1. Kutsekooli tühjad majad. Vallavalitsusel tuleks ruumid konkursi korras erastada, teha remont, rakendada ühiselamut suvel hotellina.
2. Lasteaial puudub saal ürituste läbiviimiseks. Seda on võimalik saada renoveerimise ja väikese juurdeehituse abil. Sellega peaksid tegelema insener-nõunik ja eelarve-majanduskomisjon.
Infopuuduse (sulu) likvideerimiseks sooviti valla juhtkonna tegevuste läbipaistvuse suurendamist, valla lehe ilmumise regulaarseks muutmist, sellele toimetaja leidmist. Teostajaiks oleksid vallavalitsus, haridus-ja kultuurikomisjon.
3. Keskkooli, ametiühingu ja valla vahel puudub leping. Vajalikud oleksid tõhusad läbirääkimised haridus-ja kultuurikomisjoni toel, aü usaldusisiku, vallavanema ja koolidirektori osalusel, et jõuda allakirjutatud kollektiivlepinguni.
Väga mitmete üksikprobleemide ja probleemideringide analüüsi juures jõudsid rühmad kas
selle valdkonna (haridus) arengukava või arengukava kui terviku koostamise vajalikkuseni.
Ühes rühmas toodi seda eraldi punktina välja ja ühtlasi nimetati optimaalset koolivõrku. Eestvedajana nimetati vallavanemat.Arengukava vajalikkuse
kohta tehti korraldajate poolt enne rühmatööde algust ka eelring, arengukava koostamise vajadust rõhutati üksmeelselt, samas toodi välja ka erinevaid aspekte. Ka osalejate arvates oleks reaalne ja vajalik hariduse valdkonnale eraldi tähelepanu pöörata - kuni iseseisva arengukava koostamiseni -, vaadates seda üldise arengukava koostamise ühe etapina.Eraldi väärib esiletoomist see, et haridusasutuste hoolekogudele peeti vajalikuks konkreetsed tegevuskavad koostada
hoolekogude esimeeste eestvedamisel.
Neid seisukohti saame väljastpoolt tulnud ürituse korraldajatena ainult kinnitada. Osadele valdkondadele on võimalik teha küll eraldi arengukava, kuid lõpuks tuleb need siduda ikkagi tervikuks, kuna valla elu kõik valdkonnad on omavahel väga tihedalt seotud. Haridus on kohaliku omavalitsuse jaoks väga oluline ja suur valdkond. Seetõttu on õigustatud sellele valdkonnale ka eraldi lähenemine. Läbiviidud hoolekogude koolituspäeva rühmatööd on andnud loodetavasti piisavalt palju alusmaterjali, mida saab arengukava koostamise juures kasutada. Samas on usutavasti võimalik palju asju koheselt teoks teha, arengukava valmimist ootamata.LEMBIT AUVÄÄRT
Õiguspsühholoogide ja -Sotsioloogide Tartu Ühingu esimees, psühholoogiakandidaat PAUL KENKMANN
Tartu Ülikooli sotsioloogia osakonna vanemteadur, filosoofiadoktor
RING ÜMBER LASTEKAITSESEADUSE
Üks valdkondi, kus käimasolev õigusliku regulatsiooni uuendamine muudab üpris põhjalikult kogu senist harjunud olukorda, on lastega, esmajoones lapseealiste õigusrikkujatega seonduv Järgnevalt osutame juba vastuvõetud õigusaktidest lähtudes mõnedele selle valdkonna iseärasustele ja ka kujunema hakanud uues õiguskorralduses sugenenud ebakohtadele.
Meie lähtekoht on, et üheskoos tuleb edendada kolme arenguliini. Esiteks, märksa enam nõuab tähelepanu seadusandluse ning seaduste alusel ministeeriumides ja teistes ametkondades vastuvõetavate direktiivmaterjalide omavaheline seesmine kooskõla.
Teiseks, kõrvuti formaaljurii di liste arengutega vajab tähelepanu läbiviidavate uuenduste
sotsiaalne mõõde. Muutuvad ju mitte ainult seaduseparagrahvid, vaid ka see, kuidas teatud probleemidele, noorterühmadele, nende kohtlemisele jms-le ülepea vaadatakse. Kolman
daks, mitmed uuendused tõstatavad vajaduse välja arendada asjatundjate koolita-mine või antud aladel praegu tegutsejate täiendkoolitus.
EV Lastekaitseseaduse § 2 kohaselt peetakse lasteks kuni 18aastasi inimesi. See määratlus erineb paraku teises tähtsas õigusaktis Alaealiste mõjutusvahendite seaduses -toodust. Isik on vanuse rehkendamise lihtsa loogika järgi kaheksateistaastane, kuni ta pole veel saanud 19aastaseks. Alaealiste mõjutusvahendite seadus aga annab vahemiku, mis lõpeb 18aastaseks saamisega. Siin ei oska kuhugi panna neid, kelle vanus on 18nda ja 19nda sünnipäeva vahel ning kes ea poolest kuuluksid lastekaitseseaduse alla.
