast maha kustutatud — on kohaks, kus Jakobson
J. W. Jannsen.
äratust ja õpetust jagab, jõudusid kogub ja korraldab. Seltsis tehtakse elawusega tööd, õpetlikud kõned ja näitused kannawad mõtteid ja püüdeid edasi laiematesse ringkondadesse.
Ajad muutuwad, tegelased raugewad. Wäsimus nõuab wiimaks siingi oma osa. Wäikse- mal wiisil ehitatakse edasi, kohendatakse oma kodust elu. „E n d 1 a“ kogub seltskondlisi jõudu
sid enese ümber, harib laulu ja näitemängu põldu, „W algus" astub, alkoholismuse häwitawale wõimule wastu. Laulupidud (1900 ja 1902) ei jää ainult kohaliku laadi pidudeks, waid leiawad ka kaugemal tähelepanemist ja tõmbawad osalisi kokku.
Elu läheb edasi ja töö läheb edasi. Ja nii näeme Pärnus uut hoogu ja julget edasi rüh
mamist. Kooli Selts leiab laialiste ringkondade poolt osawõtmist ja toetust, oma ettewõtetes on tal wõrdlemisi rohkesti õnne. Ajutistest wapustustest hoolimata töötab ta kindlasti ja wisalt rahwahariduse ja waimu-elu põllul. Eesti kool, see meie tulewiku lootuse pant, leiab siin kaitsjaid ja kandjaid. On olemas teadmine, et selle töö tähendus kaugele ulatab, üle Pärnu linna ja maakonna piiride. See on töö, mida e 1 u mõtte ja edu mõtte pärast tehtakse.
Ja Kooli Seltsi wastu kerkib „Endla“ hoolel suur ja ilus koda üles, mis koduks peab saama Eesti kunstile, Eesti seltskonnale. Kui osad ede-
newad, siis edeneb üleüldsus — nii teewad Pärnu mehed üleüldist tööd, kui nad wisalt edasi tungi- wad. Meie elu muutub mitmekesisemaks, nõud
mised lähewad raskemateks, põhjalikumateks, üles
anded keerulisemateks, sellepärast tulewad sihitikud kaugemale paigutada, eesmärgid kõrgemale seada.
Ja tegewus olgu niisugune, et ta terwet rahwast eemalt wastu paistwale kaunimale ja kõrgemale elu
järjele ligemale wiib. Saagu side, mis Pärnut tänini Eesti hariduse- ja kirjanduselooga ühendanud, edas
pidi weel kindlamaks. Tõusku ikka selgemalt sil
made ette kauge tulewiku pilt: waba, iseteadew rahwas, kellel teiste keskel täieline eluõigus on ja kes seda oma eluõigust ise tunneb ja sellest ene
sele kohuse järeldab oma tõsist wäärtust alalõpmata tõsta. Wõitku ikka rohkem südameid ja pangu käsa liikuma see osa, mis Pärnul selle tulewiku lige- male-toomises peab olema. — Nõnda kõlagu ka Pärnu kohta wana hüüd uuesti: Eesti pojad, tüt
red, edasi! Edasipüüdmiseks waimustagu ja
J. Simm,
kinnitagu kõiki ka tänawune laulu ja hariduse pidu ! Pärnu wiimaste lauiupidude^juhataja Laiusel, 20. IV. 1911.
Wändra jõe haljal kaldal Kerkib küngas puude all, Liiwa sõmer teda matab, Haljas muru teda katab, Keda leinab Eestimaa.
Rändaja seal silmaweega Kaebab künka ääressa:
„Oh, miks lahkusid sa ära, Oh, miks läksid meilt nii wara!
Poolel jätsid Eesti tööd!"
Leske kaebab pisar palgil, Langeb künka najale:
„Kodus laste nutu kisa:
„ „Kunas tuleb koju isa, Wõtab Linda põlwele ?“ “
„Mil siis jõuab koju kaasa, Lapsi hüüdma naerule ? Tule koju armastaja!
Pooleli on jäänud maja, Lesk ja lapsed warjuta!“
Kuula, ladwult waikne kahin Hüüab hilju : „Rändaja ! Heldest ehita mu maja, Waigista sa nutu kaja Edenda mu Eesti tööd!"
Wastu kostab kahinale Kõik see Eesti mets ja maa:
,,Heldest ehita mu maja, Waigista sa nutu kaja, Edenda mu Eesti tööd".
M. Weske.
Ei ole aega . . .
Kirjut. J. Orupere. II. a u u h i n d.
iiwasel mäerinnakul on wana lossiwajunud ja poollagunenud katusega talumaja. Rohkem pool inimeseiga on möödas, kui wana Rao Rein selle kawad risti raius — see oli siis, kui külamaad kruntidesse pandi ja Rein oma poja Mihkliga, kes pääle isa surma peremeheks sai, Liiwakule asus. Kõige selle aja sees ei ole maja juures rohkem parandusetööd tehtud, kui lae alla postid pandud ja lõunapoole külge, korstna äärde, natukene uusi õlgi katusele pääle seotud. Ei ole ka ainustgi puud ega põõsast kodu iluks istutatud, ei ühtegi lillepeenart kaewatud; isegi kapsad on tagawäljal, kus maapind mullaseni ja wiljakam.
Kogu põllumaa on laiade peenarde läbi, millele lahtiseid kiwa on weeretatud, wäljadeks jagatud, kus ainult kõrswilja ja kartulid kaswatatakse. Liiwaku perel kulub terwe suwi nende põldude pääle nii ära, et wahel muist heinagi tegemata jääb ja sellepärast ei ole ka kellegil mahti niisuguste — Mihkli ütlemise järel -— tühiste ajawiitmiste jaoks, nagu ta kõiki wähemaid talitusi, mis mitte põllutöösse ei puutu, nimetab.
Mihkli teadus on töö ja raha. Töö, mida ilma kultura abita, aina iseenese jõuuga tehtakse, ja raha, mis pääle rendi ja kõige tarwilisemate majapidamisekulude, tööwaewast üle jääb.
Rahast aga ei ole tal palju kasu, sest ta ei raatsi seda majapidamise parandamiseks tarwitada. Niisamuti ei usalda ta seda ka hoiule kasu kandma wiia. Ainult iseenesele teeb ta wahel ,,sooja pää“.
Liiwaku pere oli kolmeliikmeline: Mihkel ise, naene ja tütar Salme. See pere tegi kõik Liiwaku 30-tiinulise krundi töö ära, nii et Mihklil küllalt põhjust oli oma naabritele kiita, et tema inimesed igaüks kahe eest tööd teewad. Enne Salme sirgumist oli Mihkel oma naesega kahekesi, ja töö sai ikka ka tehtud. Mihkel uskus, et ta oma krundi töö üksigi ära wõiks teha ja ainult
heinakuhja ehk walmis ei saaks . . .
Kui naene wahest lapse sai — neid sai ta tihti, — siis oliwad ikka matused kohe pääle warrude, — wahest ühekorragagi. Ja see pahandas Mihklit: tegiwad ju niisugused „juhtumised“
ka oma jagu kulu.
Suureks sirgunud oli ainult Mihkli esimene tütar Salme. Ema armastas Salmet, kui oma ainukest last, aga isa ei teadnud isegi, missugused tundmused tal tütre wastu hinge põhjas pesit- sesiwad: ei olnud ju aega niisuguste asjadega tegemist teha. Üksinda üles kaswades oli Salme
10
juba noorelt tõsine ja wajus aastatega ikka enam ja enam enesesse. Pärastine raske, peaaegu üle jõuu käiw töö mõjus oma jagu — ja Salme jäigi teistest küla noorematest ning nende lõbustustest hoopis kõrwale. Pühapäewadel luges ta, kui kellegilt raamatuid oli saanud, ja mõtles, kui midagi lugeda ei olnud. Tundide kaupa istus ta kambris ehk wäljas kase all ja juurdles. Ikka selgemalt hakkas ta tundma, et sarnane elu, nagu isa ja ema elawad, nagu temagi on elanud, õieti elu ei olegi. Ta tundis, et siin ära lämbuda, waimliselt elutaks tööloomaks muutuda wõib ja et waja on wälja pääseda. Kuidas ja kuhu, seda ta ei teadnud. . . Aegamööda hakkas Salme ligidase seltsi elust ja tegewusest osa wõtma. See nagu rahustas teda. Kodule aga ja wanematele jäi ta järjest wõeramaks. Tagajärg oli, et isa temas enesele wastast nägema hakkas ja tema üle tihti pahane
Wiie walla piivikiwi, Wana-Wändras. Rahwa suus tuntud nime all: „Kalewipoja westitasku kiwi“.
