,,Pealegi on Johanil wabriku kirjutaja tütar hinge taga, keda aga Kaarel püüab ja kes ta Kaarelt püüab, aga Johann ei saa ilma Agneseta kuhugile, ei wa-briku herra raha kambriSsegi!" seletas peremees Andres.
,,Kas saad nüüd aru? Aga mis sammud need on?"
ütles peremees kuulatades, ,,ta lubas küll täna tulla, aga eks ootame?"
Natukese aja pärast kuuldi waljast tasast hüüdmist:
,,Andres, Andrees, Andreeees!"
,,Iah jah!" HSiskas Andres. ,,Küll ma lähen kuulan, mis ta jälle tahab, aga kui ta raha annab, minu pärast siis, kas põrgusse, kus me ka wanapoisi
ema wa walge ruuna wöi mära kmni w3ime püüda;
tüll ma teile pärast kõik ara seletan!"
Nende sõnadega astus Andres öue.
,,Noh, kuidas käsi käib," küsis juurde tulnud ini-mene, kes ka tõesti Johann Stegberg oli ja pakkus Andresele pudelit.
,,Oo, wa elu tilka ka!" hõiskas Andres ja pani pudeli suu äärde, ,,nüüd käib käsi wäga heasti!"
Selle peale laskis ta paar lonksu ja raputas pead.
,,Kas halb oli?" küsis Johann."
,,Oi herra wägo, wäga hea oli?"
,,No mis sa siis, põrsas, sülitad, kui ta hea oli!" pahandas Johann.
,,Aga kuis teie elu läheb?" julges Andres pärida.
,,Ei wöi praegu suurt midagi ütelda, aga üsna halwasti!"
,,Ia miks?"
,,Ia maata miks! Mitu korda on wana herra Mulle ütelnud, et poissmehe kätte ta lirjutust ei anna!
Wötan ma mujalt, mul on üks puhas, kelle ma kord kätte saan, siis ei anna wana Stein kirjutust käest ära ja ta wöib weel kaua aega tiksuda. Ja ometi on wab-riku herral kuradi hulk raha. Ma ütlen, selle peame Meie kätte saama; aga — ei ole ma mitte kirju-taja, siis ei pääse ma iialgi sinna sisse ja ma pean ilma olema!"
Köit seda rääkis ta järgu kaupa. Tal nähti nagu palawik olewat.
Tõesti see mees oli haige, aga hinge polest, ihu oleks ka wölla wöinud wälja kannatada.
Johann Stegberg oli hukka, hirmus hukka läinud inimene, aga seal juures kawal ja ette waatlik. Raha parast oleks ta tulest läbi läinud ja raha järele kifendas ta hing alati ja alati!
Hirmust hinge mälu tundis ta, kui ta nägi, kui valju wara wabriku omanikul Königil oli — ja raha saadan paisus ja paisus ta sees, paisus kõige sarme-dega. Hukatus!
,,Kahju — tõesti kahju on niisugusest warandu-sest, kui ta teise käes magab!" rääkis Andres, kus juures ta niisuguse heale tegi, mis Johani sees seda suuremat isu uratas.
,,Saagu, mis saab," ütleS wiimaks Johann, ,,aga kui see lamba kinsu saagija Pariisi ei lähe, siis peate teie ta tuidagi moodi eest ära saatma; ta on mul tee peal — ta on meil ees. Wahel olen ma mõtelnud selle üle, tas sünnib süüta inimest hukka saata, siis waatan ma looduse peale ja see annab mulle õiguse!
,,Annab õiguse, kuidas?" küsis Andres terawasti kuulates.
,,Eks kuula! Kord istusin ma tammi kaldal;
Seal kuulsin ma, korraga köwat summu wee sees!
Wähe aja pärgst tuli kala-kull wee seest walja — suur purikas, süüta purikas, küünte wahel. Eks wöi ma niisama sugune kala kull olla, kes kaks süütat ini-mest enese toiduks ära toimetab. Eks ole see Sige?"
