TARTU RIIKUKU ÜLIKOOLI TOIMETISED УЧЕНЫЕ ЗАПИСКИ
ТАРТУСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА
ALUSTATUD 1893. а. VIHIK 106 ВЫПУСК ОСНОВАНЫ В 1893 г.
T Ö I D K E H A K U L T U U R I " A L A L T ТРУДЫ ПО ФИЗИЧЕСКОЙ КУЛЬТУРЕ
I
I II f u i n i
T A R T U 1 9 6 1
T A R T U R I I K L I K U Ü L I K O O L I T O I M E T I S E D УЧЕНЫЕ ЗАПИСКИ
ТАРТУСКОГО ГОСУДАРСТВЕННОГО УНИВЕРСИТЕТА Alustatud 1893. а. VIHIK 106 ВЫПУСК Начаты в 1893 г.
T Ö I D К Е | Н А K U L T U U R I A L A L T ТРУДЫ ПО ФИЗИЧЕСКОЙ КУЛЬТУРЕ
1
TARTU 1961
Redaktsioonikolleegium:
H. Elken (toimetaja), F. Kudu, E. Mõtlik, E. Mäepalu, J. Unger ja A. Viru.
Редакционная коллегия:
А. Виру, Ф. Куду, Э. Мытлик, Э. Мяэпалу, Ю. Унгер, X. Элкен (редактор).
MUUSIKALISE SAATE MÕJUST VÕIMLEM1SHARJUTUSTE ÕPPIMISELE
E. Kudu ,
Kehalise kasvatuse ja spordi kateeder
Kehalises kasvatuses kasutatakse väga laialdaselt muusikat.
Muusika on kujunenud kehakultuuri pidustuste, paraadide ning võistluste vältimatuks osaks. Kuigi muusika kuulub oma ole
muselt kunstide valdkonda ning põhiliselt soodustab esteetiliste tunnete tekkimist, on meil andmeid ka tema mõjust inimese organismile üldse ja eriti kõrgemale närvitalitlusele. Eksperi
mentaalsete uurimiste põhjal on kindlaks tehtud, et muusika avaldab otsest mõju vereringele ja hingamisele ( B e h t e r e v [1], V a r d i š v i 1 i [ 2 ] , D о g i e 1 [ 4 ] , M e n t z [ 5 ] , T a r c h a n o f f [ 6 ] . Kehalise kasvatuse seisukohast on oluline muusika nn. lii
kumist aktiviseeriv omadus. Muusika ja liigutuste vastastikuse seose uurimine näitab, et on mõningaid seaduspärasusi, millest o l e n e b n e n d e v a s t a s t i k u n e s õ l t u v u s ( K w a š n i k o w a [ 7 ] , B o d e [ 8 ] , F r i e d r i c h [ 9 ] ) .
Eriline koht on muusikal võimlemises. Harjutuste soorita
mine kunstilises võimlemises ning sportliku võimlemise vaba- harjutused on ette nähtud muusika saatel. Saade pole siin mitte ainult harjutustele fooniks ja emotsionaalsuse tõstmise vahen
diks, vaid harjutused peavad olema orgaaniliselt muusikaga seotud. Liigutuste sarjad peavad algama ja lõppema koos muu
sikaliste lausetega, kusjuures liigutuste dünaamika, rütm, ilme
kus jne. peavad vastama muusika väljendusviisidele. Selline tihe side eeldab liigutusvilumuste kujunemise protsessis pide
vat muusika kasutamist. Küsitluste teel juhtivatelt NSV Liidu kunstilise ja sportliku võimlemise treeneritelt saadud ankeedi- andmetest selgub, et arvamused muusikalise saate rakendamise meetodist harjutuste õppimisel ei ühti.
Suur osa kunstilise võimlemise treenereid alustab harju
tuste õpetamist otsekohe koos muusikaga, õpetades nii üksi
kuid tehnilisi elemente kui ka harjutussarju seoses muusikaga (Siškarjova, Lissitsian, Sobinova, Semjonova jt.). Treener Sila- jeva märgib oma kogemuste põhjal, et harjutuste õpetamine
algul ilma saateta pole otstarbekohane, sest hiljem juba tervik
likult selgeks õpitud harjutustele muusika juurdetoomine tekitab harjutajates segadust, mistõttu ei osata õpitud harjutusi enam koos muusikaga sooritada. Moskva Tööjõureservide Spordi
ühingu «Krõlja Sovetov» pianist Barševskaja peab vajalikuks õpetada harjutusi algusest peale koos muusikalise saatega, et harjutaja omandaks kohe alguses harjutuse õige tempo ja rütmi. Õppides koos saatega areneb muusikaline kuulmine ning õpilane harjub mõistma, kuidas on vaja harjutusi soori
tada n.-ö. muusikasse. Nii saade kui ka liigutused olgu algul lihtsamad, et õpilane suudaks nendesse sisse elada. Ka koordi
natsioonilt keeruliste harjutuste puhul, kus enamik treenereid õpetamise algusetapil ei rakenda muusikat, peab Barševskaja vajalikuks õpetamist koos muusikaga. See oleks täiesti võima
lik, kui peetaks silmas järkjärgulisuse ja jõukohasuse printsiipi.
Et saavutada harjutuste õppimisel kiiremini õiget tempot ja rütmi, õpivad treener Lissitsiani (pianist Barševskaja) õpila
sed sageli ka akrobaatika elemente koos muusikalise saatega.
Suur osa treenereid õpetab siiski üksikuid tehnilisi elemente ilma saateta, kasutades muusikat alles seostatud sarjade õpe
tamisel (Ukran, Bogomolov, Markova, Oblõgina jt.). Moskva Stalini-nimelise Kehakultuuri Instituudi dotsent Ukran põhjen
dab muusikalise saate mittekasutamist harjutuste õpetamise esimesel etapil sellega, et muusika kui lisaärritaja võib häirida tähelepanu kontsentratsiooni õpitavale.
Paljud treenerid (Oblõgina, Reinsons, Semjonova jt.) rõhu
tavad saatemuusika vajalikkust eriti algajate õpetamisel.
Eranditult kõik küsitletud olid seisukohal, et harjutused kinnistuvad koos muusikalise saatega õppides paremini kui õppi
des selleta.
Tekib küsimus, kas muusika rakendamise meetodil on üldse mingisugust osatähtsust harjutuste omandamise seisukohast.
Kas see avaldab mõju harjutuste omandamise kiirusele ja tehni
lisele täitmisele? Kas on oluline, millisel õppimise staadiumil rakendatakse muusikalist saadet, ning kuivõrd mõjustab saate
muusika rakendamise meetod harjutuste kinnistumist ja vareni õpitud harjutuste meenutamist?
Võtsime vaatluse alla kaks algajatest koosnevat võimlejate gruppi, kus ühes — M-grupis — toimus õppus muusikalise saa
tega, teises — J-grupis — ilma muusikalise saateta. Kumma
legi grupile õpetati vahendiga harjutuste tehnikat ning vaba- harjutuste üksikuid põhilisi elemente. Nende täitmist hindasid spordikohtunikud. Seejärel õpiti harjutusi täitma seostatult, harjutussarjadena. Üksikute elementide täitmise keskmised hin
ded olid J-grupil vabaharjutustes 8,31, vahendiga harjutus
tes 8,05, M-grupil vastavalt 7,93 ja 7,7. Elementide viimistlemist jätkati, seostati sarjaks ning hinnati tervikliku harjutussarja täitmist. J-grupp saavutas vabaharjutuste sarjas keskmiseks 4
hindeks 8,04 ja vahendiga harjutuste sarjas 8t54. M-grupi kesk
mised hinded olid vastavalt 8,08 ja 8,48. Mõlemaid harjutus- sarju viimistleti veel kuu aega ning hinnati uuesti. Hinded kuju
nesid järgmisteks: J-grupil vabaharjutuste sarja keskmine hinne 8,68, vahendiga harjutuste sarjas 8,98, M-grupil vasta
valt 9,08 ja 9,35.
Saatemuusika mõju harjutuste tehnika esialgsele omanda
misele püüti selgitada veel tsüklograafi abil. Valguspesi oma
vate kurikatega sooritasid vaatlusalused neli harjutust.
Saadud tsüklogramme võrreldes selgus, et J-grupi tsüklo- grammid olid üldiselt korrapärasemad M-grupi tsüklogrammi- dest.
