Doktoritöös oli üks peamisi diskussiooniteema-sid, millist rolli mängivad ajaleheorganisatsioonid ja millist rolli nad saavad mängida omaenda pro-fessionaalse kultuuri defineerimisel ning toimeta-mist mõjutavate normide, standardite ja regulat-sioonide loomisel. Professionaalne kultuur peegel-dub paljudes tegurites, mis defineerivad ajalehe or-ganisatsiooni — tootes, töö rutiinides, stiili regu-latsioonis, eneseregulatsioonis jne. Professionaal-ne kultuur väljendub meediaorganisatsiooni iden-titeedis ja vastupidi. Arvan, et iga meediaorgani-satsioon peaks identiteedis kokku leppima. Peaks vastama küsimustele, kes me oleme ja kellele too-dame. Need on kvaliteediga seotud küsimused. Li-saks töörutiinidele, praktikatele ja standarditele väljendub see identiteet ka toodet puudutavates valdkondades, nagu teatud tüüpi ajalehe formaat, kujundus, küljendus. Meediale tähendab
identi-15 Gaye Tuchman. Making News by Doing Work: Routinizing the Unexpected. — The American Journal of Sociology, 1973, Vol. 79, nr 1, lk 756–774.
16 Jane B. Singer. The Socially Responsible Existentialist: A Normative Emphasis for Journalists in a New Media Environment. — Journalism Studies, 2006, Vol. 7, nr 1, lk 2–15.
17 Ted Gup. Who’s a journalist? — Media Studies Journal, 1999, nr 13, lk 34–37; J. B. Singer 2006, lk 2–15.
18 J. B. Singer 2007.
Eesti ajalehtede toimetamiskultuur ja -prak tika taasiseseisvumise järel
teedi väljendamine suurt ressursikulu, sest lisaks identiteedis kokkuleppimisele tuleb see ka doku-menteerida, et oleks ühtsed alused, millele toeta-da. Identiteedi reguleerimine on väga suur töö. Sa-mas on valdkondi, kus siiski saab suhteliselt liht-sate vahenditega kokku leppida. Kerkivad küsimu-sed, mida peaksime reguleerima ja mida mitte.
Ja tõepoolest — tundub, et valdkondi, mis mee-dias reguleerimist võiks vajada, tuleb iga päev juur-de. Priit Hõbemäe sõnul peaks tänapäeva ajakir-janik aru saama moodsatest ärimudelitest ja mõist-ma, kuidas need ajas muutuvad. Ta peaks oskama hinnata veebi turvalisust, kuid olema samas hea suhtleja, omama teadmisi psühholoogiast, olles sa-mas teadlik allikate relevantsusest. Tal peab olema hea organiseerimisvõime ja oskus kasutada tarbi-jameediat (blogid, FB ja Twitter), peab teadma, kui-das tegutseda kommentaariumides ja foorumites ning suutma neis keskkondades lugejatega „mani-puleerida“. Ta peab tundma netieetikat, aru saa-ma privaatsusest ja kodanikuõigusest — oleks hea, kui ajalehel oleks oma sotsiaalmeedia eetikakoo-deks. Ta peab mõistma, et tema loodud sisu ilmub nii paberil kui netis. Lisaks peab ta tundma digi-fotograafiat ja videotehnikat ning oskama käsitse-da nutitelefoni. Ta võiks olla pädev ka audiotehni-ka audiotehni-kasutamises ja võimeline tegema head graafi-list esitlust. Oluline on osata teha foto- ja videore-portaaže ja neti andmebaasidest infot hankida. Ta peab oskama infot salvestada nii, et see oleks ot-singumootorite poolt üles leitav jne.19 Kas kõik need valdkonnad vajaksid ajakirjanduslikku normeeri-mist?
Doktoritöös uurisin muutusi toimetamises kee-lestiilikorralduse näitel ning võrdlesin seda vald-konda angloameerika ajakirjandustraditsiooni kee-lestiilikorraldusega. Keelestiili normid, mis on väl-jaannete keelestiiliraamatutesse koondatud, on välja kujunenud kümnete aastate jooksul. Mõnes pika traditsiooniga väljaandes on neid kujundatud ja uuendatud 100 aasta vältel. Seega — kui uutele
19 Priit Hõbemägi. Ettekanne Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul 17. veebruaril 2011.
ajakirjanduslikele rutiinidele normid välja kujun-datakse, ei saaks seda teha kiiresti. Probleem on-gi selles, et meedia ja tehnolooon-gilised võimalused muutuvad nii kiiresti, et täna valminud normid võivad homseks olla juba aegunud.
Kokkuvõtteks
Klassikaline ajalehe toimetamine kui teatud aja-kirjanduslike rutiinide kogum jäi Eesti taasiseseis-vudes varju ning olulisemaks sai muude struktuu-riosade (nagu lehe turundamise struktuuride) kind-lale alusele seadmine eelkõige majanduslikest hu-videst lähtuvalt. Erastatud ajaleheorganisatsiooni-des oli oluline kiiresti tagada majanduslik stabiil-sus ja kasv. Samas heideti nõukogude perioodi töö-kindlad toimetamistavad üle parda enne, kui uued olid jõudnud kujuneda või juurduda. Toimetati olukorras, kus professionaalsed normid ja standar-did ning informatsiooni töötlemise reeglid polnud kokku lepitud. Võib öelda, et nii jäeti tegelikult sõ-nastamata, mis on erinevate eesti ajalehtede iden-titeet ehk vastamata küsimusele, kes me täpselt ole-me ning kellele ja milleks ajakirjandust teeole-me.