,,Öige, wäga õige — üks elab teise õnnetusest, teise elust," tõendas Andres.
,,Ia muidugi — see on oige elu, õige loomulik
113
elu, mida meie ajal taga aetakse — ja meile teeb see nõudmine hirmus suurt röömu. M u süda on selle juures praegu wäga rahul. Aga kuula nüüd, mis tnu edespidine nöuu o n ! "
Ja nüüd seletasiwad nad kaua aega. Saatan lse oli nende selja taga!
Juba oli kesk öö, kui keegi lootsikuga üle paisu sõudis ja kui ,,urka" uks kägises.
XVlll.
Üksinda istus Agnes wabriku puiestikus pingi peal. Kena oli siit üle jöe, wahutawa paisu, üle aasa la siis üle talupoegade wiljast lokendawate põldude Waadata, kuni pilk kaugele silma ringisse kinni jäi.
Parajasti oli päikene juba looja läinud, seda tunnis-tas pilwede punakas wärw, lõunas wilkuw eha täht Venus ja kuu, kes nagu suur tule kera oma kriimusta-tud silmadega üle metsa wahtis, kus juures tal nii kohtlane nägu oli, nagu tahaks ta küsida: ,,Ets waa-tan ometi, mis teie õieti ilma minuta tegite?" ja kui ta nägi, et kõik wanas korras oli, siis kiskus ta vma uudishimulise näo aeg ajalt nõnda kokku, et ta Wiimati parajast inimese peast mitte palju suurem
" olnud.
Alla poole wajunud peadega seisiwad lilled muru la heina maa peal, — igal ühel oma tilgake ladwa otsas. J u leinasiwad nad wist päikese ladumise üle, W kumaw kuu pole pooltgi nõnda armas, kui säraw
päikene, ja see kahwatanud eha täht, fee walab ju tahtmata iga tundmuse rikka inimese südamesse kurb-dust, seda wähem siis weel õrna lille omasse.
Sala sõnu sosistas ka pais täna õhtul, seda wöis sellest auru pilwest näha, mis tema köhal heljus ja millel ka nõnda imelik tõsine hall nägu oli.
Eemal laugel kuuldi rukki räägu põrinat ja weel wähe laugemal, teine pool heinamaa serwas laisakulli ehk öösorri pikaldast: ,,sor — sorr, s o r r r r r r r . . . . ! "
Tasane õhtu öhk liigutas wahel puude lehta, siis waikiS aga jälle tuul ja pais, rukki rääk ja öösorr oliwad ainsad kes julgesiwad mailist Jaanikuu öö-rahu rikkuda.
Üksinda istuS Agnes pingi peal — ta ei kuulnud ei paisu kohinat, ei rukkiräägu ega öösorri healt, ei pannud ta looduse ilugi tähele, ta mõtted oliwad mujal, ta mõtles teiste asjade peale.
, , I a täna weel, weel täna oleme meie koos," mõt-les neiu iseeneses, ,,weel täna! ja homme, juba wara hommikul sõidab ta linna, sealt laewaga Riiga ja siis kaugele "
Nende mStete juure tLusis õhkamine noore, õrna neiu rinnast sumise ohtu õhusse.
,,Weel täna tuleb ta siia, aga siis . . . . ,,siin sai neiu m0tte ISng äkilise Haleduse tundmuste Hoost latkestud.
,,Neli aastat," arutas ta kätkenud eie otsa kätte saades edasi „ — n — e — I — i aastat," wenitas Agnes mõttes, nagu tahaks ta selle sõnale Mwese aja
tähen-115
duse anda, , , n — e — l — i aastat! Jumal teab, mis selle aja sees kõik wöib sündida?"
,,Mu süda on raske, Jumal teab mis see tähen-dab?" sõnas jällegi neiu, aga kordagi ei öhkanud t a : Jumal hoia teda!
,,Aga — sealt ta tuleb juba!" hüüdis neiu täis rsömu ja kõik kurbdus kadus ta südamest: ta tun-bis ennast selle körwal olewat, keS teda wöis läbi elumere wiiu.
