3. VAADE 2001. JA 2002. AASTAL AVALDATUD TEOSTELE JA TEGUTSENUD
3.1. U URITAV MATERJAL JA LÄHENEMISNURGA SELGITUS
Esimeseks uurimisülesandeks on registreerida 2001. ja 2002. aastal ilmunud eesti algupärane ilukirjandus ning seejärel välja selekteerida olulisemad eesti algupärast ilukirjandust avaldavad kirjastused. Kuna välja struktuuri ja dünaamika kujundavad hetkel sellel olevate agentide vahelised suhted ja konkurents, siis uurija ülesandeks on kindlaks teha positsioonide jaotus väljal, huvide spetsiifika, subjektide (siinkohal kirjastuste) strateegiad kapitali kogumiseks ning võiduvõimaluste suurendamiseks. Selles peatükis antakse ülevaade eesti kirjandusväljast ning sellega osaliselt kattuvatest kirjandusajakirjanduse ja kirjastamise väljadest aastail 2001–2002.
Kirjandusväljal on kesksel kohal raamatud, seetõttu on esmalt vaatluse alla võetud 2001.
ja 2002. aastal Eestis avaldatud eesti algupärane ilukirjandus.12 Lähtutud on klassikalisest ilukirjanduse mõistest ning käsitletud luulet, proosat ja näitekirjandust. Välja on jäetud ilukirjanduse äärealadel paiknevad žanrid: laste- ja noorsookirjandus, mälestused, esseistika, õpilaste omalooming, humoristika, reisikirjad, kirjavahetused (vt joonis 1). Teoste žanrimääratlusel on lähtutud Eesti Rahvusraamatukogu kataloogide määratlustest. Teoste edasine käekäik kirjandusväljal sõltub lisaks autori kapitalide tugevusest ka teistest kirjandusväljal tegutsevatest agentidest, sh kriitikust ja kirjastajast. Just lähtuvalt kirjastustest ja kirjanduskriitikast analüüsitakse alljärgnevalt eesti 2001.–2002. aasta kirjandusvälja.
2001. j a 2002. aastal av aldatud teoste j aotus ilukirj andus - 68%, 440 teost
laste- j a noorsookirj andus - 17%, 115 teost
memuaarid - 5%, 35 teost
esseistika - 4%, 24 teost
õpilastööd, koolide almanahhid - 3%, 20 teost
humoristika - 2%, 15 teost
reisikirj ad - 1%, 8 teost
kirj av ahetused - 3 teost
Joonis 1
12 Nimekirjad on koostatud Eesti Rahvusraamatukogu andmebaaside, Eesti Rahvusraamatukogu töötaja Tiina Ritsoni suurel kaasabil ja Eesti Rahvusbibliograafia igakuiste väljaannete alusel (Eesti Rahvusbibliograafia raamatud 2001-2003). Paraku ei ole aga ka need nimekirjad täielikud, mistõttu tuleb arvestada väiksemate ebatäpsustega.
Materjal on süstematiseeritud kirjastuste kaupa – vastavalt sellele, kui palju on kirjastus ühe aasta jooksul eesti algupärast ilukirjandust välja andnud. Kirjastajatena on käsitletud ettevõtteid, kus kirjastamine on olnud põhitegevuseks, aga ka asutusi ja organisatsioone, mis on kirjastamisega tegelenud põhitegevuse kõrvalt. Kirjastaja võib olla ka üksikisik. Eristuvad kolm suuremat alagruppi. Kirjastused, mis on aasta jooksul avaldanud: 1) ühe; 2) kaks; 3) kolm või enam raamatut. Eesti ilukirjandust avaldanud kirjastusi on 2001. aastal kokku 118, 2002. aastal 125 (joonis 2). Enim oli aasta jooksul ühe raamatu avaldanud kirjastusi (2001 – 85, 2002 – 92). Kõige vähem kirjastusi, mis avaldas aastas kolm ja rohkem teost (2001 – 17, 2002 – 12). Kokku on erinevaid eesti ilukirjandust avaldanud kirjastusi nende kahe aasta jooksul 193 (vt lisa 1: kirjastuste nimekiri). Nendest n-ö ühe raamatu kirjastusi on 142.
Kirjastusi, mis on avaldanud üle ühe raamatu on 51. Kokku on avaldatud 2001. aastal 219 ja 2002. aastal 221 algupärast ilukirjanduslikku teost.
