Tulirelva kasutamine hädakaitses

Hädakaitse kontekstis ka tulirelv kui ülimalt intensiivne kaitsevahend võib osutuda sobivaks, kui see on näiteks kaitsja käsutuses olevatest vahenditest ainus ja muud valikuvõimalust pole.

Riigikohus isegi leidis oma 25. märtsi 2004. a. lahendis asjas nr 3-1-1-17-04, et situatsioonis, kus öösel tungib korterisse noaga relvastatud alkoholijoobes isik, on hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge - teatud juhtudel ei ole sellises olukorras välistatud, et kaitseks sobilikuks vahendiks võib olla isegi tulirelv, sest isik ei pea enda kaitsmisel rakendama ebakindlaid vahendeid.¹⁸⁹

Tulirelva korral kehtib üldreegel, et esmalt tuleb rünnatavat hoiatada või teha hoiatuslask ja kui rünne siiski jätkub, võib ründajat tulistada. ¹⁹⁰ Sama printsiipi on rõhutanud ka Riikohus oma 21. jaanuari 2002. a. otsuses nr 3-1-1-124-01. ¹⁹¹ Karistusseadustiku kommentaaride autorid leiavad, et surmav lask ründaja pihta võib olla õigustatud ainult siis, kui tulirelva muu kasutamine ei ole võimalik. „Muu kasutamine― termini all on mõeldud hoiatuslask, lask mitte

186 RKKKo 3-1-1-17-04 p 12

187 P. Pikamäe. Karistusseadustik: Komm vlj., lk 160

188 J. Sootak. Karistusõigus üldosa, lk 380

189 RKKKo 3-1-1-17-04 p 14.2

190 J. Sootak. Karistusõigus üldosa, lk 372

191 RKKKo 3-1-1-124-01 p 7.4

41 südamesse või pähe, vaid jalgadesse.¹⁹² Tulirelva kasutamise sobivus ei sõltu sellest, kas kaitsjal oli relv seaduslikult või mitte. ¹⁹³

Juhul, kui tulirelva kasutab politseiametnik, siis seadus seab rangemad nõuded nii aluse kui ka eesmärgi osas. ¹⁹⁴ Võttes arvesse politseiametnike kui avaliku võimu esindajate eriline ettevalmistus ja väljaõppe seab kehtiv seadusandlus politseiametnikele rida reegleid ja piiranguid tulirelva kasutamise osas. Nii kehtiva politsei ja piirivalve seaduse § 31 lg 1 järgi enne vahetu sunni kohaldamist (s.h. teenistusrelva kasutamist) on politseiametnik kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. Sama sätte lõige 4 lause 2 ütleb, et relva kasutamine ilma eelneva hoiatuseta on lubatud ainult vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Kusjuures tulirelva kasutamisest hoiatamise eest rahvahulga vastu ei või loobuda. Eriti detailset ja põhjalikku alusregulatsiooni tulirelva kasutamise osas kehtestab politsei- ja piirivalve seaduse § 32³. Nimetatud paragrahvi kohaselt politsei võib kasutada tulirelva kõrgendatud ohu tõrjumiseks, kui ohu tõrjumine muu vahetu sunni vahendiga ei ole võimalik. Seejuures aga tuleb arvestada, et tulirelva kasutamisel tehakse kõik võimalik, et sellega ei seataks ohtu muud kaalukat hüvet. Isiku suhtes tulirelva kasutamine on lubatud ainult tema ründamis-, vastupanu- või põgenemisvõimetuks muutmiseks juhul, kui seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muu vahetu sunni vahendiga.