Lastekaitseseadus jõustus 1. jaanuaril 1993. Selle põhimõtteks on seada alati ja igal pool lapseealiste huvid esikohale. Lastekaitse tagatakse riiklike, omavalitsuslike ja ühiskondlike organite kaudu.
Vaadeldavas seaduses ei ole deklaratiivselt loetletud laste õigusi ja kohustusi. Teatavasti on laste õigused esitatud ÜRO Peassamblee poolt 20. novembril 1989 vastu võetud Laste õiguste deklaratsioonis, mis Eestis hakkas kehtima 20. novembrist 1991. Meie lastekaitse
seaduse 5. peatükis käsitletakse lapse kohtlemist ja karistamist. Järeldus: seaduste vastu eksinud või õigusrikkumise toime pannud laps vastutab oma tegude eest ise, kui kehtiv seadusandlus ei näe ette teisiti.
Oleme harjunud olukorraga, kus ühelt poolt on palju kõneldud laste õiguste arvesse-võtust, teiselt poolt aga tunda saanud, et õigusrikkujast laste karistamine ja ümberkasvatamine pole olnud reeglina tulemuslik. Nüüd on hakanud kehtima õigasaktid, mis sätestavad paljuski teise lapseealiste õigusrikkujate kohtlemise korra. Viimane ei ole tervikuna veel rakenduma ega efekti andma hakanud. Põhjuseks on meie arvates paljus see, et puudu on suur osa vastavate seaduste rakendumist tagavaist institutsioonidest, alates spetsiaalselt noortega tegelevaist kohtutest. Puudu on nende asjatundjate koolitus, kes tagaksid lastest õigusrikkujate seadusekohase kohtlemise. Ka mõtteviisi muutus on alles käimas.
Kogu kõnealuse valdkonna muutumise keskseid juhtmõtteid on alternatiivide rakendamine vabaduse võtmisele kui õigusrikkujast laste kohtlemise viisile. Et see juhtmõte teostuks, on vaja, et teistsugused lapseealiste õigusrikkujate kohtlemise viisid reaalselt toimiksid. Samavõrra oluline on, et nende alaealistega tegelejad oleksid valmis paratamatuks lisatööks.
Asi algab võimalikust vabaduse võtmisest
õigust rikkunud lapse kohtueelsel kohtlemisel.
Selles osas on tulnud kuulda etteheiteid Eesti õiguspraktikale: õigust rikkuva teo uurimise käigus võetavat meil lapselt vabadus liig tihti ning selline kohtuotsuseta vabaduse võtmine vältab liig kaua.Tähendab ju ka kohtueelsel uurimisel toimuv sageli just lapselt vabaduse võtmist. Kas seda käsitletakse aga viimase ja seejuures hädavahendina, vältimaks õigust rikkunud lapseealise kontakte võimalike pahateokaaslastega ja võimalikku karistuse eest põgenemist, või siis algab juba asja uurimise astmel õigusrikkujast lapse karistamine?
Enne kui eraldada laps kodust ja vanematest, piirata tema vabadust või arutada tema tegu kohtus, tuleb kehtiva seaduse kohaselt küsida pedagoogi, psühholoogi ja arsti arvamust lapse seisundi kohta ning soovitusi parema lahenduse leidmiseks ja otstarbekamate mõjutusvahendite kohaldamiseks. Spetsialistide arvamus on seaduse järgi vajalik igas lastega seotud kohtuasjas ning sotsiaaltalitus peab jälgima selle nõude täitmist.
Toodu vajab kommentaare. Kõigepealt kes on seaduse järgi spetsialist ja missugused on tema funktsioonid? Spetsialistiks on ühelt poolt pedagoog või psühholoog, teiselt poolt arst. Iga kohtu all oleva lapse kohta peab olema vähemalt kaks arvamust. Paraku sisaldub
seaduse tekstis ajalooline ebavõrdsus" Stalinlikul perioodil suruti psühholoogid põranda alla ja lastega seotud küsimusi lahendasid pedagoogid. Psühholoogiateadmiste kasutamises kõnealuses valdkonnas pole ajaratas paraku meilgi veel edasi pööranud. Pisendamata pedagoogide rolli ja pädevust, leiame, et seoses lastega oleks kindlasti vaja psühholoogi arvamust. See eeldab psühholoogide võrgu loomist õigusemõistmise ja sotsiaalhoolduse sfääris. Arvestades diplomeeritud psühholoogide arvu Eestis, peaks selleks kaadrit jaguma.
Vajalik on antud valdkonna kohane täiendkoolitus.
Räägime lastest, kes on seoses kuriteoga kohtus. Järelikult on tegemist kriminaalmenetlusega. Spetsialisti kui kriminaalmenetluse osalise mõiste on ära toodud kriminaalmenetluskoodeksis § 11Г Vastavalt sellele sättele on uurijal õigus kutsuda uurimistoimingust osa võtma spetsialist. Uurija nõudmine spetsialisti väljakutsumise kohta on kohustuslik asutuse, ettevõtte või organisatsiooni juhile, kus selline spetsialist töötab.