Päewapiltnik J. Michelson’i ülesvõte.
oli. Ka ema oli sunnitud oma armastuses tagasihoidlikumaks jääma, sest ka tema nägi, et niisuguste ,,lõbude tagaajamiseks" aega ei ole. Isegi raha kopikat kulus rohkem kui enne, selle
pärast urises Mihkel õhtul, urises hommikul:
— Mis ta sellest saab, et jookseb ! . . Lõhub jalawarju . . . wiidab aega ja wäsitab ennast.
Kui aga naene teda waigistada ja tütart kaitsta püüdis, siis põrutas Mihkel:
— Kelle oma ta on ? Kas ma teda seltsidele olen kaswatanud!
Ema ohkas ainult . . .
*
*— Ma lähen ka laulupidule ? . . .
Ema waatas isa otsa. Isa tegi nagu poleks ta kuulnudgi, kiirendas ainult söömist, nagu kartes, et söök laualt ära wiidakse ja hakkas nohisema, — see oli tema mitterahulolemise tunde
märk. Kumbgi ei tihkanud seda küsimist omaks wõtta.
— Lauljad lähewad kõik . . . moosekandid ja . . . Möldri Miili, Wahewälja omad, jätkas Salme edasi.
— Ei mina tea, julges ema wiimaks ütelda. Küsi aga isa käest . . . kui ta sulle raha annab . . .
Ise aga püüdis ta enesele ette kujutada, kuidas Salme laulupidul wälja nägema peaks, et teda enam tähele pandaks. Talle tuliwad ka Möldri Miili, Wahewälja Mari kübarad meelde:
üks nagu lilledega täidetud taldrik päälae pääl, hoia aga, et kõndides maha ei põru; teine niisugune suure pesaga, kuhu pea kõrwuni sisse mahuks . . . wist kõige uuema moodu järel . . . Ja ema soowis iseeneses, et ka Salme omale laulupidu ajaks kübara peaks ostma, sellepärast ütles ta nagu kaebades:
— Sul ei ole ju kübarat . . . kuhu sa niiwiisi lähed!
Salme ei pannud wiimaseid sõnu nagu tähelegi, waid sõnas wähese waikimise järele edasi:
— Heinamaale ju weel ei minda! . . .
Jälle waikus. Wiimaks wõttis ema oma naese-õiguste pääl põhjenewa julguse kokku ja asus tütrele abiks:
— Eks sa ütle siis! . . Lubad wõi ? . . Ega ta olegi kusagil käinud.
Wiimane lause tuli palju kartlikumalt, kui esimesed. Ja nagu oleks kõht korraga täis saanud, pani ta käed risti ja jäi siis üksisilmi mehe otsa waatama, kellel nii kange rutt oli, et kartulad koorimatalt suhu pani. Waikus. Ja siis pahwatas Mihkel, ise edasi süües:
— Mis ma ütlen ?
— Et kas lubad wõi . . .
— Mis ma luban?
— Salmet minna.
— Kuhu ?
— Tartu — laulupidule.
— Mis ta sinna läheb ?
See tuli pahaselt, nagu turtsudes. Ja Mihkel hammustas poole silku korraga, nii et silgu pää tema kiire söömise juures hammaste all ragises.
— Mis ta läheb ? Noh . . . Ega ta siis ikka just ilma asjata lähe, — wastas naene, nagu oleks tema seda paremini teadnud.
— Muidu weel küllalt raha ei kulu!
— Ega ta’s tea mis ole kulutanudgi ... ja palju sääl siis ikka wõib kuluda.
Waikus. Siis algas ema uuesti:
— Kui kõik lähewad, kuidas siis tema maha jääb !
— Kes kõik sinna lähewad ?
— Kuuled ju, et lauljad kõik . . . moosekandid. . . Möldri Miili . . .
— Peawad just siis kõik minema? . .
Isa sõi ja nohises, nohises ja sõi. Ta ei tahtnud lausa keelata, kartes, et siis Salme töö-isu kauemaks ajaks kaob, aga ka lubada ei tahtnud ta milgil tingimisel, sellepärast wõitles ta ise
enesega ja otsis teed sellest täbarast seisukorrast pääsemiseks. Kui keegi enam midagi ei rääkinud, hakkas ta seda ähwardawat waikust nagu kartma ja lausus:
— Tea’p ehk mindakse juba esmaspäewal heinamaale . . .
Häädemeeste kirik.
Keegi ei wastanud.
— Kartulid tarwis kottidesse moeta . . . kaerawäli tahab kitkuda ja mul omal waja enne heina weel kartulid mullata . . . Millal siis aega on ära minna!
Salme sai aru. Ta lõpetas söömise ja läks toast wälja.
Wanadel aga algas omawaheline tasastwõitu jutt. Kuuldusiwad äritatult, kuid siisgi tagasihoidlikult öeldud laused. — — —
Oli ilus õhtu. Koplist kostis lindude laul ja koolimajast helises muusika, mida laulupidu wastu harjutati. Külast kuuldus kilkamist ja naerulaginat, kuid Liiwakul oli kõik waikne. Wanad magasiwad juba ja Salme istus üksinda kase all pingil. Ta oli mõtetes, oli kärsitu, sest ta teadis,
et isa teda laulupidule minna ei luba. Ja üle isa keelu minna — selleks ei olnud tal julgust ega raha.
Kuidas ma julgen seda teistele ütelda, et ma ei saa tulla, et mind ei lubata ... et mul ei ole raha? — mõtles ta. Ja Üleoja August ei tea, ta läheb, ootab mind ja mõtleb: Walelik!..
Kui hää oleks temaga seltsis sõita! Aga August lubas ju ise mulle pileti osta ... Ta ostabgi...
see pole ju suurem asi. Ja kuidas julgen mina seda wastu wõtta?. . sellepärast, et ta parem on kui teised ... et mina waene olen . . . oma isa ori . . . kellel julgust ei ole omale midagi nõuda...
Ei! see oleks häbi ... Ja talle tuli meelde, kuidas seesama August julges kord tema isale suu sisse ütelda: Sina tapad oma naese ja lapse selle igawese tööga... ja temale enesele korra:
Mina tahan sinu elu kergemaks teha ... — — —
Ta mõtted lendasiwad, pöörlesiwad pääs ja sundisiwad teda iseennast sügawamalt tähele- panema, oma olemise otstarbet otsima.
Mina ei ole inimene . . . mina ei ole oma wanematele lapseks, waid orjaks sündinud. See ei ole kellegi elu, waid sunnitöö, mis mind wara ehk hilja nõrkenult maha murrab . . . Tee tööd ja sure! . . . Aga miks see kõik nii peab olema? Mis kasu on sellest, et ma elan?... Elan!...
Kas ma enesele elan? Minu elu on ju teiste päralt! Teised tunnewad minust kasu... teised toimetawad minuga, kui omaga. Aga mina tahan ju ka inimene olla — seda nõuab minu terwe olemine . . . Mina tahan iseenese päralt olla, iseenese tahtmise järele elada . . . kaua ja wabalt ... ja kui surra, siis rahuga . . . Teistel ei tohi minu üle õigust olla . . . Minul on oma inimese-mõistus . . . minul on südametunnistus . . . ainult see peab minu üle walitsema. — — — Ema! sa tegid rumalasti, et isale orjaks hakkasid! . . . Et mind orjaks sünnitasid... Ja isa . . . Kui kõik mehed niisugused on . . . Kui August ka niisugune on . . . siis . . . Oi, missugune on elu! Mina tahan selle üle weel palju järel mõtelda. — — —
Oli juba hilja. Salme istus weelgi kase all, pääd käte najale toetades. Mõte ei töötanud enam endise kiirusega, waid edenes wisalt, wäsinult. Wiimaks tõusis ta üles, seisatas silmapilgu, nagu midagi järele kaaludes, wõi meelde tuletades ja läks siis pikkamisi madalast, poolwiltu wajunud uksest sisse.
Pärnust ja ümbrusest.
Katked.
simesed teated Pärnu üle ulatawad 13-da Ajaloolikku, aastasaja alguseni. Tookordne asundus —
Wana-Pärnu — seisis Pärnu jõe parempoolsel kaldal, Sauga jõe ja mere wahel olewal madalal rannikul, mis see
kord Saaremaa-Hapsalu piiskopkonna päralt oli. Pikemat aega oli Wana-Pärnu piiskoppide asukohaks, ei suutnud aga enesele laiemat tähendust omandada. 16-dal aastasajal sai ta mitmel puhul sõjalaastamiste ohwriks ja lõpetas pika- pääle omad elupäewad iseseiswa linnana.