Hädakaitse kontekstis relva kasutamine on vajalik eelkõige selleks, et: „1) tõrjuda vahetu oht elule või kehalisele puutumatusele; 2) tõkestada vahetult eesseisva või juba asetleidva vägivaldse esimese astme kuriteo toimepanemist või sellise kuriteo toimepanemist, mille eest võib karistusena mõista eluaegse vangistuse.“¹⁹⁵

Kohtuasjas Soare jt vs. Rumeenia on EIK öelnud, et politseiametnik võib kasutada tulirelva üksnes siis, kui seda põhjustab isiku käitumine, kelle suhtes jõudu kasutatakse, ning selle jõu kasutamise eesmärgiks peab olema raskete tagajärgede ärahoidmine kolmandatele isikutele või politseiametnikule endale.¹⁹⁶

192 P. Pikamäe. Karistusseadustik: Komm vlj., lk 159

193 J. Sootak. Karistusõigus üldosa, lk 372

194 K. Kühl. Karistusõigus, lk 112

195 Politsei ja piirivalve seadus. (RT I 2009, 26, 159, redaktsioon RT I, 15.03.2014, 31), § 32³ lg 2 . – Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/115032014031 (04.05.2014)

196 EIKo 22.02.2011, 24329/02, Soare jt vs. Rumeenia. – Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/6027 (04.05.2014)

42 1.9. Hädakaitse kohaldamine avaliku võimu esindaja poolt

Mõned õigusteadlased, nagu Erich Samson leiavad, et hädakaitse korral on vaieldav, kas avalik võim saab hädaabi osutades hädakaitsele tugineda või mitte.¹⁹⁷ Kristian Kühl näiteks leiab, et on vaieldav, kas politseinik saab tugineda enesekaitsele või hoopis teise isiku kaitsele. ¹⁹⁸ Professor Jaan Sootak aga leiab, et Eesti KarS § 28 lg 1 annab hädakaitse õiguse nii eraisikule kui ka riigivõimu teostatavale ametiisikule.¹⁹⁹ Kirjanduses valitseb seisukoht, et üldine karistusõiguslik volitus, nt õigus hädakaitsele katab ka riigivõimu esindajale eriseadustes antud sekkumisvolituse, ehkki küll teatud piirangutega.²⁰⁰Avaliku võimu esindaja hädakaitseõigust käsitlevad neli teooriat:

Kitsa avalik-õigusliku teooria järgi on eriseaduste regulatsioon üldise karistusõigusliku hädakaitse suhtes erinorm ning riigivõimu esindaja volitused tulenevad üksnes eriseadusest.

Lahutusteooria väidab, et üldised karistusõiguslikud õigustusalused ja eriseadustest tulenevad volitused on eri õigusharudesse kuuluvad ja seega üksteisest õiguslikult sõltumatud nähtused.

Valitsev karistusõiguslik teooria väidab, et riigivõimu esindaja volitused tulenevad üldisest karistusõigusest, mida avalik-õiguslikud eriseadused ei tühista. Ei saa olla, et politseiametnik tegutseb kooskõlas karistusõigus-normiga, kuid eriseaduse regulatsioonist tulenevalt loetakse see ebaseaduslikuks.²⁰¹

Enesekaitseteooria annab politseiametnikule nagu igale muule kodanikule õiguse end hädakaitse raames kaitsta, kuna hädaabi ja muu sekkumine on reguleeritud eriseadustes.²⁰²

Üldine karistusõiguslik kord annab igale isikule õigust end õigusvastase ründe vastu kaitsta.

Professor Jaan Sootak seisukoha järgi õigeks tuleb pidada lähtumist just üldisest karistusõiguslikust regulatsioonist. Tema arvamusel on ilmne, et iseenda või ka kolmanda isiku kaitsel (selleks ongi politseiametnik kutsutud ja seatud) peab võimuesindajal olema täielik karistusõiguslik kaitse, ehkki kas või näiteks sobiva ja säästvaima kaitsevahendi valikul võib temalt kui professionaalilt rohkem nõude kui kaitsetult eraisikult.²⁰³

