Traagilised sündmused

1.1.1. Traagiliste sündmuste definitsioon

Sõnaveebi järgi on sõna traagiline esteetika mõiste, millega tähistatakse kannatuse, huku või lootusetu võitluse säärast käsitlusviisi, mis sünnitab kaastunnet ja kurbust (Sõnaveeb, 2021).

Sündmus aga omakorda tähendab millegi poolest olulist või erilist asja, nähtust, olukorda, mis juhtub või toimub (Sõnaveeb, 2021). Seega traagilise sündmuse all saab silmas pidada kannatuse, huku või lootusetu võitlusega toimunud juhtumust, mis tekitab kaastunnet või kurbust.

Jane Saluorg on käsitlenud oma magistritöös erakordseid sündmusi (Saluorg, 2018: 7). Erakordsus tähendab millegi poolest erilist või tähelepanuväärset, mis on teiste omataoliste seas erandlik (Sõnaveeb, 2021). Saluorg on toonud välja, et lähtudes erinevatest kultuuriruumidest, kliimavöötmetest, valdkondadest ja muust sellisest, võib mõiste tähistada täiesti erinevaid asju.

Näiteks tõi ta võrdluse Eesti ja Mali vahel. Eestis võib Riigikogu põhisedulikku korda ähvardava ohu puhul Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul kuni kolmeks kuuks välja kuulutada erakorralise seisukorra riigis. Ähvardavaks ohuks võib olla näiteks põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise katse, terroristlik tegevus ja muu selline. Malis aga näiteks on vägivaldsed riigivõimu kukutamise katsed ja terroristlik tegevus igapäevaelu harjumuspärane osa (Saluorg, 2018: 7). Seega Eestis erakordsete sündmuste käsitlemine tuleneb ühiskonnas valitsevast olukorrast ja normidest. Sellest lähtuvalt on Saluorg loonud erakordse sündmuse definitsiooni kohta joonise Eesti kontekstis (vt Joonis 1).

Joonis 1. Erakordsete sündmuste liigitus ja näited Eesti kontekstist lähtuvalt.

(Allikas: Saluorg, 2018: 8)

Saluorg jagab erakordse sündmuse kaheks – inimtekkelised ja mitte-inimtekkelised sündmused.

Mitte-inimtekkelised sündmused tähistavad põhiliselt loodusõnnetusi ja katastroofe, nagu maavärinad, tormid, tsunami, üleujutused ja tulekahjud, mis pole inimese poolt tekitatud.

Inimtekkelised sündmused jagunevad omakorda kaheks – institutsionaalsed ja igapäevaelulised.

Need omakorda jagunevad mitmeks alateemaks. Saluorg leiab, et tahtlikkuse olemasolu või selle puudumine on üks peamisi argumente, miks ta on joonisel 1 erakordseid sündmusi jaotanud sellisel viisil (Saluorg, 2018: 8).

Kaasik käsitles oma töös ajakriitilisi sündmuseid, mille all pidas silmas ootamatuid ning ajas kiiresti arenevaid sündmuseid, mille puhul oluline uudisväärtus on kohesus. Sellisteks sündmusteks luges Kaasik õnnetusi, katastroofe või muid ajas kiiresti arenevaid sündmuseid (Kaasik, 2020: 28).

Lähtudes traagilise sündmuse mõiste, joonis 1 kujutatust ja Kaasiku ajakriitilise sündmuse definitsioonist, käsitlen antud töös traagiliste sündmustena enamasti inimtekkelisi igapäevaelulisi sündmuseid, mis tekitavad kaastunnet või kurbust ja nõuavad kiiret reageerimist, jättes välja lootusetu võitlusega seotud sündmused.

1.1.2. Traagiliste sündmuste kajastamise protsess ja olulisus

Erakordseid sündmuseid hakati jäädvustama 1870. aastatel. Näiteks 1872. aastal pildistati Lätis möllanud tuulepöörise hävitustöö tagajärgi. 1882. aastal pildistati Karl Robert Jakobsoni matuseid

Hiljemalt 1880. aastateks oli Eestis muutunud erakordsete sündmuste pildistamine küllaltki tavapäraseks. Algul levitati selliseid ülesvõtteid fotoateljeede ja raamatukaupluste vahendusel.

Fotod pandi vaatamiseks välja ja need tekitasid suurt elevust (Liibek, 2011: 100). Seega on traagiliste sündmuste kajastamine toimunud Eestis juba üle 130 aasta. Sama võib tänapäeval öelda – erakordsete piltide kajastamine tekitab üsna palju elevust ja uudise loetavust.

Linnap on oma töös välja toonud Chalfeni (2001) käsitluse perekonnapiltide kontekstis kommunikatsioonisündmuse pildistamise protseduuride ja komponentide struktuuriks ühendamise. Esmalt toimub sündmuse planeerimine, seejärel pildistamine, valik ja toimetamine ning lõpuks eksponeerimine. Pildilise kommunikatsiooni komponentideks on osalejad, keskkond, teemad, sõnumi vorm ja kood (2001, viidatud Linnap, 2006: 57 kaudu). Antud töös kasutan protsessi selgitamiseks sama struktuuri.

Uudisväärtused

Traagiliste sündmuste kajastamise olulisus tuleneb kõrgest uudisväärtusest. Uudiste roll on esile tõsta probleemid ja erakordsed sündmused – seetõttu kannavad liiklusõnnetused, mõrvajuhtumid, suured loodusõnnetused ja sõjad endas uudisväärtust (Harro-Loit, Ugur, 2011: 151). Rääkides uudisväärtusest, siis Harcup ja O’Neill leiavad, et surmajuhtumid vastavad mitmetele uudise kriteeriumitele ja väärtustele, sest on ootamatud, kannavad ühiskondlikku tähtsust ja võtavad vastutusele mitmed sotsiaalsed institutsioonid. Sealjuures on oluline ka see, et tegu on negatiivse sündmusega (Harcup & O’Neill, 2001: 263). Lähtudes Hennoste uudiskriteeriumitest, saab traagilised sündmused paigutada ebatavalisuse ehk ootamatuse, värskuse, läheduse ja aktuaalsuse alla (Hennoste, 2001: 30).