Jälgides ajaliselt J- ja M-grupi juures harjutajatele tun
tud elementidest koosnevate harjutussarjade omandamise kii
rust, ilmnes selgesti muusika stimuleeriv mõju. M-grupp oman
das kõik sarjad keskmiselt 42% kiiremini. Analoogilised vaat lused viidi läbi veel kuues õppegrupis, kus spetsiaalselt ei tegeldud ühegi spordialaga ning kus osa liikmeist ei olnud kunagi võimelnud muusika saatel. Ka siin omandati harjutu
sed muusika saatel õppides 16% kiiremini.
Saatemuusika mõju harjutuste kinnistumisele ja meenuta
misele jälgiti neljas grupis. Õpetamise metoodika ja ajaline periood olid samad, välja arvatud muusika kasutamine. Esi
mene — A-grupp — õppis kogu aeg muusika saatel. Teine — B-grupp — harjutas ilma muusikalise saateta. Kolmas — C-grupp — õppis üksikuid elemente ilma muusikalise saateta, kuid sarjaks seostatud harjutused koos muusikalise saatega.
Neljas — D-grupp — õppis vahelduvalt, kord muusikalise saa
tega, kord ilma. Pärast seda, kui harjutused olid omandatud ja kohtunike poolt hinnatud, neid enam ei sooritatud. Kolm kuud kestnud vaheaja järel teostati kontrollkatsed selles, kuivõrd üks või teine grupp suutis meenutada antud harjutust. Kont
rollkatsed viidi läbi kõikidele grupi liikmetele üksikult, ilma et keegi oleks teadnud, mida neilt nõuti. Vaatlusalusele anti 30 sekundit aega harjutuse meenutamiseks, mille järel vaatlus
alune sooritas harjutuse ilma muusikalise saateta. Seejärel soo
ritas vaatlusalune harjutuse koos muusikaga, välja arvatud grupi liikmed, kes olid õppinud kogu aeg ilma muusikalise saa
teta. Hindamine toimus vastava punktidetabeli alusel. Harju
tuse täielik veatu meenutamine andis 4 punkti.
Kõige nõrgemaks osutus ilma muusikata sooritamisel varem kogu aeg muusika saatel õppinud grupp; saavutades keskmi
seks hindeks 0,95 p. Teiste keskmised hinded olid peaaegu võrd
sed: B-grupil 1,5 p., C-grupil 1,6 p., D-grupil 1,55 p. Sooritades samu harjutusi koos vastava muusikalise saatega, saavutati järgmised hinded: A-grupp 2,05 p., C-grupp 2,3 p. ja D-grupp 1,8 p. Seega ilmnes muusika abistav mõju harjutuste meenutamisele kõige enam nende juures, kes olid kogu aeg Õppi
nud koos muusikalise saatega (hinnete vahe 1,1 p.). Neil, kes õppisid vaheldumisi kord muusikaga, kord ilma, oli kesk
mine hinnete vahe 0,25 p. Grupp, kes õppis elemendid ilma muu
sikalise saateta ja seostatud harjutused muusika saatel, saavu
tas parima keskmise hinde nii ilma muusikata kui ka muusikaga sooritades, kusjuures avaldus siiski ka muusika abistav mõju harjutuste meenutamisele — hinnete vahe 0,7 p.
Edukaks õppetööks on oluline harjutajate subjektiivne suhtu
mine õpitavasse. Vaatlusalustele esitatud küsimuste vastustest selgub, et muusikaline saade loob tunnis teatava emotsionaal
suse, mis stimuleerib harjutusi sooritama suurema pingega.
Kuigi muusikalise saatega tunni tihedus ja seega ka koormus on suurem, on pärast tundi väsimus väiksem kui ilma muusika
lise saateta toimunud tunni järel. Muusika nagu ütleks ette, kuidas ja mida teha. Suurel määral sõltub innustav mõju pia
nisti meisterlikkusest. Hea pianist tekitab võimlejas tunde, et muusika elustab, ja nii ei tunta üldse täidetavate harjutuste raskust.
Küsitlused ja meie poolt teostatud vaatlused näitasid, et esi
algsel tehnika õppimisel, kus iga liigutuse detaili sooritamine nõuab tähelepanu täielikku kontsentreerimist, saatemuusika avaldab pigem negatiivset kui positiivset mõju. Juba tuntud ele
mentidest koosnevate harjutussarjade õppimisel muusika aga abistas, mis avaldus üha enam õppimise jätkudes. Eriti ilme
kalt avaldas muusika toetavat mõju pikemate kompositsioonide sooritamisel harjutuste järjekorra meelespidamisele. Tõenäoliselt on siin kujunenud muusika ja liigutuste omavaheline tingitud ref
lektoorne seos, milles muusika on harjutustele teatud määral tin
gitud ärritajaks, nende esilekutsujaks. Kindlalt omandatud, nn. automatiseerunud liigutuste sooritamine nõuab ajukoorelt minimaalset juhtimist, mistõttu avaneb muusika mõjuavaldu
sele kesknärvisüsteemi suhtes soodsam pind. Emotsionaalsuse tõus võimaldab harjutusi sooritada suurema sisemise pingega ning ökonoomsema energiakulutusega.
Vastava muusikapala kuulamine, millega oli seostatud õpi
tud harjutus, aitab kahtlemata meenutada antud harjutust.
Et aga harjutus on kõige tugevamini kinnistunud siis, kui teda edukalt sooritatakse mitmesugustes erinevates tingimustes, siis näib, et ei ole otstarbekohane õppida kogu aeg muusikalise saatega. Muusika, Olles väliseks stiimuliks, ütleb teatud mää
ral ette, millises järjekorras ja kuidas harjutust sooritada ning soodustab seega harjutuste mehaanilist täitmist. Näib, et ilma muusikalise saateta õppides harjutaja rakendab rohkem tahte
jõudu, omandab harjutused teadlikumalt ning seetõttu säilitab nad kauemaks ajaks.
, Kokkuvõttes võime öelda:
1. Muusika loob harjutajates emotsionaalse seisundi, mis võimaldab organismil taluda kergemini suuri koormusi.
6
2. Harjutuste õppimise algusetapil meie vaatlused ei või
maldanud täheldada muusika aktiivset osa. Mida kaugemale aga jõuti õppimisega, seda enam ilmnes muusika positiivne mõju.
3. Tehniliselt raskemate harjutuste õppimise algfaasis näib muusikaline saade segavat tähelepanu täielikku keskendumist õpitavale.
4. Muusika ilmselt stimuleerib harjutajatele tuntud elemen
tidest koosnevate sarjade õppimist, mille tulemusena grupid, kes õppisid harjutusi koos muusikalise saatega, omandasid har
jutused ajaliselt märksa kiiremini.
5. Meie vaatlused näitasid^ et kuigi muusika on harjutuste õppimisel aktiivseks faktoriks, siis kogu aeg muusika saatel õpitud harjutused kinnistuvad nõrgemini kui need, mis on õpi
tud nii saatega kui ka ilma.
6. Muusikalise saatega õpitud harjutuste meenutamisel omab muusika kindlasti abistavat iseloomu.
KIRJANDUS
1 . Б е х т е р е в В . M . В о п р о с ы , с в я з а н н ы е с л е ч е б н ы м и г и г и е н и ч е с к и м з н а чением музыки. Обозрение психиатрии, неврологии и экспериментальной психологии, 1, 2, 3, 4, 1916, lk. 105—124.
2 . В а р д и ш в и л и И . А . О к о р к о в о й р е г у л я ц и и с е р д е ч н о й д е я т е л ь н о с т и и дыхания при физических упражнениях и вопрос разминки в спорте.
Диссертация, Тбилиси, 1954.
3 . G u i b a u d , М . Р . L ' i n f l u e n c e d e l a m u s i q u e s u r l a c i r c u l a t i o n e t l a respiration. These pour le doctoral en medicine, Bordeaux 1898.
4 . D o g i e l , I . U b e r d e n E i n f l u s s d e r M u s i k a u f d e n B l u t k r e i s l a u f . A r c h i v fü r P h y s i o l o g i e , J a h r g a n g 1 8 8 0 , L e i p z i g 1 8 8 0 .
5 . M e n t z , P . D i e W i r k u n g a k u s t i s c h e r S i n n e s r e i z e a u f P u l s u n d A t h m u n g . Philosophische Studien, Jahrgang XI, Leipzig 1895.
6 . T a r c h a n o f f , I . I n f l u e n c e d e l a m u s i q u e s u r l ' h o m m e e t s u r l e s animaux. Atti Dell' XI Congresso Medico Internazionale. Roma, 29 Marzo — 5 Aprill 1894. Volume II, Fisiologia, Torino 1894.
