3. METOODIKA
3.1 Valimi moodustumine
Juunis 2013 saadeti Eesti Füsioterapeutide Liidu meililisti e-mail, milles kirjeldati lühidalt uuringu sisu ja eesmärke ning kutsuti füsioterapeute uuringus osalema ning töö autoriga meilitsi kontakteeruma. Uurimistöös osalemise kriteeriumiks oli viimase kolme aasta jooksul vähemalt nelja füsioteraapia eriala üliõpilase juhendamine, kellest kaks oleks olnud õppinud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ja kaks Tartu Ülikoolis. Ajalimiit – kolm aastat – seati eelkõige lähtudes aastate jooksul õppekavades toimunud muutustest ning samuti mindi 2009. aastal üle väljundipõhisele õppele. Samas on uuringu seisukohalt oluline ka asjaolu, et juhendajate kogemused oleksid värskelt meeles. Töö autoril ei tohtinud olla intervjueeritavatega varasemat isiklikku kontakti. Üleskutse vastusena laekus töö autorile üks e-mail sooviga uuringus osaleda. Antud e-maili saatjaga võeti ühendust ning jõudes sobiva aja ja koha osas kokkuleppele, viidi läbi intervjuu. Edasi toimus uuritavate valik lumepallimeetodil, kus intervjueeritav nimetas järgmised uuritavad, kelle poole töö autor pöördus isiklikult või e-maili teel. Juhul kui intervjueeritava poolt nimetatud järgmised uuritavad ei oleks vastanud töös ette nähtud kriteeriumitele, nendega ei oleks saadud kontakti või poleks nad olnud nõus uuringus osalema, oli planeeritud pöörduda taas eelmise intervjueeritava poole ning paluda nimetada järgmised isikud, kelle poole töö autor võiks pöörduda. Siiski polnud ühegi intervjueeritava poole tagasipöördumiseks vajadust. Intervjuud viidi läbi ajavahemikus juuli 2013 – märts 2014 ning uuringus osales kaheksa füsioterapeuti Lõuna-Eestist.
19 3.2 Uuringu korraldus
Esmalt paluti kõigil intervjueeritavatel täita informeeritud nõusoleku leht (lisa 1) teavitamaks neid uuringu olemusest, eesmärgist, selle eetilistest aspektidest. Seejärel täideti uuritava andmeid puudutavad väljad (lisa 2), milles kajastus intervjuu kuupäev, küsiti uuritava e-maili aadressi ning intervjueeritav valis endale pseudonüümi. Koodnimi ehk pseudonüüm valiti vastavalt uuritava hetkesoovile vältimaks intervjueeritavate hilisemat tuvastamist magistritöö tulemuste kajastamisel. Viimaks viidi uuritavatega läbi semistruktureeritud intervjuu.
Küsimused oli jaotatud kolme teemablokki, millest esimene sisaldas küsimusi praktika juhendaja enda haridustee kohta ning hinnangut oma teadmistele tööle asudes. Teine teema käsitles üliõpilaste personaalseid omadusi, teadmisi, oskusi praktikakeskkonnas ning kolmas kõrgkoolide füsioteraapia õppe- ja praktikakorraldust. Vajadusel küsis intervjuu läbiviija täpsustavaid küsimusi, et vältida uuritavate valestimõistmist. Uuritavatele rõhutati, et hinnangu andmisel tuleks tugineda viimase kolme aasta kogemustele ning võtta arvesse üliõpilase kursust ja eeldatavaid teadmisi lähtudes läbitud õppeainetest. Kohtumine küsitletavatega toimus omavahelisel kokkuleppel neile sobival ajal ja kohas. Intervjuu sisaldas töö autori poolt koostatud avatud küsimusi (lisa 3), mis olid valitud lähtuvalt teaduskirjandusest esilekerkinud teemadest (Chipchase jt, 2012; Gotlib jt, 2011; Jones jt, 2010; Olsen jt, 2013; Öhman jt, 2005). Uuritavatel oli võimalus soovi korral jätta küsimusele/küsimustele vastamata. Vestlus ühe küsitletavaga kestis ligikaudu üks tund ning see salvestati töö koostaja isikliku diktofoni abil.
3.3 Andmete analüüs ja töötlemine
Salvestatud audiolindistused transkribeeriti andes teksti kaudu võimalikult täpselt edasi intervjuude sisu ning jättes tähelepanuta näiteks kõne intonatsiooni, mõttepausid, žestid.