Wisa wõistleja piiskoppide asundusele tõusis Pärnu jõe pahemal kaldal, mõõgawendade ordu maa pääl, Uue-Pärnu asunduses (praegune südalinn).
See liitus wägewa Hansa külge ja sai warsti tähtsaks kaubakohaks Läänemere kaldal. 16-da aastasajani oli linn ordu ülemwalitsuse all ja komturi asukohaks, kes kindlustatud ordu-lossis elas.
Pärast ordu kokkulangemist oli linn ajuti poolakate ja wenelaste käes ja sai wiimaks, 1617. aastal, rootslaste omaks, kes teda kangesti kindlustasiwad. Suure põhjasõja tormide ajal — 1699. aastal
— toodi selleaegne Rootsi ülikool Tartust Pärnusse üle ja asus siin kuni 1710. aastani, kus Läänemeremaad, nii ka Pärnu linn, Wene walitsuse alla saiwad.
Praegune Pärnu linn seisab Pärnu jõe pahemal kaldal, 3/4 wersta jõesuust Ulewaade.
eemal, madala, kitsa maariba pääl jõe ja mere wahel. Oma kaunis laialdiste alewi-
tega — Ülejõe, Riia alew, Mereküla — wõtab tema ligi 12 ruutwersta maad oma alla, kuna elanikka ligikaudu 25 tuhat loetakse. Kui siia juurde weel Wana-Pärnu ja Rääma agulid arwata, mis Sauga walla alla käiwad, aga muidu Ülejõega kokkuliitunud on, siis tõuseb elanikkude arw 30 tuhande ligidale. Linna madal maapind, mereäärne seis, lai jõgi, madal, soo- ja metsaribas ümbrus loob siin niiske atmosfäri, mis ennast iseäranis kewadiste karedate tuultega wäga tuntawalt awaldab. Sügis on pehme, aga udune.
Pärnu linn on, iseäranis äärte poole, üsna õredalt ehitatud. Lokkawad aiad, muruplatsid annawad temale paiguti päris maa-idülli loomuse. Iseäranis tähelepanemise wäärt on Pärnu laia
lised puiestikud ja puiesteed. Wiimased on ühtekokku 15 wersta pikkuselt, kuna puies- tikud üle 70.000 ruutsülla maad oma alla wõtawad. Kõige selle tõttu upub linn rohelisesse, nii kui öeldakse. Ainult südalinnas, nimelt sadama pool otsas ja walli lähedal, on weel kitsukesi uulitsaid, mis oma wanamoodi majadega hoopis keskajalist pilti pakuwad. Ilusatest uue-aja ehi
tustest paistawad silma iseäranes linna tütarlaste-gümnasium ja turnisaal, uus raekoda, linnahaige-
maja Riia alewis; ka Saksa-Seltsi uus maja wõib ennast näha lasta, kõigist kaugelt üle käib aga ehitusel olew tore „E n d 1 a“ teatrimaja, rõõmustaw tunnistus Eesti seltskonna algatuse- ja kandejõuust.
Soe kewadine õhtu. Ööpik laksutab oma hõõguwat armastuselaulu, Rannapuiestikus.
terwe linnukoor sädistab ja wilistab kaasa. Mai-pidu looduses.
Häälmeelel ikka liigud siin puiestikkudes. Kui awarad, suurelt ettekavatsetud ja mitme
kesised on need istandused ja sääljuures kui loomulikud-lihtsad, ilma effektideta.
Keset parki lai, warjurikas kase-puiestee — Supelus-uulits, — rannal looklewad pajude read, meretuultest kumargile kaswanud, sääl jälle pikkades ridades pärnad, kuused, wahepääl lopsakad muruplatsid, lahked puusalgad.
P e r n o w e 1554.
(Laakmanni lahke luhaga «Albumile" tarwitada antud.)
Astume edasi. Lagedal mererannal on wiimaste aastate jooksul jällegi suured maatükid istanduste alla kawatsetud. Teeraad on sisse aetud, päält hoolega kõwaks rullitud ja kareda kiwi- söesõmeraga kaetud. Kargele liiwarannikule on ohtralt rohelist mätast pandud ja lugemata tikkude läbi kinnitatud, paiguti jälle tuiskliiwale turwast pääle weetud — siin saab rohi lopsakalt idanema.
Puude jaoks on pikad read sügawaid aukusid kaewatud, mida rammusa mullaga täideti; siia istutatakse hoolega noori puid.
Wastu merd inimestel, hobustel kibe töö. Nüüd, kus meri madal, kaewatakse põhjast sitket sawirikast liiwa, weetakse rööbastel wagonettidega wälja ja kuhjatatakse temast eemale lai wall üles — tulewaseks jalutusepaigaks inimestele ja kaitseks noortele istandustele kõrgema mere-
tõusu eest. Walli rinnakuid kaetakse kohe tiheda murumättaga — ei siis enam tuul ja mere- laened suuda lõhkuda, mida inimesekäsi ehitas.
Monumentum aere perennius — põline mälestusemärk on need istandused pääsjalikult ühe mehe — linnapea Brackmanni — elutöö.
Nende tõstmiseks on mõndagi tehtud. Endine haisew wallikraaw on Linna terwise- hoiu olud suuremalt osalt kinniaetud, ainult. jõepoolne ots on weel olemas ja tarwita-
takse purjekate, baggeri ja weopaatide talwesadamaks. Madalaid niiskeid maatükkisid on kraawi-
Wana Rootsi ülikool. J. Jannsen'! üleswõte.
tamise teel kuiwatatud. Wäljaheidete eemaletoimetamine — kanalisationi teel — on kaunis korralik. Suurelt tundub weewärgi puudust! Linnawalitsus ei olnud omal ajal mitte küllalt oma ülesande kõrgusel, kui ta ühise weewärgi rajamise asemel laskis artesia-kaewusid puurida. Neid on nüüd terwe hulk — 30 ümber,— läbistikku oma 100 jalga ja enamgi sügawad, ja annawad nad tõesti laitmata joogiwett. Aga mis aitab kõigeparem wesi, kui teda nii hirmus tülikas on kätte saada! Terwe linn kannatab selle puuduse all.
Puhtus uulitsatel jätab palju soowida! Isegi raekoja ümbruses, linnaisade läwe all, on mõndagi, mis korras ei ole, — aga millega ei harju inimene mitte ära, ja linnaisad on ka ini-
mesed ainult. Linna äärte pool ja alewites on uulitsad suuremalt osalt prügitamata. Kuiwal ajal tolmu ja saduste ilmadega pori on laialt. Isegi puiestiku südames tolmab Supelus uulits wahel kui weskikolu.
Linnal on oma hästi korraldatud tapamaja, wäga hää ja wõrdlemisi odaw linnasaun. Suur uus linna-haigemaja wõiks ennast mujalgi oma wälimuse poolest hästi näidata. Muudkui linn ei tihka teda oma kätte wõtta — teeks terwisehoiu-kommisjonile asjata tüli — waid olla teda ühele era-arstile — wäljarentinud. . . Niisugustel oludel ei wõi siis odawast arstiabist waesemale rah- wale linna-haigemaja kaudu juttugi olla,— seks otstarbeks see ehitus ju pääasjalikult rajati ? Kahju et meie linnawalitsus enesele selle asja nii kergeks teeb!
Kui siis weel „Waldhofi“ suitsu ja solgiwee, millega meid nii ohtrasti õnnis
tatakse, arwesse wõtame, siis oleksime sellega meie terwisehoiu olusid oma häädega ja weadega üleüldiselt karak- teriserinud.
Kuidas tuhiseb tuul, kui- Mooli das weerewad laialt merelage- oissl.
dalt wahused laened oma walgeid kar
jasid kiwide wahele laialipuistates.
Rõõmsalt hüppawad purjepaadid laene- tel üles-alla, tuule all pool-küljeli.
Wersta kaks on moolid jõesuust edasi merde ehitatud, et laewade sisse
sõidu teed ummistamise eest kaitsta.
