Uurimistulemuste analüüsimine

Uurimistöö oli huvitav. Vanemaealiste inimestega vesteldes, pidi arvestama, et neile meeldib arutada ja vastata küsimustele laialdaselt. Uuritavateks olid kümme PAIK projekti patsienti, kelledel oli nii sotsiaalsed, kui ka tervislikud probleemid. Uuriti, kuidas saavad inimesed iseseisvalt hakkama, kuigi neil on rasked kroonilised haigused, mis segavad tunduvalt elukvaliteeti. Inimesed, keda valiti , elavad kõik Viljandi maakonnas ja sattusid PAIK projekti Viljandi haiglasse sattumisel. Intervjuu küsimused andsid

võimaluse rääkida intervjueeritaval enda lugu, mis on seotud PAIK projektiga liitumisega, aga samas andsid ka ülevaate integreeritud teenuste vajadustest. Integreeritud teenuste vajadus on just oluline vanemaealiste inimestel, kellel on probleemid tervisega või sotsiaalse hakkamasaamisega. Tihti käivad sotsiaalsed probleemid ja tervisega seotud probleemid koos. Vanemaealised inimesed, kellel olid selliseid probleemid vajasid erinevaid osapooli enda abistamiseks, et parandada enda tervist ja kodust hakkamasaamist. Nendeks osapoolteks, kellega respondendid peavad kokku puutuma olid:

• haigla;

• perearstid;

• lähedased;

• kogukond;

• kohalik omavalitsus.

Tänapäeval on ühiskonnas võimalus jääda märkamatuks, sest märgatakse neid, kes oskavad enese eest seista. Intervjuudega taheti jõuda ka nende patsientideni, kes on vaiksemad. Küsimused olid jaotatud nii, et igal intervjuu küsimusel oleks oma eesmärk, mis viiks sujuvalt üle järgmise küsimuseni. Selline küsimuste koostamine, andis võimalusel püsida teemaga ühes fookuses.

Respondentidega intervjuusid läbi viies olid esimesed kolm küsimust oma olemuselt sellised, mis andsid võimaluse hinnata inimese hakkamasaamist enne PAIK projektiga liitumist. Küsimused olid sissejuhatavad, mis andsid respondendil ennast sisse elada ja intervjueerimisel tunda ennast hästi. Kümnest vastajast kolmel ei olnud enda hakkamasaamisega probleeme, „/…/ sain hakkama oma vajaminevate toimetustega ja ravimeid võtsin ise/…/“ (V2). Viiel intervjueeritavast oli enda hakkamasaamisega ja ravimite tarbimisega mõningaid takistusi, „/…/ ravimid jäävad vahest võtmata, läheb kuidagi meelest ära ja apteeki minek ka vaevarikas, ei taha teisi segada oma murega/…/“(V4). Kaks intervjueeritavat jäid vastusega napisõnaliseks. Küsimuse täpsustamisel oldi ebakindel ja neid vastuseid ei saa eraldi lahterdada. Nende juttu analüüsides võib kokkuvõtvalt öelda, et nad olid oma eluga rahul, sest nii see pidigi olema. Respondentidel ei olnud ettekujutust sellest, et võimalus on ka paremini hakkama saada. Küsimustele vastamisele kaasnes mõningatel respondentidel mõttepause.

Vastamine toimus koos mõningate elusündmuste meenutamisega. Sündmuste edasiandjad olid need respondendid, kes said enda arvamuse kohaselt rahuldavalt hakkama. Rahuldav hakkamasaamine oli nende endi nägemuse järgi, tegelikku olukorda ei saa selle järgi hinnata. Enamik respondentidest vajas abi. Hea oli see, et respondendid tunnistasid ise, et kõikide majapidamistöödega nad hakkama ei saanud. Nad ei julgenud oma mittehakkamasaamist tunnistada ja ka välja öelda. Vastusest sarnaseid fraase otsides oli levinum „olen siiani hakkama saanud“.