Nüüd, kiire kommertsialiseerumise, ajakirjandus-like ja reklaamimater jalide vahelise piiri hägustu-mise ning fundamentaalseid muutusi toonud teh-noloogiliste arengute ajajärgul, on algse identitee-diküsimuse juurde väga raske tagasi tulla. Muutu-sed on lihtsalt nii kiired. Seepärast saab eesti aja-lehti praegu vaadelda uue segaduste ja otsingute ajastu kontekstis, kus internetirevolutsiooni ning meedia demokratiseerumise tõttu on kujunemas taas uued toimetamiskultuurid. Kerkivad küsimu-sed, kas üldse ja kui, siis milliseid uusi norme ja standardeid uute professionaalsete rutiinide sätes-tamise aluseks oleks vaja. Uueneva meedia enese-reguleerimine on Eestis raske, sest klassikalisegi ajakirjandusliku sisu loomine/tootmine on seni olnud üsna juhuslikult reeglistatud.
Ker tuSaks 137
V A R I A
140
Publitsistikat võib käsitleda mitmeti: teda võib vaa-delda kui sotsiaalset või kirjanduslikku nähtust, analüüsida sisu ja vormi, struktuurielemente, kir-jeldada tekkimise-arenemise ajalugu, käsitleda publitsistika kohta ajakirjanduses, raadios, TV-s, vaadelda funktsioone jne. Kuid selle kõrval võib publitsistikat vaadelda ka kui loominguakti, mis kordub, kui ajakirjanik taas ja taas hakkab lahen-dama järjekordset ülesannet.
Looming ongi selles, et ta võimaldab meil uud-selt käsitleda elu probleeme. Me võime kedrata ja korrutada, järada ning venitada, venitada ja järada ning venitada, venitada ja ludistada sõnadega, kir-jutada ilusti, tumeda paatosega või pintseldada roo-sa vesivärviga, aga enamasti on see kena käsitöö.
Tõsi, me hindame ka seda, sest paraku on sedagi vähe — enamik kaubast ja kirjutatust on laagritöö.
Muide, enne 1940. aasta juunipööret kirjutas üks meie Eesti kodanlikke ajalehti, et sotsialism tähen-dabki standardiseerimist, igasuguste valikuvõima-luste paratamatut vähenemist, mille tingib suur-tööstus ja plaanimajandus. Ma pole majandusmees, kuid ma kaldun arvama, et selles on oma tõeiva, mis meile vastu vaatab kaupluseriiulite ahtas sor-timendis. Kuid rääkida sellestsamast vaimse loo-mingu alal, kuhu ma arvaksin ka ajakirjanduse, oleks vulgaarne ja vaenulik väide. Looming on siin-gi töö ja inspiratsiooni süntees ja siin ei ole ettekir-jutusi. Looming on siingi välkvalgus, ajakirjandus-liku muusa (mis võib-olla ilmub valge pardi kujul) lehvitus vaese ajakirjaniku kummargil pea kohal, mille lagi on eluraskustest paljaks nühitud.
See loominguline välkvalgus avaneb vahest
kõi-ge selkõi-gemini sellises publitsistlikus lühivormis, na-gu seda on aforism, mis kahe reaga paneb paika
— sageli paradoksaalselt — asjad, mille ümber või-me lehekülgede kaupa kedrata:
Ka väga puhtal asjal on must vari.
Ka poodu võib vales suunas kõikuda.
Aupaiste nimbus on väliselt sarnane nulliga.
Jne, jne. Aforismikogumikke, neid publitsistlikke välgusähvatusi on mõnus lugeda, sest see on tõe-poolest looming. Mõistagi ei saa me ajalehte täita vaid aforismidega, kuigi need on suurte ajalehte-de följetonilehekülgeajalehte-del mõnelgi maal asendama-tu publitsistlik žanr. Tahtsin siin vaid asendama-tuua paral-leeli. Kui te kirjutate publitsistlikku artiklit ja kui teie aju seejuures ühtegi välku välja ei löö, pange asi kõrvale. Võtke uuesti ja kui ka siis ei sähvata, siis — teete korraliku käsitöö, aga looming see ei ole. Välkvalgus publitsistlikus kirjatöös on see, mis järsku, avastuslikult laseb teil peos olnud faktide-le vaadata hoopis uut moodi, teie enese moodi, nõnda nagu seda enne teid pole nähtud ja nagu te enne ka ise poleks osanud näha.
Jaa, ütlete, metafüüsikat pole ajakirjanikule va-ja lorada. Mul on siin faktid, neist saab niisuguse ja ainult niisuguse üldistuse teha, mingit kuradi välku pole mulle vaja. Panen loo korralikult kirja ja asi nudi.
Õige. Faktid on siin, neist me kõrvale minna ei saa, neist saab teha tõepoolest vaid niisuguse ja ai-nult niisuguse järelduse. Aga ikkagi: looming on see ja ainult see, kui te enesest ühe osa sel, antud konkreetsel korral — suurema osa ja isegi kõik — maha panete: viha, kallaletungi, kaitse, naeru, pil-ke, kaastunde, loomuliku teravmeelsuse või mis