Wägewad wallid kiwimürakatest. Bag- geril muidugi jääb weel tööd küllalt üle. Wäljaspool moolisid on aga wee- alusid liiwamadalikkusid weel paari wersta pikkuselt. Wõõrad laewad, kellel sõiduwesi tundmata, peawad ikkagi aeg
sasti lootsi pääle wõtma. Juba wersta nelja, wiie takka antakse lipuga lootsi- jaama märki — wiimane seisab kõrgel walli pääl ja on sääl alaline walwe korraldatud — mispääle siis loots motor- paadiga wälja sõidab.
Elaw elu walitseb siin merel. Sisse ja wälja sõidawad laewad, paadid. Kõrwus aga kajab wägew laentemuusika.
Wiimase 30 aasta jooksul on Pärnu omale teatawa tähtsuse kui suwi- Pärnu kui tusekoht omandanud ja meelitab supelwõõraid sisemaalt üsna rohkel arwul suwitusekoht.
kokku. Pärnu seisukoht lõuna poole awatud lahe ääres, selle madal, liiwane rand, merewee wähene laenetus, wähene soolasisaldus (ainult 0,6%) ja wõrdlemisi kõrge weesoojus (suwekuudel läbistikku 14,7° R) teewad teda sündsaks mere-supeluskohaks, iseäranis nõrgematele inimestele ja lastele.
Üleselle on õhk suwel kaunis ühetaoline, mitte palaw (läbistikku 12,7" R.) ja kosutawate, pehmete meretuultega.
Mere-supelus on aga ainult jõuukamate inimeste kohaselt korraldatud. Supelusmajad — üks meestele, teine naestele — on olemas, suplemine nendes läheb pikapääle kaunis kallis maksma.
Selle tõttu on waesem rahwas sunnitud, oma ihupuhtuse eest — paradiisilises wabaduses hoolit
sema, ilma suurema sugude waheta, terwe ilma silma all. See oleks nüüd kõigepäält linna walit- suse asi siin parandust luua odawate rahwa-supelusemajade asutamise kaudu. Siiamaani ei ole sellest aga kihku-kahku kuulda — igatahes silmapaistew hoolimatus meie linnaisade poolt waese- mate linnaelanikkude wastu.
Mere ääres seisab linna päralt olew supelussalong, kus soola-, söehapu-, muda-, raba-, liiwa-, päikese-, elektriwannid ja muud weega arstimise abinõuud wõrdlemisi rahuloldawalt on korraldatud.
Wäikene paradiis. Taewas nii sügawsinine. Lahke õhtupäikese helk. Reiu jõe ääres.
Ümberringi siristawad linnud üksteise wõidu. Tihe wõsa mõlemil kaldal ulatab
alla weepeeglini, kõrgemal tihe mets. Tasaselt wirwendawad jõepinnal laiad wesitaimede lehed, nii kui unistades liikudes.
Üle jõe kaks sirget vabrikukorstnat — teliskiwiwabrik, kesk maa-idülli. Aga nad sün- niwad siia: loodus ja Industrie — Jumala ja inimeste kätetöö. Kui palju wiletsust tööstuses oleks wähem, kui wabrikud wälja, maale, koliksiwad, jõgede, raudteede äärde. Kokkukuhjatud, ummised üürikasarmud linnades, kus „walge surm" — tiisikus — ohtrat lõikust peab, ja wäikesed tööliste üksik-majakesed maal: suur wahe korteri-oludes. Lapsed kaswawad terwes maaümbruses üles ja saawad tubli terwisekapitali kaasa eluwõitlusesse. Alkoholihallikad oma tagajärgedega — waesuse ja kidurusega — ei ole nii pääletikkuwalt külje all, kui linnas.
See kõik ei ole mitte utopia — mõni werst eemal seisab suurem tööstuseasutus — Sindi kalewiwabrik — kus niisugused terwisekohased elutingimised teoks on tehtud.
Pärnu elusooneks on esimeses reas sadam ja ,,Waldhofi" puupapi wabrik. Tööstus, Wiimase suurust wõib kas wõi sellestgi näha, et tema 11 miljoni rubla kaubandus, eest tulekassas on kinnitatud, kuna terwe Pärnu linna kinnitatud warandused ühtekokku — 27s miljoni wäärt on. „Waldhof" annab ligi kolme tuhanda inimesele teenistust ja tõmbab suure —
kui mitte kõigesuurema-osa terwest sisse- ja wäljaweost oma külge. Meie „kitsarööpaline“ suuremalt osalt „Waldhofi" puuweost elabgi. See kõik sünnitab elu, paneb raha liikuma — kahtlemata.
Aga warjuküljed . . . Tööpaigad kasinad, trahwide ja kurnamise süstem wiimase wõimaluseni üleskruwitiK ümberkäimine töörahwaga halb. Selle tõttu olla ka lihttööliste seas eestlaste arw kahanemas. Nende asemele toodakse wenelasi sisemistest kuberamngudest, kes wäikese tööpaiga ja halwema ümberkäimisega lepiwad. Ei ole ,,Waldhofil“ ei oma koolisid töörahwa lastele, ei haigemaja ega apteeki, ei lasteaeda, ei mingisugust seltsimaja töörahwa jaoks — asjad, mille sisseseadmist juba lihtne noblesse ja iseenesest lugupidamine ühelt korraldatud tööstuseasutuselt nõuaksiwad — tuletan ainult Sindi ja Narwa Kreenholmi kalewiwabrikuid meelde, kus suuri sum
masid nimetatud asutuste pääle kulutatakse. Siisgi — ühest juhtumisest teatakse rääkida, kus
„Waldhof" üsna helde olnud: tema eestwõttel ehitati lähemasse ümbrusesse kasarmud — sol
datite jaoks ülesse . . . Wõtame siis weel selle õnnetu suitsu ja solgiwee asja, mille poolest
„Waldhof“ harilikku seaduse nõudmisi jämedalt ignorerib . . . Nähtawasti töötawad siin wälja- maa kapitalistid umbes samasuguse põhjusmõtte järele kui Saksa kolonistid — Lõuna-Afrika hererode seas ainult raha kokku lüüa, ruttu ja kõigist hoolimata! Mine siis weel niisugustest ,,tühistest" asjadest rääkima, kui noblesse ja seadusest lugupidamine: nende mõistete kohta on
„Waldhofi" juhatusel hoopis isesugune arusaamine.
Mille poolest Pärnu weel nimetamisewäärilist äri teeb, on „titsi‘‘ puude ja lina wäljawedu.
Esimesed lähewad Inglise söekaewandustesse (maa-aluste shahtide wooderdamiseks), lina — pääasja- likult Inglise linawabrikutesse. Ka mõnedgi Eesti ettewõtjad on selle äriga haljale oksale saanud.
Eestlastel on siin terwe rida suuremaid aurulaewu ja oma purjelaewastik, nii et Eesti laewa- asj andu ses, nii wäikene-suur kui ta üleüldse on, Pärnu ühes Orajõe ja Heinastega kaunis tähtsat osa edendab.
Kalapüük Pärnu lahes on paljudele elukutseks. Niihästi Ülejõe ja Wana-Pärnu, kui ka Mereküla ja Rotiküla mehed on agarad kalapüüdjad. Kahjuks läheb saagi puhtast-kasust lõwiosa kõiksugu ülesostjate kaukasse, kuna mehed ennast ei suuda ega suuda niikaugele korraldada, et kalade wäljasaatmist ja konserwerimist seltsi pääle ühiselt toimetada. Palju kahju kalandusele teeb ka ,,Waldhofi" solgiwesi, mis noort kalasugu häwitab ja kalameeste wõrkusid meres kümnete werstade taha määndab. — Nii elutseb kalapüüdja rahwas kehwapoolselt. Räägitakse, et ka
„wanakibedal“ sääljuures omajagu süüdi olla.
Niipalju wõiks linnawaatelt Pärnu töö ja tegewuse kohta ütelda, millest selgub, et Pärnu ikka natukene mitmekesisem on, kui mõni suur kalameeste küla, millena Eesti riigiwolinik teda omal ajal awalikult karakteriseris.
Rattal lagedaid ranna liiwajoonesid mööda, läbi loikude — wälja, kaugemale, Reiu rand.
looduse üksildusesse! Tuule tuhin sulab laenete ühetasase salaliku kahisemisega kokku
ühiseks sümfoniaks. Toredust siin ei ole: madal liiwarinnak männisalkadega kaetud, piirikene rohelist heinamaad, wesine rannawiir ja siis lai merelaht, mille pinnal päikesehelk wirwendab.
