Soomekeelsete tõlgete analüüsist (peatükk 2.4.2 Soomekeelsed tõlked) on näha, et tõlkemeetodid jaotuvad ühtlasemalt: 56 pealkirja puhul on kasutatud kaudset tõlget, 52 pealkirja juures laenamist ja 42 filmipealkirja on tõlgitud otse. Selgelt on näha, et eestikeelsetes tõlgetes on levinuim otsetõlge, mis on aga soomekeelsetes tõlgetes kõige vähem esindatud. Teise analüüsi (peatükk 2.4.1. Eestikeelsed tõlked) tulemustest selgub, et töö jaoks kogutud eestikeelsete filmipealkirjade puhul on ülekaalukalt populaarseimaks tõlkemeetodiks otsetõlge, mida on teiste tõlkemeetoditega võrreldes kasutatud lausa poole rohkem – 150 pealkirjast 88 on eesti keelde tõlgitud otsetõlget kasutades. Sageduselt teisel kohal on kaudne tõlge, mille abil tõlgitud pealkirju oli 46 ning kõige vähem on pealkirjade tõlkimisel kasutatud laenamise tõlkemeetodit. Saab teha järeldusi, et Eesti filmilevitajad eelistavad eestikeelseid, kuid samas originaalpealkirjaga ühtivaid pealkirju, kuid Soomes kaldutakse originaalpealkirjast pigem kas kõrvale või jäetakse see üldse tõlkimata.
Tulemustest selgub ka, et Soome filmimaastikule on iseloomulik see, et paljudel filmipealkirjadel säilitatakse originaalkuju, kuid sellele lisatakse soomekeelne alapealkiri. Töös analüüsitud eestikeelsete laenamismeetodiga tõlgitud pealkirjade puhul ei ole mitte ühelgi korral samasugust võtet kasutatud. Lisa 2 alapeatükis Lisa 2.1 näidatud kirjas (VaataFilmi esindajalt) on aga paar alapealkirjadega filmi näitena välja toodud, seega võib teha oletusi, et ka Eestis on viimasel ajal selline tõlkimisviis ja – vorm levima hakanud, kuid sellised eestikeelsed pealkirjad ei sattunud käesolevas töös analüüsitava materjali sekka.
Filmide linastumisaegu ja kasutatud tõlkemeetodeid analüüsides selgub, et eestikeelsete filmipealkirjade puhul on otsetõlke kasutamine aastate jooksul (vahemikus 1921. a ja 2014. a) vähenenud ning kaudse tõlke abil pealkirjade tõlkimine sagenenud.
Soomekeelsete pealkirjade analüüsi tulemused näitavad aga, et Soomes on nende kahe tõlkemeetodi populaarsus vahelduv, näiteks 1940.–1950. aastatel linastunud filmide pealkirjade tõlkimiseks on kasutatud rohkem kaudset tõlget, kuid 1960.–1970. aastail on
25 olnud populaarsem pigem otsetõlke kasutamine. 1980.–1990. ja 2000.–2010. aastatel oli aga taaskord kaudse tõlket rohkem kasutatud. Laenamismeetodi kasutamine on nii eesti- kui ka soomekeelsete pealkirjade puhul alates 1940.–1950. aastastest järjest enam populaarsemaks muutunud, kuid Soomes on see siiski levinum kui Eestis.
Žanripõhise analüüsi puhul on keerulisem järeldusi teha. Eesti- ja soomekeelsete kaudse tõlkimise kaudu tõlgitud filmide puhul on suurimad erinevused märuli-, seiklus- ja krimifilmide ning komöödiate osakaalude puhul. Mõlema keele puhul on kaudse tõlkega pealkirjade seas kõige populaarsem žanr draama, kuid eestikeelsete pealkirjadega filmide seas on sageduselt teine žanr märul, soomekeelsete pealkirjade puhul on selleks komöödia ning järgneb seiklusfilm. Otsetõlke kategooria puhul on selgelt näha, et eestikeelsete pealkirjadega filmide hulgas on draamafilmid ülekaalukalt kõige sagedasemad ning teised žanrid on võrdsete tulemustega tublisti maas.