Spetsialist on kohustatud ilmuma kutse peale, võtma osa uurimistoimingust, kasutades oma eriteadmisi ja oskusi. Ta peab aitama uurijal avaramalt mõista ja fikseerida tõendeid, juhtima uurija tähelepanu asjaoludele, mis on seotud tõendite avastamise ja fikseerimisega ning esemete äravõtmisega ja andma selgitusi tema poolt sooritatud toimingute kohta. Nii erinebki lastekaitseseaduses kasutatud spetsialisti mõiste kardinaalselt kriminaalkoodeksis esitatust.
Olgu öeldud, et vastavalt kriminaalmenetluse koodeksi § 126 võtab noorema kui viieteistaastase alaealise süüdistatavana ülekuulamisest tingimata osa pedagoog või psühholoog. Viimasel on ülekuulamises osaledes õigus esitada süüdistatavale uurija kaudu küsimusi, tutvuda ülekuulamisprotokolliga ja esitada selle kohta oma märkusi. Pedagoog või psühholoog kirjutab ka ülekuulamisprotokollile alla.
Seegi vaatlus näitab, et lastekaitseseadus paneb pedagoogile ja psühholoogile ühed funktsioonid, kriminaalmenetluskoodeks aga hoopis teised. Praktikas täidetakse nii ühtesid kui teisi arvatavasti kuidas juhtub. Uurijatelt on tulnud kuulda arvamusi toodud nõudetest kui segavast bürokraatiast.
Lisaks spetsialistile on kriminaalmenetluse võimalikuks osaliseks ekspert. Tunnistanud vajalikuks ekspertiisi tegemise, koostab uurija ekspertiisimääruse, milles näitab ära ekspertiisi määramise alused, nimetab eksperdi või ekspertiisiasutuse, eksperdile esitatavad materjalid ja küsimused, mille kohta tuleb eksperdil oma arvamus avaldada.
Ka Lastekaitseseaduse § 35 peab silmas psühholoogi osalemist eksperdina. Psühholoog-eksperdi arvamus on vajalik, saamaks lapse psühhogrammi ning soovitusi mõjutusvahendite kohaldamiseks. Sellise psühholoogiaekspertiisi teostamine on kohustuslik iga seadusi rikkunud või kohtualuse lapseealise suhtes. Sotsiaaltalitus peab jälgima, et ekspertiis ka läbi viidaks.
Tegelikkuses ei ole sotsiaaltalitus seda funktsiooni täita saanud ja siinkirjutajail ei ole teada, kuipalju on niisugust ekspertiisi ülepea tehtud. Psühholoogi abiga on küll tuvastatud, kas ühe või teise lapseealise sotsiaalse küpsuse astmes väljenduv vanus vastab kronoloogilisele või mitte, kuid see on põhimõtteliselt täiesti teine ekspertiisi liik, kui Lastekaitseseaduses sätetstatu.
Alaealiste mõjutusvahendite seadus sätestab alaealistele kohaldatavad mõjutusvahendid ning alaealiste komisjonide pädevuse. Seadust kohaldatakse alaealistele, kes on toime pannud:
- kriminaalkoodeksis ette nähtud teo, kuid ei olnud selle toimepanemise ajal kriminaalvastutuse eas;
- haldusõigusrikkumiste seadustikus ette nähtud teo, kuid samuti polnud siis veel haldusvastutuse eas;
- kriminaalkoodeksis ette nähtud teo, kuid kohus on kriminaalasja menetluse lõpetanud ja andnud materjalid üle alaealiste komisjonile;
- haldusõigusrikkumise, kuid asja arutav ametiisik, halduskohtunik või kohus on haldusõigusrikkumise asja menetluse lõpetanud ja andnud materjalid üle alaealiste komisjonile.
Antud seadust kasutatakse ka nende alaealiste suhtes, kes ei täida haridusseadusest tulenevat koolikohustust, ehk siis tarvitavad alkohoolseid jooke, narkootilisi või psühhotroopseid aineid.
Tuleb tunnistada, et lastekaitseseaduse tekstis eksitakse süütuse presumptsiooni vastu.
Korduvalt räägitakse seal kuritegudest. Ometi saab ainuüksi kohus otsustada, kas tegemist on kuriteoga või ei. Niisiis - ükskõik milline instants ükskõik missugust lapse poolt toime pandud kuriteo tunnustega tegu menetleb, on ikka tegemist ei millegi enama kui teoga, millel on kuriteole sarnased tunnused, ja seda seni, kuni kohus pole vastavat tegu kuriteoks tunnistanud.
Alaealiste mõjutusvahendite seadus määrab kindlaks, mida "halbade" lastega võib ette võtta. Ettenähtud mõjutusvahendid on:
• hoiatus;
• koolikorralduslikud mõjutusvahendid;
• vestlusele suunamine psühholoogi, narkoloogi, sotsiaaltöötaja või muu spetsialisti juurde;
• lepitamine;
• kohustus elada vanema, kasuvanema või eestkostja juures või lastekodus;
• üldkasulik töö;
• käendus;
• osalemine noorte- või sotsiaalprogrammides või ravikuuris;
• eriõppekasvatusasutusse suunamine.