Edasipoole tõuseb liiwarinnak, mida kõrge, sirge männimets katab, kuna all mererand rohelise soo-mülkana esineb, tihedalt kiwipankadega üle külwatud. Kaugel ees paistawad Pärnu tornid ja
„Waldhofi“ korstnad, mille kohal tihedad suitsupilwed õhus heljuwad. Weel eemal ümbritseb merelahte silmapiiril sinikasmusta wiiruna kauge Tootsi Tõstamaa rand.
Pühapäewa õhtu looduses. Pärast päewatööd, pärast rahwarikast koosolekut: Audru oja kuidas hingad täie rinnaga rahu! Mitte sõnakõlks ei ole nimetus: „looduse tempel".
Seda rahu hingele, mida asjata inimeste kätega ehitatud templites otsid, seda leiad siin looduse süles, lahkel rohelisel ojakaldal.
Päike seisab madalal taewanõlwal, kuldne õhtupäike, mis kõike, wiimast kui lehekest, rohu- kõrrekest oma walgusega ülekallab. Waik seisawad puud, põõsad, waewalt üks lehekene liigub, waik peegliselge oja kõrgete roheliste kallaste wahel. Uks linnukene siristab üksikult põõsastikus.
Pärnu ümbrus põhjapoole asub tuiskliiwa pääl. Ei ole Jänesselja uulitsast Wäljasõit wäljawiiwa postmaantee parandamise pääle rõhku pandud — waew hobustele ja Jakobisse, inimestele. Lopsakad turbalademed paiguti. Linn kaob kaugusesse, ainult ,,Waldhofi“ suits, otsekui tulekahju kohal.
Nägus raudsild üle Sauga jõe, mis siin imeilusaid wäänusid teeb oma kõrgete kallaste wahel. Ümberringi lage, hästi hoitud maa, Halliku lähemale jõudes üksikud noored kasesalud.
Halliku rüütelkondline postijaam. Warsti hakkab Jakobi kiriku torn paistma. Wersta poolteist edasi seisab Uduwere küla Wene kirikuga. Postwanker peatab uue puumaja ees: Enge Põllumeeste seltsi oma.
Nägus puhas saal, pidulikult ehitud. Wäljas rahwapidu. Pärast saalis kõne, näitemäng ete.
Enge Põllumeeste selts on oma ümbruse seltskondlise elule selgrooks. Tema uluall on kaubatarwitajate ühisuse pood, ta annab ruumi Jakobi hariduse seltsile, siinsamas töötab ka wärske laenu- ja hoiu-ühisus. Ajuti oli selts Põhja-Liiwimaa Põllumeeste seltside Kesktoimekonna asja
ajajaks. Jätkuks ka edasi jõudu tööle !
Tagasisõit läbi kõleda öötuule, looritatud kuuwalgel. Tuul tõusis lõõtsudes SW poolt, üsna mõnus, kui linna-tuled sädemetereana kaugel silmapiiril paistma hakkasiwad ja kui wiimaks majade warju jõudsime.
Meie uhke „suursild“ jällegi wäikselt weeuputuses. Kuuwalgel särab sillalt ülelaenetaw wesi, nii et hobuseid hädaga sai sundida üle sõitma. Kangemate lõunatormidega wajub teinekord üsna põhja, nii kui seda mullu suwel sündis. Ja selle sillaloksiga ajab meie linnawalitsus üsna lõbusat äri: peame selle eest weel kallist raha maksma, et meil ülesõit jõest nii wilets.
Omajagu wärskust, südidust ja laiemat ettekawatsust meie Saksa linna- Linna
walitsuse tegelastel ei puudu. omawalitsus.
Linna terwisehoiu-olude korraldamiseks on mõndagi ära tehtud, niikui eespool kuulsime.
Linnal on, edasi, oma raamatukogu lugemisetoaga, suur, korralik koosolekute saal, elektrijaam, terwe
rida wõrdlemisi häid alguskoolisid, linnakool ja tütarlaste-gümnasium toredas majas, mille juures ka linna turnisaal seisab. Nende ettewõtete hinge, linnapääd Brackmanni, peetakse õigusega üheks silmapaistwamaks omawalitsuse tegelaseks Baltimaal, nii et teda Põhja-Liiwimaa linnade esitajaks riigiwolikogusse sakste poolt waliti. Kahjuks näitas ta nimetatud ametis liig wähe iseseiswust üles, kõigiti aadeli „sõnakuuleliku teenrina" esinedes.
Meeldiwal wälimusel on oma suured ja sügawad warjuküljed: Saksa mehed linnavalitsuses on weel agaramad oma kitsamaid seisuse ja erakasusid üleüldsuse kulul tagaajama.
Supeluse uulits. J- Jannsen i[ üleswõte-
Kuidas mõõdetakse siin päris näotult kahesuguse mõõduga eestlastele ja sakslastele! Eesti ärimeestele, maaomanikkudele pandakse pöidlakruwid peenelt külge, küll maksude asjus, küll ehituse- kommisjonis, küll linnaplatside omandamises, küll äri-ettewõtetes: kui mitte muud, siis pandakse Eesti mehed kõigepiinlikumate wormiliste nõuetega kammitsasse — faktisid on laialt. *) Oma mees
tele sellewastu antakse ametid ja accidenziad ja konfessionid, linna majad ja mõisad kas wõi pool
muidu kätte. — Suurepäraline on ka linnawalitsuse wastutulek „Waldhof’ile“. Mitte ainult, et linna-
*) Ma mõtlen siin nimelt eestlasi, mitte ,,kadakaid". Wiimaste wastu oldakse wõrdlemisi lahke, põhjusmötte järel: „üks käsi peseb teist". On saksad ju nimelt kadakale armust linnawalitsuse pukil.
walitsus mingisuguseid sammusid selleks ei tee, et linna „Waldhofi“ suitsu ja solgiwee-uputuse wastu seaduse teel kaitsta, niikui see tema wastuwaidlemata õigus ja kohus oleks, tema mängib wõileiwa eest „Waldhof’ile“ suured maatükid linna rabadest kätte, tema annab „Waldhofile“ eesõiguse linna
maid tulewikus laialt omandada, kui neile teisi tahtjaid peaks ilmuma. Niiwiisi pandakse terwe Pärnu ja ümbruse edenemine tööstuseasutuste poolest „Waldhofi" kasuks kammitsasse! — Kurjad keeled teawad rääkida, et linnawalitsuse mehed selle eest jälle „Waldhofi“ puhtakasude juures isik
likult interesseritud olla. Wäga kahju, kui see nii peaks olema!
Siis see skandal selle õnnetu nahksillaga, mida siin „suureks sillaks" ülistatakse. Ei saa ega saa meie jõuukas linn niikaugele, et Pärnu jõele kindel sild pääle ehitatakse. Kõige naeru- wäärilisem lugu on selle wana silla-loksi väljarentimine, kus siis tölnerid ülesõitjatelt kopikuid kur- nawad (5—15 kop. läheb see lõbu maksma): auuwääriline mälestus — XV. aastasajast . . .
Tore õhtu, kui wiimane wiirukene merd ,,Waldhofi" taga silmist kaob. Pärnust Läänetaewas tumehall pilw, otsekui müür, selle all meri särawas hõbewirwes. Tartusse.
Liiw, tuiskaw* liiw Pärnu ümbruses. Liiwast on siin aga kulda leitud, nii jõudsalt on Pärnu edenenud.
Meie kitsarööpaline : lugemata on anekdotide arw tema kohta, suuremalt osalt küll äratee
nitud. Halb ja kallis on sõit ja kraamiwedu, lohakad, näotud waksalid. Ja see puust kõrge raud
teesild üle Reiu jõe: ma saan selle saksa hirmust aru, kes kunagi Pärnust ei usaldanud rongile tulla, waid alles Waskräämalt, kus see ominösline sild juba seljataga. — Ei wõi aga ka liig palju aktsiaseltsilt nõuda: dividendid olla liig kehwad, nii nulli ümber. — Meeldiw on raudteeamet
nikude wiisakas ümberkäimine publikumiga. Nii kui kodused on siin olud, kroonuraudteede külma formalismusega wõrreldes.
Surju jaam — weduri laternad pandakse põlema. Kilingi. Need lõpmata pikad peatused. — Mõisaküla: Eesti alew Läti piiril. Wedurit täidetakse weega. Seda tarwis weel kord enne Walka teha, Pikksaare jaamas.
Ähkides, puhkides oleme wiimaks Walka jõudnud. Määratu lai rööbaste wõrk, pikad wagunite- read rööbastel seismas, päris suurelinna laadi. Walk edeneb.