Kui ta aga Kaarli otsa waataS, siis nägi ta tema silmast, et ka tema täna mStetes o l i ; see andis Agnesele endise tuju jälle tagasi ja õhates istus ta pingi peale, kuhu ka Kaarel aset oli wiltnud.
, M k s sa õhkad, Agnes?" küsis Kaarel Agnese kütt enese peosse wättes ja temale otsa waadates.
,,Miks ei peaks ma õhkama," seletas neiu kurwalt, -,sa lähed ju kauaks ajaks ära!"
,,Ia mis sellest on," rääkis Kaarel teda trööstides,
^ehk meie küll laugel elame, AgneS, siisgi elame meie ligidal, ligidal igawesti!"
,,Aga Kaarel — mu süda on kurw ja just nagu aimaks ta midagi paha ette!" kaebas neiu pead noore-mehe rinnale toetades, kuna ta palgetel kaks suurt pisarat hiilgasiwad.
,,Kuidas wöid sa nõnda mõtelda, Agnes, loodame itta kSige paremat, küll siis kõik heasti läheb. Meie Ürjutame teine teisele iga kuu sees ühe korra, Agnes, loodame head!"
,,Mul oleks küll paremale wat, kui sa siia jäeksid,"
KhkaS neiu, ,,ma olen palju Pariisist kuulnud ja sul on nii hea ja pehme süda!"
,.Agnes, kuis wilid sa nSnda mõtelda? S a ar-wad, et ma hukka lähen! AgneS, sa teed mulle hai-get! Mõtle ometi, et ma peale kahekümne aasta wana olen! M a arwan, et ma ka kõige paha asjade wastu juba küllalt jõuan seista!"
Agnes ei wastanud selle peale midagi. Südame waluga waatas ta Kaarli otsa. Nende mõlemate pilgud puutusiwad teine teise wastu, nagu kogemata löi Kaa-rel silmad maha. Ta mõtted luksimad nagu wähe keerdu ja ilma, et ta isegi oleks selle peale mõtelnud sosistas ta:
,,Agnes, ei iialgi uneta ma sind!"
Aga nõnda pea, kui ta ,,ei iialgi" oli öelnud, hakkas ta süda sees, nagu wasaraga peksma ja esimist korda elu sees tuli talle meelde, et ta juba teise neiule ,,ei iialgi" ütleb. Wägewalt täusis nooremehe sü-dame tunnistus ta enese wastu ülesse ja esimist korda
kuulis ta healt omas körwades:
,,Kaarel, mis sa teed?"
Seal waatas ta jälle Agnese peale, kes kui süüta ingel tema rinna najal toetas. Kaarel waatas ta peale;
ta süda tundis röemu, et see neiu tema oma, igawesti tema omaks ennast oli tunnistanud. Ja tui ilus ta weel oli!
Kaarel suuteles teda.
Neiu ärkas. — S i i s ajasiwad nad juttu, ma-gusamat juttu, ehitasiwad ohu l?ssa — ja oliwad õnnelikud! Alles sügawal öösel tuli neile meelde koju
N 7
winna. Kõdu, Steini ukse peal andsiwad nad weel teine teisele suud ja siis läks igaüks omale poole.
Aga mis see eha täht sealt metsa ladwalt nii haledasti wahtis, ega see ometi wiimane suutellemine ei olnud? —
Ei
Warsti, pärast seda, puhkas Agnes omas woodis, aga silm ei wajunud. uni ei tulnud.
Ta oli Kaarelt tundma õppinud; leidis, et ta Noormees on, kes tema pärast edasi, kõrgemale tahab lninna. Nagu mähe kadedust tõusis neiu südamesse kui ta selle peale mõtles, et ka ilmas weel neiusid on, les temast hoopis ilusamad ja kõrgemal on. Ja mis-sugune naisterühmas ei mõtle sedawiisi? Just iga üks, olgu siis, kui ta sees alandus ja tasandus suure-Mat woimuft wötab, kui enese iluduse tundmus.