197 E. Samson. Kriminaalõiguse üldosa, lk 153

198 K. Kühl. Karistusõigus, lk 111

199 J Sootak. Kriisi lahendamise karistusõiguslikud lähtekohad, lk 83

200 J. Sootak. Karistusõigus üldosa, lk 353

201 Op. cit. lk 354

202 Op. cit. lk 354

203 Op. cit. lk 354

43 Märkimisväärset selgust politseinike hädakaitse õiguse osas kandis Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Aydan vs Türgi asjas. Kaasuse asjaolude kohaselt 200 isikut avaldasid meelt Türgi Rahvusliku Tööpartei juhi Öcalani toetuseks. Väidetavalt olid meeleavaldajad relvastatud ning viskasid sündmuskohale saabunud politseibussi kividega. Üks bussis viibinud politseinikest tulistas automaatrelvast valangu enda ja teise politseinike kaitseks, sihtides üle meeleavaldajate peade. Kannatanu lähisugulast tabas kuul sellest valangust.²⁰⁴ EIK on rõhutanud, et hädakaitseseisundis tegutsemise põhimõtet tuleb ettevaatlikult kohaldada relvastatud julgeolekutöötaja tegevuse suhtes, sest selline isik peaks olema moraalselt, füüsiliselt ja psühholoogiliselt ette valmistatud tegutsema pingelises olukorras (punkt 1). EIK nentis, et relva kasutav politseinik peab tegutsema kindlas veendumuses, et tulirelva kasutamine on möödapääsematu tema enda ja teiste politseinike elu kaitseks, kusjuures jõu kasutamine peab olema absoluutselt vajalik. Käsitletava otsuse kohta Indrek Teder on avaldanud oma arvamuse, et sisuliselt EIK ei välista politseiametniku õigust tugineda hädakaitsele, kui ta on eluohtlikus olukorras, küll aga siinjuures peab jõu, sealhulgas potentsiaalselt surmava jõu, kasutamine olema rangelt reguleeritud.²⁰⁵

Euroopa tasandil on olemas ka teine huvitav otsus mida võib esile tuua. Nimelt EIK suurkoja 24. märtsi 2011.a. otsus asjas Giuliani ja Gaggio vs. Itaalia, kus kaasuse asjaolude kohaselt „ /…/ sanktsioneeritud demonstratsiooni ajal /…/ pidi grupp korrakaitsjaid (carabinieri) meeleavaldajate survel taanduma, jättes maha kaks sõidukit, millesse oli paigutatud vigastatud korrakaitsjad. Ühte nendest sõidukitest ründas rühm meeleavaldajaid, kellest mõned olid relvastatud raudkangide, kirveste, kivide ja muude vahenditega. Üks /…/

vigastatud korrakaitsja /…/ olles eelnevalt teinud hoiatuslasu, tulistas sõidukist välja kaks lasku. Meeleavaldaja Carlo Giuliani sai kuulist surmava lasu näkku―. Itaalia kohtud leidsid, et surmav lask oli tehtud ilma tahtluseta tappa, sest tulistaja tahtlus oli suunatud enesekaitsele.

EIK suurkoda asus seisukohale ning leidis, et EIÕK artiklit 2 ei ole rikutud ja et sellises olukorras oli jõu kasutamine korrakaitsja poolt vajalik. EIK märkis, et konventsioonist ei tulene, et korrakaitsjad ei tohiks sellises olukorras mittesurmavate relvade (non-lethal weapons) asemel kasutada surmavaid relvi (lethal weapons). ²⁰⁶

204 EIKo 12.03.2013, 16281/10, Aydan vs Türgi. – Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/7597 (04.05.2014)

205 I. Teder. Analüüs: Politseiametnikele hädakaitseõiguse kohaldumine ning vahetu sunni regulatsioon. Tallinn:

Õiguskantsleri Kantselei 2014, lk 12 - Arvutivõrgus

kättesaadav:http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_margukiri_politseiametnike_had akaitseoigus_ja_vahetu_sunni_rakendamine_lisa.pdf (04.05.2014)

206 Eesti Vabariigi Riigikohus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ülevaated. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) olulisemate lahendite kokkuvõtted süstematiseeritult. Sine loco, 2012, lk 22

Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/vfs/1399/EIK_2011-2012.pdf (04.05.2014)

44 Avaliku võimu esindaja hädakaitseõigus Eestis on töö kirjutamise hetkel täiendamise staadiumil. De jure politseiametnike hädakaitseõigus on piiratud erivahendite või relvaga kasutamise õigusega PPVS §§-ga 26, 27 ja 28 tähenduses. ²⁰⁷

