SÜÜ- JA HUULHÄÄLIKUD

Edasi käsitletakse eesti rahvuskeele ja murrete üksi­

kuid häälikuid, mis moodustatakse auus ja huultel«

4« 1 . S u l g h ä ä l i k u d j a n a s a a l i d «

4« 1« 1« Suus moodustatud sulghäälikud on к ja t ning nende helilised vasted g ja d« Enne nende üksikasjalist käsitlemist tuleb mõne sõnaga iseloomustada sulghäälikut üldiselt.Sulghäälikul on kolm ilmset ajalist moodustusosa,

nimelt i m p l o s i o o n , o k l u s i o o n j a e k s -p l o s i o o n . Im-plosioon on hetk, kus keel kujundab

- 60

-sulgu, оkiusioon en sulu kinnipidamine — seepärast kutsutak­

se teda rahvusvahelise nimetusega k a t e n ü ü k s — , eksplosioon on sulu avamine. Mida peamiselt kõrvaga kuuleme,

on just eksplosioon. Kui klusiil on helitu või poolheliline, nagu eesti keeles, on tema artikuleerimisel häälekurrud avatud kas täielikult või osaliselt. Heliliste sulghäälikute puhul en häälekurrud foneerimisasendis. Sulghäälikute kolme osa ja helilisust saame: uurida kas kümograafi või röntgeni ja ostsillograafi abil.

4. 1. 2. Tavaliselt esinevad häälikud ikka ühendites.

Ohest häälikust koosnevaid sonu on Õige vähe. Eesti keeles on ühehäälikulisi sõnu peale interjektsioonide vaid mõni üksik, nagu öö, а a aja' , ee (omastav sõnast esi), hoo (omastav sõnast hoog). Kui häälikud esinevad üksteisega ühenduses, mõjutab ühe hääliku moodustuskoht teise oma.

Sulghäälikud on eriti altid alluma naabruse mõjule. See seik torkab silma just к puhul. Kirjamärgi к taga peitub terve sa«-ri häälikuvarjundeid, mis oma iseloomult on siiski nii lähe­

dased üksteisele, et neid ei tajuta iseseisvate häälikutena, к artikuleerimiskohtade varieerimine oleneb eriti vokaalnaab*

rusest. Eesti keeles on foneetiliselt võttes nii palju k-sid, kui on vokaale. Mõjutaja on peamiselt järgnev vokaal#

Pandagu selleks tähele k-d sõnades kava, kevad, kivi, kõva

jne, Foneetika teeb harilikult vahet vaid kahe k-rühma va­

hel* ühel juhtumil on sulu peamine koht keeleselja tagaosa ja pehme suulae vahel • Teisel puhul on sulg keeleselja kesk*»

osa ja kõva suulae tagaosa vahel. Seega on к p o s t d o r -s a a l n e v e l a a r — p a l a t a a l n e s u l g ­ h ä ä l i k . Harilikul moodustamisel on aktiivseks organiks keeleselja tagaosa, mis tõuseb vastu suulage. к moodustusko­

hale avaldab mõju ka naabruses olev konsonant. Sõnades katk ja kaktus häälduvad konsonantühendid tk ja kt enam-vähem mediopalataalselt. к artikulatsioonikoht on nihkunud ettepoo­

le, kuid ühtlasi on ka t oma nihkunud tahapoole.

4. 1. 3. Eesti g on vaid к lühem ja nõrgem aste. Heli­

line g nagu helilised b ja d- gi puudub eesti keeles. Ai­

nult vene või mõne teise võõrkeele poolt mõjustatud häälda­

mises võib kuulda helilist sulghäälikut. Murretes esineb ta üksnes seal, kus võõrkeele mõju on suur, nagu setu murde idaosas ja Läti NSV-s olevail keelesaartel, kus esineb tuba 'tuba' , padi ’pada’ , tsigi ehk tsiga ’sigar jne.

Leivu ja lutsi murdes võib heliline sulghäälik olla sõna alguseski: biksi ’püksid' , daittama 'ehitama* , guoB 'au'.

4. 1. 4. Lingvopalataalselt on artikuleeritud nagu sulghäälik, kuid teda moodustades on käik ninaõõnde avatud, ais к ja £ artikuleerimisel on suletud. Et ^ on heliline

