C. Kraus (lk. 112) mainib, et hariliku orasheina tõrjeviise on palju, kuid igakord ei anna nad samu tulemusi. See sõltub mulla ja kliima erinevustest (ka ilmastikust eri aastatel) ja kavatamistingimustest.
Et orasheina tõrje on kulukas, siis on eriti tähtsad nii profülak
tiline tõrje (majandi-sisene karanteen) kui ka survetõrje (ehk opressiiv
tõrje). Tuleb igal viisil takistada orasheina pääsemist põllule ja soodus
tada kultuurtaimede kasvu ning arenemist.
Esineb aga põllul orasheina inherbatsioon, siis tuleb orasheina tõrjet teostada ratsionaalselt. Ameerikas kirjutati juba 1899. aastal, et orasheina tõrje nõuab pidevat valvsust, ja see on kehtiv ka täna
päeval. Eespooltoodud andmed hariliku orasheina bioloogia kohta valgustavad võrdlemisi põhjalikult orasheina võimeid ja nõrku külgi.
Neist selgub, et ühe tõrjevõtte rakendamine ei anna lõplikke tulemusi ja et edukaks tõrjeks on tarvilik järjekindel tõrjesüsteemi läbiviimine.
Tähtis on ka see asjaolu, et eri kultuurtaimed mõjustavad orasheina kasvu erinevalt (allasuruv mõju on väike või suur), kusjuures sama kultuuri korral on tähtis tema olund (lokkavus, seisutihedus, kasvu kiirus noores eas, arenemise kiirus jne.). Väga olulise tähtsusega on tõrjel ka ilmastikutingimused, sest iga võte vajab parima efekti and
miseks teatavaid ilmastikutingimusi.
Tänapäeval teostatakse umbrohutõrjetöid peamiselt mullaharimise kaudu, kusjuures ainult teadlik, hoolas ja järjekindel töö tagab kind
laid tulemusi. Seejuures peab mainima, et mullaharimistööde peaüles
anne on mullaviljakuse tõstmine ja mulla küpsuse saavutamine selleks, et tõsta kultuurtaimede saaki ja selle kindlust. Saak ei tohi palju kanna
tada, kui mullaharimistöid rakendatakse umbrohu tõrjeks.
Kõik mullaharimistööd, mida teostatakse orasheina tõrjeks, peavad olema tehtud vigadeta.
M ida kuivem (tuulisem) ja päikesepaistelisem on ilm, seda m õju
vamad on mullaharimisvõtted orasheina tõrjel. Kõrge saagi eeltingi
museks on tugeva, ühtlase ja optimaalse tihedusega kultuurtaime-orase kiire saamine. Seda võimaldavad vastavad sordid, vastava konditsi- ooniga külvis ja õige kiilvisüsteemi-tööde teostamine. Pikk vaheaeg külvist tärkamiseni on kahjulik, sest see suurendab kultuurtaime alla
surumise ohtu umbrohtude poolt, samuti mõne kahjuri ning haiguse poolt tabamise võimalust.
Hõre kultuurtaimede seis soodustab umbrohtude kasvu ja arene
mist, mõne tõve levimist ja kultuurtaimede tabamist mõne kahjuri poolt.
Kui põld ei ole ühtlase seisutihedusega, siis on vilja valmimine ebaüht
lane. Seejuures suurendab koristatud terasaagi ebaühtlust rohke umb- rohuteradesisaldus ja mullavaru rikastub umbrohtude diaspooridega.
Orasheina nõrgestamisega mullaharimistööde abil peab alati kaasas käima depressioon tugeva kultuurkatevilja poolt. Edukaks oras
heina tõrjeks on tähtis teada, kuidas ja millal teostada mullaharimis- töid üksikuil kultuuridel, missuguseid põllutööriistu selleks tarvitada ja missugused kultuurid on võimelisemad nõrgestatud orasheina alla suruma.