Soomekeelsete pealkirjadega linateoste hulgas on samuti draama esikohal, kuid üsna suure osakaaluga on esindatud ka märuli- ja krimifilmide žanrid. Laenamismeetodi grupis on taaskord nii eesti- kui ka soomekeelsete pealkirjadega filmide seas kõige sagedamini esinevaks žanriks draama ning ka kaks järgnevat žanrit kattuvad: märuli- ja krimifilmid.
26
Kokkuvõte
Käesoleva bakalaureusetöö Ingliskeelsete filmipealkirjade tõlkimine soome ja eesti keelde põhieesmärgiks on uurida, millist teooriaosas tutvustatud tõlkemeetodit kasutatakse originaalkujul ingliskeelsete filmipealkirjade tõlkimisel soome ja eesti keelde kõige sagedamini. Lisaks seadsin eesmärgiks analüüsida, millised on sarnasused ja erinevused soome- ja eestikeelsete tõlgete vahel ning kas leidub seoseid pealkirjade tõlkimisel kasutatud tõlkemeetodite ja filmi linastumisaastate ning žanrite vahel.
Töö teoreetilise osa peamiseks allikaks on Jean-Paul Vinay ja Jean Darbelnet’ keeleõpik Stylistique comparée du français et de l'anglais, täpsemalt selle ingliskeelne tõlge Comparative Stylistics of French and English: A methodology for translation. Õpikus on juttu seitsmest tõlkemeetodist ehk viisist, kuidas teksti lähtekeelest sihtkeelde tõlgitakse. Tõlkemeetodeid jagatakse üldiselt kahte gruppi: otsetõlge ja kaudne tõlge, kuid otsustasin enda töösse lisada veel ühe põhikategooria, otsetõlke alla kuuluva laenamismeetodi. Neid tõlkemeetodeid ja nende seletusi kasutasin käesoleva töö koostamisel filmipealkirjade tõlgete analüüsimiseks ja gruppidesse jagamiseks.
Saatsin kirja filmilevitusega tegeleva Eesti ettevõtte VaataFilmi esindajale ja Soomes kinoketi ja maaletoojana tegutseva Finnkino kliendiabisse, et uurida asjaga otseselt seotud inimeste käest, mis põhimõtetel ja kuidas filmide tõlkimine toimub. Kirjadest selgub näiteks see, et ettevõttes VaataFilmi tõlgib pealkirju levitaja ise, kuid Finnkino teeb koostööd tõlkebüroodega. Mõlemad vastasid ka, et kindlaid reegleid tõlkimisel pole, olulisim on see, et tõlgitud pealkiri ei kõlaks kohmakalt, vaid oleks suupärane ja tabav.
Analüüsitava materjali kogusin kinematograafiateemaliselt veebilehelt Internet Movie Database, kus on edetabel 250 parima filmiga läbi aegade. Töö jaoks kogusin sellest edetabelist esimesed 150 ingliskeelset filmi, mis on linastunud nii Eestis kui ka Soomes ehk millel on ametlik eesti- ja soomekeelne pealkiri. Lisaks pealkirjadele võtsin analüüsitava materjalina arvesse ka filmide linastumisaastad ning žanrid, mida oli
27 kokku 12: draama, animafilm, müsteerium, vestern, ulme, komöödia, krimi, märul, seiklus, biograafia, õudus, põnevik. Kogutud pealkirjade tõlked jagasin kasutatud tõlkemeetodite kaupa kolme gruppi ning analüüsisin, millist meetodit esineb soome- ja eestikeelsete filmipealkirjade tõlgetes kõige enam.
Tulemused näitavad, et ingliskeelsete filmipealkirjade tõlkimisel eesti keelde on kasutatud ülekaalukalt kõige enam otsetõlget, nimelt on 150 filmist 88 (58%) tõlgitud otsetõlke meetodit kasutades. Sageduselt järgmine on kaudne tõlge – 150 filmist 46 (31%), ning kõige vähem on kasutatud laenamist, mida esineb vaid 16 korral (11%).
Soomekeelsete pealkirjade puhul on kõige populaarsem aga kaudse tõlke meetod, mida on rakendatud 56 korral 150-st (37%). Populaarsuselt teisel kohal on laenamine, mida kasutati 52 pealkirja puhul (35%) ja kõige vähem, 42 korral (30%), on kasutatud otsetõlget.
