Vene impeeriumi uus nuhtlusseadustik Eesti kriminaalseadustiku eeskujuna

Üsna pea pärast iseseisvuse väljakuulutamist tõusetus küsimus eestikeelse ja ühtse kriminaalseadustiku väljatöötamisest. Nimetatud küsimuse lahendamiseks pakuti välja kaks võimalust: kas töötada välja uus, algupärane seadustik või võtta aluseks mõni uuem välismaa seadustik või eelnõu ja see Eesti jaoks ümber töötada.³⁷⁹ Kohtuminister Jaak Reichmann leidis 15. novembril 1921. a Vabariigi Valitsusele saadetud kirjas, et „praegu maksev ja juba mineva aastasaja esimesel poolel väljaantud seadus enam kaugeltki ei vasta muutunud elu nähtustele ja täienenud kriminaal-teaduse nõuetele.“ Kohtuministri hinnangul polnud võimalik kasutusele võtta Lääne-Euroopas valminud seadustikke või nende eelnõusid, kuna kriminaalseaduse eriosa oli seotud paljude teiste Eestis juba kehtivate eriseadustega.³⁸⁰ Tema hinnangul oli ainuõigeks viisiks Vene impeeriumi 1903. aasta UNS maksmapanemine sarnaselt Lätiga.³⁸¹ Kuna aga ka UNS oli seotud Vene impeeriumi poliitilise struktuuri ja selle omapäradega, ei olnud kohtuministri hinnangul võimalik UNS mehhaaniline ülevõtmine, vaid tuli moodustada erikomisjon selle kohandamiseks Eesti oludele. UNS jõustamine oleks olnud võimalik ainult pärast vajalike muudatuste tegemist, mis eeldasid süstemaatilist tööd, milles pidanuks osalema võimalikult palju pädevaid juriste. Nii tegigi kohtuminister Vabariigi Valitsusele ettepaneku moodustada erikomisjon UNS ümbertöötamiseks ning pakkus eelnõu eeldatavaks valmimisajaks 1922. aasta juulit.³⁸² Ka K. Saarmann kirjutas 1922. aastal, et UNS oli Eesti õigusteadlastele lähemal kui mõni Lääne-Euroopa koodeks. Seda eelkõige seetõttu, et suurem osa Eesti õigusteadlastest olid hariduse omandanud Venemaal. Pealegi peegeldavat UNS eneses parimate Vene kriminaalõiguse teadlaste vaateid.³⁸³ Muuhulgas kiitis UNS-i ka Franz von Liszt, kes leidis, et „[UNS eelnõu] projekt on oluline teos, mis ei teeni ainult Venemaa hüvesid;

olles kriminaalõigusteaduse kõige küpsem vili, külvab ta oma viljakaid seemneid üha rohkem laiali.“³⁸⁴

379 Saarmann, K. Uue Nuhtlusseadustiku maksmapanemine. − Õigus 1922, 5, lk 139.

380 Kohtuministri ettepanek uue Nuhtlusseaduse ümbertöötamise kohta. 16.11.1921. – ERA.31.3.554, l 1.

381 Läti karistusõiguse kohta vt lähemalt Witte, L. Zehn Jahre lettländische Strafgesetzgebung. − 10 Jahre Gesetzgebung Estlands und Lettlands: Baltische Rechtsangleichung. Referate des I. Baltischen Juristenkonferenz zu Dorpat (1928), Reval 1929, lk 99–129.

382 Kohtuministri ettepanek uue Nuhtlusseaduse ümbertöötamise kohta. 16.11.1921. – ERA.31.3.554, l 2–3.

383 Saarmann, K. Uue Nuhtlusseadustiku maksmapanemine. − Õigus 1922, 5, lk 139.

384 Баумштейн, А. Классическая школа уголовного права в начале ХХ в. Международный научно-исследовательский журнал 2014, 2-3, lk 5–6.