Andes nimetatud probleemile hinnangut, õiguskantsler Indrek Teder nentis, et teenistuskohustusi täitvale politseinikule laienev karistusõiguslik hädakaitse regulatsioon Eestis ei ole piisavalt selge. ²⁰⁸ Siseministeeriumile adresseeritud märgukirjas õiguskantsler asus seisukohale, et „Politseiametnikele laieneb teenistuskohustusi täites karistusõiguslik hädakaitse regulatsioon. Kuid eelnevalt nimetatud õiguse olemasolu ei ole minu hinnangul kehtivas õiguses piisavalt selgelt sätestust leidnud. Iseäranis probleemne on õiguslikult ja seeläbi ka praktikas elule ja tervisele ohtliku situatsiooni lahendamisel politseiametnike poolt erivahenditena sätestamata esemete kasutamine.― ²⁰⁹ kuid eitada ei saa politseiametniku kui lõppastmes füüsilise isiku põhiõigust elule ja ametniku õigust rakendada meetmeid enda elu kaitseks. ²¹⁰ Õiguskantsler asus seisukohale, et peab kaaluma politsei ja piirivalve seadusesse (korrakaitse seadusesse) politseiametniku hädakaitse olemasolu sätestava normi lisamist.

1.10. Hädakaitse kohaldamine avaliku võimu esindaja suhtes

Ametiisiku tegevus on üldjuhul õiguspärane ning selle vastu ei saa end hädakaitsega kaitsta, kui hiljem selgubki ametniku tegevuse ekslikkus. Hädakaitseõigus ametiisiku tegevuse vastu ei ole küll täielikult välistatud, sest riigivõimu materiaalselt ebaõige ehk ebaseadusliku tegevuse vastu on kodanikul õigus end kaitsta. Siin tuleb aga arvestada piirangutega, mis tulenevad riigi eksimisprivileegist.²¹¹ Eksimisprivileeg on juhtumid, kus võimukandja arvab ekslikult, et objektiivselt õigusvastase ründe puhul on volitus seaduslik. ²¹²

207 Politsei ja piirivalve seadus. (RT I 2009, 26, 159, redaktsioon RT I, 15.03.2014, 31), §§ 26, 27, 28 . – Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/115032014031 (24.03.2014)

208 Õiguskantsleri Kantselei. Õiguskantsler: politseinike hädakaitse vajab selgemat regulatsiooni. 18.03.2014, Tallinn - Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/oiguskantsler-politseinike-hadakaitse-vajab-selgemat-regulatsiooni (04.05.2014)

209 I. Teder. Märgukiri: Politseiametnike hädakaitseõigus ja vahetu sunni rakendamine. Tallinn: Õiguskantsleri Kantselei, 2014, lk 3 - Arvutivõrgus kättesaadav:

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_margukiri_politseiametnike_hadakaitseoigus _ja_vahetu_sunni_rakendamine.pdf (04.05.2014)

210 I. Teder. Analüüs: Politseiametnikele hädakaitseõiguse kohaldumine ning vahetu sunni regulatsioon.Tallinn:

Õiguskantsleri Kantselei 2014, lk 4 - Arvutivõrgus

kättesaadav:http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_margukiri_politseiametnike_had akaitseoigus_ja_vahetu_sunni_rakendamine_lisa.pdf (04.05.2014)

211 J. Sootak. Karistusõigus üldosa, lk 357

212 K. Kühl. Karistusõigus, lk 93

45 Hädakaitse on lubatud näiteks juhul, kui politseinik nõuab alkomeetrisse puhumist rakendades seejuures füüsilist jõudu. Sel juhul ei ole tegemist eksimisprivileegiga kuna on ilmselge – ja vajab rõhutamist – enamus tavakodanikest on sellest teadlikud, et politseiametnikul pole õigust sundida füüsilist isikut nimetatud toimingut sooritama.