7 . K w a š n i k o w a , Z . О . О w s p o l z a l e z n o s c i m u z y k i i r u c h u . K u l t u r a Fizyczana teorea i praktika, Nr. 3/1952, Styczen—Warszawa, lk. 166—175.
8 . B o d e , R . M u s i k u n d B e w e g u n g , F r a n k f u r t / M a i n 1 9 5 3 .
9 . F r i e d r i c h , R . Z u d e r W e c h s e l b e z i e h u n g z w i s c h e n M u s i k u n d B e wegung. Theorie und Praxis der Körperkultur, Nr. 11/1956, lk. 847—856.
Joon. 1. I harjutuse eeskujulikul täitmisel saadud tsüklogramm.
Joon. 2. Vaatlusaluse S. P.
tsüklogramm J-grupist.
Joon. 3. Vaatlusaluse M. L. tsüklo
gramm M-grupist.
8
Joon. 4. II narjutuse eeskuju
likul täitmisel saadud tsüklo
gramm.
Joon. 5. Vaatlusaluse L. T.
tsüklogramm J-grupist.
Joon. 6. Vaatlusaluse M. V.
tsüklogramm M-grupist.
Joon. 7. III harjutuse eeskujulikul täitmisel saadud tsüklogramm.
Joon. 8. Vaatlusaluse Т. T.
tsüklogramm J-grupist.
Joon. 9. Vaatlusaluse I. K. tsüklogramm M-grupist.
Joon. 10. IV harjutuse eeskujulikul täitmisel saadud tsüklogramm.
Joon. 11. Vaatlusaluse Т. T. tsük
logramm J-grupist.
Joon. 12. Vaatlusaluse V. R. tsüklogramm M-grupist.
О
влиянии
М У З Ы К А Л Ь Н О Г О С О П Р О В О Ж Д Е Н И Я Н А О Б Р А З О В А Н И Е Д В И Г А Т Е Л Ь Н Ы Х Н А В Ы К О В П Р ИГ И М Н А С Т И Ч Е С К И Х У П Р А Ж Н Е Н И Я Х
э. Куду
Кафедра физического воспитания и спорта Р е з ю м е
Выполнение упражнений в художественной гимнастике, а частью также в спортивной гимнастике, происходит в сопровож
дении музыки. При этом сами упражнения должны быть органи
чески связаны с музыкой. Такая тесная связь между музыкой и движениями предъявляет большие требования к применению му
зыки на уроках гимнастики. Опрос ведущих тренеров страны по художественной и спортивной гимнастике показал, что мнения
по вопросу использования музыкального сопровождения при обу
чении гимнастическим упражнениям расходятся.
Проведенные нами опыты показали, что применение музы
кального спровождения на уроках гимнастики является целе
сообразным. Музыка создает у учащихся эмоциональное состоя
ние, позволяющее легче переносить большие нагрузки.
На первоначальном этапе упражнений наши наблюдения не обнаружили активного воздействия музыки, но чем дольше про
должались упражнения, тем более проявлялось положительное влияние музыки.
При усвоении цепи упражнений, составленной из знакомых учащимся элементов, музыка оказывала явно стимилирующее влияние.
Наши наблюдения показали, что упражнения, усвоенные на первоначальном этапе без музыки, лучше закреплялись в па
мяти.
Усвоенные в сопровождении музыки упражнения вспомина
лись легче при помощи музыки.
WIRKUNG DER MUSIKALISCHEN BEGLEITUNG IM GYMNASTIKUNTERRICHT
E. Kudu
Z u s a m m e n f a s s u n g
Gymnastische Ü b u n g e n w e r d e n m e i s t e n s u n t e r m u s i k a l i s c h e r B e g l e i t u n g d u r c h g e f ü h r t . D a b e i s o l l e n I n h a l t u n d F o r m d e r Ü b u n g e n m i t d e n m u s i k a l i s c h e n A u s d r u c k s m i t t e l n ü b e r e i n s t i m m e n . E i n e s o l c h e e n g e B e z i e h u n g z w i s c h e n M u s i k u n d Ü b u n g e n s t e l l t g r o ß e A n s p r ü c h e a n d i e A n w e n d u n g d e r M u s i k i m G y m n a s t i k u n t e r r i c h t . E i n e B e f r a g u n g l e i t e n d e r T r a i n e r d e r U d S S R h a t e r w i e s e n , d a ß e s i n d i e s e r F r a g e v e r s c h i e d e n e M e i n u n g e n g i b t .
V o n u n s d u r c h g e f ü h r t e B e o b a c h t u n g e n h a b e n g e z e i g t , d a ß d i e m u s i k a l i s c h e B e g l e i t u n g i n d e r T u r n s t u n d e b e i d e n Ü b e n d e n e i n e n e m o t i o n e l l e n Z u s t a n d s c h a f f t , b e i d e m d e r O r g a n i s m u s l e i c h t e r g r o ß e B e l a s t u n g e n e r t r a g e n k a n n .
A u f d e r e r s t e n E t a p p e d e r Ü b u n g e n k o n n t e n w i r k e i n e a k t i v e R o l l e d e r M u s i k f e s t s t e l l e n . I m w e i t e r e n V e r l a u f d e r Ü b u n g e n t r i t t j e d o c h e i n e p o s i t i v e W i r k u n g d e r M u s i k i m m e r m e h r h e r v o r . B e i d e r E i n ü b u n g d e r a u s b e k a n n t e n E i n z e l e l e m e n t e n b e s t e h e n d e n Ü b u n g s v e r b i n d u n g e n ü b t d i e M u s i k o h n e Z w e i f e l e i n e n s t i m u l i e r e n d e n E i n f l u ß a u s .
U n s e r e B e o b a c h t u n g e n h a b e n g e z e i g t , d a ß a u f d e r e r s t e n . E t a p p e d e s L e r n e n s o h n e m u s i k a l i s c h e B e g l e i t u n g a n g e e i g n e t e Ü b u n g e n s i c h b e s s e r e i n p r ä g e n a l s s o l c h e , d i e v o n A n f a n g a n u n t e r m u s i k a l i s c h e r B e g l e i t u n g a n g e e i g n e t w a r e n .
IMITEERIVATE HARJUTUSTE KASUTAMISE PÕHILISED TEADUSLIK-TEOREETILISED ALUSED
SPORTLIKUS TREENINGUS E. Mäepalu
Vehklemise ja poksi kateeder
Elu nõuab inimeselt mitmesuguste vilumuste, oskuste ja teadmiste omandamist koos vastavate kehaliste omaduste aren
damisega. Liigutusvilumused, mis on välja kujundatud keha
liste harjutuste abil, võimaldavad inimesel paremini kohaneda keskkonnaga, säästa jõudu ja luua uusi, täielikumaid liikumis-
vorme. Harjutusvara laiendamine ja mitmekesistamine ongi tänapäeval sportliku treeningu üks iseloomulikumaid jooni.
Aastaringses treeningus pühendatakse palju tähelepanu vali
tud spordiala tehnika omandamisele. Mõningatel aladel (suu
satamine, uisutamine, ujumine jne.) on selline süstemaatiline treening looduslike tingimuste tõttu mõnevõrra raskendatud, mis pidurdab resultaatide tõusu. Selle vältimiseks soovitavad V . N a g o r n õ i [ 1 ] , D . R o s t o v t s e v [ 2 ] j a S . N e k r a s - s o v [3] sportlastel kasutada harjutusi, mis oma vormilt ja ise
loomult on lähedased põhiharjutustele. Selliseid harjutusi nime
tatakse imiteerivateks.
Käesolevas töös püüame analüüsida nende harjutuste olu
lisemaid momente. Need on: a) harjutuste iseloomustus; b) koht kehaliste harjutuste klassifikatsioonis; c) sportliku treeningu küsimused; d) füsioloogilised ja psühholoogilised alused.
A. Imiteerivate harjutuste olemust on käsitlenud oma töödes D . D o n s k o i [ 4 ] , N . P e t r o v [ 5 ] j a N . O g u r e n k o v , N. H u d a t o v [6]. Autorite arutlused antud küsimuses piirdu
vad ühe spordiala iseärasuste käsitlemisega ja kinnitavad tao
liste harjutuste kasutamise vajadust sportlase õppe- ja tree- ningulises töös.