Kirjastuste arv eesti algupärase ilukirjanduse kirjastamisel 2001–2002
16 21 17
12
85 92
0 20 40 60 80 100
1 Raamatut aastas2 3 ja enam
Kirjastuste arv 2001
2002
Joonis 2
Selleks et kindlaks teha, millised nendest 440-st teosest nende kahe aasta jooksul ka kirjandusväljal tähenduslikuks muutusid, on heidetud pilk 2001.–2003. aasta kirjandusajakirjandusele.13 On jälgitud nii jooksvaid arvustusi kui ka järelarvustusi raamatu ilmumisele järgnenud aastal. Välja on jäetud lühikesed mõnerealised raamatututvustused ja annotatsioonid. Ajalehtedest on võetud vaatluse alla üle-eestilised päevalehed Eesti Päevaleht, Postimees ja SL Õhtuleht ning kolm olulisemat nädalalehte Eesti Ekspress, Maaleht ja Sirp.
Ajakirjadest Estonian Literary Magazine, Keel ja Kirjandus, Looming, Vikerkaar ja Anne.
Kirjandus- ja kultuuriajakirjad esindavad kirjandusajakirjandusvälja autonoomsemat poolt, päevalehed heteronoomsemat. Välja on jäetud väiksema levikuga ajalehed ja ajakirjad, erinevates internetiportaalides avaldatud kirjandusarvustused ja arutelud erinevate kirjandusteoste üle ning raadios ja televisioonis kajastatud kirjandusteosed, -sündmused.
Arvesse on võetud veel kirjandusauhindu, mida antakse aasta jooksul välja päris mitmeid.
13Kasutatud on Eesti Rahvusraamatukogu andmebaaside alusel valminud bibliograafiat (märksõna arvustus).
Saadud kirjandusauhinnad lisavad autorile või teosele sümboolset kapitali, mis omakorda nihutavad neid kirjandusvälja autonoomsema allvälja poole. Eesti Vabariigis antakse järgmiseid kirjandusauhindu:
1) eesti kirjanduse aastaauhinnad Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali poolt möödunud aasta parimate tööde eest järgmistes valdkondades: ilukirjanduslik proosa, luule, näitekirjandus, laste- ja noorsookirjandus, esseistika, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde (Via Estica), artiklipreemia;
2) Eesti Kultuurkapitali aastaauhind;
3) Betti Alveri kirjandusauhind parima debüüdi eest;
4) Virumaa kirjandusauhind eesti rahva ajaloo parima kunstilise tõlgenduse eest luule-, proosa- või draamavormis või Virumaaga seonduva monograafilise uurimuse eest;
5) Friedebert Tuglase novelliauhind parimate novellide eest;
6) Juhan Liivi luuleauhind silmapaistvaima (liivilikuma) luuletuse eest;
7) Eduard Vilde kirjandusauhind parima maaeluainelise teose eest;
8) Bernard Kangro kirjandusauhind Võrumaalt pärit või Võrumaaga seotud autorile aasta jooksul ilmunud tähelepanuväärse teose eest;
9) Albu valla Anton Hansen Tammsaare kirjandusahind tänapäevaainelise või Tammsaare elu ja loomingut käsitleva teose eest;
10) Balti Assamblee kirjandusauhind viimasel kolmel aastal ilmunud väljapaistva kirjandusteose eest, mis on kirjutatud eesti, läti või leedu keeles.
Lähtudes avaldatud teoste hulgast (mõlemal aastal üle kolme raamatu), neile kirjutatud arvustuste hulgast ning neile määratud kirjandusauhindadest, tõusid 2001. ja 2002. aastal esile kuus kirjastust, n-ö esikuuik: Eesti Keele Sihtasutus, Eesti Raamat, Ilmamaa, Tuum, Tänapäev ja Varrak (nendest täpsemalt 4. peatükis). Ülejäänud kirjastused võib jaotada tinglikult viide rühma:
1) autorikirjastused, mis aastas tõenäoliselt üle kahe raamatu ei avaldagi (nt kirjastused A. Ritsing, A. Sarv, A. Valmann jne);
2) kirjanikeühendused, mis avaldavad oma liikmete teoseid (nt Erakkond, Noorte Autorite Koondis, Õigem Valem jne);
3) organisatsioonid, loomingulised ühendused ja asutused, mis muu hulgas tegelevad ka eesti ilukirjanduse kirjastamisega (nt EÜS Veljesto, Estonia Selts, Eesti Luuleliit jne);
4) kirjastused, mille üheks eesmärgiks on ka eesti ilukirjanduse avaldamine (nt Faatum, Huma, Vagabund, Umara jne);
5) kirjastused, mis on orienteeritud mingi muu materjali kirjastamisele, kuid muu hulgas on avaldanud ka mõne üksiku eesti ilukirjandusliku teose (nt Ajalehtede Kirjastus, Maalehe Raamat, SE&JS jne).
