Ühiskonna keerdküsimused vajavad üha tõhusamaid ning loomingulisemaid lahendusi (Renzulli & Renzulli, 2010). Võimalused ja teadmised ülesehitavuse arendamiseks noortes inimestes on just kui olemas, ent andekate inimeste kui väärtusliku ressursi potentsiaali rakendatakse ühiskonna parendamisel harva. Panustades andekatesse inimestesse, kes
erinedes teistest oma kõrgete võimete tõttu omavad eeldusi saavutada väljapaistvaid tulemusi (Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, 2010), loome me nende jaoks võimaluse leida uudseid lahendusi esilekerkivatele probleemidele.
Eestis rakenduvad üha nähtavamalt muutused andekate noorte hariduse edendamises ning neid ümberkujundusi toetavad seadused, arengukavad, poliitilised hoiakud ning
mitteformaalhariduslike võimaluste hulga suurenemine. Alates 2010. aastast määratleb Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus andekust kui erivajadust. Samuti toetab andekate hariduse edendamist riigi haridusstrateegia. Eesti elukestva õppe strateegia 2020 olulisemate
eesmärkide hulka kuulub ka andekate õpilaste haridust toetav muutunud õpikäsitlus, mis peaks olema kõigil haridustasemetel ja -liikides rakenduv, iga õppija individuaalset ja
sotsiaalset arengut toetav ning õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav. Teema olulisust ja päevakajalisust riigi sotsiaalpoliitilise arengu vaatenurgast toonitab asjaolu, et Äriregistri teabesüsteemi andmetel on uurimistöö koostamise ajal Eestis üksteist aktiivselt tegutsevat poliitilist erakonda, millest seitsme programmis on vähemal või enamal määral tähelepanu pööratud andekate laste ja noorte haridusele. Andekate haridust otseselt puudutavatest küsimustest on programmides enim mainitud üld- ja huvihariduse omavahelist integreerimist ning kaasava hariduse põhimõtete rakendamist; sagedasemat kajastamist leiab ka
õpetajakoolituse ajakohastamine ja hariduslike erivajaduste (edaspidi HEV) alase teadlikkuse tõstmine. Peale riikliku ja poliitilise toetuse on suurenenud ka üldsuse huvi ja toetus andekate hariduse edendamise valdkonnas, mis on omakorda loonud soodsa kasvupinnase eri
tugiprogrammide loomiseks. Neist silmapaistvamad on pikkade traditsioonidega Tartu Ülikooli Teaduskool ning möödunud aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi algatatud Huvitava Kooli projekt, aga ka MTÜ Taibukate Teaduskool, Tallinna Ülikooli
Õpilasakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli Tehnoloogiakool ja Õpilaste teaduslik ühing.
Kõik need ühendused pakuvad hulgaliselt teavet, tuge ning võimalusi andeid avastada, rakendada ja arendada.
Valdkonna arengu jaoks on kriitilise tähtsusega kindlasti kestev teadustöö, mis toetab eelnimetatu kujunemist. Kõige parema ülevaate ning lähtepunkti andekate arendamise
teemalisele diskussioonile Eestis annab 2007. aastal H. Sauli, V. Sepa, M. Päiviste (2007) läbiviidud uurimus „Andekus kui hariduslik erivajadus: olukord Eesti üldhariduskoolides”
ning selle kõrval Hanna Kanepi (2008) „Haridusliku erivajadusega õpilane koolikaardil, tugiteenuste kättesaadavus haridusliku erivajadusega õpilasele”. Valdkonna
silmapaistvamateks kodumaisteks uurijateks saab lugeda Marika Veissoni ning Viire Sepa, kes mõlemad on panustanud nii teadustöösse kui ka teemakohase kirjanduse väljaandmisesse.
Esile võiks tuua teadaolevalt esimest eestikeelset andekuse teemalist originaalraamatut
“Andekas laps” (Unt, 2005), Veissoni (2008) koostatud artiklite kogumikku
„Lapsevanematele erivajadustega lastest“, Sepa (2010a) raamatut „Andekusest ja andekatest lastest“ ning vastavat peatükki õpetajatele mõeldud metoodilisest kogumikust (Sepp, 2010b).
Hiljutistes Tallinna ja Tartu Ülikooli üliõpilastöödes on käsitletud andekate õppe individualiseerimist (Roostfeldt, 2012; Vähi, 2013) ja andekate arengu koolikontekstis toetamiseks rakendatavaid meetmeid (Rosanov, 2011; Martis, 2014). Samuti on uuritud imelapse diskursuse konstrueerimist Eesti meedias (Põlda, 2012) ja andekate alasooritust (Plumer, 2012; Valend, 2015).