Ka igapäevases elus puutume kokku imiteerivate harjutuste rakendamise küsimustega. E d u a r d B. T a i l o r [7] märgib ära nende harjutuste osa loodusrahvaste igapäevases elus ja usukommetes.
14
A . D i d e n к о [ 8 ] rä ä g i b s e l l e s t , k u i d a s s õ j a a s j a n d u s e s v a s tavate aparaatide ja seadeldistega jäljendatakse tegelikkusele vastavat olukorda. K. P l a t o n o v ja L. S v a r t s [9] toovad ära rea huvitavaid harjutusi liigutusvilumuste omandamiseks lendurite maapealses väljaõppes.
Imiteerivate harjutuste paremaks mõistmiseks ja nende eraldamiseks põhiharjutustest on otstarbekohane kehalised har
jutused jaotada väliste tunnuste järgi vastavatesse gruppi
desse:
1) harjutused, mis sooritatakse mõne riista või vahendi abil (teivashüpe, kuulitõuge, tõstmine jne.);
2) harjutused, mille sooritamine on seotud mõningate loodus
like tingimustega (suusatamine — lumega, uisutamine — jääga, ujumine — veega jne.);
3) harjutused kahevõistlusspordialadelt (vehklemine, maad
lus, poks jne.);
4) harjutused, mis sooritatakse ilma vahendi või riistata ja mis ei ole sõltuvad looduslikest tingimustest.
Kahes esimeses grupis on imiteerivate harjutuste iseloomu
likuks tunnuseks see, et nad sooritatakse ilma põhiharjutusele vastava riista või vahendita ning erinevates looduslikes tingi
mustes. Kolmandas grupis püütakse imiteerivate harjutuste kaudu jäljendada tegelikku olukorda (varjupoks) või sooritada üksikuid tehnilisi elemente ilma sportlikke tagajärgi fikseeri
mata (näit. vehklemises imiteeriv kaitseliigutus relvaga ja sel
lele järgnev torge märklauda). Neljandas grupis pole võimalik imiteerida konkreetset harjutust, vaid üksikuid harjutuste ele
mente või teise sportlase isikupärast tehnikat.
Imiteerivaid harjutusi iseloomustavad järgmised momendid:
1) seos mingi kindla põhiharjutusega; 2) põhiharjutuse jäljen
damine osaliselt või tervikuna; 3) sarnasus põhiharjutusega tea
tava astmeni; 4) erinevus põhiharjutusest mingi tunnuse järgi (vahend, riist, vastane).
B. Kehaliste harjutuste klassifitseerimise aial on töötanud paljud isikud ja sel tööl on oma pikk ajalugu.
Nõukogude autorid A. N o v i k o v [10] ja V. B e l i n o - v i t š [11] soovitavad kehaliste harjutuste süstematiseerimisel lähtuda harjutustest endist, nende objektiivsest olemusest, arvestades neid nihkeid ja muutusi, mis toimuvad organismis vastavate harjutuste mõjul.
Harjutuste klassifikatsiooni põhiline ülesanne seisneb selles, et kasutades õiget terminoloogiat jaotada mitmesugused harju
tused kindlatesse gruppidesse.
S . К a l e d i n i [ 1 2 ] , L . M a t v e j e v i [ 1 3 ] j a p a l j u d e t e i s t e teaduslikud uurimused ning spordipraktika on näidanud, et häid sportlikke tagajärgi ei saavutata ilma hea üldise kehalise ette
valmistuseta. Selleks kasutatakse mitmesuguseid abistavaid har
jutusi, mis paljudel aladel on grupeeritud erinevalt. Treeningu
seisukohalt on otstarbekohane, et kehaliste harjutuste klassifi
katsioon ja terminoloogia oleksid ühtlased.
. Iga spordiala iseloomustab oma spetsiifiline harjutus, mis etendab peamist osa sportliku tehnika omandamisel ja mida ei saa asendada ühegi teise harjutusega. Selliseid tuleks nimetada põhiharjutusteks. Vastav termin on kasutusel juba mõningatel põhilistel spordialadel, nagu kergejõustik ja suusatamine.
Peale põhiharjutuste kasutatakse veel teisi kehalisi harjutusi, milledest ühed soodustavad üldfüüsilist ettevalmistamist, teised aga omavad detailsemat suunitlust. Vaatamata sellele teeni
vad nad üldisi eesmärke — sportlase organismi funktsionaalse seisundi parandamist ja üksikute liigutusvilumuste väljatööta
mist. Selline harjutuste suunitlus eraldab nad põhiharjutustebt ja annab aluse neid nimetada abistavateks harjutusteks. See suur grupp harjutusi jaguneb omakorda väiksemateks alagrup
pideks, milledel on kitsapiirilisemad ülesanded.
Ühte alagruppi kuuluvad üldettevalmistavad harjutused, mille eesmärgiks on üldise kehalise ettevalmistuse kindlusta
mine. Siia kuuluvad üldarendava iseloomuga harjutused ja mitmesugused spordialad, nagu võimlemine, kergejõustik, uju
mine jne.
Teine alagrupp haarab harjutusi, mille eesmärgiks on vaja
like funktsioonide, vilumuste ja omaduste arendamine kõrgete sportlike tagajärgede saavutamiseks. Selliseid harjutusi on otstarbekohane nimetada spetsiaal-ettevalmistavateks harjutus
teks, sest selline nimetus rõhutab nende erinevust üldetteval- mistavatest harjutustest ja lähedust põhiharjutustele. Selliste harjutuste kasutamine kergendab tunduvalt keerulisemate koor-
dinatsiooniliste liigutuste õppimist ning võimaldab vähema energia ja jõukuluga saavutada soovitud tulemusi.
Sellesse gruppi kuuluvad ka imiteerivad harjutused, mis samuti soodustavad liigutusvilumuste väljakujundamist ja keha
liste omaduste arengut. Peale selle kuuluvad siia harjutused, mis ei lähtu põhiharjutustest, vastupidi, osutuvad nende lihtsus
tatud variantideks. Selliseid on otstarbekohane nimetada juurde- viivateks harjutusteks, sest, nagu märkisime, nad võivad olla täiesti iseseisvad harjutused, omades põhiharjutustega sarna
sust vaid üldkoordinatsioonis (granaadivise — juurdeviiv harju
tus odaviske tehnika õppimiseks), või põhiharjutuse lihtsustatud variant (kuulitõuge kohalt kaalult raskema esemega).
K . G r a d o p o l o v [ 1 4 ] j a V . A r k a d j e v [ 1 5 ] e i e r i s t a imiteerivaid harjutusi põhiharjutustest, mis on tingitud nende suurest omavahelisest sarnasusest.
Kogemuste ja praktika põhjal oleks otstarbekohane treeningu seisukohalt kehalisi harjutusi klassifitseerida. Järgnevalt too
dud ühtne süsteem aitab kaasa harjutuste õigele valikule, täpsemale treeninguprotsessi planeerimisele ja mõningate teo
reetiliste küsimuste läbitöötamisele.
16
Üldarend.
harj.
Või ml em.
Sport
Mängud
Turism
Juurdev.
harj. Imiteer.
harj.
Spets.-ettev.
harjutused Abistavad
harjutused Põhiharjutused
(valitud spordiala)
Liigutusvil. omandam.
kehaliste omaduste arendamiseks
C. Sportlik treening tugineb kindlatele väljakujunenud peda
googilistele printsiipidele, millede ignoreerimine viiks spordi- tehniliste tagajärgede langusele.
Üheks olulisemaks printsiibiks on treeninguprotsessi katke
matus, millel on suur pedagoogiline ja füsioloogiline tähtsus.
N. Z i m k i n [16] märgib, et tingitud refleksid,; mis on liigutus
vilumuste kujundamise aluseks, kustuvad, kui neid ei kinnistata (näiteks kestvad vaheajad treeningus).
Selle printsiibi rakendamine nn. sessioonispordialadel tekitas teatud raskusi spetsiaalse kehalise ja sporditehnilise ettevalmis
tuse teostamisel. Käesoleval ajal säärased raskused ületatakse kahel viisil. Esiteks kunstlike tingimuste loomise teel, mis kompenseerivad ühel või teisel määral looduslikke tingimusi (näit. liuväli kunstliku jääga, hüppetrampliin kunstliku lumega, sisebasseinid jne.), ja teiseks selliste harjutuste kasutamise teel, mis on oma vormilt ja iseloomult sarnased vastavate spordi
alade põhiharjutustega.