Hariliku orasheina tõrjet mullaharimistööde abil teostatakse välja
kurnamise teel. Seejuures küntakse võsundid nii sügavale sisse, et nende võrsed ei oleks võimelised tärkama või tärkaksid suure hiline
misega ning tugevasti nõrgestatult. Kahjuks on see täiel m ääral võima
lik ainult neil muldadel, kus künnikihi paksus lubab küllalt sügavat kündi eelkoorijaga varustatud adra abil. Sissekiindmise teel nõrges
tatud võsundite tärkmeid tuleb kas dekapiteerida (lõigates neid läbi allpool mullapinda mullaharimisel kesas) või hoida allasurutud olekus kultuurkatevilja all, millele järgneb tükeldamine ja dekapiteerimine koorimise teel peale vilja koristamist. Võsundeid võib kiinnikihist kõr
valdada ka väljaäestamise teel, mis aga ei ole otstarbekohane oras
heina tõrjel kesas.
Eespoolmainitud põhjustel tuleb orasheina tõrjel alati meeles pidada seda, et tõrje teostamisel ei või igal pool esineda šabloonilisust.
Igakord tuleb lähtuda tegelikust seisukorrast, arvestades orasheina olundit (võsundite peamassi asetsemise sügavust ja rohkust), teiste umbrohtude ohtrust, külvikorra kultuuride nõudeid ning omadusi, olemasolevaid mullaharimisriistu, mulla olundit (eriti mulla niiskust, künnikihi paksust ja kiinnialuse kihi iseloomu), kliima- ning ilmastikiv tingimusi (peamiselt sademete rohkust kasvuperioodi eri osades) jm.
Nii näiteks mõjub orasheina tõrjel hästi aastal, mil suve esimene pool on kuiv, mustkesa või riihvelkultuuride kasvatus, kuna aastal, mil suve esimene pool on niiske, osutub mõjuvamaks tiheda haljassööda või haljasväetise kultuuride kasvatus. Orasheina tõrjesüsteemis on tähtsad üksikud mullaharimissiisteemid (sügisene, külvieelne suviviljade jaoks, külvieelne taliviljade jaoks ja kasvuajal hoolitsemise süsteem) ja külvi
kord.
Enne tõrjesüsteemi üksikute lülide arutamist peatun lühidalt opressiivse tõrje tähtsusel hariliku orasheina tõrjel. On selge, et iga
umbrohtumine alandab saake. Seejuures on umbrohtumine sageli ainult tulemus, kuna saagi languse algpõhjus on teine. Mida viletsamad on kasvutingimused põllul, seda nõrgem on kultuurtaim, seda hõredam on tema seis, seda enam aga pääseb mõjule' umbrohi. Kõik tegurid, mis takistavad kultuurtaimede korralikku arenemist ning kasvu, soodusta
vad inherbatsiooni ( = umbrohtumist, rohtumist). Kui umbrohi põllul liiga teeb, siis tuleb esijoones kindlaks teha, kas nõrk viljakasv ei sõltu mõnest üldpõhjusest, mille peab enne kõrvaldama, sest alles siis võib umbrohutõrjelt kindlaid tulemusi loota.
L. Althausen’i järgi (lk. 96) rikub dreenimise kui orasheina tõrje võtte mõju see, et ta soodustab mulla õhustust, kuna aga orasheina tõrje seisukohalt on soovitatav õhustuse vähendamine. See näitab, missugusele väärjäreldusele võib tulla, arvestades üksnes umbrohu
tõrjet, jättes kõrvale kultuurtaime, mille kasvatamise kordaminekuks umbrohutõrjet ning mullaharimist teostatakse ja mille kasvutingimused põllul peavad olema sedavõrd soodsad, et ta ise suudaks umbrohu
tõrjes kaasa aidata nn. survetõrje (opressiivtõrje) näol, s. o. m ullahari
mise teel alla suruda ebasoodsatesse tingimustesse asetatud umb- rohte.
Niisiis, kui kavatseme alustada edukat umbrohutõrjet, peame enne kõrvaldama need takistused, mis ei või esineda kultuurpõllul. K. Rüm- ker (lk. 22) märgib, et orashein püsib hästi seal, kus muld on liiga niiske.