91 Ehkki kõne all oli eeskujuks võtta ka Saksamaa 1871. aasta Reichsstrafgesetzbuch või Norra 1902. aasta Staffelov,³⁸⁵ otsustas Riigikogu 1921. aasta juulis jääda UNS-i ümbertöötamise juurde. Kümneliikmeline erikomisjon KrS eelnõud väljatöötamiseks moodustati Vabariigi Valitsuse otsusega Kohtuministeeriumi juurde 1. märtsil 1922. Moodustatud erikomisjon koosnes praktiseerivatest juristidest ja parlamendisaadikutest, esimeheks oli Kohtuministeeriumi kodifikatsiooniosakonna juhataja Johan Reinhold.³⁸⁶ Komisjoni liikmeteks olid vandeadvokaadid Alfred Maurer, Tõnis Kalbus, Jüri Jaakson ja Rein Eliaser, vandeadvokaadi abi Anton Palvadre, Kohtupalati prokurör Paul Välbe, sõjaväe prokurör Konstantin Trakmann, kohtuministeeriumi asjadevalitseja August Mahoni ning kohtuministeeriumi nõunik Karl Saarmann.³⁸⁷

Erikomisjon avaldas KrS eelnõu 1923. aasta kevadel.³⁸⁸ Seejärel saadeti see tutvumiseks ja kommenteerimiseks erinevatele asutustele ja isikutele – mh näiteks Riigivanemale, ministritele, Riigikogu liikmetele, vandeadvokaatidele, Vangimajade Peavalitsusele ja vangimajadele.³⁸⁹ Erikomisjoni poolt täiendatud eelnõu esitati Vabariigi Valitsusele 31. jaanuaril 1925, kuid seadustiku vastuvõtmine viibis, kuna KrS läbivaatamine Riigikogu erikomisjonides toimus kuni aastani 1928.³⁹⁰ Riigikogu võttis Kriminaalseadustiku vastu 26. märtsil 1929, kuid kehtima hakkas KrS alles 1. veebruaril 1935, sest lisaks KrS-le tuli ette valmistada ka muud karistusõiguse valdkonna seadustikud ja seadused. KrS jõustamiseks töötati välja kriminaalseadustiku maksmapanemise seadus,³⁹¹ mille esimese paragrahvi kohaselt hakkasid kriminaalkohtupidamise seadus, kriminaalseadustik, kriminaalseadustiku maksmapanemise seadus ja vangistusseadustik kehtima samal ajal.³⁹²

385 Sootak, J. Veritasust kriminaalteraapiani, lk 229.

386 Ambach, G. Eesti kriminaalõiguse arenguteed. − Juridica 2004, 3, lk 153; Kriminaalseadustiku väljatöötamise kohta vt ka Hannust, D. Eesti Vabariigi 1929. a Kriminaalseadustiku väljatöötamine. Diplomitöö. Tartu: TÜ 1995.

Käsikiri kättesaadav TÜR arhiivikogus.

387 Ambach, G. Eesti kriminaalõiguse arenguteed. − Juridica 2004, 3, lk 153.

388 Kriminaalseadustik: eelkava. Kohtuministeeriumi kodifikatsiooniosakonna väljaanne. Tallinn 1923.

389 Terviklikku nimekirja institutsioonidest ja isikutest, kellele see arvamuse avaldamiseks saadeti, vt ERA.76.2.325.

390 Hannust, D. Eesti Vabariigi 1929. a Kriminaalseadustiku väljatöötamine. Diplomitöö. Tartu: TÜ 1995, lk 18–

20.

Saarmann, K. Kriminaalseadustiku maksmapanemise seadus. – Õiguse erilisa. XII õigusteadlaste päeva protokollid. Tartu 1933, lk 67.

391 Selle kohta on kirjutanud pikemalt Grau, K. Märkmeid KrS maksmapanemise seaduse kohta. – Õigus 1934, 3, lk 114.

392 Kriminaalseadustiku maksmapanemise seaduse § 1: „Käesolev seadus hakkab maksma ühel ajal Kriminaalkohtupidamise seadustiku maksmahakkamisega.“; § 2: „Ühel ajal käesoleva seadusega hakkavad maksma 1) kriminaalseadustik (RT 1929, 56); 2) vangistusseadustik (RK 1931, 20).“ Kriminaalseadustiku maksmapanemise seadus. – RT 1934, 85, nr 704; Kriminaalkohtupidamise seadustiku maksmapanemise seaduse

§ 1: „Käesolev seadus hakkab maksma 1. veebruaril 1935. a.“ § 2: „Ühel ajal käesoleva seadusega hakkab maksma Kriminaalkohtupidamise seadustik (RT 1934, 89).“ Kriminaalkohtupidamise seadustiku maksmapanemise seadus.

– RT 1934, 94, nr 755.

92 Altkäemakse käsitlevad sätted (§-d 617–623, 626) asusid KrS 37. peatükis, mis reguleeris teenistusalaseid süütegusid riigi ja omavalitsuse teenistuses. Ka UNS-s sisaldusid altkäemaksu süüteod 37. peatükis, mis käsitlesid riigi ja omavalitsuse teenistuses toime pandud süütegusid.