Peab märkima, et aastaringse spetsiaalse ettevalmistuse tagamiseks « s e s s i o o n i s p o r d i a l a d e l » töötati välja rida uusi, varem tundmata vahendeid, mis lahendavad spetsiaalse kehalise ettevalmistuse ülesandeid, sõltumata aastaajast (vt. näit.
V . N a g o r n õ i [ 1 ] , S . N e k r a s s o v [ 3 ] ) .
Treeninguprotsessi tsüklilisuse printsiip on lähedalt seotud eelmisega nii oma üldpõhimõtete kui ka sportlase spetsiaalset k e h a l i s t e t t e v a l m i s t u s t p u u d u t a v a t e k ü s i m u s t e p o o l e s t . D . R o s - t o v t s e v [2] ja J. Grozin [17] soovitavad «sessioonispordi- alade» ettevalmistaval perioodil kasutada selliseid harjutusi, mis aitavad täiustada sporditehnikat ja arendada kehalisi omadusi.
Kirjanduse analüüs ja spordipraktika kinnitavad, et imiteeri-
2 Töid kehakultuuri alalt i 7
vate harjutuste kasutamine on kooskõlas treeningu üldiste printsiipidega ja «sportliku vormi» saavutamise seaduspärasus
tega. Ettevalmistaval perioodil nad asendavad osaliselt põhi- harjutusi ja kiirendavad õpetamise ning treenimise protsessi.
D. Sportlik treening tugineb komplitseeritud liigutusvilu
muste väljatöötamise põhimõttele ja ta peab olema üles ehita
tud selliselt, et ühelt poolt treening aitaks kujundada püsivaid liigutusvilumusi ja stereotüüpe ning teiselt poolt arendaks vas
tavaid kehalisi omadusi.
Treeningus täidavad peale põhiharjutuste sellist ülesannet k a s p e t s i a a l - e t t e v a l m i s t a v a d h a r j u t u s e d . N . J a k o v l e v [ 1 8 ] märgib* et oma liigutuste struktuurilt nad vastavad voi on lähedased põhiharjutuste mitmesugustele osadele.
Suur praktiline tähtsus on faktil, et varem kätteõpitud vilu
mused avaldavad positiivset mõju uute vilumuste väljakujunda
misele. Sellele osutas oma töödes korduvalt tähelepanu I . P . P a v l o v [ 1 9 ] j a h i l j e m A . N . K r e s t o v n i k o v [ 2 0 ] . Sellele liigutusvilumuse positiivse ülekande printsiibile on raja
tud kõikide spetsiaal-ettevalmistavate harjutuste kasutamise põhimõte. Kui imiteerivate harjutuste liigutused on oluliselt sarnased põhiharjutuste liigutustega, siis liigutuste stereotüübid imiteerivatel ja põhiharjutustel on samuti sarnased. Imiteerivate harjutuste stereotüüpide kujundamisel formeeruvad sportlastel liigutusvilumused, mis pärast kergendavad ja kiirendavad põhi- harjutuse omandamist. Kui mõlema stereotüübi üksikud elemen
did on küllalt sarnased, siis imiteerivate harjutuste vastavad osad võivad sisse lülituda põhiharjutuste stereotüüpi.
Liigutusvilumuse positiivse ülekande kõrval võib esineda кз h a r j u t u s t e v a s t a s t i k u n e s o b i m a t u s . Nä i t e k s m ä r g i b N . О z o l i n [21], e t kõrgushüpe segab või mõjub halvasti tõkkejooksu tehnika õppimisele. Selline nähtus ilmneb siis, kui sääraseid harjutusi õpitakse vahetult üksteise järel ja kui neil on erinevad tüüpstruktuurid. Et selliseid vigu vältida, tuleb harjutused valida nii, et nad vastaksid põhiharjutuste liigutuste üldisele koordinatsioonile ja iseloomule.
Eespool öeldust võib teha järelduse,: et imiteerivad harjutused saavad olla tõhusaks vahendiks vigadest hoidumisel spordiala tehnikas.
Treeningupraktikas on väga vajalik teada üksikute harju
tuste vastastikust mõju. Eriti kehtib see spetsiaal-ettevalmista- vate harjutuste kohta, sest nende kaudu põhiharjutusi esialgselt õpitaksegi. Nad peavad soodustama vilumuste positiivset üle
kannet ja vältima negatiivset mõju teiste harjutuste õppimisel.
D. D o n s k o i [4] näited spordipraktikast kinnitavad, et harju
tused, mis on näiliselt sarnased põhiharjutustega, mõjuvad tege
likult kahjulikult harjutuse tehnika omandamisele. Sellepärast tuleb neid kasutada teatud ettevaatusega, et mitte võimaldada ebaõigete liigutusvilumuste väljakujunemist.
18
Suur tähtsus on aistingutel. Kui sportlane ei harjuta süste
maatiliselt, s. t. kui treeningute vahel on kestvad pausid (hai
gus, komandeering), siis tema analüsaatorite tegevus halveneb.
See väljendub harjutuste ebakindlas sooritamises ja täpsuse puu
dumises liigutustes. Pärast mõneajalist treeningut need hähtu- sed tavaliselt kaovad. «Sessioonispor dial ade» e t t e v a l m i s t a v a l
p e r i o o d i l üldettevalmistavad harjutused ei arenda küllaldaselt
nende analüsaatorite tegevust, millede kaudu toimub vajalike liigutusvilumuste väljatöötamine. Suurt abi osutavad siin imi
teerivad harjutused, mis, olles sarnased põhiharjutuse iseloomu ja liigutuste vormiga, arendavad vastavaid aistinguid.
Treeninguprotsessis toimub paljude analüsaatorite ärritus, mille alusel kujundatakse välja tervikliigutuse komplitseeritud tajumine. Tekib küsimus, kas võivad imiteerivad harjutused anda nii täisväärtuslikke tajusid nagu põhiharjutused. Näiteks kas võivad ujumisliigutused, mis sooritatakse kuival, välja aren
dada «vee tunnetust» või uisutaja imiteerivad harjutused «jää tunnetust»? Võib arvata, et täielikult samasugust tunnetust välja areneda ei saa, sest tegevust jäljendatakse teistes tingi
m u s t e s , t e i s e s k e s k k o n n a s . B . J u d i n [ 2 2 ] j a A . F r e n k i n [ 2 3 ] soovitavad selle puuduse kõrvaldamiseks kasutada imiteerivaid harjutusi koos amortisaatorite ja teiste lisaraskustega, mis anna
vad lihaste liigutustele lähedasi aistinguid.
A . P u n i [ 2 4 , 2 5 ] j a M . O n i š t š e n k o [ 2 6 ] u u r i m u s e d n ä i tavad, et treeningus liigutusanalüsaatori tundlikkus muutub. See väljendub selles, et kõrgema kvalifikatsiooniga sportlased või
vad vabalt kooskõlastada erinevate lihasgruppide pinget, liigu
tuste kiirust ja amplituudi harjutuste sooritamisel. Seepärast tuleb soovitada ettevalmistaval perioodil spetsiaalse kehalise ettevalmistuse vahendina imiteerivaid harjutusi, mis aitavad sportlastel süstemaatiliselt arendada lihasetunnetust ja mitme
suguste analüsaatorite tegevust.
Imiteerivate harjutuste abil on võimalik treenida ka nägemis- analüsaatorit. V. N a g o r n õ i [1] katsed valgustrenaažeriga (trampliinilt äratõuke momendi imiteerimine) näitavad, et selli
sed harjutused treeningu ettevalmistaval perioodil aitavad suu
satajal säilitada trampliinihüpetes talve jooksul saavutatud ära
tõuke täpsust.
Kirjanduse materjalide analüüs ja vaatlused spordipraktikas näitavad, et:
a) imiteerivate harjutuste tähtsus sportlase spetsiaalse keha
lise ettevalmistuse vahendina on tunduvalt tõusnud;
b) vaatamata küsimuse aktuaalsusele on paljud teoreetilised seisukohad ja praktika kogemused üldistamata;
c) imiteerivate harjutuste kasutamine on kooskõlas treeningu üldiste printsiipide ja «sportliku vormi» saavutamise füsioloogi
liste seaduspärasustega.
KIRJANDUS
1 . Н а г о р н ы й В . Э . Н о в о е в т р е н и р о в к е л ы ж н и к о в л е т о м . Т е о р и я и п р а х -
тика физической культуры, 1951, 6.
2 . Р о с т о в ц е в Д . И м и т а ц и о н н ы е у п р а ж н е н и я с л а л о м и с т о в . С о в е т с к и й спорт, 1956, 133.
