1.1. Korvpall Eestis ja mujal maailmas
Korvpall on sportmäng, mida kõige standardsemal kujul mängitakse spetsiaalselt korvpalliväljakuna kasutataval platsil siseruumides või ka välistingimustes kahe võistkonna vahel, millest kummalgi viibib väljakul korraga kuni viis mängijat.
Võistkondade eesmärgiks on visata kindlaks määratud mänguaja jooksul palli vastasvõistkonna korvi, teenides sellega punkte, ning takistada samal ajal vastasvõistkonna mängijaid sama tegemast. Mängu võidab võistkond, kes on kogunud enam punkte. Korvpalli mängureeglite keerukuse aste sõltub siiski konkreetsest võistlustasemest, võistlusest või üldse harrastamise vormist, ent kõige lihtsamal kujul on korvpallimäng kergesti juurdepääsetav kõigile huvilistele. Tarvis on vaid palli ja kusagile kõrgemale kinnitatud korvirõngast.
Praeguseks üheks maailma populaarsemaks pallimängualaks kujunenud korvpalli sünnilugu ulatub enam kui saja aasta tagusesse aega. Kuigi varemgi leidus teatud sarnaste elementidega sportmänge, on tänapäeva mõistes korvpallil siiski kindel leiutaja ja kindel sünniaasta. Eesmärgiga võimaldada oma tudengitel ka talvel siseruumides võimalikult aktiivselt kehalist koormust saada lõi korvpalli 1891. aastal USAs Uus-Inglismaal Springfieldi kolledžis kehalise kasvatuse õpetaja, kanadalane James Naismith. Metoodiliselt väga põhjalik õpetaja dikteeris masinakirjutajale üsna peagi ette ka kolmteist mängureeglit, mis kinnitati seejärel võimla seinale. Praeguseks on reegleid küll muudetud ja eelkõige märkimisväärselt täiendatud, ent oma põhiolemuselt on tänapäeva korvpall sellegipoolest 19. sajandi lõpus tudengite tarbeks leiutatud mänguga sama. (Lään 2002: 13)
Korvpalli levik alates selle sünnihetkest oli üllatavalt kiire ning sellele aitas kindlasti kaasa asjaolu, et Springfieldi kolledž kuulus Noorte Meeste Kristlikule Ühingule, mille liikmed harrastasid uut ja põnevat pallimängu õige pea juba mitmel mandril ja mitmes maailmajaos (Lään 2002: 15). Rahvusvahelise alaliidu loomise vajadus tekkis aastal 1934, mil Šveitsis asutati esialgu kaheksa liikmega Rahvusvaheline Korvpalliliit FIBB (Fédération Internationale de Basketball), millest omakorda 1936. aastal sai tänapäevase nimekujuga FIBA (Fédération Internationale de Basketball Amateur), kuigi
amatöörspordi nõuet pole enam mõnda aega (Lään 2002: 16–17). 2013. aasta 13. märtsi seisuga on Rahvusvahelisel Korvpalliliidul 213 liikmesriiki, sealhulgas alates aastast 1934, küll teatava pausiga, ka Eesti, keda toona esindas Eesti Käsipalli Liit, mis vastutas nii võrkpalli kui ka korvpalli käekäigu eest (FIBA koduleht; Lään 2002: 17).
Tähtsaimateks rahvusvahelisteks võistlusteks on kujunenud olümpiamängud, kus 1936.
aastal pidasid ajaloolise esimese matši just Eesti ja Prantsusmaa;
maailmameistrivõistlused, mida peetakse alates 1950. aastast, ning maailmajagude ja/või mandrite meistrivõistlused, mida korraldavad piirkondlikud alaliidud – FIBA-l on eraldi Euroopa, Aasia, Ameerika, Aafrika ja Okeaania esindused (Lään 2002: 16–17).
Eesti jaoks olulisi Euroopa meistrivõistlusi peetakse alates 1935. aastast (Lään 2002:
63).
Eestisse jõudis korvpall tõenäoliselt 20. sajandi teisel aastakümnel, mil Narva karskusseltsi Võitleja esindus pidas maha võistluse Peterburi meeskonnaga Majak ning mil mängu hakati õpetama juba ka kahes Tallinna koolis: Nikolai gümnaasiumis (praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis) ja Tallinna 1. Reaalkoolis (praeguses Tallinna Reaalkoolis) (Lään 2002: 26). Esimest korda anti usutavasti inglise keelest tõlgitud eestikeelsed võistlusmäärused välja 1922. aastal ja esimene rahvusvaheline kohtumine Eesti pinnal leidis aset 1923. aastal, mil omavahel kohtusid Tallinna ja Riia NMKÜ võistkonnad (Lään 2002: 32, 34). Eesti Käsipalli Liidu, praeguse Eesti Korvpalliliidu eelkäija põhikiri võeti vastu 1924. aastal ja järgmisel aastal selgitati välja ka esimene Eesti meister meeste korvpallis, naised jõudsid sama tähiseni 1927. aastal (Lään 2002:
34, 40, 229). Rahvusvaheliselgi areenil on Eesti korvpallurid silma paistnud alates 1930ndatest, seda nii iseseisva riigi kui ka NSV Liidu koondises või hoopis klubikorvpallis.