Kõik see tegi neiule palju muret. — Alles kauase, tasase nutmise järele wöis ta magama uinuda.
Ka Kaarel ei saanud sel ööl magada. Elawalt töufi-wad ta silma ette kaks neiu kuju: need olimad Kadri ia Agnes!
Just esimist korda tundis noormees enese südames armukeste wörolust. Esimist korda sai Kaarel aru,
<t ta rumalasti oli teinud, et ta Kadrile, ehk küll Mitte armastuse pärast «ei iialgi" oli öölnud. Wäga kergesti mõis neiu mõtelda, et Kaarel teda armastas!
Nüüd tundis juba Kaarel, kui palju üks neiu teisest parem, rohkem on.
Selgesti tundis noormees ära, et jõledus on
neiule enne armastust awaldada, kui teda küllalt tundma ei ole õppinud. Wiimaks hakkas aga noore-mehe süda rahule jääma. Koguni eba põhjused wöttis ta oma seletustele aluseks ja nendega jäi ta ka wii-maks rahule. Ta arutas:
„ Oleks ma Kadrile truuks jäänud — aga kes sunnib mind truuks jääma, ma pole ju talle poole sõnagi põhjust annud mind armast ida — noh, oleks ma ka selleks jäänud, mis oleks sellest lõpuks wälja tulnud? M u l oleks Agnese pilt igal ajal meeles olnud ja sellest wSiks ainult paha sündida, aga Agneseft, sellest ei wöi ma iialgi maha jääda, see on mu otsus!"
Jah, see oli küll nooremehe otsus, aga kes on selle peale julge, et see, kes igal silmapilgul esimisele meele järelsele neiule oma südame kingib, et see seda ka mitte teisele, kolmandamale ei pühenda?
Juba kerkis teine poolt tawa laotuse serwalt päikene ja kuulutas kõigile ilmale uut hommikut, aga Kaarlil oli alles eilne päew!
Ta katsus kõik omad mõtted wagusi sundida, aga see oli talle wöimata? Weel paar tundi — seal tõusis onu Rein.
Kaarli süda mürises. Tal oli halb olla! Wä«
hese aja pärast tuli onu Rein Kaarli aseme juurde;
Kaarel maatas talle juba silma.
,,Iuba ülemal?" küsis onu Rein naeratades.
,,Iah," wastas Kaarel lühidalt.
Warsti istusiwad nad mõlemad kohwi laua ääres, kus onu Rein Kaarlile mõndagi õpetust rääkis,
119
aga nooremehe körwade eest lendasiwad need üsna ilusti mööda.
Seda tundis ka Rein ja osawötlikult küsis t a : ,,No, kasupoeg, kuidas astud sa ka teele?"
Imelikult waatas noormees Reinu otsa, ta nagu tahtis ütelda: ,,Onu, sa tead j u ! " Siis wastas ta:
,,Ma lähen ju wäga laugele!"
,,Pole wiga!" — seletas onu, ,,sa oled küll wähe harjumata kõrgema elule, aga sul on head anded, elaw mõistus. Pea wöid sa haritud rahwaga ära harjuda, nende kombed enesele omandada ja sa saad heaöti läbi!" Pealegi lähed sa muusika kooli parema prohwessori juurde korterisse, se on hea mees, ma tun-nen teda juba sellest ajast, kui meie hoobil seal õppisime.
Nagu ta mulle wiimases kirjas teadustab olla tal ka kaks last, wist tütart, sellest näed sa, et seltsi on snl eestotsa küllalt. Pea asi on aga: Jää oma ees mär-gile truiks, püüa selle järele, jäta lõik muu tör-wale; ka see, kellest ma sulle mõne aja eest juba kõne-lesin, siis saad sa nägema, et kõik korda läheb!"
Selle aja sees oli Kaarel wagusi, ega wastanud Midagi, maid waatas tassi põhja.
Seal läks uks lahti ja wabriku herra toapoiss