3 . Н е к р а с о в С . М . П о д г о т о в к а п р ы г у н а в в о д у в у с л о в и я х с п о р т и в н о г о
зала. Теория и практика физической культуры, 1952, 1.
4 . Д о н с к о й Д . Д . П о д г о т о в и т е л ь н ы е у п р а ж н е н и я л ы ж н и к а - г о н щ и к а , М .г 1954.
5 . П е т р о в Н . И . И м и т а ц и о н н ы е у п р а ж н е н и я в т р е н и р о в к е с п о р т с м е н о в , Рукопись ГДОИФК им. Лесгафта, 1948.
6 . О г у р е н к о в В . И . , Х у д а т о в Н . А . С п е ц и а л ь н ы е у п р а ж н е н и я б о к с е ра, М., 1957.
7 . Т е й л о р Э д у а р д Б . П е р в о б ы т н а я к у л ь т у р а ( П е р е в о д с а н г л и й с к о г о ) , т. I, С.-Петербург, 1898.
8 . Д и д е н к о А . П р и б о р д л я и м и т а ц и и п у л е м е т н о г о о г н я , В о е н н ы й в е с т ник, 1957, No 8.
9 . П л а т о н о в К . , Ш в а р ц J 1 . О ч е р к и п с и х о л о г и и д л я л е т ч и к о в , В о е н и з д а т , М„ 1948.
ГО. Новиков А. Д. О систематизации физических упражнений. Теория и
практика физической культуры, 1951, 2.
11. Белинович В. В. Обучение физическим упражнениям, М.-Л., 1949.
12. Всесторонняя физическая подготовка спортсмена (юного легкоатлета, лыжника, гребца). Под общей ред. С. В. Каледина, М., 1957.
13. Матвеев Л. П. Всесторонняя физическая подготовка как условие спор
тивной специализации. Диссертация, М., 1955.
14. Гр а дополов К. В. Бокс. Учебник для институтов физической куль
туры, М., 1956.
15. Фехтование. Под общей ред. В. А. Аркадьева. Учебное пособие для инсти
тутов физической культуры, М., 1954.
16. Физиологические основы физической культуры и спорта. Под ред.
Н. В. Зимкина, 2-ое изд., М., 1955.
17. Г р о з и н, Е. А. Средства специальной подготовки лыжника-прыгуна.
Теория и практика физической культуры, 1958, 2.
18. Физиологические и биомеханические основы теории и методики спортивной тренировки. Под ред. Н. Н. Яковлева. М., 1957.
19. Павловские среды, т. III, изд. АН СССР, М., 1949.
20. Крестовников А. Н. Очерки по физиологии физических упражнений, М„ 1951.
21. О з о л и н Н. Т. Основы методики обучения в легкой атлетике. Ученые Записки Г ЦО ЛИФ К им. Сталина, вып. 2, М., 1957.
22. Юдин Б. Г. О содержании весенней тренировки пловца при отсутствии
зимних бассейнов, Теория и практика физической культуры, 1953, 5—6.
23. Френкин А. Тренировка С. Эриксона к предстоящему спортивному се
зону. Теория и практика физической культуры, 1956, 1.
24. Пуни А. Ц. Кинетические ощущения у фехтовальщиков. Теория и прак
тика физической культуры, 1957, 8.
25. Пуни А. Ц. О мускульно-двигательных ощущениях и представчениях у
лыжников. Теория и практика физической культуры, 1940, 11—12.
26. Онищенко И. М. Особенности развития двигательных ощущений у занимающихся спортивной гимнастикой. Теория и практика физической культуры, 1957, 8.
20
О С Н О В Н Ы Е Н А У Ч Н О - Т Е О Р Е Т И Ч Е С К И Е П Р И Н Ц И П Ы П Р И М Е Н Е Н И Я И М И Т А Ц И О Н Н Ы Х У П Р А Ж Н Е Н И Й В
С П О Р Т И В Н О Й Т Р Е Н И Р О В К Е
Э. Мяэпалу
Кафедра фехтования и бокса
Р е з ю м е
В настоящей работе автор рассматривает вопросы примене
ния имитационных упражнений в тренировке спортсмена.
Сущность спортивно-вспомогательных упражнений во многих случаях трактуется различно, что приводит к недоразумениям при применении этих упражнений в спортивной тренировке.
Имитационное упражнение характеризуется какой-то опреде
ленной связью с основным упражнением, причем оно подражает основному упражнению целиком или частично. Отличие от ос
новного упражнения может проявляться как во внешних (пред
мет, снаряд, противник), так и во внутренних (ритм движений, амплитуда и т. д.) признаках.
Учитывая опыт основных видов спорта и спортивную практи
ку, целесообразно классифицировать физические упражнения с точки зрения спортивной тренировки так, чтобы имитационные упражнения вместе с подводящими упражнениями входили в группу специально-подготовительных упражнений. Такая единая система способствует правильному подбору упражнений, более точному планированию тренировочного процесса и разработке некоторых теоретических вопросов.
Применение имитационных упражнений в спортивной трени
ровке находится в соответствии с общими принципами трениров
ки и с общими закономерностями достижения «спортивной фор
мы». Основные положения применения этих упражнений основа
ны также на принципе положительного переноса двигательных навыков.
Кроме того, применение имитационных упражнений способст
вует деятельности соответствующих анализаторов, при помощи которых происходит выработка необходимых двигательных на
выков. Для получения более полных мышечно-двигательных ощу
щений рекомендуется при выполнении имитационных упражне
ний пользоваться амортизаторами и другими отягощениями.
DIE WESENTLICHEN WISSENSCHAFTLICH
T H E O R E T I S C H E N G R U N D L A G E N F Ü R D I E A N W E N D U N G I M I T I E R E N D E R Ü B U N G E N I M S P O R T L I C H E N T R A I N I N G
E. Mäepalu
Z u s a m m e n f a s s u n g
I n d e r v o r l i e g e n d e n A r b e i t w e i d e n v o m V e r f a s s e r e i n i g e F r a g e n b e z ü g l i c h d e r A n w e n d u n g v o n i m i t i e r e n d e n Ü b u n g e n i m T r a i n i n g d e s S p o r t l e r s u n t e r s u c h t .
D a s W e s e n d e r s p o r t l i c h e n H i l f s ü b u n g e n w i r d i n v i e l e n F ä l l e n n i c h t e i n h e i t l i c h a u f g e f a ß t , w a s b e i d e r A n w e n d u n g d i e s e r Ü b u n g e n z u M e i n u n g s v e r s c h i e d e n h e i t e n f ü h r e n k a n n .
C h a r a k t e r i s t i s c h f ü r d a s W e s e n e i n e r i m i t i e r e n d e n Ü b u n g i s t i h r f e s t e r Z u s a m m e n h a n g m i t e i n e r H a u p t ü b u n g , w o b e i d i e H a u p t ü b u n g a l s G a n z e s o d e r t e i l w e i s e n a c h g e a h m t w i r d . D i e A b w e i c h u n g e n v o n d e r H a u p t ü b u n g k ö n n e n h i e r b e i i n e i n e r R e i h e v o n ä u ß e r e n ( G e r ä t , M i t t e l , G e g n e r ) o d e r i n n e r e n ( B e w e g u n g s r h y t h m u s , — amplitude usw.) Merkmalen zutage treten.
Wenn man die Erfahrungen und die sportliche Praxis der Hauptsportarten berü c k s i c h t i g t , e r w e i s t e s s i c h a l s z w e c k m ä ß i g , d i e K ö r p e r ü b u n g e n v o m S t a n d p u n k t d e s s p o r t l i c h e n T r a i n i n g s z u k l a s s i f i z i e r e n , d a ß d i e i m i t i e r e n d e n Ü b u n g e n m i t d e n H i l f s ü b u n g e n z u r G r u p p e d e r s p e z i e l l - v o r b e r e i t e n d e n Ü b u n g e n g e h ö r e n . S o e i n e i n h e i t l i c h e s S y s t e m t r ä g t z u r r i c h t i g e n W a h l d e r Ü b u n g e n , z u e i n e r g e n a u e r e n P l a n u n g d e s T r a i n i n g s p r o z e s s e s w i e a u c h z u r K l ä r u n g e i n i g e r t h e o r e t i s c h e n F r a g e n bei.