Wiimase paarikümne aasta jooksul on ta Eesti linnaks saanud: ainukene linn meie kodu
maal, millel traditsionid puuduwad, nimelt traditsioniline kadaklus — taim, mis meie Pärnus nii lopsakaid juuri ajab. Ei ole ime, seltskond on uus — kolonistid Läti piiril. Kolonistid on aga ikka ettewõtlik, arukas element. Nii on siis meie „wäikesed mehed" siin wisalt ja järjekindlalt ennast üles upitanud ja esimesena Saksa hegemonia nõiaringist läbi murdnud. Missugune wahe nende ja meie kodanlaste wahel, kes alles kadakapõõsa all uinuwad ja sellega üsna rahul on, kui saksad, Jumalast seatud ülemusena, nende üle walitsewad.
Sangaste — Puka. Mürinal tormab rong läbi ööpimeduse. Wägewad suitsupilwed tiheda sädemetuisuga keerlewad pääkohal, winge tuul lõikab wastu silmi. On ikka teine hoog sees, kui
kitsarööpalisel. — Elwa — Noo. Warsti hakkawad ka Tartu tuled pimedusest wastu helkima, ja lõõtsutades peatab raudruun kodulinna jaamaesisel.
Oma elanikkude kokkuseade poolest peaks Pärnu süda Eesti linn olema. Pärnu Eesti (wähemalt 5/s linnarahwast on eestlased). Kuid oma rahwusliku iseteadwuse seltskond, poolest oleme alles wäetid. Selle tõttu on siis ka Pärnu üks tähtsamatest kadakluse kõrgetest kantsidest Baltimaal. Köögi-saksakeel on siin ikka weel kõrge auu sees, puhas Eesti keel sellewastu
Paju puiestee ranna ääres. J. Jannsen’i üleswõte.
põlatud. Iseäranis wanem põlw on hirmus ja auukartuses sakste wastu üles kaswanud ja ei suuda ennast kuidagi, isegi jõukaks ja iseseiswaks saades, sakste mõju alt wabastada, porsib hädaga oma kodukootud „peenemat“ keelt ja on õnnelik, kui saks temale lahket nägu näitab. Orjaweri . . . Weel hullemini, kui keele-katk, on Balti wanameelne mõtlemisewiis meile külgehakanud. Meie jõukam kodanlane tunneb ennast taewakõrguselt „bauerist ja „proletarlasest üle olewat ja ei igatse midagi nii wäga, kui sakstega ühel õrrel istuda. Sääljuures ei ole meie wärsketel tõusikutel Saksa seltskonna sisemistest kultura-wäärtustest mitte aimugi, waid püütakse wälimistes asjades, nii- kui riided, wäline ..ülesastumine", elukorterite sissesead jne. saksu koperida.
Kui linnawalimiste wõitlustel eestlased kaks korda sakstel alla on jäänud, siis ei tule see mitte sakste suurest ülekaalust — süda-saksu on meil hoopis wähe — ei ka mitte n. n. „wäikeste meeste", woorimeeste, õllepoodnikkude jne. äralangemisest, niikui seda wiimase kaotuse järele püüti seletada, waid eestkätt meie jõukama kodanluse wõimetusest. See wiimane element muretses sakstele wõidu. Ei usaldata iseennast, „oma mehi", kardetakse sakstelt weel kangemat ärilist pigistamist, wiimases joones waadatakse ikkagi sakste kui loomuliku ülemuse pääle, kellega tingimata tarwis hääd wahekorda alal hoida. Sääljuures ei märgatagi, kui wiisaka halvakspanemisega saksad meie Eesti kodanlasi oma tööriistaks tarwitawad . . .
Selgroogu, selgroogu on meie kodanlustele hädasti tarwis, rohkem tüsedat, talupoja
likku uhkust ja rahulikku iseteadwust! Sisemise kulturaelule peame kaswama, hingeliselt peene- nema, mitte wäliste kulturahelbetega kelkides kõrgilt oma ümbruse pääle alla waatama. Mitte wärske saterkuub ja suur rahakott ei määra inimese tõsist wäärtust ära, waid see, mis tema „pääs ja põues"
on olemas.
Ja meie ,,pahempoolsed" ringkonnad, „Waldhofi" töölistewägi ja nende ligidalseisjad ? Oleme säältpoolt harjunud käremeelseid hoopsõnu kuulma, ennewanast wäga meeldis meestele kisa ja jalgadega trampimise teel, kui mitte mujal, siis Kooliseltsi koosolekutel, oma programmile soowi- tud kaaluwust muretseda. Kaugemale sellest, wõrdlemisi ilmsüüta, lõbust meie pahempoolsed palju ei ole jõudnud, kahjuks! Ei ole suudetud „Waldhofi" juhatuselt isegi kõige primitiwlisemaid parandusi wälja nõuda, mis mujal korraldatud wabrikutes ammugi on maksmas, nagu hinnata arstiabi oma haigemajas ja rohud töölistele ja nende perekondadele, hinnata kooliharidus lastele jne., parematest palgatingimistest, kinnitusest wanaduse ja pikema haiguse kordadel hoopis rääkimata. Ei ole Pärnus mitte ühteainust ametiühisust . . . Sellepoolest on meie tööstuse-linn kaugele isegi wäike- kodanlisest koolidelinnast Tartust mahajäänud.
Wähem käredaid sõnu ja rohkem organiseriwat tööjõudu soowiksime pahempoolsetele, kõigepäält aga arukaid, kaineid, agaraid juhtisid oma keskelt.
Meie keskerakond ja selle eesotsas seisew wäikearwuline kodanline intelligents on jõudu
mööda Pärnu Eesti w ai ml ise elu õhutajaks püüdnud olla. Wististi on sellel ringkonnal awalikus elus oma tähtis osa edendada, tasakaalu ja sidet luues ja alal hoides jõukama kodanluse ja pahem
poolsete ringkondade wahel, asjata terawusi ühel kui teisel pool siludes, kõiki koguda püüdes rah- wuslise kulturatöö lipu alla, seda äratundmist kaswatades, et alles ühendus meid tugewaks teha suudab.
Muidugi ei ole lootust, et nende püüete tagajärjel kuidagi klassiwahed wäheneksiwad. Wististi läheb otse selle wastu, ühes üksikute seltskonnakihtide väljaarenemisega, ka klasside wahe meil weelgi terawamaks. Kõige selle juures ei tohi meie aga mitte täiesti silmist kaotada seda, mis meil, kui eestlastel, ühist on, oma rahwusliste kulturapüüete poolest. Niisugused asutused, kui emakeelne keskkool, Eesti rahwateater ei suuda mitte muidu ära elada ja edeneda, kui et kõik kohalikud Eesti ringkonnad nende kandmiseks, kaitsmiseks ühinewad. Niisamuti ei wõi meil ka mingit lootust
oma põliste wastaste — wanameelsete sakste — ikke alt pääseda, neid linnavalimistel, riigiwoli- koguwalimistel lüüa, kui meie mitte, kui üks mees, ei ühine.
Muidugi on see programm ikka alles tulewiku unistus, wahekord üksikute ringkondade wahel on praegu endist wiisi põnew. Ajutiselt on tarwis olnud enesel waenuliselt üles astuda üksikute isi
kute, wäiksemate gruppede wastu, kes meie seltskonna ühendamise püüetele — laiemal alusel — wisalt wastu seisawad ja meie suuremaid kultura-ettewõtteid, nagu rahwateatri rajamine, oma kitsama kildkonna-huwide kohaselt püüawad monopoliserida.
Küllap aeg ja olud meestele peagi ära näitawad, et nende eraldamise püüded — liiwa pääle on rajatud.
Kui keskerakonna funktionisid piltlikult karakteriserida, siis oleks see otsekui elektri-traat, mis kahte wastas-battereid kokku liites elustawa elektriwoolu kandjaks saab. Muidugi nõuab see funktsion keskerakonna meestelt palju takti, kainet ülewaadet ja lõpmata püsiwust. Kas seisawad meie mehed selle tähtsa ja tarwiliku ülesande kõrgusel ?
Ilus suwehommik. Oleme moolide wahelt wälja jõudnud, naeratab Wäljasõit
Kihnu caavrlA
meile paremat kätt wastu walge, kõrge Doberani rand, Audru all, üks ilusa
matest kohtadest Pärnu ümbruses, edasi paistab laia wiiruna Pootsi-Tõstamaa rand. Pahemat kätt kaob Ula-Tahkurand ikka enam sinetawasse kaugusesse.