Leidsin ka olulise joone soomekeelsete pealkirjade juures, mida on tõlgitud laenamismeetodi abil. Nimelt on Soomes väga levinud, et ingliskeelse filmi pealkiri jäetakse originaalkujule, kuid sellele lisatakse soomekeelne alapealkiri. Eestikeelsete pealkirjade puhul sellist nähtust ei leidunud.
Linastumisaastate põhine analüüs selgitas välja, et eestikeelsete filmipealkirjade puhul on otsetõlge alati olnud populaarseim tõlkemeetod, kuid soomekeelsete pealkirjade tõlkimisel on iga meetod mingil ajaperioodil kõige populaarsem olnud. Nii Eestis kui ka Soomes on laenamismeetodi kasutamise osakaal aja jooksul üha suurenenud.
Žanripõhine uuring annab tulemuseks, et kõikide tõlkemeetodite puhul on mõlemas sihtkeeles populaarseimaks žanriks draamafilm. Kõige suuremad erinevused avalduvad otsetõlke meetodi juures, kus eestikeelsete filmipealkirjade puhul on ülekaalukalt populaarseim draama ja teised žanrid on vähe esindatud, kuid soomekeelse otsetõlke meetodi puhul on küll draama esikohal, kuid ka seiklus- ning krimifilmid on üsna suure osakaaluga.
28 Käesolevat uurimistööd saab kindlasti edasi arendada, näiteks suurendades analüüsitava materjali kogust ja tehes rohkem koostööd filmipealkirjade tõlkimise eest otseselt vastutavate inimestega. Sel viisil saaks uurida veelgi lähemalt, kuidas filmid nii Eestis kui Soomes omale uued pealkirjad saavad, või vastupidi: kui palju ja mis põhjustel on laenamismeetod Soomes nii levinud, kuid Eestis veel mitte.
29
Englanninkielisten elokuvien nimien kääntäminen suomeksi ja viroksi.
Tiivistelmä
Minun kandidaatintyöni aihe on Englanninkielisten elokuvien nimien kääntäminen suomeksi ja viroksi. Työn päätavoite on tutkia, minkälaisia käännösmetodeja on eniten käytetty englanninkielisten elokuvien nimien kääntämiseen suomeksi ja viroksi. Lisäksi on tavoitteena tutkia ja analysoida, minkälaisia ovat samankaltaisuudet ja erilaisuudet viron- ja suomenkielisten nimien välillä. Työssä tutkitaan myös onko nimien kääntämiseen käytettyjen käännösmetodien ja elokuvien ensiesityksien vuosien ja lajien välillä joitakin yhteyksiä.
Työn teoreettisen osan tärkein lähde on oppikirja Stylistique comparée du français et de l'anglais (englanniksi Comparative Stylistics of French and English: A methodology for translation), jonka tekijät ovat ranskalaiset Jean-Paul Vinay ja Jean Darbelnet. Se on oppikirja, jossa on kirjoitettu seitsemästä käännösmetodista. Käännösmetodeja ryhmitellään pohjimmiltaan kahteen ryhmään: suora käännös ja epäsuora käännös, mutta lisäsin vielä yhden metodin: lainaamisen. Käytin niitä käännösmetodeja ja näiden selityksiä työn koostamisessa elokuvien nimien käännöksien analysoimisessa ja ryhmittelyssä.
Lähetin myös kirjeet yhtiöille VaataFilmi ja Finnkino, jotka ovat elokuvien maahantuojia ja levittäjiä. Niiden vastauksista sai selville, että yhtiössä VaataFilmi kääntävät elokuvien nimiä levittäjät itse, mutta Finnkinossa käytetään sitä varten käännöstoimistoa. Molemmat yhtiöt sanoivat, että on tärkeää, että elokuvan nimi olisi luonteva ja silmiinpistävä.
Analyysiä varten keräsin verkkosivulta Internet Movie Database 150 englanninkielistä elokuvaa, joita on myös Virossa ja Suomessa esitetty. Keräsin myös elokuvien ensiesityksien vuosia ja lajeja. Lajeja oli 12: draama, piirrosfilmi, mysteeri,, western, scifi, komedia, rikoselokuva, toiminta, seikkalu, elämäkertaelokuva, kauhu, jännitys.
Ryhmitelin kerättyjen elokuvien nimet kolmeen ryhmään (suora käännös, epäsuora
30 käännös ja lainaaminen) ja analysoin, minkälaista käännosmetodia on viron- ja suomenkielisten elokuvien nimien kääntämiseen eniten käytetty.