D i e A n w e n d u n g v o n i m i t i e r e n d e n Ü b u n g e n i m s p o r t l i c h e n T r a i n i n g s t e h t i m E i n k l a n g m i t d e n a l l g e m e i n e n G r u n d l a g e n d e s T r a i n i n g s u n d a l l g e m e i n e n G e s e t z m ä ß i g k e i t e n b e i d e r E r l a n g u n g d e r « s p o r t l i c h e n F o r m » .
D i e A n w e n d u n g s p r i n z i p i e n d i e s e r Ü b u n g e n b a s i e r e n e b e n f a l l s a u f d e m G r u n d s a t z d e r p o s i t i v e n Ü b e r t r a g u n g d e r B e w e g u n g s f e r t i g k e i t e n .
A u ß e r d e m w i r d d u r c h d i e A n w e n d u n g e n i m i t i e r e n d e r Ü b u n g e n d i e T ä t i g k e i t d e r e n t s p r e c h e n d e n A n a l y s a t o r e n g e f ö r d e r t , m i t t e l s d e r e r s i c h d i e E r a r b e i t u n g d e r n ö t i g e n B e w e g u n g s f e r t i g k e i t v o l l z i e h t . Z w e c k s E r z i e l u n g m ö g l i c h s t v o l l s t ä n d i g e r k i n ä s t h e t i s c h e n E m p f i n d u n g e n e m p f i e h l t s i c h b e i d e r A u s f ü h r u n g i m i t i e r e n d e r Ü b u n g e n d i e A n w e n d u n g v o n A m o r t i s a t o r e n s o w i e a n d e r e n z u s ä t z l i c h e n B e l a s t u n g e n .
22
PORTATIIVNE PNEUMOGRAAF JA TÄHELEPANEKUID SELLE RAKENDAMISEL HINGAMISE ISELOOMU TUNDMA
ÕPPIMISEKS UJUMISEL Dots. pedagoogikakand. E. Mõtlik Kehalise kasvatuse ja sporditeooria kateeder
Kehaliste harjutuste kasvav populaarsus ja sportlike saavu
tuste hoogne areng seavad üha kõrgemaid nõudeid nii spordi- praktikale kui ka selle teoreetilisele põhjendamisele — spordi
teooriale. Sporditeooria areng toimub järjest süvenevas koostöös mitmesuguste teadusharudega ja iga päevaga luuakse ikka roh
kem ja rohkem eeldusi uue rakendusteaduse — kehalise kasva
tuse ja sporditeaduse väljakujunemiseks.
Et ühelgi teadusalal ei ole võimalik tõelist progressi saavu
tada ilma teaduslikult põhjendatud uurimismeetoditeta ja nende pideva täiustamiseta, siis ka sporditeooria edasiarenemise otsus- tavaiks tegureiks käesoleval etapil on uurimistöö meetodite valiku ja rakendamise probleemid.
Kehalistel harjutustel ja spordialadel teostatavate liigutuste väliste vormide ja nende muutuste dünaamika jäädvustamiseks kasutatakse juba pikemat aega edukalt fotograafiat, filmimist, tsüklograafiat, konturograafiat jm. objektiivseid võtteid ning meetodeid. Saadud foto-, kino-, tsüklo- ja konturogrammide analüüsimise abil on suudetud lähemalt tundma õppida keha
liste harjutuste ja spordialade tehnika seaduspärasusi, paranda
tud spordipedagoogilise töö kvaliteeti ja aidatud tõsta nõukogude sportlaste meisterlikkust uuele, kõrgemale tasemele.
Ka hingamise kui kehaliste harjutuste ja sporditehnika üli
tähtsa komponendi registreerimiseks ja tundmaõppimiseks tuleb otsida analoogilisi võimalusi ning välja kujundada vastavad uurimismeetodid.
Käesolevas artiklis kirjeldatakse portatiivset pneumograafi ja antakse lühiülevaade, milliseid tähelepanekuid saadi, kui selle aparaadiga töötamisel väljakujundatud metoodika abil õpiti tundma hingamise iseloomu ujumisel.
I. P o r t a t i i v n e p n e u m o g r a a f , s e l l e k i r j e l d u s j a ü l d i s e d a n d m e d u u r i m i s m e e t o d i t e k o h t a
Lamava, istuva või jõudeolekus seisva inimese hingamist on võimalik jälgida nägemise ja kuulmise abil. Veelgi täpsemalt ja objektiivsemalt saab seda (samades situatsioonides) teha mitme
suguste laboratoorsete meetodite abil.
Jooksva, suusatava, võimleva või ujuva inimese hingamise iseloomu jälgimine muutub aga palju keerulisemaks, sest hinga
misega samaaegselt toimuvad jäsemete liigutused, kehaasendi muutused ja vaatlusaluse ruumilised ümberasetused, mis teevad lausa võimatuks nii nägemisele-kuulmisele rajaneva vaatluse kui ka laboratoorsete uurimismeetodite rakendamise.
Et siiski saada usaldusväärseid näitajaid sportlaste hinga
mise iseloomu kohta, on hakatud konstrueerima spetsiaalseid aparaate, mille abil saab graafiliselt registreerida hingamis- liigutusi kehaliste harjutuste sooritamise ajal ja sportliku tege
vuse tingimustes.
Nii on konstrueerinud originaalsed aparaadid hingämis- l i i g u t u s t e r e g i s t r e e r i m i s e k s s u u s a t a m i s e l I . A . M a n u i l o v [ 1 ] , keskmaajooksul F. P. S u s l o v [2] ja sportliku võimlemise alal V. V. K u z m i n [3]. Kõigi nende aparaatidega on saadud väär
tuslikku objektiivset materjali hingamise iseloomu tundma
õppimiseks vastavate spordialadega tegelemisel.
Ka Tartu Riiklikus Ülikoolis on tehtud sellesuunalist tööd juba alates 1952. aastast. Rohkearvuliste katsetuste tulemusel õ n n e s t u s 1 9 5 4 . a a s t a l p r o f . E . K ä e r - K i n g i s e p a ( t e a d u s l i k juhendaja), laborant E. L a l l i ja käesoleva artikli autori koos
tööl TRÜ füsioloogiakateedri töökojas konstrueerida hingamis- liigutuste registreerimise aparaat — portatiivne pneumograaf.
Konstrueeritud aparaat registreerib rindkere ja kõhupiirkonna ümbermõõdu muutusi nii kuival kui ka vees ning võimaldab registreerimisel saadud hingamiskõverate — pneumogrammide — alusel objektiivselt jälgida sportlaste hingamisliigutusi ja nende muutuste dünaamikat,j ükskõik millise kiirusega ja millises asendis ujumisel, samuti ka kuival vahetult enne ning pärast ujumist.
Keha kallutamised ja asendi ruumilised muutused aparaadi tööd ei sega, samuti ei takista pneumograaf ujumisel kere-, jäsemete ega ka hingamisliigutusi.
Konstrueeritud pneumograaf (joon. 1 ja 2) koosneb hermeeti
liselt suletavast metallkarbist, mis kummivööga kinnitatakse ujujale nimmekohale. Metallkarp on mõõtmetega 7X12X18 cm ja sisaldab mehhanismi, mis veab ringi 4,5 cm läbimõõduga rulli, millel liigub 6 cm laiune valge paberilint kiirusega 16,5 cm/min.
Peale selle asetsevad metallkarbis 2 Marey kapslit kirjuta
jatega, üks paberilindi tagavararull ja pöörlev rull, mille üle 24
liikuvale lindile toimubki kirjutamine — hingamisliigutuste graa
filine registreerimine.
Aparaadi töötamise maksimaalne kestus mehhanismi ühe
kordse üleskeeramise järel on 5 min. 30 sek., kusjuures kuni 3 min. 20 sek. püsib rulli ja seega ka paberilindi liikumiskiirus
konstantsena.
Joon. 1. Portatiivne pneumograaf. Joon. 2. Vaatlusalune koos porta
tiivse pneumograafiga.
Vaatlusaluse ujuja rindkerele (mamillaarjoone kõrgusele) ja kõhu ümber (epigastrium! kohale) seotakse paeltega kaks 7 cm pikkust ja 4 cm läbimõõduga metallsilindrit, mis mõlemast otsast on kummikatetega hermeetiliselt suletud. Silindrite otstel asuvad kummid ja piki silindreid kulgevad spiraalvedrud reageerivad vastavalt rindkere ja kõhupiirkonna ümbermõõdu muutustele, kandes hingamisliigutuste poolt silindrites põhjustatud õhu- samba võnked kummivoolikute kaudu metallkarbis asetsevaile Marey kapslitele ja viimaste membraanide külge kinnitatud spetsiaalsete kirjutajate abil rullil liikuvale paberile. Kirjuta
mine toimub kuulsulepeade põhimõttel vastava tintpastaga.