Praegu korraldab Eesti Korvpalliliit igal aastal, täpsemalt igal hooajal, nii naiste, meeste, seenioride kui ka noorte meistrivõistlusi eri vanuseklassides ning Eesti rahvuskoondised osalevad pidevalt Euroopa meistrivõistluste turniiridel või valikturniiridel, kusjuures Eesti meeste koondise ning Eesti meeste meistrivõistluste mänge käib regulaarselt vaatamas väikeriigi oludes üsnagi arvestatav hulk pealtvaatajaid (Eesti Korvpalliliidu koduleht). Statistikaameti andmetel oli 2011. aastal korvpallil Eestis üle 8000 harrastaja, millega kuulub kõnealune sportmäng ühtlasi riigis enim harrastatavate alade sekka (Statistikaameti koduleht).
1.2. Eestikeelse korvpalliterminoloogia süstematiseerimine
Kui maailma, sh korvpallimaailma suurkeeltes on kõnealuse pallimänguala sõnaraamatuid – nii tõlke- kui ka seletavaid sõnastikke, nii iseseisvalt kui ka mitmekülgsemate teoste alaosadena – ilmunud üsna hulgaliselt (nt John Grasso
„Historical Dictionary of Basketball“, 2011; P. J. Harari ja Dave Ominsky „Basketball Made Simple: A Spectator’s Guide“, 1994; Steve Clarki „Illustrated Basketball Dictionary for Young People“, 1977; Zsolt Hartyáni „Basketball Dictionary in Pictures“, 2001) ning inglis-, saksa- ja venekeelse pallimängusõnavara kõrval hõlmavad omakeelset korvpallisõnavara ka näiteks lõunanaabrite, lätlaste suur spordisõnastik („Sporta vārdnīca“, Uldis Švinks et al, 2002) ja sportmängude sõnastik („Sporta spēļu vārdnīca“, Uldis Švinks et al, 2004), siis eestikeelse korvpallisõnavara süstematiseerimine on aastakümnete vältel jäänud mõneti teisejärguliseks ülesandeks.
Eestikeelse korvpalliterminoloogiaga on olnud aastakümneid võimalik tutvuda eelkõige korvpalliajaloost kõnelevate teoste, korvpalliõpikute (nt Arne Laose „Korvpalliõpik“, 2001; Hannes Koigi ja Charlie Brocki „Korvpallitreenerite kutsekoolituse õpik“, 2006), Rahvusvahelise Korvpalliliidu võistlusmääruste tõlgete ja ajakirjanduse vahendusel.
Teatud hulk korvpallitermineid ilmus ka Helmut Valgmaa vihikus „Eesti-, vene-, saksa- ja ingliskeelseid sporditermineid“ (1975) ja leidis käsitlemist Riina Reinsalu bakalaureusetöös „Pallimängude terminoloogia“ (2005) ning samuti on lühiülevaateid põhiterminitest olnud võimalik leida üksikutest tõlketeostest, näiteks Riho ja Kriss Sooniku tõlgitud vihikust „Korvpall“ (2002). Korvpallisõnavara on aga väga mitmekesine ja mitmetasandiline ning üksikteosed ei ole suutnud talletada-kajastada niivõrd paljusid alavaldkondi, kui võinuks. Korvpallireeglid keskenduvad rohkem otseselt määrustikuga seotud tegevustele ja neile vastavatele terminitele, korvpalliõpikud tehnilistele elementidele ja treeningmetoodikale ja nendega seotud terminitele ning muud üldkäsitlused pakuvad korvpalliajaloo ning mängude ülevaadete ja analüüsidega seotud sõnavara.
Esimene katse püüda koostada veidi suuremat hulka eestikeelseid ja teatud määral korrastatud kujul korvpallitermineid hõlmav sõnastik tehti paar aastat tagasi, mil Helmut Valgmaa koostatud ja võrguteavikuna välja antud „Võimlemise ja pallimängude
sõnastikus“ (2011) ilmusid ka 244 terminit sisaldavad „Korvpalli seletav sõnastik“ ja eesti-, inglise-, saksa- ja venekeelsete terminitega „Korvpalli tõlkesõnastik“. Koostajad, Riina Reinsalu ja siinkirjutaja, võtsid ülesande enda kanda pärast vastava ala ekspertide loobumist ja andsid endast eelkõige Rahvusvahelise Korvpalliliidu (FIBA) kasutatavast terminoloogiast lähtuvate ja muuseas võistlussüsteemidega seotud termineid mittehõlmavate sõnastike koostamisel olemasolevate eesti- ja muukeelsete materjalide, sealhulgas Riina Reinsalu eelmainitud bakalaureusetöö, ning konsultantide Toomas Kandimaa, Harri Nuka ja Boriss Bazanovi nõu varal parima, ent tulemus on vaid esimene arglik, oma rohkem või vähem märgatavate nõrkade külgedega katse täita üsnagi suurt tühimikku.
Järgmine katse üritada koondada veelgi põhjalikumat ja mitmekesisemat kooslust eestikeelsetest korvpalliterminitest, nende võimaluse korral parandatud, täpsustatud ja laiendatud (st mitte ainult FIBA-kesksetest) definitsioonidest ning konkreetsel juhul sihtkeeleks valitud inglise keeles välja toodud kasutusnäidetest ongi käesolev magistritöö, mis põhineb suures osas siiski juba 2011. aasta lõpus ilmunud korvpallisõnastikel. Et puudus on just kompaktsel ja korrastatud kujul eestikeelse sõnavara kogumikust, on käesoleva sõnastiku suunaks valitud eesti-inglise ja olgugi, et ingliskeelsete terminite registri abil on võimalik kasutada sõnastikku teatud vähesel määral ka vastupidisel keelesuunal (jättes sealjuures meelevaldselt tähelepanuta asjaolu, et ingliskeelne korvpalliterminoloogia on kordades rikkalikum kui eestikeelne ja üksüheseid vasteid tihtipeale ei leidugi), ei ole see siiski antud juhul põhieesmärk.