Tulokset näyttivät, että viroksi käännettäessä käytetään eniten suoraa käännöstä ja vähiten lainaamista, mutta suomeksi käännettäessä on suosituin epäsuora käännös ja epäsuosituin suora käännös. On myös kiinnostavaa, että Suomessa on lainaaminen hyvin yleistä ja usein lisätään englannikieliseen nimeen suomenkielinen alaotsikko.
Virossa ei tehdä niin, ainakaan tässä työssä ei ole sellaisia nimiä. Ensiesityksien vuosien analyysi näytti, että Virossa on vuodesta 1921 vuoteen 2014 asti suora käännös ollut aina suosituin ja lainaaminen on ollut koko ajan vähiten suosittu käännösmetodi.
Lainaaminen on niin Virossa kuin Suomessakin muuttunut yhä enemmän suosituksi.
Lajipohjainen analyysi selvitti, että kaikkien käännösmetodien ryhmissä on yleisin laji draama.
Varmasti voi sitä tutkielmaa vielä kehittää edelleen, esimerkiksi voi suurentaa analysoitavan aineston määrää tai tehdä enemmän yhteistyötä niiden ihmisten kanssa, jotka on vastuussa elokuvien kääntämisestä. Voisi myös tutkia tarkemmin, millä tavalla elokuvien nimiä käännetään tai kuinka paljon ja miksi on lainaaminen Suomessa niin laajalle levinnyttä, mutta Virossa vielä ei.
31
Kirjandus
Ainiala jt = Ainiala, Terhi, Minna Saarelma, Paula Sjöblom 2008.
Nimistöntutkimuksen perusteet. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
Catford, John Cunnison 1965. A Linguistic Theory of Translation;
http://www.academia.edu/3253821/A_linguistic_theory_of_translation. Vaadatud 26.02.15.
Hartikainen, Teija 2006. Musorgski vai Ikuisia säveliä? Venäjänkielisten elokuvanimikkeiden suomennokset – tarkemman tarkastelun kohteena erisnimet. – Magistritöö. Tampere Ülikool: Keele- ja tõlketeaduste osakond.
https://tampub.uta.fi/bitstream/handle/10024/93844/gradu01336.pdf?sequence=1.
Vaadatud 24.05.15.
Internet Movie Database; http://www.imdb.com/chart/top?ref_=nv_ch_250_4.
Vaadatud 10.02.15.
Internet Movie Database;
http://www.imdb.com/help/show_leaf?infosource&ref_=hlp_brws. Vaadatud 10.02.2015.
Laasner, Siret 2011. Filmipealkirjade tõlkimise mõjust kinokülastajatele. – Magistritöö. Tallinna Ülikool: Tõlkekoolituse osakond. http://e-ait.tlulib.ee/191/1/laasner_siret.pdf. Vaadatud 24.05.15.
National Network for Translation;
http://www.nationalnetworkfortranslation.ac.uk/about. Vaadatud 24.03.15.
32 Pearl, Leonard 2007. Hahmonnimet hahmottumassa. Disney-piirroselokuvissa esiintyvien suomenkielisten henkilönnimien sananmuodostus, rakenne ja merkityssuhteet. – Magistritöö. Turu Ülikool: Soome ja üldkeeleteaduse osakond.
https://www.doria.fi/bitstream/handle/10024/42271/gradu%20PEARL2007.pdf?sequenc e=1. Vaadatud 24.05.15.
Sinivee, Sirje 2004. Tõlke hindamine – kuidas, keda või mida? – Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool: Suulise ja kirjaliku tõlke õppetool. http://e-ait.tlulib.ee/164/1/sinivee_sirje.pdf. Vaadatud 24.05.15.
Suutarinen, Anu 2000. Englanninkielisten elokuvien nimien suomentaminen ja nimeämistavat. – Magistritöö. Tampere Ülikool: Tõlketeaduste osakond.
Vinjay, J.-P., Darbelnet, J., Sager, J. C., Hamel, M.-J 1995, http://disciplinas.stoa.usp.br/pluginfile.php/17199/mod_resource/content/1/09_Vinay_e _Darbelnet.pdf. Vaadatud 12.02.15.
Yle.fi; http://yle.fi/uutiset/mika_on_hulluin_elokuvan_nimen_suomennos/6990188.
Vaadatud 24.05.15.
33