- 62

-häälik, siis on ta tegelikult nasaleeritud g. Tavaliselt öi nimetata ^-i nasaleeritud sulghäälikuks, vaid p о s t d о r- s a a l s e k s v e l a a r - p a l a t a a l s e k s

n a s a a l i k s . Peab alla kriipsutama tõika, et eesti keeles ei ole ^ -i ja g või к lingvopalataalsed artikulatsi­

oonid siiski mitte täiesti võrdsed. -i moodustamisel on suulael puudutus natuke tagapoolsem kui sulghäälikul. Siin tuleb esile väga huvitav joon eesti keele häälduses, mida kohtame veel sageli. Kui ühel häälikul on kaks moodustus- kohta, siis läheneb teine neist teisele või taandub teise ka­

suks. Käesoleval juhtumil on taandunud oraalne artikulatsioon, sest selleks, et eraldada nasaali sulghäälikust, on nasaal- ne artikulatsioon esmajärguline. Eesti rahvuskeeles võib ^ esineda üksnes к ja g ees: rorjlc, pa/jk, toj^g, pai^G, kus ta kirjapildiks on n: ronk, pank, rong, pang.Eesti rahvuskee­

les on peamiselt kombinatoorne häälik, mida kõneleja

teadvus ei tajugi iseseisvana. On vaid üksikjuhtumeid,kus -st oleneb ka tähendus, vrd. kanngi = kanGi ja kangi = ka^Gi.

Eesti murretes on geminaat täiesti iseseisev nõrga­

astmelise vastena. Nõnda näit. on saarte murretes vai^G, mitmus va^rjiD ’vang, vangid' , karjijaZ - kai^GaD 'kangas, kangad*.

- 6^

-4. 1. 5«Ka sulghääliku t artikulatsioonikoht on muutlik.

Eesti keel on siin oma suhetega eriti õpetlik. Eesti keeles on suhted niisugused, et lühike d (koda) on tavaliselt alveo- laame, pikem t (kota) on postdentaalne ja ülipikk tt (kotta) on interdentaalne, s.o. keele tipp ja esiosa on surutud eri passiivse organi vastu, kus moodustatakse sulg. Seega siis on t artikulatsioonikoht nihkunud seda enam ettepoole, mida pikem on häälik. Siingi tuleb esile juba mainitud põhimõte, et pikema

hääliku moodustamine on intensiivsem. Kui häälikut kujundatak­

se intensiivsemalt, siis on keele puudutusala sulghäälikute puhul suurem, t moodustamisel kasvab suuremus eespoolses suu­

nas. Mujalgi suulael või hambasompudel on artikulatsioonipind- ala suurenenud, kuid pindala peasuurenemine on ikkagi hammas­

te suunas. Mõnes teises keeles, nagu vene keeles, ei ole t artikulatsioonikohtade muutumine ilmne, vaid niihästi t kui d artikuleeritakse samas kohas. Kas keeliti või isikuti on muis keelis t ja d kas prepalataalne, alveolaame või dentaalne.

Et t ja d arfcikuleerimine toimub peamiselt hammaste alal, nime­

tatakse neid häälikuid h a m m a s s u l g h ä ä l i k u -t e к s ehk d e n -t a a l s e i k s k l u s i i l i d e k s , t ja d helilisuse ja intensiivsuse suhted on eesti keeles samad kui k-1 ja g-1.

4. 1. 6.n-hääliku lingvopalataalne artikulatsioon võib

64

-olla sealsamas, kus on moodustatud, t või d, kuid seda mitte eesti keeles. Eesti keeles on n artikuleeritud tunduvalt taga­

poolsemalt kui homorgaanne sulghäälik* Eesti n-i moodustamisel’

on keeletipp ja keeleselja kõige eespoolsem osa kas alveooli­

del või kõva suulae eesosal. Pikem n (omastav kannu 'kannu' ja osastav kannu 'kannu') on kujundatud ka veidi eespoolsemalt:

kui lühike n (kanii 'kanu'), kuid sellel häälikul on artikulat- sioonikoha muutumine üsna väike võrreldes t muutumisega. Et eesti n moodustatakse hömorgaansest sulghäälikuist üldiselt tagapoolsemalt, seletub taas mainitud reegliga, et siis, kui on ^aks artikulatsioonikeskust, peab teine neist lähenema tei­

sele. Käesoleval juhtumil on oraalne artikulatsioonikoht lähe­

nenud nasaalsele. n on tavaliselt heliline, kuid helitu

kon-\

sonandi järel ka helitu (kõhn = kehN).

4. 1. 7»Mõnes keeles, nagu inglise ja rootsi keeles, esi­

nevad nn. r e t r o f l e k s n e t j a k a d ning n. Retrof- leksseks nimetame häälikut, mille kujundamisel keeleots on suundunud tahapoole. Hääliku artikulatsioonikoht on prepala- taalne, kus keeleselja eesosa moodustab sulu. Eesti keeles leiduvad retroflekssed t ja n Kihnu saare murdes ja isikuti ka seal, kus omal ajal on rootsi keelel olnud tihedad kokku­

puuted eesti keelega (Noarootsis ja Ristil ).

65 -9.

4. 1. 8.

Kõrvale jättes retrof

murdevar

võib nentida, et eesti keeles on t