Audiosalvestistelt kuuldud info pandi kirja sõna-sõnalt, intervjuud kuulati üle mitu korda ning tehti transkriptsiooni vastavaid parandusi. Valminud transkriptsioon saadeti uuritavatele e-mailile ja paluti see üle lugeda ning teha kindlaks, et nende mõtted pole töö autori poolt moonutatud. Intervjuusid analüüsiti ning teostati nende omavaheline võrdlus, et leida kattuvaid ja erinevaid arvamusi. Järgmiseks käsitleti esilekerkivaid teemasid, tehti vastavad järeldused ning magistritöös toodi välja tsitaate koos uuritava valitud pseudonüümiga.
20 4. TULEMUSED
Uuringus osales kaheksa (n=8) Lõuna-Eestis töötavat füsioterapeuti, kellest üks oli mees ning seitse naised. Küsitletutest viis töötasid statsionaarses osakonnas, üks ambulatoorselt ning kaks uuritavat tegid igapäevaselt tööd mõlemas osakonnas. Kaheksast uuritavast neli oli omandanud hariduse Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ning neli Tartu Ülikoolis. Lisaks oli üks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja üks Tartu Ülikooli lõpetanu läbinud magistriõppe Tartu Ülikoolis (vastavalt 2010. ja 2013.aastal). Uuritavad lõpetasid haridustee ajavahemikus 1996 – 2008(bakalaureus) / 2013(magistrantuur). Vastavalt lõpetamise aastale oli õpitud eriala nimetus liikumisravi või füsioteraapia. Intervjuud viidi läbi ajavahemikus 30.07.2013 – 04.03.2014 ning järgnevalt on välja toodud uuringutulemused.
4.1 Praktika juhendajate ootused üliõpilastele õppepraktikal
Füsioteraapia üliõpilastelt ootavad/eeldavad praktikajuhendajad järgmisi omadusi:
Aktiivsust/spordiga tegelemise kogemust (n=5)
Julgust (n=5)
Baasteadmiste olemasolu (n=3)
Suhtlemisoskust (n=3)
Empaatiavõimet (n=2)
Praktilisi oskusi (n=2)
Kohuse- ja vastutustundlikkust (n=2)
Sõbralikkust (n=1)
Avatust (n=1)
Motiveeritust (n=1)
Julguse all peetakse eelkõige silmas julgust küsida küsimusi ning initsiatiivikust patsiendiga tegelemisel. Teoreetilistest teadmistest eeldati eelkõige baasteadmisi haigustest ning peamistest hindamismeetoditest.
Ootan head suhtlejat, hea empaatiavõimega inimest. Kindlasti peaks ta olema motiveeritud ja tahtma seda tööd teha. Ja ma arvan, et ta peaks ise ka olema selline aktiivne inimene, et ta tegeleb mingi spordiga või et ta on tunnetanud seda, mis ta nagu teisele juhendab. (Töö)
21 No ta peaks aktiivne olema kindlasti. Ise tahtma teha, tundma huvi asja vastu, ta ei tohiks patsienti karta ja hea suhtleja. Ja, noh, loomulikult teoreetilisi teadmisi ka, mida rakendada praktikasse. Aga üldiselt suuremaid nõudmisi mul ei ole. (Sõber)
Küsitletud praktika juhendajad peavad tudengite puhul positiivseks kui üliõpilased väljendavad oma juhendajale praktika lõpus praktikalt saadud kasu. Lisaks praktikandi iseseisvat ja omaalgatuslikku mõtestatud tegevust teraapias, julget tegutsemist, ettenähtud praktikatundide mitte-järgimist. Samuti hindavad praktika juhendajad ka üliõpilastelt saadud ideid ja uusi teadmisi.
Võib-olla need asjad ka või need hetked, et kui praktikant nagu... kui sina võib-olla ei ole veel välja pakkunud seda, et, kas sa tahad ise proovida, tuleb ise küsima, et kas homme äkki mina juba võin minna teha. Minu jaoks need on alati hästi sellised toredad. (Leht)
... mul oli üks poiss praktikant oli, kes, käisime üleval statsionaaris ära, tegelesime ära, siis ta ütles, et kas ma võin veel minna tema juurde täna või, et ma väga tahaks temaga tegeleda, et ta oli nii tore ja siis läks ja tegeles temaga iga päev kaks korda. Selles suhtes, et nägi, et vaba hetk on ja läks tegeles temaga uuesti. Et nägi, et tal oli vaja seda ja minul ei ole võimalik, eks ju ja siis ta ütleski, et kas sul ei ole selle vastu midagi, et tema läheb tegeleb veel. Et selliseid toredaid momente on olnud. (Karikakar)
Omadused, mis pole praktikakeskkonnas soositud, on vastajate arvates väga varieeruvad.
