Seostades riigieksamite tulemusi kutse-/kõrgharidusasutuse omaduste ja õppija
karakteristikutega, joonistub väga selge pilt, et parimate riigieksami-tulemustega õpilased siirdusid keskhariduse järgselt õppima avalik-õiguslikesse ülikoolidesse (neist omakorda parimad Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli), ning neile järgnesid
riigieksami-tulemustelt eraülikoolidesse (reaalainete põhjal hinnates ka rakenduskõrgkoolidesse) õppima läinud. Omakorda järgnesid riiklikud kutsekoolid, era-kutsekoolid ning seejärel
munitsipaal-kutsekoolid. Valdavalt ületasid eestikeelsete õppijate riigieksamite tulemused venekeelsete õppijate omasid, samas kui naissoost gümnaasiumilõpetajate tulemused ületasid meessoost gümnaasiumilõpetajate tulemusi. Enne riigieksamite sooritamist keskhariduse omandanud edasiõppijate keskmised hinded olid läbivalt madalamad võrreldes
gümnaasiumilõpetajatega.
Regionaalselt olid kõige paremad tulemused valdavalt Tartus, seejärel Tallinnas. Kolme reaalaine koondindeksi puhul järgnes Tartule ja Tallinnale väikelinnade keskmine tulemus, kõigi ülejäänud koondindeksite puhul kas maakonnakeskuse või kogu ülejäänud Eesti regioonide tulemus. Kui välja arvata kolme reaalaine koondkeskmine, oli kõigi
koondindeksite puhul kõige nõrgem tulemus väikelinnades (s.t maakonna-sisestes linnades).
Vaadeldes õppekoha lõpetamise tõenäosusi sõltuvalt taustatunnustest, selgus, et venekeelsel õppekohal on lõpetamise tõenäosus märksa madalam võrreldes eestikeelsega. Seevastu kutsekoolidega võrreldes on ülikoolis tõenäosus õppekava lõpetada tunduvalt suurem, samas kui rakenduskõrgkoolides on see tõenäosus väiksem. Ootuspäraselt on võrreldes
täiskoormusel õppijatega väiksem tõenäosus õpingud lõpetada osakoormusel õppijatel; samuti tasulisel õppekohal õppijatel võrreldes riigieelarvelistega.
Edasiõppimisšanss sõltub väga palju konkreetsest õppesuunast. Õppesuundade üleselt aga on edasiõppimise tõenäosus võrreldes kutsekoolidega üle 2 korra suurem ülikoolide tudengite puhul ning viiendiku võrra suurem rakenduskõrgkoolide tudengite puhul. Ootuspäraselt on täiskoormusega tudengite edasiõppimistõenäosus suuren kui osakoormusega tudengitel ning riigieelarveliste tudengite edasiõppimistõenäosus suurem kui tasulistel tudengitel. Eesti-keelsete õppekohtade tudengite edasiõppimistõenäosus on suurem võrreldes veneEesti-keelsetel õppekohtadel õppivate tudengitega. Võrreldes esimese õppetasemega (kutseharidus
tasemehariduseta) on kõrgem edasiõppimistõenäosus tasemete 2 kuni 9 puhul, ning madalam tasemete 10-12 puhul, olles kõige madalam doktoriõppe (tase 11) puhul.
Vaadeldes riigieksamite tulemuste seost palga ja tööajaga riigieksamite sooritamise järgsetel aastatel, selgus, et riigieksamite tulemuste seos palgaga suureneb ajas kuni 6-nda
küpsuskirjandi järgse aastani ning seejärel, 7. ja 8. küpsuskirjandi järgsel aastal, hakkab seos riigieksamite tulemuste ja reaalpalga vahel nõrgenema. Uurides, millest on tingitud
riigieksamite ja töötasu vahelise seose nõrgenemine alates 7-ndast aastast peale küpsuskirjandi sooritamist, vaadeldi sama seost ainult 1997. kui 1998. aasta
gümnaasiumilõpetajate kohortides. Osutub, et 1997. aasta kohordi puhul jätkub mõlema reaalainete koondindeksi puhul seose tugevnemine töötasuga ka 8-ndal gümnaasiumi lõpetamise järgsel aastal, samas kui kõigi teiste koondindeksite puhul saabub 6.-7. aastal platoo, mille järel seos hakkab nõrgenema. Seega jääb antud tulemuste põhjal võimalus oletada, et riigieksamitulemuste ja reaalpalga seose kuju on tingitud üldistest (majanduslikest jt) protsessidest ning võib olla konkreetsele lühikesele ajavahemikule iseloomulik, kuid mitte üldistatav sellest väljapoole.