Hele päikesewirwe siledal merepinnal, siin - sääl wilguwad walged purjed. Pärnu tornid kaowad ikka enam silmist, ainult „Waldhofi<< suitsupilwed hõljuwad kõrgel taewa all.
Paremat kätt ees tõuseb madal Manaja saar nähtawale, kus pikksilm ühe üksiku talu ja paar heinaküüni seletab. Lage maa, ei metsa, wõsa kusagil. Pahemat kätt jõuab Sorgu saar oma üksiku tuletorniga ikka lähemale; eemal, otse ees, hakkab Kihnu halli udujoonena silmaringil paistma. Paar purjelaewa hoiawad oma kurssi ka Kihnu pääle. Warsti seletab pikksilm üksikuid asju : sinetaw mets kerkib ikka selgemalt silma ette, Kihnu lõunatipul sirge tuletorn. Selle lähe
duses ja ka mujal ranna ääres seisab purjelaewu hulgana ankrus. Rand kihab rahwakesest, paa
did sõidawad meile wastu ja peagi on meil õnn Kihnu taatisid, poisikesi oma walgetes, musta- kirjaga läbikoetud willastes kampsonites laewa lähedal näha. Laew ligineb ettewaatlikul sõidul rannale, loodiga mõõdetakse ühtesoodu wee sügawust. Pea lastakse ankur alla ja publikum peab paatides randa sõitma.
Wastas Kihnu naesed, noorikud, lapsed, otsekui kirju kanakari, wõõraid saksu uudishimuli- likult wahtides. Triibulised mitmewärwilised seelikud, walged särgid ja tanud, kirjud — ülikirjud pää- rätikud — see kõik pakub kangesti elawa pildi, mida naeste, laste priske-päewatanud näojume üsna meeldiwaks teeb.
Weel üks pilk tagasi sinetawa mere pääle, kus meie laew eemal oma musta suitsu taewa alla saadab, siis edasi läbi liiwa palawal päikesepaistel „sisemaale“. Pea oleme kuiwa männimetsa all, kust tee pikku saart läbi läheb. Eespool Wene kirik kirikuaiaga ja koolimaja. Pääle lühikest puhkeaega algab reis saare lõunatippu, tuletorni poole.
Madal maaselg pikku saart, õredate männi-tukkadega kaetud, mõlemil pool madal kadastik, üksikud põllulapid, toredad noore lepa-, sarapuu-wõsaga täidetud heinamaad, kuna mõlemil pool eemal meri wastu sinab. Suur sarnadus Saaremaa loodusega. Juba paistab ka teiste majade üle sihwakas tuletorn ehk paak.
Saime paagiülemale ennast esitelenud, nimed wõõrasteraamatusse kirjutanud, sügawa puur- kaewu toredat külma wett maitsnud, läksime torni. Raud, ainult raud seest ja wäljast. Wägew, kõrge raudwõll keset torni püsti, selle ümber rauast keerd-trepp 130 astmega, raudsemas wäike-
Sindi kalewiwabrik. J. Jannsen’i üleswõte.
sed, ümargused laewaaknad. Ülewal tuleruumis laseme paagimehel enesele „tulewärki“ näidata, suur kellamehanismus, mis lampi pikkamööda ringi keerab, nii et merele walge „wilktuli“ wälja paistab. Suur kogu klaasprismasid kolmetahulise petroleumi lambi ümber peawad selle walgust hästi suurelt ja selgelt wilkuda laskma.
Nüüd wälja torni-rõdule.
Kuigi see mitte esimene kord ei ole tuletornis wiibida, siisgi jääd loodusepildi suuruse ja ilu ees auukartuses seisatama: lai merelagendik, nii „sügawselge“ sinine, kaugel silmapiiril läikiwa wiiru läbi põhjatust õhumerest lahutatud.
Teisel pool all sügawal saar kui peopesa pääl: kuiw kadakanõmm, karjamaa; hall majade- kogu rannal — Rootsiküla. NO pool kaugel tõuseb silmaringilt ,,Waldhofi" suits, õhtuti selge ilmaga seletada teraw silm ka Pärnu tulesid, mõnikord harwa paista ka Ruhnu saar ära. Sorgu saar paagiga, madal Pootsi-Tõstamaa rand on eemal selgesti näha — muidu oldakse siin maa
ilmast lahus, otsekui „JumaIa selja taga". Soowiksid isegi ajuti siia merenurka ilmakära eest war- jule tulla ja wististi oleks hää eluõhtut niisuguses sügawas waikuses mööda saata. Siin kõrgel õhumeres hing kas pilguksgi wabaneb elu wäikestest eri-huwikestest. Kuid pilguks ainult — all
ilm nõuab oma.
Karastaw suplemine kristall-selges meres. Lahtiste silmadega wee alla kastes näed mere
põhja oma fantastiliste kiwistuste ja wesitaimedega — ise maailm, täis intimlist ilu.
Warsti oleme „Rootsikülas". Rahwas — pikad, sirged kujud — näitab oma wälimuses mitmeti Germani tõuu märkisid, tuletab wäga Kihelkonna ja Sõrwe rahwast Saaremaal meelde, keda ka õigusega Rootsi tõugu arwatakse olewat. Taluhooned, igapäewased ja alandlikud wäljast- poolt, paistawad seest üsna puhtad, korralikud: wärwitud põrandad, walgekslubjatud seinad — haruldane asi meie suuremaa taludega wõrreldes. Ainult aknaid peaaegu sugugi ei awata — õhk umbne. Näha on, et meestesugu wõõrsil käies ka midagi näinud ja õppinud on.
Meresõitjad on kihnulased wiimase meheni. Tuhandehingelisel elanikkudekogul on oma terwe laewastik — üle 40 rannasõidu purjelaewa ja tükki 2—3 kaugesõidu kolmemastilist. Tee
nistust annab kiwiwedu Saaremaalt Pärnu, Riiga, Tallinna j. m. Kaebatakse aga, et teenistusest suur — kui mitte suurem — osa kangema märjukese pääle ärakulub. See takistab märksa rah
wast haljale oksale saamast. Päälegi on kihnulastel, kui kroonuwalla inimestel, muidu üsna lahedad elutingimised. — Kõrwalist teenistust pakuwad põlluharimine, kalapüük, talwel hülgejaht.
Läbikäimine suuremaaga on üsna elaw. Ainult kewadel ja sügisel oldakse mõnikord pik
kade nädalate kaupa muust maailmast täiesti lahutatud.
Waimuhariduse poolest ei paista Kihnu mitte liig taga olewat. Juba rändamine mere
teedel aitab oma jagu silmi selgitada. Wähe wenestamise waapa tunnukse siin ja sääl, wähemalt kõnekäänakutes: „kas teie kotsitate õlut", „laps, ütle trastu". Rahwas on kõik, pääle mõne
üksiku, Wene usku, kirikuskäimine olla üsna moodis.
Tagasiminekul heitsin pilgu surnuaiale. Kaugelt paistis see lokkawas, helepunases õie
ehtes : loodus on siia, kõdunemise kohale, nii ohtralt uut elu külwanud!
Päris rinnu tööta ennast punasest õitemerest läbi, tüsedad männad sünnitawad siin loomu
liku metsatuka. Madalad, kokkuwajunud, mahatallatud, rohtunud, punalillede alla kaduwad kalmu
künkad, kõdunenud, lagunenud, wiltu-wajunud puuristid, enamiste puuduwad needgi: meremeeste surnuaed, rahuaed sõna tõsises mõttes, kus inimesekäsi mälestusi kadunutest enam ei tihka alal hoida, neid rahuga teenitud unustusehõlma laseb wajuda, ja loodus, lahke emalik loodus lao
tab armulikult oma lokkawa lillewaiba kõige kaduwa üle. S. T.
Nõlwal nõksub mõttes wana weski
Üle raugewa päewa waikse tragödia langeb püha saladus — öö sameti-must, Lõpnud elu üürike korduw komödia keset aja tarduwat sügawust.
Eha tondid — warjude wirwemängil — suplewad eeteri lõpmata laenetes.
Mõõnawa mere liikuwal wetesängil midagi kui kaduw kiljates . . .
. . . Nagu parmud — mõtted. Igatsuse walu Kutsuks sind kui koju teele keski.
Näeks kui üle wõsa: see on isatalu, nõlwal nõksub mõttes wana weski.
Hugo Raudsepp,
Läbi mühawa metsatee, üle nõmme ja palu Lõunas meri ja liiwalee.
Põhjas talu ja — t Wingerdab maona mererand
sihita silmapiirel.