Kõik uuritavad tõid välja erinevaid iseloomujooni, mida üliõpilased võiksid vältida.
Intervjuudes kajastusid omadused nagu liigne agarus, kinnine olek, sõnaaherus, tagasihoidlikkus, tuimus/igavlemine, liigne uudishimu, huvi ja motivatsiooni vähesus, põhjendamatu isetegevus, üleolevus.
Noh, ütleme selline tuimus, igavlemine, tuimalt ära tegemine, mingi aja täis olemine lihtsalt.
(Sügis)
No, kindlasti tagasihoidlikkus. See ei ole nüüd see koht, kus..., noh, siin peaks ikkagi julgust näitama ülesse ja sõnaaherus või kuidas ma ütlen seda, et ta peaks ikkagi olema... vabalt suhtlema. (Sõber)
Kuna juhendaja-praktikandi interaktsiooni õpiprotsessis pidasid kõik vastajad väga oluliseks, siis praktikantidega seotud negatiivseteks kogemusteks loeti just peamiselt üliõpilase liialt kinnist olekut, omavahelise koostöö puudumist. Ühel uuritaval oli negatiivne kogemus seoses patsiendi juuresolekul juhendajale etteheidete tegemisega. Lisaks mainis üks vastajatest, et mõned tudengid ei teadvusta, mida on patsiendile sobiv rääkida ning mida peaks täpsemalt selgitama arst. Samal uuritaval on olnud probleeme ka tudengite riietumisega, täpsemalt
22 riietuse puhtusega. Kolme intervjueeritava arvates hinnatakse patsiente sageli üle ning teostatakse liialt keerulisi harjutusi. Ühel vastajatest on olnud negatiivseid kogemusi seoses tudengite hoolsusega – ehk kasutades teraapias päevast päeva üht meetodit, võib see tudengite jaoks muutuda rutiiniks ning see võib viia õnnetusteni. Kahe küsitletud juhendaja praktikantide seas on toimunud ka praktika katkestamisi ning kaks uuritavat on soovinud suunata oma juhendatavaid koostöö mittetoimimise tõttu teistele juhendajatele. Ühel juhul polnud see võimalik ning teisel juhul andis suunamine positiivseid tulemusi.
Alles hiljuti, sellel aastal, üks Ülikooli praktikant või üliõpilane, ma ei mäleta, mis kursus ta oli, ääretult kinnine inimene. Sellessuhtes ma ei saa süüdistada nagu, et võib-olla inimene ongi oma isiksuse koha pealt nagu hästi kinnine inimene, aga teda on väga raske mõista ja teda on raske võib-olla ka hinnata. (Moon)
Viimane kogemus ilmselt oli see, et kui praktikant kurtis, et mina ei anna talle piisavalt palju iseseisvat tööd teha ja kui siis selline juba mitu päeva käinud patsient oli ja ma palusin talle, et ta näitaks talle harjutusi, et ma lõpetan ise tema koduse harjutuskava ära ja pärast praktikant teatas, et ma kasutan teda tasuta tööjõuna ja et ma peaksin talle selle eest maksma.
Jah, see oli minu jaoks, ma arvan, et selline kõige suurem šokk. (Leht)
... aa mul on olnud ka, mis negatiivne, on näiteks riietus. Nüüd viimasel ajal ei ole, aga mingi aeg oli see, et milliste riietega nagu teraapiat läbi viib, et... . Noh, et need riided peaksid olema puhtad ja, noh, kaasa arvatud sokid. (Töö)
4.2 Praktika juhendajate arvamused ja kogemused seoses üliõpilaste omaduste/teadmiste/oskustega õppepraktikal
Käsitledes intervjuudes üliõpilaste oskust tegutseda meeskonnas, oli valdavalt juhendajate arvamus, et meeskonnas töötamine ei valmista üliõpilastele suuremaid probleeme. Mainiti, et aeg-ajalt võib esineda initsiatiivi vähesust kui on tarvis suhelda teiste meeskonnaliikmetega ning üliõpilased vajavad selleks juhendaja poolset julgustust ning suunamist. Pigem suhtlevad tudengid just teiste füsioterapeutidega, kuid suhtlus õdede/hooldajate/arstidega jääb vahel väheseks. Teisalt kaks küsitletut väidavad vastupidiselt, et suhtlemine kaastöötajatega (sh õed/hooldajad) ei valmista tudengitele mingeid probleeme.