Tööturuindikaatorite puhul jääb läbivalt silma, et mida kõrgem on lõpetatud õppetase, seda kõrgem on ka sissetulek. Antud analüüsi tulemuste põhjal ei ole võimalik öelda, kas see näitab, et töökohad on piisavalt teadmistepõhised, või on tegev mõni kolmas vahendav tunnus, mis tingib ühtlasi isiku edu nii hariduses kui ka tööturul. Akadeemilise orienteerituse seost suurema sissetulekuga näitab ka see, et võttes arvesse ka kõik kutse- ja kõrghariduslikud ning isiku taustaindikaatorid, säilib siiski riigieksamite tulemuste seos reaalpalgaga (kuigi kirjeldab väga väikese osa palgaandmete hajuvusest). Väga selgelt väljendab kutse- ja kõrghariduse olulisust töötasuga seoses asjaolu, et isikud, kes olid piirdunud ainult riigieksamitega, teenisid viiendiku võrra vähem, kui isikud, kes olid mõnel
kutse/kõrghariduslikul õppekaval lõpetanud.
Läbi mitmete mudelite avaldus tulemus, et kõigi teiste tunnuste võrdsuse korral teenivad naissoost, aga samuti vene keelt kõnelevad isikud vähem kui vastavalt meessoost ja eesti keelt kõnelevad isikud. Samuti avaldus läbivalt seos, kus end FIE-na registreerinud isikute
sissetulek oli võrreldes FIE-na mitteregistreerunutega tunduvalt madalam, ja seda teiste tunnuste võrdsuse korral. Selles valguses tekib kahtlus, et FIE-del on enda võimeid Eestis raskem realiseerida, kuid ei saa väita, kas see on tingitud majandusseadusandlusest või millestki muust.
Tabelis 24 toodud tulemuste põhjal võib väita, et täiendav lõpetamine seostub erinevate õppesuundade lõikes palgaga küll väga erinevalt, kuid süstemaatilist (viimase lõpetamise järgsel aastal) seost suuremate sissetulekutega sellel ei ole, nagu ei ole sellist seost ka lõpetamissündmusele lisanduval katkestamissündmusel.
Käesoleva uuringu tulemustest jääb õhku küsimus, kas Eesti haridussüsteem siiski rakendab võimalikult hästi Eesti inimeste intellektuaalset potentsiaali. Vahest ei ole haridussüsteemi esimene eesmärk kõigi lõpetajate võimalikult suur töötasu võimalikult kiiresti peale
lõpetamist, vaid pigem, et Eestis inimeste hulgas oleks piisavalt vajaminevate valdkondade spetsialiste, sealjuures erinevate õppetasemetega ning nii rakendusliku kui teoreetilisema suunitlusega. Praeguse uuringu tulemuste põhjal ei ole kindlalt võimalik väita, et see nii ei ole, sest puudub konkreetne info ühiskondliku vajaduse osas. Samas jääb mõnede tulemuste alusel kahtlus, et mingil määral napib hariduses teadmismahukate erialade spetsialiste ja/või ei ole tööturul nende järele mingil põhjusel vajadust. Selline kahtlus tekib eelkõige kahe käesoleva uuringu tulemuse valguses – esmalt asjaolu, et riigieksamite tulemuste seos palgatuluga hakkab umbes 7-ndal aastal peale gümnaasiumi lõpetamist langema, jätab võimaluse mõelda, et teatud intellektuaalne kapital jääb rakendamata, muidugi tööturu nõudluse kaudu, aga võib-olla saaks hariduse kaudu seda siiski mõjutada, koolitades spetsialiste, kes oleksid suutelised ühiskonnas uusi teadmismahukaid töökohti looma.
Teine asjaolu, mis sellise mõtte tekitab, on asjaolu, et osakoormusega õppes olnud isikud teenivad lõpetamise järgselt täiskoormusega lõpetanutega võrreldes keskmiselt 12% enam.
See on mõneti loogiline tulemus, eeldades, et osakoormusega õppijad on tööturul võrreldes täiskoormusega õppijatega suurema kogemusega. Samas tekitab see tulemus küsimuse, kas ehk süsteem ei soosi täiskoormusega õppimist, sest on võimalus, et osakoormusega õppe puhul jääb erialasse süvenemine killustatuse tõttu poolikuks. Tulevikus vääriks kontrollimist, kas osakoormusega õppijate suhteline palgatase sõltub ka õpitud eriala ja töötamise valdkonna lähedusest.
Kindlasti vääriks tulevikus koostamist sarnane andmestik pikema ajaperioodi kohta, mis annaks selgema ülevaate, kas riigieksamite tulemuste seos tööturunäitajatega ajas on seotud riigi üldiste majandusprotsessidega. Samuti võiks tulevikus uurida, kuidas seostub tööhõive määr erinevate konkreetsete õppeasutustega.
Kindlasti tuleks püüda selgitada, miks on kutsekoolides õppe katkestamise tõenäosus väga suur, ning kuidas oleks võimalik seda olukorda korrigeerida.