Andekate laste hulk õpilaste populatsioonis võiks hinnanguliselt olla 3–5%
(Kõrgesaar, 2002) ning andekuspedagoogikas soovitatakse potentsiaalselt andekate gruppi, kelle haridusvajadusesse peaksid koolid tähelepanelikumalt suhtuma, laiendada isegi 10–15%ni (Saul jt, 2007; Sepp, 2010). Samas Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud uuringust (Kanep, 2008) selgub, et 2006/2007. õppeaastal oli 34242st EHISes haridusliku erivajadusega registreeritud õpilasest ainult 115 õpilase puhul määrangu alusena nimetatud eriandekus, mis oli vaid 0,34% erivajaduse õpilaste koguarvust. Kuigi koolides
teadvustatakse andekate õpilaste arengu toetamise vajadust, on meetmete rakendamine napp ja süsteemitu (Neborjakina, 2012) ning andekate või selleks potentsiaali omavate laste arvukus ja võimalik kasutegur ühiskonna jaoks on endiselt märkamata jäetud. Üheks põhjuseks on ilmselt asjaolu, et puuduvad kvaliteedistandardid, mis annaksid alust
haridusasutustel enda toimetulekut töös andekatega hinnata ning millele rajada tegevusplaan või -kava, et panustada andekate hariduse arengusse. Seadusloome, hariduspoliitika
kujundamise, teadustöö ning huvihariduse edendamisega on loodud eeldused andekate hariduse arenguks, ent ilma konkreetse strateegiata jääb tulemus kesisemaks kui võiks ja peaks.
Ameerika Ühendriikides, kus andekate arengu toetamisega on tegeletud kauem ning süvendatumalt, on andekate hariduse kvaliteedi parendamiseks välja töötatud riiklikud standardid (Parkman, 2007). Nende standardite eesmärk on olla eneseanalüüsi ja -hinnangu
vahendiks, andes võimaluse märgata puudujääke ja tugevusi. Andekate haridust sarnaselt reguleeriv dokumentatsioon on olemas Suurbritannias (Policy for More Able, Gifted and Talented, 2008), Uus-Meremaal (Riley jt, 2004), Kanadas (Quality Program Indicators) ning ka näiteks Saudi Araabias (Al Qarni, 2010). Kasutades neid kogumeid infoallikatena, mis kirjeldavad vahendeid ja toetamise võimalusi (Parkman, 2007) ning võttes eeskujuks juba 1985. aastal Joseph Renzulli koostatud Kooliülese õppe rikastamise mudeli (Schoolwide Enrichment Model, edaspidi SEM), saab kohandada nimetatud dokumendid standardite kogumina kohalikele oludele.
Andekate hariduse parendamise ja edendamise vajadusest lähtudes on tõstatatud käesoleva töö uurimisprobleem – analüüsida mujal maailmas kasutusel olevaid andekate hariduse kvaliteedindikaatoreid ning välja selgitada, millised neist on kohandatavad Eesti oludele. Probleemikäsitluse olulisus on tingitud nii reaalses koolipraktikas kasutatava kvaliteediindikaatorite kogumi kui ka üldisema andekate haridust suunava süsteemi
puudumisest. Sellest johtudes on töö eesmärk andekate õppe hariduskvaliteedi indikaatorite kaardistamine, määramine ja kohandamine Eesti oludele, mis on andekate õpilaste arengu toetamise strateegia kujundamise oluline ettevalmistusfaas (Service Children’s Education, 2008).
Probleemikäsitlus juhindub järgmistest uurimisküsimustest.
1. Millised indikaatorid ja standardid on aluseks andekate õppe kvaliteedi hindamisel (teiste riikide kogemusel)?
2. Millised indikaatorid võiksid eksperthinnangute põhjal olla aluseks andekate arengu strateegia kavandamisel ja selle kvaliteedi hindamisel Eesti kontekstis?
3. Millised on kooli töötajate hinnangul andekate arengu toetamise võimalused koolis vastavate indikaatorite alusel?
Monograafia on üles ehitatud lähtudes uurimistöö läbiviimiseks vajalikest
toimingutest ning nende protseduurilisest järjestusest. Esmalt tutvustab töö autor andekate hariduse teoreetilisi lähtekohti, pöörates tähelepanu andekuse defineerimise, andekate identifitseerimise, õppetöö individualiseerimise ja diferentseerimise aspektidele ning protsessi mõjutavatele keskkonnateguritele. Seejärel on töö empiiriline osa koondatud tabeliks, mille alusel viidi läbi uurimus. Uurimuse tulemuste analüüs on koos metoodika kirjeldusega esitatud monograafia teises pooles, töö lõpetavad arutelu ning kokkuvõte.
Lisadena on välja toodud illustreerivad ning täiendavad materjalid, kasutatud kirjanduse loetelus on mainitud kõiki viidatud allikaid. Lisatud on autorsuse kinnitus ning tänusõnad uurimustöö õnnestumisse panustanud osalistele.