Minnes edasi teise küsimusega, tekitas vastuse andmine elavat vestlust. Respondendid olid kõik enda kaasuvatest haigustest teadlikud, aga mõttepause ja arutelu tekitasid ravimid ja ravimite manustamine. Ravimeid tarvitati üldjuhul ise. Kümnest neljal oli enda jaoks välja mõeldud mingi süsteem, „/…/võtan ravimeid söögiaegadel/…/“(V3). Viis respondenti kümnest vastasid, et võtavad ravimeid ise, aga vahest läheb ka meelest. Eriti tekib ravimite võtmises pause siis, kui ravim otsa saanud ja läheb meelest, et retsepti pikendada. Küsimusele, kas kasutate ravimikarpi ravimite manustamisel, siis sain eitava vastuse. Intervjuu käigus selgus, et ravimikarp ei ole respondentidele üldjuhul tuttav asi.

Ravimikarbi vajalikkust ja tema kasulikkust seletades, oli näha, et respondentides tekkis huvi. Respondentidest ühel oli abiks naabrimees. Vajadusel tõi naabrimees talle apteegist ravimid ja mõnikord oli ka kapi peale valimis pannud. Naabrimees oli ka ise eakas, aga tervis oli tal parem kui respondendil.

Ravimite manustamise küsimus oli antud uurimisprotsessis olulise tähtsusega.

Kaootiline ravimite võtmine seab kahtluse alla raviplaani toimimise. Ravimeid on vajalik tarvitada järjepidevalt ja süsteemselt. Ainult sellisel juhul on ravimitest kasu ja nad täidavad oma eesmärgi. Intervjuu käigus tuli kahel respondendil jutuks ka mõte, et kõik ravimid ei sobi neile. Ravimid olid tekitanud neile kõrvalmõjusid. Üheks piinavamaks olid kõrvetised ja maovalud. Mitte sobimise korral respondent „V1“ jättis ravimi võtmata.

Ravimi võtmata jätmist ei pidanud ta probleemiks. Ravimi mittevõtmise tagajärgedele ta ei mõelnud ja sellest ei olnud ka keegi talle eelnevalt rääkinud. Täpsustamisel selgus, et vahel jäänud ravim võtmata mitu nädalat, sest ravim otsas ja läheb meelest, et kedagi paluda apteegist seda tuua.

Kodune hakkamasaamine oli respondentide poolt sarnaste vastustega. Oma võimeid üldjuhul teati ja kodused tegemised toimetati endale omases rütmis. Kodune

hakkamasaamine tähendas käesolevas intervjuus seda, et respondendid said iseseisvalt kodus hakkama ja ei vajanud ööpäevaringset kõrval abi. Küsimusele, kuidas saate hakkama, oli üldiselt vastuseks kohe, et hästi, aga, kui paluti täpsustada, siis kümnest viis tunnistas, et teatud kodused ülesanded valmistavad raskusi.“/…/abi oleks vaja vahest puude toomisel, /…/söögitegemine jäänud soiku, pole tahtmist/…/“(V4). Koduste toimetamiste juures söögitegemist puudutavas osas, oli enamusel vastuseks, et palju nad ikka söövad. Siin tekkisid mõningad erinevused ka finantsilise poole pealt, sest raha söögi jaoks oli erinevatel respondentidel erinev. Söök kokkuvõttes ei olnud väga suure tähtsusega.

Respondentidele esitatav neljas ja viies küsimus olid üleminevad küsimused, mis võtsid kokku eelnevate küsimuste vastused ja andisid selgituse, miks oli nii läinud, et respondent sattus PAIK projekti vaatevälja. Küsimus, mis puudutas haiglasse sattumist, enne, kui PAIK projektiga liituti, oli suhteliselt sarnane.“/…/kodus hakkas nii halb, ei osanud midagi teha/…/“vastas (V6). Kõige rohkem kardeti seda, et tervis halveneb ja kui nad kohe ei reageeri ja abi ei kutsu, siis jäävad nad sinna üksi vaevlema. Kardeti üksindust ja see tuli ka intervjuudes väga esile. Selle küsimuse juures oluliseks sõnapaariks respondentidel oli „Ma kartsin“ ja „Ei osanud kuhugile pöörduda“.