Jah, üks väga-väga, üks Ülikooli tüdruk, oli küll selline väga aktiivne. Et kohe läks, kohe, et patsiendil oleks hea, tema läks ja kohe küsis, et kus see on, kus see on, kus see on. Siis mina ka juhendasin, et sinna-sinna-sinna ja ei mingit probleemi. Lähevad ilusti kohe küsivad ja teevad. (Karikakar)
23 Toodi välja, et füsioterapeudi töös esineb tihti vahendite- või ruumipuudust ning see asjaolu teeb meeskonnatöö ning kollektiivi omavahelise interaktsiooni sageli möödapääsmatuks. Üks uuritavatest leidis, et lühemate praktikaperioodide puhul ei jõua üliõpilane efektiivse meeskonnatöö saavutamiseks piisavalt praktikakeskkonda sulanduda.
Suhtlemisoskused patsientidega on üliõpilaste puhul varieeruvad ning olenevad suuresti tudengi isiksuseomadustest ning eelnevast praktika/(töö)kogemuste pagasist. Samuti on välja toodud, et suhtlemisoskus sõltub varasemast kogemusest või selle puudumisest konkreetses praktikabaasis. Juhendajad hindavad tudengite püüdlikkust ning soovi selles osas areneda, kuna õppepraktika ongi patsientidega suhtlemisoskuste arendamiseks parim keskkond ning pädevus saabub alles reaalselt tööleasumisel. Tagasihoidlikud üliõpilased ei saavuta patsiendiga sageli head kontakti. Juhendajad tunnevad, et neil tuleb juhendatavaid õhutada julgusele ning konkreetsusele (sh valjema häälega rääkima), et patsiendid mõistaksid paremini korraldusi. Üks vastanutest leiab, et suhtlemisoskustes on arenguruumi ning üks uuritav on märganud, et antud valdkonnas on tudengid aastast aastasse järjest pädevamad. Kõige enam valmistab intervjueeritavate arvates üliõpilastele raskusi patsientide nõustamine, mida eeldatakse eelkõige viimase kursuse üliõpilastelt ning see osa teraapiaprotsessist jääb tavaliselt juhendaja kanda. Seevastu patsientide motiveerimise ja julgustamisega tulevad tudengid toime hästi olenemata kursusest.
Mõni on väga avatud ja saab väga hästi jutule ja mõistab patsienti ja oskab suunata seda juttu kas korjates anamneesi või tuvastades mingeid probleeme. Teine on seal kinnine, keda tuleb pidevalt aidata järgi, ta ei mõista patsienti, ei saa tast aru. Et väga erinevalt on üldse.
Et nad vähemalt püüavad. Et see, et ikkagi praktikale tullaksegi selle eesmärgiga, et sa pead ikkagi kontakti looma patsientidega ja ikkagi püüavad suhelda. Mõnel õnnestub paremini ja mõnel halvemini. (Moon)
Eks ta oleneb sellest ilmselt, et kui palju nad praktikal on olnud. Eks esimesed praktikad, mis need on, et seal võib-olla nad on kartlikumad, aga need, kes juba nagu rohkem on praktikal olnud, siis nendega pole probleeme küll olnud minu meelest. (Leht)
Juhendajate hinnang enda teadmistele kooli lõpetamise järgselt olenes suuresti lõpetamise aastast – 2008. aastal lõpetanud (n=2) pidasid oma teadmisi tööle asudes heaks ning varasemalt lõpetanud kesisteks, pealiskaudseteks, kehvapoolseteks. Intervjueeritavate hinnang üliõpilaste teadmistele teooria vallas varieerub. Tuuakse välja, et teadmised erinevad indiviiditi ning olenevad üliõpilaste motiveeritusest ja edasistest tulevikuplaanidest. Kõige enam probleeme valmistab just teadmiste rakendamine praktikasse, mille osas tundsid tööle
24 asudes vajakajäämisi ka küsitletud juhendajad ise. Kaks intervjueeritavat toovad välja, et olenemata Tartu Ülikooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli erinevast ettevalmistusest, ei olene pädevus teoreetiliste teadmiste osas kõrgkoolist, kus käiakse. Vastupidiselt väidavad kaks uuritavat, et Tartu Ülikooli üliõpilased omavad paremaid teoreetilisi teadmisi. Üks vastanutest on arvamusel, et mingil põhjusel jäävad konkreetselt Tartu Ülikooli teise kursuse üliõpilaste teadmised õppepraktikal kesiseks. Kahele küsitletutest tunduvad mõlema kõrgkooli tudengite puhul ebapiisavad või täiendust vajavad teoreetilised teadmised neuroloogia vallas. Seevastu ühe vastanu arvates oli see mõned aastad tagasi tõepoolest nii, kuid mõlema kooli puhul on selles osas märgata ulatuslikke edasiminekuid (eelkõige Tartu Tervishoiu Kõrgkooli osas).