Pilwe rüngas. Kuu kahwatan’d kustub kumata kiirel . . .
Kust ma tulen?--- Kuhu ma lä’en ? . . Laened peksawad wahtu.
Ja kui ma waikides seisma jään, siis . . . siis ei ole millestgi kahju.
Hugo Raudsepp,
Ka laulupidu.
Kuuldud mälestuste järele jutustanud E. Aspe.
Ii wanal hääl ajal, mil Pärnu linn alles wäikselt, waikselt ja kaitstult oma wallide wahel elutses, nagu hää lapsuke hällis.
Weel kawatsesiwad ja walitsesiwad auuwäärt raeherrad ja „raesugulased“ täies rahus ega osanud undgi näha neist aegadest, millal alandlik maarahwas, keda sellel ajajärgul ainult asja õiendamiseks odameeste walwul olewate linna- wärawate kaudu sisse lasti, päris lausa ja laialt linna elama asusiwad ja oma osa püüdma hakkasiwad poja
poegade kaudu koguni kõigest kauasest herrasrahwa käes
olemise läbi pühendatud linna walitsuse tööst ja teost.
Oli alles ainult mõni üksik orjarahwa liige herraste teenijana linna elama saanud, ehk iseäralise mõjusa eestkostmise waral mõne käsitöölise õpilaseks juhtunud. Sest ka selles seisuses pidasiwad „zunftid“ oma õhukorra piinlikult puhta.
Wäljaspool wallisid aga oli õhk wabam.
Iseäranis jõepool küljes, kuhu wallide ja Pärnu jõe nahksilla wahele rohkesti ruumi oli jäetud. Olla sellepärast nii awaraks jäetud, et Pärnu jõgi wahel kewadises suurewee hoos ja ulakuses linna sisse tikkunud ja ükskord tõestegi linna ära oleks uputanud, kui targad raeherrad hädaohtu aimates mitte wesiwärawat — sõnnikuga kinni matta ei oleks lasknud.
Teine pool jõge, praegusel Ülejõe alewil, laiutasiwad siis alles talumeeste kehwad ja Sauga mõisa rammusad wiljapõllud, kuna „kaskede aluse" ääredel juba alewitaolised korstnatega majad tekkima hakkasiwad, ja majade tagust kalameeste külaks nimetati.
Kalameeste lastele aga oliwad helded linnaisad kooli asutanud, ja mehe koolmeistriks kutsunud, keda terwe Eesti kui ühte oma esimestest äratajatest ja kirjameestest auustab. *)
Lihtne puumaja, mis weel praegugi nüüd uuendatud puiestee ääres seisab, ja sellel ajal üle teiste nägus oli, sai peagi ümberkaudsete ärksamate elanikkude tähtsamaks kogumise paigaks, milles mitte üksi lapsed õpetust ei saanud, waid ka noored mehed ja neiud laulmas käisiwad, ja wanemad inimesed päältkuulama ja lahke koolmeistriga lõbusat juttu puhuma tuliwad. Iseäralise hoolega harjutati laulu, ja koor oli nii tubli, et ta mitte ainult iseenesele lõbuks ei laulnud, waid ka kirikus ja surnuaial, sest selleaegsed kooliõpetajad pidiwad tihti ka kirikuõpetaja kohuseid täitma.
*) J. W. Jannsen. Albumi toimetus
hffii
llföj 1
nK 1
R t.
Üks neist kohtadest, kus mõnikord ilusatel suwe pühapäewa hommikutel kirikusse tõttawa rahwagi meeli lauluga ülendati, oli jõe pool küljes olew wesiwäraw, millest enam jälgegi järel ei ole ja mille ühel küljel nüüd J. kontori punane kiwiait lasub.
Sedasama laadi, nagu weel alles olew Tallinna-wäraw, seisnud ta rohelise walli wahel.
Kummagilt poolt küljest wiinud trepid üles wärawa laele, ja sääl, lae-ääre „kaaderwärgi“
taga, olnud imeilus seista ja laulda, nagu üks lauljatest omal ajal tõendas.
Wallide harjal aga jalutanud nooremad saksad eestlaste laulu kuulatades, kuna seespool wärawat „oopwahi“ sammaskäigu all wanemad herrased pinkidel istudes jalgu puhanud ja mööda woolawaid kirikulisi waadelnud.
Pärnu linna suurte sakste seas leidunud sellel ajal üks, kellest kurjad keeled kuulutanud, et ta esiwanemad musta Eesti kuube kandnud, ja ta isegi nooremas põlwes ainult waewalist saksa- keelt porssinud, ja nõela ja kääridega omale ülespidamist teeninud.
Hiljem aga olnud tal õnn Peeterburisse ja koguni parematesse oludesse pääseda. Sääl meisterdanud ta keisri herra enesele ilma mõõdu wõtmata ja passimata nii paraja kuue, et ta selle tagajärjel korraga kuulsaks ja rikkaks saanud. Mõne aja pärast aga pöörnud ta siisgi jälle Pärnusse tagasi, heitnud rätsepa ameti nurka, asutanud aurusaeweski, esimese Pärnu ja esitanud päris puhast werd saksa.
Kuna aga, nagu tuttaw, sarnased hiljuti saanud saksad alati weel toredamalt ja terawamalt oma mahasalatud sugurahwaga ümberkäiwad, kui wanad põlised, siis sattunud seegi herra ülitihti oma lihtsama ümbrusega wastolusse, muude seas ka ülejõe rahvakooliõpetajaga, kes wist liig hästi ta elulugu tundes mitte küllalt ta suurtsugusust ei kumardanud.
Oli õige ilus suwe pühapäewa hommik, ja „jaarmargi“ aeg, mida sellel ajal weel linna sees ärapeeti ja mis Pärnu ümbrusele alati rohkeks linna-sõiduks asja annab.
Pääle kaupmeeste oma kirju kraamiga, oliwad ka wõõramaa loomade näitajad, köietantsijad ja igasugused kometitegijad linnas.
Ammu enne juba oliwad teadaandmised «kõrgetele mõisnikkudele ja kõrgeauulisele linna ja maarahwale" kõigi linnas leiduwate uudiste üle wäljapandud, ja sõitsiwad siis ka wara- hommikust saadik suurtsugu rahwa tõllad mürinal üle silla, wesiwärawast läbi linna, kuna talurahwa kägisewad puuwankrid eespool silda olewas kõrtsihoowis ruumi leidsiwad, ja sõitjad jalgsi üle silla läksiwad.
Sest jalamees sai rahata üle silla, kuna hobusekondi ja wankri eest, nagu tänapäewgi, raha peab ohwerdama. Sukki ja kingugi ei usaldanud talu neiud ja noorikud enne jalga panna, kui sillast üle oldi, sest et see tihti pisut weealla niiskuma wajus.
Linna wärawa ees murul kaeti jalgu, kohendati pikka musta, punase nööriga ilustatud kuube, ehk lühikest kardadega kaetud peitsi ja kirjusid hõbe- ehk kuld-lindiga palistatud körtisid.
Noorikud seadsiwad kirjusiidised, pikkade lehwiwate paeltega kaunistatud kabjataolised
„pinnmütsid" otse pähe, neiud silusiwad oma lahtiselt õlade pääle langewaid juukseid, ja siis
sammuti pühalikult läbi wärawa, üle wäikese turuplatsi, mille päält alles hiljuti süütegijate nuhtluse- abinõu, hirmus kaak, ära oli koristatud, mööda kitsaid uulitsaid kirikusse.
See oli nii ammu juba sissejuurdunud kord ja järg. Sellel pühapäewal aga jäi rahwahulk uudishimuliselt linna wärawa ette peatama, ja ka wallipäälne kihas sakstest. Sest ülejõe kooli
õpetaja oli oma kooriga wärawa pääl aset wõtnud ja algas laulma.
Maakoht Riisalt — Torist. Päewapiltnik Kochi üleswõte.
Pühalikult ja pidulikult kõlas esimene waim kaugele üle jõe kuni mereni.
Siis tuli teine, ilmalik, rõõmsas marssitaktis,
ülik laul üle wäikse waikse linna ja kajas
mis nii kooril kui juhatajal eneselgi hästi näis meeldiwat ja ladusasti ettekanti.
Korraga aga hakkasiwad juhataja silmad, jalutavat sakste hulka valli pääl silmitsedes, iseäraliselt välkuma ja näis nagu tikuks mingi pahandav ettekujutus teda oma tegevuses eksitama.
35