Nii UNS kui ka KrS puhul oli see seadustiku viimane peatükk.

Teenistusalaste süütegude peatükk leidis võrreldes UNS-ga väga vähest muutmist ning arutamist. Näiteks tegi A. Jõeäär arutelul Riigikogus ettepaneku jätta 37. peatükist välja sätted, mis käsitlesid karistusi poliitiliste süütegude eest, ettepanek lükati tagasi. A. Rei tegi ettepaneku märkida eraldi ära, et KrS §-s 628 karistataks ka riigi või omavalitsuse teenistujat, kes õhutas kedagi dokumentide võltsimisele ning tegi ettepaneku anda säte erikomisjonile tagasi arutamiseks. Erikomisjon sätet aga ei muutnud ning dokumentide võltsimisele kihutamist sättesse ei lisatud.³⁹³ Altkäemaksu käsitlevate sätete puhul muudatusettepanekuid ei tehtud, mistõttu oli altkäemaksu käsitlevate sätete puhul sisuliselt tegemist vaid UNS tõlkega eesti keelde. Ka eelnõu väljatöötamise komisjoni protokollides sisaldus altkäemaksu süütegude sätete arutamise koosolekute kõrval vaid märkus, et 14. novembril 1922. a „tõlgiti §§ 591–610“

ning 17. novembril 1922. a „tõlgiti §§ 611–622“.³⁹⁴ Järgnevas tabelis on esitatud altkäemaksu süütegude koosseisude võrdlus Eesti ja Vene karistusseadustike järgi, kus nähtub ka KrS ja UNS sätete analoogsus.

Tabel 2. Altkäemaksu süütegude võrdlus Eesti ja Vene karistusseadustike järgi.³⁹⁵

KrS UNS NS (§-d 372–382)

132³⁹⁶ 149 – ³⁹⁷

617 656 372–376, 379

618 657 377, 378

619 658 377

620 659 –

621 660 380

622 661 381

623 662 373 III jagu, 378

393 Hannust, D. Eesti Vabariigi 1929. a Kriminaalseadustiku väljatöötamine. Diplomitöö. Tartu: TÜ 1995, lk 39.

394 Esialgses KrS versioonis olid altkäemaksu sätted reguleeritud paragrahvides 606–612. Kirjavahetus uue kriminaalseadustiku eelnõu väljatöötamise küsimuses. Eelnõu väljatöötamise komisjoni koosolekute protokollid.

01.03.1922–08.10.1926 – ERA.76.2.325, l 81.

395 Esitatud lihtsustatud kujul Saarmann, K., Matto, K. (koost.), lk 387–413 alusel.

396 Kriminaliseeris altkäemaksu andmise, vt käesoleva töö p 2.2.3.

397 Mõne väljaande kohaselt, nt A. Jõeäär, lk 269, oli NS § 382 vasteks KrS § 132. NS § 382 sätestas isikutele vastutuse ametnike dokumentide varastamisele või võltsimisele kihutamise eest, mis oli oma reguleerimisobjektilt siiski erinev KrS §-st 132.

93

626 665 377, 378

KrS süüteoõpetus oli rajatud süüteo ja süüdlase mõistetele, mis hõlmasid nii objektiivseid (teo modaliteedid) kui ka subjektiivseid elemente.³⁹⁸ K. Saarmann ning K. Matto esitasid Kriminaalseadustiku kommenteeritud väljaandes eriosa sätete analüüsi süüteo subjekti, objekti, teo (st üldiselt objektiivsete asjaolude) ning süü (st subjektiivsete asjaolude) alusel, samuti olid vajadusel välja toodud seadusvastasuse, osavõtu, sätete konkurentsi ja kvalifikatsioonide küsimused.³⁹⁹ Siin alapeatükis on lähtutud jaotusest, mille alusel sai esitatud ka NS artiklite analüüs töö esimeses peatükis, kuivõrd nimetatud jaotusest lähtuti ka KrS puhul: subjekt, objekt, subjektiivne külg ning objektiivne külg. Esmalt on esitatud altkäemaksu süütegude subjekti analüüs KrS järgi, seejärel on käsitletud objekti ning subjektiivseid asjaolusid, kuivõrd nende sisu altkäemaksu süütegude puhul KrS-s ei erinenud. Kuivõrd altkäemaksu süütegude objektiivsetes külgedes leidus erinevusi, on see stuktuurielement sarnaselt esimeses peatükis esitatule jäetud analüüsis viimaseks.