Kristian Kühl tõhutab täiendavalt, et hädakaitse on ka lubatud siis, kui on tegemist ebaõige ametittegevusega (kui on rikutud ilmselgelt proportsionaalsuse reeglid), näiteks teenistuskoera kasutamine olukorras, kus lubadeta autojuht teeb ettepaneku oma dokumendid lähedalasuvast majast ära tuua.²¹³

Hädakaitse on välistatud siis, kui ametitegevus on kooskõlas selle aluseks oleva volitusega, sest sellisel juhul on tegemist õiguspärase riigivõimuaktiga, mitte aga õigusvastase ründega – nt kahtluskoosseisude puhul.²¹⁴

213 K. Kühl. Karistusõigus, lk 93

214 Op. cit. lk 93

46

2. ptk. Kohtulahendite analüüs ja järeldused, tõendite hindamine

Käesolevas kohtupraktika analüüsis uuritakse 01. septembril 2002.a kehtima hakanud KarS § 28 hädakaitse regulatsiooni kohaldamist kohtupraktikas.

Muu hulgas leiavad analüüsis käsitlemist järgmised küsimused:

- Milliste kuritegudega seotud vaidlustes menetlusosalised ülalnimetatud sättele tuginevad?

- Millisel juhul kohtud kohaldavad KarS § 28 ja tunnistavad isiku tegu õiguspäraseks?

- Millistel juhtudel kohtud leiavad, et tegemist on hädakaitse piiride ületamisega?

- Mis printsiipidest kohtud juhinduvad tõendite hindamisel ja kuidas neid rakendatakse?

- Kuidas kohtud viivad ellu juba väljendatud Riigikohtu seisukohti?

Analüüsi aluseks on valik kohtulahendeid, mis on langetatud pärast viidatud sätte kehtima hakkamist ehk pärast 01. septembrit 2002.a. (valikuliselt on analüüsitud ka printsipiaalset tähendust omavad varasemad lahendid).

2.2. Riigikohtu praktika

Käesoleva punkti peamine rõhk on asetatud just Riigikohtu poolt kehtestatud põhimõtetele ja antud soovitustele ning selgitustele.

2.2.1. Hädakaitse regulatsiooni üldine käsitlus

Töö autori arvates üks olulisematest otsustest hädakaitse instituudi kohtupraktikas on RKKKo 3-1-1-17-04. Nimetatud otsus käsitleb hädakaitse regulatsiooni eriti detailselt ja annab põhjaliku skeemi analüüsimiseks. Kaasuse asjaolude lühikirjeldus on toodud eraldi käesoleva magistritöö lisas 3. Selguse eesmärgil töö autor toob välja skeemi kaasuse asjaolude kirjeldamiseks lisas 3.

Käsitletud lahendis Riigikohus on toonud välja täies ulatuses hädakaitse objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning selle vajalikud elemendid. Nimelt punktis 9 kriminaalkolleegium on öelnud, et hädakaitse jaguneb hädakaitseseisundiks ja hädakaitsetegevuseks. Kohus on selgitanud, et selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu.

Käsitletud otsuse punktis 10 Riigikohus on toonud välja, et hädakaitseseisundi olemasoluks:

1) peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele;

47 2) rünne peab olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks).

Kolleegiumi selgituste kohaselt see tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks.

Sisuliselt see tähendab seda, et hädakaitseseisund võib tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. Sama seisukoht on väljendatud ka RKKKo 3-1-1-124-01 punktis 7.1.

Riigikohus on eraldi avanud ex ante hindamise mõiste ja olemuse ning rõhutanud selle tähtsust öeldes, et selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Kolleegium osutas sellele, et

„/…/ ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal ―. Kohus on märkinud, et kui "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas.

Hädakaitse eelduste osas olulist rolli mängib kolleegiumi seisukoht, mille järgi hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine, sest kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Sisuliselt see tähendab seda, et

„Üldjuhul ei ole rünne veel lõppenud, kui kaitsja saab oma tegevusega anda juhtuvale veel n-ö tagasikäigu― (punkt 10.1.) Siinkohal kolleegium rõhutas, et hädakaitseseisund on välistatud ka juhul, kui isik eksib ründe või selle ohu olemasolus. Kohus on nentinud, et sellisel juhul võib olla tegemist eksimusega õigustavas asjaolus (KarS § 31 lg 1) ning isik võib vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Ründe õigusvastasuse osas kolleegium on toonitanud, et õigusvastaseks tuleb lugeda rünnet, mille kohta ei ole lubavat normi (rünne ei ole kaetud lubatavusklausliga). Seejuures ei ole tähtis, millisest õigusharust lubav norm pärineb.