Ilmunud teosed on vaid üheks lüliks kirjandusväljal. Raamatute kõrval on veel hulk muid olulisi komponente, mis sellel kaasa mängivad. Kirjandusteose jõudmisel avalikkuse tähelepanu alla on tähtis roll erinevatel meediakanalitel. Kirjandusajakirjandusväli paikneb osaliselt kirjandusväljal, osaliselt ajakirjandusväljal. Bourdieu järgi on just massimeedia see tsoon, mille kaudu võimuväli püüab liberaalses turuühiskonnas kultuurivälja mõjutada.
Autonoomse-heteronoomse skaalal on erinevatel tasanditel paiknevaid meediakanaleid. Mida autonoomsemas kanalis õnnestub teosel saada tähelepanu, seda enam saab ta ka väärtuslikku sümboolset või kultuurilist kapitali, mis annavad kirjandusele juurde autonoomiat. Siinkohal saab üldjoontes eristada ajalehe- ja ajakirjakriitikat. Kui ajalehekriitika on suunatud rohkem lugeja juhatamisele raamatuturule, siis ajakirjakriitika eesmärgid on autonoomsema suunitlusega. Omaette nüansi annab arvustatud teosele veel kriitiku akadeemilise ja sümboolse kapitali hulk (viimatinimetatut on teaduslikus töös keeruline mõõta). Eesti kirjandusväli on omamoodi kasvuhoonekeskkond, kus meedias kajastatus on ka autonoomsusele püüdlevale teosele oluline14.
2001. aastal avaldatud 219 teosest on ajakirjanduses vastukaja leidnud 107 teost, 2002.
aastal avaldatud 221 teosest on arvustatud 99 teost. Seega kirjandusväljal on märgatud vähem kui pooli avaldatud teostest (2001. aastal 49% ja 2002. aastal 45%), (vt joonis 3 ja 4).
Arvustatud teostest omakorda ligi pool kuulub esikuuiku kirjastuste toodangusse (2001. aastal 107-st arvustatud teosest 44, 2002. aastal 99-st teosest 47).
Raamatute märkamine kirjandusväljal 2001. aastal
arvustatud teosed - 107 49%
arvustamata teosed - 112
51%
arvustatud teosed - 107 arvustamata teosed - 112
Joonis 3
14 Eesti kultuuriajakirjandusvälja analüüsi on teinud Ilona Martson oma magistritöös “Eesti kirjandusvälja ja ajakirjandusvälja suhe 1988-2000”, Tallinna Pedagoogikaülikool 2002 (avaldatud artiklitena Loomingutes nr 7, 9 ja 11/2003).
Raamatute märkamine kirjandusväljal 2002. aastal
arvustatud teosed - 99
45%
arvustamata teosed - 122
55%
arvustatud teosed - 99 arvustamata teosed - 122
Joonis 4
Järgmistes alapeatükkides tulevad vaatluse alla esmalt sellised kirjastused, mille teoseid ei ole arvustatud ning seejärel kirjastused, mille teosed ei ole jätnud kirjandusvälja ükskõikseks (seda on mõõdetud kirjandusajakirjanduses ilmunud kriitika hulga järgi). Kindlasti ei anna see kõige objektiivsemat pilti nende aastate kirjandusväljast tervikuna, kuid kirjastuste aspektist lähtudes ehk küll. Terviklikuma pildi saamiseks tuleks analüüsis arvestada kogu kirjandusajakirjandust, lisaks veel raadiot, televisiooni, Internetti. Vaatluse alla peaks võtma kõik uuritaval perioodil avaldatud ajalehed ja ajakirjad. Võiks jälgida veel kõikvõimalikke kirjandussündmusi (nt kirjandusõhtud, kohtumised kirjanikega, raamatuesitlused jmt). Selline laiahaardeline uurimus ületaks siinkohal ettevõetud uurimuse raamid.