Seega on tema tõrje eelnõudeks kuivendus. Teame hästi, kui kahjulikud on just raskevõitu „külma põhjaga” põllud ja kui visalt püsib neil oras
hein, sest seal pole võimalik korralikult tema tõrjet teostada. O. Weh- sarg (1927, lk. 111) mainib õigusega, et orasheina tõrje liiga niiskel põllul sarnaneb „Sisyphose tööga” ja et seesugune põld kuivendamatult on püsiv orasheina pesitsemise koht. Seega, põllul peab kõrvaldama liigniiskuse: kergemal juhul põhja kohendamise teel (kui künnikihi all lasub tihenenud kiht), raskemal juhul aga dreenimise teel.
P. M artõnov (Социалистическое зерновое хозяйство № 2, 1934, lk. 74) märgib fakti, et madalkiind, jättes vigastamata suurema osa võsunditest, soodustab progressiivset orasheinastumist. Teame ka, et paks (vähemalt 20 cm) kiinnikiht on kõrge ning kindla põlluviljuse alus, sest paksu künnikihiga kultuurmullal annavad agrotehnilised võt
ted ja taimekasv suurema efekti kui õhukese künnikihiga mullal. Meil jätab künnikihi paksus ..sageli soovida. Kus võimalik, tuleb seda suuren
dada kiinnialuse kihi arvel, teostades järk-järgulist juurdekündmist sellekohaste reeglite alusel. Võimsa kultuurse künnikihi loomine on suure tähtsusega ka orasheina tõrjetöö kergendamisel.
v
77
Eesti NSV mullad ei anna kavakindla orgaaniliste ja m ineraal
sete väetiste tarvitamiseta korralikke saake, sest nad on tavaliselt vähemal või suuremal m ääral leetunud, hapud, huumusevaesed ja halva struktuuriga. K. Rtim ker’i järgi (lk. 22) on orashein kõige võimsam seal, kus kultuurtaim kiratseb. Seega mulla lupjamine, väetamine ja huumusega rikastamine soodustavad kultuurtaime paremat kasvu ja tugevamat orasheina allasurumist.
Orasheina tõrjet teostatakse mullaharimise teel, kusjuures on väga tähtis töö korralik (vigadeta) läbiviimine. Selleks peab põllult kõrval
dama kõik takistused, nagu kivid, ebatasasused jne., mis hõlbustab kõikide teiste põllutööde teostamist ja ühtlustab taimekasvu. Tähtis on ka see, et seesugused kohad, nagu suuremate kivide, kivihunnikute jne. lähem ümbrus (kuhu põllutööriistad juurde ei pääse), on mitte ainult umbrohtude, vaid ka mitmete kahjurite pesitsemiskohaks.
Tähtsuseta ei ole ka külvis ja külvisüsteemid. Kui suur tähtsus on külvise konditsioonil ja õigel külviajal, -määral, -viisil ning -sügavusel, seda teab iga taimekasvataja. Õige külvisüsteemi teostamine ja vastava konditsiooniga külvis annavad tugeva vilja, mis suudab alla suruda eelneva mullaharimisega nõrgestatud orasheina ja saavutada kõrge saagi. Seejuures on aga üksikud kultuurid erineva m õjuga (sellest lähemalt allpool).
Tehtud tõrjetöö tulemus jääb küsitavaks juhul, kui põld ei ole kultuurses seisukorras, s. o. ei ole küllalt viljakas ja korralikult hari
tud, sest nõrk kultuurtaim ei suuda kuigi tõhusalt harilikku orasheina alla suruda.
Lõpuks peab tähendama, et tänapäeva kultuurtaimel on veel palju puudusi, millised peab kõrvaldama selektsioonitöö, et kultuurtaime elu
võime ja kindlus ikaldusfaktorite suhtes tõuseks (kasvatustingimustele vastavad sordid — agroökotiiübid) ja ta võiks aktiivsemalt osa võtta umbrohu allasurumisest.