Igapäevane suhtlemine oli teema, mis mõnele respondendile oli raske küsimus ja tekitas natuke mõttepause. Vastuseid analüüsides tuli välja, et meesterahvastel oli suhtlemise küsimus küllaltki keeruline. Nende isiksused olid kinnised ja enda vanuseid tuttavaid, keda saab usaldada, ei ole väga palju. Pereliikmetest ja lapsed üldjuhul kaugel ja kui oli mindud elukaaslastest lahku või oli elukaaslane surnud, siis suhtlemine piiratud. Meestest respondendid olid tunduvalt halvemas olukorras kui naistest respondendid, /…/lapsed elavad kaugel, neil enda tegemised, mis ma segan/…/.“(V2) Respondendid, kelleks naised, ei olnud nii halvas olukorras. Laste- ja lastelastega ikka suheldakse, naabrid ja tuttavad olemas, aga samas kui olid tekkinud kroonilised haigused, mis segavad liikumist ja tegutsemist, oli ka suhtlemist ja läbikäimist teiste inimestega vähem. Olulisteks sõnapaarideks olid „Kõigil kiire“ ja „Mis ma segan“.

Kuues ja seitsmes küsimus viis fookuse tänasesse päeva ja andis selgituse, kuidas ja mil viisil toimus PAIK tervisejuhiga koostöö. Tervisejuhiga suhtlemise rahulolu all mõeldi suhtlusviisi, mis üldjuhul põhineb telefonitsi helistamisel. Vajadusel tehti tervisejuhtide

poolt ka kodukülastusi. Enamus respondentidest olid rahul, kuigi tekkisid mõned mõtted, mis toodi välja intervjuu käigus. Kõigil ei ole mobiiltelefoni ja see tekitas olukordi, kus ei saada üksteist kätte. Respondentide jutust võis välja lugeda, et mobiiltelefoni omamine on vajalik, aga jäänud majandusliku või oskamatuse tõttu endale muretsemata. Telefonide kasutamise oskus on samuti erinev, sest osadel respondentidel puudus oskus vaadata mobiiltelefonist vastamata kõnesid ja ka oskus tagasi helistada. Kahel respondendil oli kasutusel ainult lauatelefon. Ettepanekut, et muretseda endale mobiiltelefon, mis tegelikult nende igapäevasele hakkamasaamisele ja turvalisuse tagamiseks väga vajalik, tekkisid kahtlused, „/…/ ei hakka enam proovima, küll ma saan niimoodi ka hakkama, kes mulle ikka kogu aeg helistab/…/“(V9).

Tänane olukord oli respondentide vaatenurgast lähtuvalt erinev. Leplikkus ja tagasihoidlikkus iseloomustab kõiki respondente. Kümnest viiel oli tervislik seisund endine ja halvemaks ei olnud läinud. Küsimustele vastamisel oli hääletoon positiivne ja tunda rahulolu. Kolmel olid kroonilised haigused süvenenud ja tekkinud ka juurde uusi meditsiinilisi probleeme. Aasta on pikk aeg inimese elu jooksul. Eriti on see tuntav just vanemaealiste inimeste juures. See, kui tervis selle perioodi jooksul halveneb, on täiesti loomulik. Kaks respondenti ei osanud enda tervislikku seisundit hinnata. Vestlusel olid nad rahul sellega, mis hetkel on,“ /…/saan ikka samu ravimeid/…/“(V5). Vanemaealiste inimeste seas on kurvameelsust ja depressiooni, mis mõjutavad nii igapäevaelu, kui ka suhtumist tervisesse.