Kolm intervjueeritavat leiavad, et üliõpilased on võrreldes teiste valdkondadega kompetentsemad skeleti-lihassüsteemi õppepraktikal.
Teooria vallas mulle tundub, et on nii enam-vähem. Muidugi jälle sõltub, mis praktikale tullakse. Kas on neuroloogiline praktika või on mingi skeletilihassüsteemi praktika. Et siin on erinevusi. Et oleneb, millest me räägime. Kui laiemalt, üldisemalt, ütleme... et üldiselt ikkagi teatakse, et sellist asja ei ole, et ma ei tea, mis on insult või mis on endoproteesimine või siukene. (Sügis)
Sarnaselt teoreetilistele teadmistele on ka tudengite praktilised oskused indiviiditi erinevad ning olenevad eelnevast kogemusest ja üliõpilase kursusest. Arvamused üliõpilaste praktilisest pädevusest ei ühtinud – oskusi hinnati näiteks headeks või vastupidiselt vähesteks.
Toodi välja ka erinevusi kahe kõrgkooli vahel, kus kaks uuritavat arvasid praktilised oskused paremad olevat Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilastel ning üks intervjueeritav märkis, et tema kõrgkoolidevahelisi erinevusi selles osas välja tuua ei oska. Peamisteks praktiliste oskuste kitsaskohtadeks peeti vähest loomingulisust, liialt komplitseeritud harjutuste valikut, liigset kiirustamist. Lisaks jääb puudu pädevusest harjutuste/vahendite kohandamisel reaalse probleemiga patsiendile ning ei osata lahendada teraapias tekkivaid ootamatuid olukordi.
Siiski toodi välja, et üliõpilaste oskused on iga aastaga täienenud.
No kõik väidavad, et Tervishoiu Kõrgkooli praktika on tugevam, aga kas see tegelikkuses nagu välja paistab, et seda ma küll ei oskaks nagu öelda. Et, ma arvan, et tegelikkuses on see, et nagu teoorias on nad tunduvalt nõrgemad ja nagu see, kui ta oskab patsiendiga väga palju asju teha, see ei tähenda, et... . Palju olulisem on see, et me hakkaks õiget asja mingi teadusliku uuringu või millegi põhjal tegema ning vaatama, kuidas õigesti teha. (Uuritav1)
No teinekord ei osata lihtsalt, on näha, et ei ole proovitud patsiendi peal mingeid võtteid. Et on küll, koolis nad ütlevad, et omavahel oleme proovinud goniomeetriat, aga see on natuke teine asi. Et panna seda haigele patsiendile või kuidas kohanda neid vahendeid või, või
25 mõõtmisi haigele. Kui haige ei suuda näiteks testasendeid, algasendeid, sisse võtta, et mis siis nüüd saab. Siis vaadatakse juhendajale otsa, et kuidas ma mõõdan, haige ju ei saa selles asendis olla. (Sügis)
Üldiselt on üliõpilased innukad ise õppima ning ennast täiendama. Tehakse eeltööd erinevate haiguste/diagnooside kohta ning järjest enam loetakse teaduskirjandust. Siiski on ka üliõpilasi, kelle jaoks on praktika lisakohustuseks ning selline suhtumine on juhendajatele selgelt äratuntav. Põhjuseks on välja toodud näiteks huvi puudumine antud valdkonna vastu või vale eriala valik, mida tudengid sageli ka juhendajatele ausalt tunnistavad. Üliõpilaste motiveeritus praktikakeskkonnas väljendub juhendajate arvates eelkõige aktiivsuses ja initsiatiivikuses. Praktikat kohustusena võtvate tudengite puhul on olulised töötunnid ning puudub enesealgatus ja tahe ennast arendada. Näiteks tuuakse välja, et pakkudes üliõpilasele võimalust midagi ise proovida või näha, ei olda sellest huvitatud ning keeldutakse. Seevastu tudengid, kes võtavad praktikakohustust kui enesearendamise võimalust viibivad hea meelega praktikabaasis ning kasutavad ära võimalusi enda kogemustepagasi suurendamiseks. Kaks vastajat pidasid vajalikuks igale praktikandile rõhutada, et praktika on parim koht õppimiseks ning antud võimalusi tuleks maksimaalselt ära kasutada.