Käsitletud otsuses kolleegium on eraldi pööranud tähelepanu hädakaitsetegevuse eesmärgile.

Nimelt märkis Riigikohus seda, et hädakaitsetegevuse eesmärgiks on just ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Kohus on andnud tõlgendust

48 ründe tõrjumise mõistele, selgitades, et ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust.

Eraldi on pööratud tähelepanu hädakaitses kasutatavate vahendite sobivuse peale. Kohtu tõlgenduse kohaselt kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid peavad olema sobivad, vastama ründe ohtlikkusele – s.t need tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad ründajale kahjulikus suunas. Kolleegiumi selgituste kohaselt kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. „Samuti on ründe tõrjumiseks sobiv kaitsevahend, mis küll ei suuda rünnet täielikult lõpetada, kuid vähendab ründega õigushüvele tekitatavat kahju―. (punkt 11) Kolleegium on eraldi rõhutanud, et sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. „Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist―. (punkt 11) Kaitsevahendi valiku osas kolleegium märkis, et kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, sest ründaja ei asetu oma teoga väljapoole õigust ehk ta ei muutu lindpriiks.

Oma lahendis kohus viitab printsiibile „õigus ei tagane ebaõiguse ees ―, mis tähendab seda, et võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Kolleegium on tõdenud, et „teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele“ (punkt 11.3).

Töö autor juhib tähelepanu sellele, et antud osas Riigikohus on jätnud täpsustamata mida tähendab nn kaitsetegevuse „teatud ulatus―, mis võib ületada ründe ohtu. Samas pole selge kus jookseb see piir, millal ründaja õigushüvele võib tekitada suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja õigushüvele – ehk siis, millal seda ei peeta hädakaitse piiride ületamisena. Mis on see kriteerium, mis välistaks hädakaitse piiride ületamist?

Mis puudutab hädakaitse subjektiivset külge, siis siin kolleegium on rõhutanud, et kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. See tähendab, et kaitsja peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Kohus on toonitanud, et kaitsja teo

49 põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. „Muud motiivid - vihavaen ründaja vastu, põlgus vms võivad küll esineda, kuid neil ei ole hädakaitse tuvastamisel esmatähtsust. Need võivad kõne alla tulla kaitsetahte kõrval teisejärgulistena.

Kui kaitsetahe puudub, ei saa rääkida kaitsjast ega hädakaitsest. Kui isik ei saa aru, et ta viibib hädakaitseseisundis, siis ta vastutab kuriteo katse eest (KarS § 31 lg 2)“.

Jõudes aga käsitletud otsuse tõendite sisulise hindamise juurde töö autori arvates oleks igati mõistlik pöörata tähelepanu ex ante põhimõtte kohaldamisele. Analüüsides hädakaitseseisundi olemasolu kolleegium on rõhutanud, et ex ante põhimõtte kohaselt „Objektiivsel kõrvaltvaatajal on täielik alus asuda seisukohale, et keset ööd tugevas joobes ja noaga relvastatud isiku sissetungimine korterisse on mõistlikul vaatlemisel hinnatav kodu puutumatuse kahjustamisena ja suure tõenäosusega ohuna ka korteris asuva isiku elule ja tervisele.“

Otsustades vahendi sobilikkuse küsimuse üle, kolleegium leidis, et enda kaitsmine noaga oli V. Krutkovi poolt sobilikuks vahendiks lõpetamaks T. Talbre rünnet (1. kaitseepisood).

Siinjuures Riigikohus on ka toonitanud, et „situatsioonis, kus öösel tungib korterisse noaga relvastatud alkoholijoobes isik, on hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge - teatud juhtudel ei ole sellises olukorras välistatud, et kaitseks sobilikuks vahendiks võib olla isegi tulirelv /…/―. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kuna V. Krutkovil oli ka T. Talbre ründe tõrjumiseks võimalus valida noa ja kirve vahel, tuleb kaaluda ka seda, kas ründe tõrjumise võimalikest vahenditest oli nuga T. Talbre ründe tõrjumiseks säästvaim.