Antud töös on oluline käsitleda lisaks uudisväärtustele ka fotode uudisväärtust. Rössler jt viitavad Grittmannile (2007, viidatud Rössler, Bomhoff, Haschke, Kersten, ja Müller, 2011: 417 kaudu), kes on välja toonud, et aastatuhande alguse uuringud ei ole keskendunud konkreetsetele visuaalsetele uudisväärtustele, vaid on käsitlenud “visuaalsust” kui ühte uudisväärtust. Foto uudisväärtus defineeritakse kriteeriumite järgi, kas pressifoto on avaldamist väärt. Rössler jt kasutavad visuaalsete uudisväärtuste defineerimist oma uuringus järgmiste kriteeriumite järgi:

kahjustused; vägivaldsus/agressioon; vastuolulisus; kuulsused/prominentsus; ootamatus;

emotsioon; teostus ja tehnika; seksuaalsus/erootilisus. (Rössler, jt 2011: 417). Ka Caple ja Bednarek (2016) on koostanud visuaalsete uudisväärtuste kohta loetelu:

1) Negatiivsus – negatiivsed sündmused ja nende mõju, näiteks õnnetused,

kriisisituatsioonid;

2) Aktuaalsus – sündmused, mis on antud ajahetkel aktuaalsed;

3) Lähedus – sündmuse või subjekti geograafiline või kultuuriline lähedus;

4) Superlatiivsus – sündmuste või subjektide suurejoonelisus;

5) Prominentsus – sündmuste või subjektide kõrge sotsiaalne staatus;

6) Mõjukus – sündmuse mõju ning tagajärgede suurus;

7) Uudsus – uued või ootamatud aspektid sündmuse või subjektide juures;

8) Isikustamine – sündmuse või subjekti näitamine läbi inimliku külje;

9) Kooskõla – sündmuse või subjekti vastavus ootustele;

10) Esteetika – sündmuste või subjektide kujutamine nende esteetilisest küljest (Caple &

Bednarek, 2016: 447).

Caple ja Bednareki käsitlus visuaalsetest uudisväärtustest langeb suures osas kokku üleüldiste uudisväärtustega. Antud töös lähtun rohkem Rössleri jt visuaalsete uudisväärtuste järgikäsitlusest, sest võrreldes Caple ja Bednareki käsitlusega, on need uudisväärtused natuke kitsamad ning minu silmis lähtuvad need rohkem fotost endast. Seega sobivad paremini traagiliste sündmuste kajastamisel tehtud fotode uudisväärtuste kirjeldamiseks. Siinkohal tuleb välja tuua, et uudisväärtused on põhiline osa kajastamise protsessist, mille peale toetub valik, mida kajastada.

Kajastamise eesmärk

Harro-Loit ja Ugur (2011) leiavad, et surma kajastamisel on mitmeid eesmärke ja toovad välja, et vaatamata sellele, kas lahkunu on vanem inimene või on tegemist looduskatastroofi või tööõnnetusega, on surma kajastamise üks eesmärk lein. Kitch ja Hume toovad välja, et kuigi mõrvu, surmaga lõppenud õnnetusi, looduskatastroofe ja sõdu on alati uudistes kajastatud, siis nüüd on ajakirjandusel kombeks leinarituaale ja „kangelaste“ tervitamist esitada osana surmade kajastamisest (Kitch & Hume, 2007: xi). Siinkohal võib näiteks tuua surmateateid tuntud inimeste kohta, mille visuaaliks on veebimeedias tihti kasutatud kustunud küünalt. Samuti saab näiteks tuua matuste kajastamise ning küünalde ja meenetega täidetud sündmuspaikade näitamise.

Harro-Loit ja Ugur leiavad, et surmast uudiste avaldamine tuletab elavatele ohutust meelde (Harro-Loit, Ugur, 2011: 159). Surma ja tuleviku kontekstis on surma kajastamise fookus vältida või edasi lükata varajast surma. Surma raporteerimine näitab, et surmaga on võimalik toime tulla ja viitab kaudselt surmahirmule, mida paljud inimesed omavad (ibid, 2011: 155). Morse toob samuti välja selle, et surm, mis ei ole nii-öelda loomulik surm vaid ootamatu elu lõpp, väärib avalikku

tähelepanu, sest võib kanda endas moraalset, sotsiaalset, poliitilist ja mõnikord ka kriminaalset tähendust (Morse, 2014: 101). See tähendab, et sellised juhtumid võivad kanda endas ühiskonna laiemat huvi ning võivad aidata vältida taolisi olukordi ehk tuletada meelde ohutust.

Kuulpak kirjutab oma töös, et traagilisi sündmusi kajastatakse, sest neid uudiseid avavad inimesed kõige rohkem. Seetõttu pannakse veebimeedias nendele uudistele peale reklaamid, mis tähendab, et uudised traagilistest sündmustest toovad sisse palju reklaamiraha. Selliste uudiste mittekajastamine tähendaks suurt rahalist kaotust ning auditooriumi kolimist konkurendi juurde ehk auditoorium dikteerib sisu (Kuulpak 2020: 33). Siinkohal tekib küsimus, kas meedia omab pigem idealistlikku suhtumist ohu ennetamise kohta või kajastatakse traagilisi uudiseid rohkem reklaamiraha tõttu.