Aparatuuri absoluutne kaal on 2,2 kg, kuid metallkarbis oleva õhu tõttu ujub ta veepinnal.
Kasutades ära kõik meile kättesaadavas kirjanduses leiduvad andmed pneumograafiliste uurimiste kohta *, töötasime välja
* Kirjandusest ega ka dissertatsioonide fondidest me ei ole leidnud and
meid pneumograafilise uurimismeetodi kasutamise kohta vees või ujumisel.
spetsiaalse meetodi vastavate vaatluste organiseerimiseks uju
misel ja kuival vahetult enne ning pärast ujumispingutusi.
Konstrueeritud aparaadi kontrollimiseks ja vaatlusmeetodi korrigeerimiseks on autor teostanud hulgaliselt endavaatlusi.
Portatiivset pneumograafi ja sellega töötamisel väljakujun- datud vaatlusmeetodit on kasutatud Tallinna ja Tartu sise- ujulates, TRÜ Kääriku spordibaasis, Elva ja Tartu välisujulates.
'«• "
Joon. 3. Pneumogramini näidis.
•
•HIIHI
Joon. 4. Pneumogrammi näidis.
Yaatlusalustena on kasutatud ligi 100 isikut, kelledest ena
miku moodustasid 17—20-aastased spordijärku omavad ja vaat
luste ajal süstemaatilises sportlikus treeningus viibivad Eesti NSV parimad ujujad. Vaatlusaluste hulgas oli 6 NSV Liidu meistersportlast ja 19 I järgu sportlast.
Portatiivse pneumograafiga töötamisel on saadud üle 300 pneumogrammi (joon. 3 ja 4).
26
Väljatöötatud pneumograafilise uurimismeetodi alusel oleme analüüsinud sportlikul ujumisel kasutatavaid hingamisjuhi- seid [4] ja teinud tähelepanekuid hingamise iseloomu tundma
õppimisel ujumisel ning teistel spordialadel.
II. Tähelepanekuid portatiivse pneumograafi rakendamisel Portatiivse pneumograafi abil teostatud hingamisliigutuste objektiivne jäädvustamine hingamiskõveratena andis meile või
maluse jälgida hingamise üldiseloomu ujumisel ja ka üksikasju, mida palja silmaga kindlaks teha on võimatu ka kõige vilunu
mal spordipedagoogil.
Kõigepealt tuleb märkida hingamiskõverate individuaalset iseloomu. Vaatlusaluste hingamisliigutused kulgevad niivõrd isikupäraselt, et iga vaatlusaluse hingamiskõver on kergesti eraldatav teistest. See isikupärasus oli niivõrd silmatorkav, et võime kõnelda hingamisliigutuste individuaalsest «käekirjast».
Võrreldes kvalifitseeritud sportlase ja algaja ujuja hingamis- kõveraid, võisime juba pealiskaudsel vaatlemisel tähele panna kvalitatiivseid erinevusi nende hingamise iseloomus. Nii kulgeb treenitud sportlase hingamine väga korrapäraselt, rütmiliselt ja suure amplituudiga. Algajale on aga iseloomulik hingamise
pealiskaudsus ja korrapäratus.
Hingamiskõverate hoolikamal analüüsimisel ja võrdlemisel suudame seisukoha võtta ka selliste hingamise iseloomu detailide kohta, millest tegelikult oleneb hingamise korrapärane, rütmi
line üldilme. Sellisteks detailideks loetakse sisse- ja väljahinga- misfaaside suhtelisi pikkusi, üleminekuid ühest faasist teise ja kogu hingamistsükli reeglipärast, rütmilist kordamist.
Saadud hingamiskõverad näitavad, et sisse- ja väljahingamis- faasid on sportlikul ujumisel ajalise kestuse poolest peaaegu võrdsed,, kaldudes õige pisut väljahingamise kasuks.
Hingamiskõveratel täiesti reeglina väljenduv järsk üleminek väljahingamisfaasist uude sissehingamisfaasi kinnitab meile, et pärast väljahingamist ei kasutata sportlikul ujumisel mingi
sugust hingamise kinnipidamist (ekspiratoorset pausi).
Üleminekud sissehingamisfaasist väljahingamisfaasi kulgevad väga mitmesuguselt, olenevalt ujumisviisist ja -intensiivsusest.
Esineb juhte, kus kõver püsib teatud aja peaaegu samal tase
mel, moodustades justkui platoo, mis viitab asjaolule, et pärast sissehingamist kasutavad mõned ujujad hingamise kinnipida
mist (inspiratoorset pausi).
Enamikul kõveratel peatust tähistavat platood ei olnud mär
gata, kõver hakkas kõrgpunktile jõudes otsekohe allapoole lan
gema. See näitab, et enamikul ujujatel järgneb sissehingamisele erilise peatuseta väljahingamine. Kas väljahingamist alus
tatakse aktiivselt või algab ujujatel väljahingamisfaas passiiv
selt. rindkere elastsuse ja veerõhumise soodustusel, muutudes
aktiivseks alles hiljem, seda on hingamiskõvera alusel väga raske kindlaks teha. Küll aga võime hingamiskõveral kujutatud lamedama või järsema, sirgjoonelisema või siksakikujulisema languse järgi oletada, kas väljahingamisega venitatakse, järk
järguliselt õhku kopsudest välja puhutakse või väljahingamise lõppu aktsentueeritakse.
Sissehingamisel muutub inimese ujuvus ja ka nn. aktiivne libisemine vees soodsamaks, kopsude tühjendamisel aga eba
soodsamaks. Tähendab, tõhusa sissehingamisega kopsu õhuga täites moodustab ujuja oma kehale kala ujumispõie taolise «õhu-
padja». Kopsudest õhu väljalaskmist õigesti ajatades ja lõpe
tades ning otsekohe pärast väljahingamise lõpetamist uut õhku sisse hingates kasutame maksimaalselt ära soodsa erikaalu sei
sundi, viies miinimumini ebasoodsa erikaalu seisundi.
Et ratsionaalsel hingamisel oleneb väljahingamise rõhutami
sest uue sissehingamise võimalikkus ja põhjalikkus, võime uju
mise algõpetusel ajutiselt loobuda tavalisest «sisse hingata — välja hingata» lugemisest ja õpetada ujumisel hingama hoopis
«välja hingata — sisse hingata». Meie praktikas on see metoodi
line võte andnud häid tulemusi.
Hingamistsüklite tegeliku kulgemise jälgimine hingamis- kõveratel näitab, et sportlikul ujumisel kasutatakse väga mitme
suguseid hingamismooduseid, kusjuures iga mooduse indivi
duaalse iseloomu määrab just üleminek sissehingamiselt välja
hingamisele ja väljahingamine.
Valitud hingamismoodused korduvad ujumisel range järje
kindlusega, rütmiliselt.
Peale hingamise kvaliteeti väljendava korrapärasuse, rütmi
lisuse võimaldavad portatiivse pneumograafiga saadud hinga- miskõverad jälgida ka ujujate hingamise kvantitatiivset külge — hingamissagedust ja selle muutuste dünaamikat.
Oleme jälginud Eesti NSV parimate ujujate hingamis
liigutuste sagedust erinevates situatsioonides ja erineva inten
siivsusega ujumise puhul. Vaadeldavateks situatsioonideks olid:
vaatlusaluste täielik puhkeseisund (laagriolukorras pärast ära
tamist kell 8.00), stardieelne seisund, mõõduka ja maksimaalse intensiivsusega ujumine ja sellele pingutusele järgnev seisund (mitte hiljem kui 1 minut pärast ujumise lõpetamist).
Puhkeseisundis kõikus sportlaste hingamissagedus 7—19- korra piires minutis, kusjuures paremate ujujate keskmiseks sageduseks võime lugeda 13 korda minutis. Et meie vaatlus- ajustest mõnedel heas sportlikus vormis olevail ujujail esines
jõudeolekus keskmisest kõrgemaid hingamissagedusi, madala
maid näitajaid aga mõnedel vaatluste ajal sportlikku vormi mitteomavail ujujail, ei ole meil alust väita, nagu oleks heas vormis olevail sportlastel reeglina omane keskmisest madalam hingamissagedus.
Juba siis, kui tegime ettevalmistusi pneumograafiga ujumi
28