Kolleegiumi leidis, et „nuga oli võimalikest kaitsevahenditest T. Talbre suhtes säästvaim, sest üldteadaolevalt loetakse kirvest, mille kasutamisega võivad kaasneda oluliselt suuremad kahjustused, enamohtlikuks kui nuga―. Sisuliselt kohus võrdles omavahel ründe- ja kaitsevahendid (mõlemaks oli nuga) ja leidis, et kuna nii ründe- kui ka kaitsevahend olid võrdväärsed, ei langetanud V. Krutkov kaitsevahendi valikul valet otsust ega eksinud kaitsevahendi sobilikkuse ja säästlikkuse nõude vastu. Kusjuures kolleegiumi arvates ei ole oluline see fakt, et ründaja käes oli noataoline ese, sest "objektiivsel kõrvalvaatajal" on mõistlik eeldada, et T. Talbre käes oli nuga ja vastavalt sellele teostada ka kaitset.

Mis puudutab V. Krutkovi käitumist E. Blocki suhtes (Krutkov lõi Blockile noaga kõhtu ja seejärel veel kirvega pähe) (2. kaitseepisood), siis siin Riigikohus leidis, et hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku.

50 Kohus on asunud seisukohale, et „lähtudes "objektiivse kõrvaltvaataja" mõistlikust arusaamast, tuleb T. Talbre ja E. Blocki rünnet V. Krutkovi õigushüvedele vaadelda ühtse tervikuna. Kolleegium leidis, et kuna T. Talbrest lähtuva ohu lõpetamine ei takistanud E. Blocki majja sisenemast, järelikult oli V. Krutkov õigustatud kasutusele võtma eelmisest kaitsevahendist suuremat kaitset pakkuva kaitsevahendi, milleks oli kirves. Kolleegium jõudis järeldusele, et kuna V. Krutkov tekitas kirvega E. Blockile vähem kahju kui noaga tegutses ta objektiivsest küljest hädakaitseseisundis ning tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest.

Selles osas töö autor leiab, et tegelikult „võimalus valida noa ja kirve vahel― ei tähenda veel isiku reaalset võimet ja psüühilist valmisolekut üldse teostada kaitsevahendite valikut, sest kaitsja psüühiline seisund (nt emotsionaalne erutusseisund) tihtipeale ei võimalda talle reaalsed valikut teha. Ei piisa üksnes sellest veendumusest, et episoodis Krutkov vs Talbre, esimene valis kirve asemel nuga. On selge, et stressisituatsioonides inimene ei juhindu loogika reeglitega vaid teeb oma valikut instinktiivselt. Sellist kaitsja mõttekäiku aga saab paremini hinnata erialane professionaal – psühholoog. Seetõttu tekkib põhjendatud küsimus, kas selletaolistes situatsioonides on üldse mõistlik nõuda isikult kaalutlemist vahendite säästlikkuse üle.

Subjektiivse külje osas Riigikohus on asunud seisukohale, et V. Krutkovi käitumine T. Talbrele ja E. Blockile tervisekahjustuste tekitamisel oli kantud kaitsetahtest, mistõttu V.Krutkov tegutses õiguspäraselt olles hädakaitseseisundis.

Eespool öeldust võib näha, et Riigikohus on väga detailselt kirjeldanud hädakaitse õigusinstituudi koosseisu, käsitledes sinna kuuluvaid komponente (eelseisev oht, rünne, kaitsetahe jms). Sisuliselt Riigikohus on pakkunud hädakaitse kontrollimise skeemi, mis aitab

Eespool öeldust võib näha, et Riigikohus on väga detailselt kirjeldanud hädakaitse õigusinstituudi koosseisu, käsitledes sinna kuuluvaid komponente (eelseisev oht, rünne, kaitsetahe jms). Sisuliselt Riigikohus on pakkunud hädakaitse kontrollimise skeemi, mis aitab

Im Dokument TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Avaliku õiguse instituut Dmitri Štšerbin HÄDAKAITSE INSTITUUT ÕIGUSTEOORIAS JA EESTI KOHTUPRAKTIKAS Magistritöö Juhendaja Heino Tõnismägi Tallinn 2014 (Seite 40-0)