Ja siis, mis siis on juhendaja, et kui ta ikkagi tuleb esimesel päeval ja ütleb, et jah, et, on palju tudengeid, kes ei tee sellest ka saladust, et jah, ma olen juba tööl, mul on eesmärk saada diplom. (Tolmurull)
Osad praktikandid on need, et kui mul hetkel ei olegi tööd, ma ütlen, et mine kellegi teise juurde ja on see, kes läheb ja on neid, kes keelduvad minemast. Nad pigem istuvad lihtsalt kuskil ja ei teegi midagi, ei teegi midagi. (Leht)
On tegelikult kahte sorti tudengeid tõesti, kes... mõni ongi ikka väga selline entusiastlik ja ta ütleb, et, jah, mul on teatud arv tunde, aga ma väga hea meelega olen siin kauem, mulle väga meeldib siin. Ma võin isegi öelda, et, jah, sa võid ära minna, ei, ma tahan väga hea meelega veel vaadata, mulle meeldib siin ja ma tahan seda teha. Aga teine variant on nii, et vaatab kella ja ütleb, et mu tundide arv on täis ja kas ma võin nüüd ära minna. (Karikakar)
Juhendaja ja praktikandi omavahelise suhtlemise/interaktsiooni teel leiavad lahenduse ebakõlad eetiliste aspektide suhtes. Üldiselt on füsioteraapia eriala üliõpilased teadlikud eetilistest nõuetest ning nendest kinnipidamisest. Mõningatel juhtudel on olnud probleeme patsiendi-praktikandi omavahelise kommunikatsiooni, viisakusreeglite eiramisega – näiteks liiga spetsiifiliste terminite kasutamine suheldes patsiendiga, liiga lähedane omavaheline läbisaamine. Ühele intervjueeritavatest tundub, et koolid on antud valdkonnaga isegi liialt vaeva näinud ning tudengid kipuvad eetikanõuete osas olema pigem ülemäära kartlikud.
26 4.3 Praktika juhendajate rahulolu füsioteraapia õppe- ja praktikakorraldusega
4.3.1 Praktika juhendajate rahulolu füsioteraapia õppekorraldusega
Füsioteraapiaõppe optimaalse kestvuse osas ollakse enamjaolt ühel nõul – kuue vastanu arvates võiks füsioteraapiaõpet pikendada 0,5 / 1 aasta ulatuses või lisada kolmeaastasele õppele kohustuslik magistriõpe. Tuginedes oma kogemusele toovad uuritavad seisukoha põhjenduseks eelkõige ajapuuduse seoses lõputöö koostamisega. Samuti arvatakse, et füsioteraapiaõpet võiks pikendada, kuna kolmeaastane õpe jääb pealiskaudseks ning intervjueeritavad ise oleksid soovinud rohkem aega oma teadmiste kinnistamiseks. Üks uuritavatest on arvamusel, et kolmeaastane õpe on hetkel optimaalne.