Kaheksas ja üheksas intervjuu küsimus oli respondentide seisukohalt vaadatuna, olukord peale PAIK projektiga liitumist. Murede koha pealt oli erinevaid vastuseid. Kümnest kolmel oli mure tervise halvemaks minemise koha pealt. Siiani oli läinud pool pensionit ravimite peale, aga tervise halvenedes oli ravimite vajadus suurem. Oluliseks peeti enne osta ravimeid ja maksta makse, alles seejärel mõeldi söögi peale. Ravimite peale kulutati suuri summasid. Muret tegi ka see, et mõtted lähevad eakal inimesel sellele, et, kui tervis läheb halvemaks ja ta ei saa enam ise kodus hakkama, mis siis saab. Hooldekodu teema ei ole respondentidele väga meeldiv teema. Oma kodust äraminek hoolekandeasutusse teeb respondentidel meele kurvaks. Ära siit ilmast tahetakse minna enda kodust, aga samas antakse endale aru, et selline otsus ei pruugi olla enda teha. Nii mõnigi respondent muutus väga härdaks sellele küsimusele vastates. Intervjuu käigus tuli ka jutuks

hooldekodude hinnad, millest patsiendid olid teadlikud. Siin võib lugeda respondentide vastuseid pooleks. Esimesel poolel ei olnud oluline see, kes maksab, või kuidas olukorda lahendada. Teine pool respondentidest olid mures laste pärast, sest neil endal probleeme ja raha neil ei ole,“/…/selle olukorra peale ei taha mõelda, lastel niigi raske, kuidas nad veel mind aitavad/…/“(V4)“

Küsimusele, mis palus hinnata PAIK teenuse mõju respondentide tervisele, oli positiivne.

Kohati olid vastuse andmisel respondendid segaduses, mis puudutab mõju hindamist, aga selgitades tuli respondentidelt vastuseid ja mõtteid. Positiivse poole pealt oli mõju all tähtsaim roll abi raviplaani paika panemisel ja ravimite uuendamisel. Nõuandmist peeti väga oluliseks,“ /…/olemine läheb palju paremaks, kui saan oma tervisest ja teistest muredest teiega rääkida/…/“(V2). Enamuses respondente olid tänulikud erinevate meeldetuletuste poole pealt, mis puudutasid eriarstide ja perearstide vastuvõtule minemist. Respondendid tõid välja tähelepaneku, et murede korral said nad tervisejuhilt abi ja toetust. PAIK projekti ajal, koostöös tervisejuhiga, oli respondentide arvates tagatud turvatunne ja regulaarne kontakt Tervisejuhiga kas telefoni teel, või kodukülastuse näol. Respondentide arvates oli tervisejuhil kodusest toimetulekust ja terviseprobleemidest alati ülevaade ja ta oskas suunata ja aidata abivajaduse korral. Tihti piisas ka lihtsalt vestlemisest ja mure jagamisest. Tunti, et neil oli rohkem teadmisi oma krooniliste haiguste kohta ja nad oskasid end ka ise edaspidi aidata. Respondentide arvates olid nad saanud infot ja nõuandeid Viljandis asuvate tugiteenuste kohta ning mitmeid teenuseid ka kasutanud, või hetkel kasutamas.

Kümnes küsimus andis mõju hinnangu PAIK projektiga liitumisele. PAIK projekti osalemise soovitamisest olid üheksal kümnest positiivsed mõtted,“/…/nii hea, kui keegi kuulab sind ja ma tunnen, et ei ole üksi/…/“(V7). Intervjuul toodi välja seda, et oli kindlam tunne, kui saad kedagi usaldada ja nõu küsida. Perearstidel olid tavaliselt telefoniliinid hõivatud ja neid oli väga raske kätte saada. Respondendid olid rahul, et said pöörduda PAIK tervisejuhi poole, kes andis nõu, mil viisil probleem lahendada. Ühel respondendil ei olnud selles osas mõtteid.

Analüüsides respondentide vastuseid tuli ette keerulisi olukordi, kus sarnaste mõtete kokku viimine tekitas suurt ajakulu. Kvalitatiivse intervjuu tegemisel tuleb arvestada head inimeste tundmist ja kannatlikkust. Respondendid tegid kõik koostööd ja andsid

vastuseid siiralt. Oma arvamuse väljendamine tekitas kohati raskusi, aga lisaküsimustele vastuseid saades sai uurimistöö tegija respondendi vastusest selguse.