Et samas see 3+2 on nagu mujal maailmas ja see töötab küll. Et ma arvan seda, et isegi kui see õpe oleks kahe aastane, aga kui see oleks hullult kvaliteetne ja nõutaks enam, siis tuleks ikkagi ka kahe aastaga paremad füsioterapeudid välja kui tulevad kolmega või neljaga. Et see sõltub sellest hästi palju, mis ülikool teeb ja mida ta nõuab tudengitelt. Et sellest jääb hästi palju sõltuma. Ja kuidas õpetatakse, kui praktiline see õpe on. Et siukest eriala ei saa nii õppida, et loenguslaidid jooksevad ja siis haiglas vahepeal käiakse. Et mõlemad koos peavad olema. (Uuritav1)
Üldjuhul ei peetud füsioteraapiaõppes/õppekavades midagi üleliigseks, kuid toodi välja mõningaid valdkondi, mida võiks nende arvates füsioteraapiaõpe enam käsitleda ning milles esineb vajakajäämisi:
Suhtlemine, psühholoogia (n=4)
Neuroloogia (n=2)
Sisehaigused (n=2)
Füsioterapeutiline hindamine (n=1)
Terapeutiline harjutus (n=1)
Biomehaanika, funktsionaalne anatoomia (n=1)
Kuna füsioterapeudi töö põhineb väga suuresti suhtlemistööl, võib-olla enamus, ja siis seda tegevust ka seal taga, siis sellel suhtlemisel ja psühholoogial peaks olema ka väga suur roll selles õppekavas. (Moon)
Kolme uuritava arvates võiks veelgi suurem osakaal õppekavas olla praktikumidel, et arendada enam „käsi-küljes“ lähenemist. Toodi välja, et praktikumidesse võiks kaasata enam reaalsete probleemidega inimesi. Lisaks eelpool mainitud täiendamist vajavatele
27 valdkondadele arvas üks uuritav, et üliõpilastele tuleks õppeprotsessis kasuks ulatuslikum videoanalüüside käsitlus, et osata paremini seostada teooriat praktikaga ja reaalses situatsioonis probleemid ära tunda.
Ühe intervjueeritava arvamus on, et hetkel on mõlemas kõrgkoolis praktika osakaal õppekavas piisav ning kaks uuritavat on rahul Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppekavas kajastuva õppepraktika mahuga, kuid on seisukohal, et Tartu Ülikoolis jääb üliõpilastel praktilist kogemust väheks.
4.3.2 Praktika juhendajate rahulolu praktikakorraldusega
Vastanutest kaks näevad äramainimist väärt probleeme seoses üliõpilaste praktikale saatmisega. Üks neist toob välja, et just Tartu Tervishoiu Kõrgkooli puhul on tulnud ette üliõpilaste praktikale saatmist ilma konkreetsete kokkulepeteta. Samuti sooviks ta rohkem ja täpsemat infot – millal, kui palju üliõpilasi praktikabaasi mingil perioodil tuleb, kuna on tekkinud olukordi, kus kahe tudengi asemel tuleb juhendada nelja praktikanti. Teise juhendaja arvates saadetakse tudengeid õppepraktikale vahel mõtlematult – näiteks massaažipraktikale traumatoloogia osakonda. Samuti arvab uuritav, et õppepraktikale saatmine on mõlema kõrgkooli puhul hetkel ebainimlik ning võiks arvestada enam tudengite enda soovidega. Selle võimaldamiseks pakub ta välja, et praktika ei peaks toimuma koheselt aine lõpus ning praktika sooritamiseks ettenähtud ajad ei peaks olema nii kindlalt määratletud. Näiteks võiks
Vastanutest kaks näevad äramainimist väärt probleeme seoses üliõpilaste praktikale saatmisega. Üks neist toob välja, et just Tartu Tervishoiu Kõrgkooli puhul on tulnud ette üliõpilaste praktikale saatmist ilma konkreetsete kokkulepeteta. Samuti sooviks ta rohkem ja täpsemat infot – millal, kui palju üliõpilasi praktikabaasi mingil perioodil tuleb, kuna on tekkinud olukordi, kus kahe tudengi asemel tuleb juhendada nelja praktikanti. Teise juhendaja arvates saadetakse tudengeid õppepraktikale vahel mõtlematult – näiteks massaažipraktikale traumatoloogia osakonda. Samuti arvab uuritav, et õppepraktikale saatmine on mõlema kõrgkooli puhul hetkel ebainimlik ning võiks arvestada enam tudengite enda soovidega. Selle võimaldamiseks pakub ta välja, et praktika ei peaks toimuma koheselt aine lõpus ning praktika sooritamiseks ettenähtud ajad ei peaks olema nii kindlalt määratletud. Näiteks võiks