I. RIIGI OLEMASOLU JA LÕPPEMINE RAHVUSVAHELISES ÕIGUSES
4. Riigi territoorium
4.1 Riigi territoorium ja territoriaalne suveräänsus
Riigi olemus ja arusaam riiklusest põhineb tänapäeva rahvusvahelises õiguses kindla territooriumi olemasolul. 125 Shaw ütleb otse, et selliseid alusmõisteid nagu suveräänsus ja jurisdiktsioon on võimalik hoomata ainult nende suhetes territooriumiga.126 Crawford väljendab sama mõtet, väites, et „iseenesestmõistetavalt on riigid territoriaalsed üksused”.127 Cassese ütleb, et territoorium pole mitte ainult hädavajalik riigi eksisteerimiseks, vaid see pakub ka dimensiooni, milles riigid valdavalt tegutsevad.128 Seega on riigid tänapäevase paradigma järgi territoriaalsed üksused – riigi rahvusvahelistes suhetes on kesksel kohal territoorium.129 Cohen väljendab territooriumi olulisust nõnda:
124 Ka professor Piip toetab sellist järeldust. Ta käsitab riikide lõppemist faktilise või juriidilise lõppemise kaudu.
Faktiliselt lõpeb riik siis, kui näiteks kogu tema maa-ala kaob looduskatastroofi tulemusel, aga ka debellatio, s.o.
riikide jaotamise või lagunemise puhul. Juriidiliselt lõpeb riik siis, kui ta ühineb teise riigiga, unitaarriik muutub liitriigiks („devolutsioon”) või kui riik kuulutab end lõppenuks lepingu alusel („allaheitmine”). Seega eristab Piip riigi lõppemist juhul, kui lõppemine on faktiline, st lõppemise põhjustab faktiline asjaolu, ning juriidiline ehk kui lõppemine toimub kokkuleppel. Piip, A. (viide 51), lk 116–118.
125 Lowe, D. (viide 44), lk 138.
126 Shaw, M. N. (viide 25), lk 487.
127 Crawford, J. (viide 25), lk 46.
128 Cassese, A. International Law. (2. vlj.) Oxford: Oxford University Press, 2005, lk 81.
129 Jennings, R. Y. The Acquisition of Territory: In International Law. Manchester: Manchester University Press 1963, lk 1. Siiski pole see alati nii olnud. Nagu Gross kirjutab, võib Vestfaali rahu pidada tänapäevase
territoriaalselt võrdsetel suveräänsetel riikidel põhineva maailmakorra alguseks. Antiik-kreeklased nägid territooriumi sarnases valguses, nagu me näeme seda tänapäeval, suveräänsus kui selline põhines kindlal rahvastikul, mis asus kindlalt määratletud geograafilises asukohas. Antiik-Roomas seevastu põhines territoorium impeeriumi laienemisel: kesksel kohal oli impeeriumi piiride laiendamine , mistõttu ei olnud riik ja kindlal territooriumil asuv rahvastik selliselt seotud, nagu nad olid kreeklaste mõtteviisis. Pärast impeeriumi lagunemist oli riikluse põhisisuks individuaalne ja hõimu truudusvanne suveräänile ja kirikule. Nagu Gottmann kirjutab, oli kogu Rooma impeeriumile järgneva millenniumi jooksul territooriumi tähtsus Euroopas minimaalne. Alates Vestfaali rahust muutus riigist arusaamine territooriumipõhiseks. Gross, L. Essays on International Law and Organization, Volume I. New York: Transnational Publishers, Haag: Martinus Nijhoff Publishers 1984, lk 3;
„A necessary feature of statehood is that the entity claiming statehood must lay claim to and occupy boundaries that are not in serious dispute in the international community. /…/ In a real sense, the exercise of sovereign powers depends on the state retaining a firm hold on its location.”130
Seega peab isikul, kes soovib enda tunnustamist riigina, olema kindel territoorium, sest (territoriaalse) suveräänsuse teostamise võimalikkus sõltub kindla territooriumi olemasolust.
Riigi suveräänne territoorium koosneb maa-alast, territoriaal- ja sisevetest, nende all asuvast maapõuest ning õhuruumist.131 Seejuures tuleb tähele panna, et territoriaalmeri ja õhuruum sõltuvad riigi maismaaterritooriumist. ÜRO mereõiguse konventsioon ütleb, et lisaks riigi maismaaterritooriumile ja sisevetele laieneb riigi suveräänsus ka territoriaalmerele.132 Sama artikli teine lõige lisab, et suveräänsus laieneb ka territoriaalmere kohal asuvale õhuruumile ning selle all asuvale maapõuele.133 Territoriaalmerd arvestatakse lähtejoonest, mis on madalaim mõõnajoon piki riigi rannikut, see tähendab riigi maismaaterritooriumit.134 Seega ei saa riigil olla suveräänsust ühegi territooriumi osa üle, kui tal pole maismaad. Veelgi enam, mereõiguse konventsioon näeb expressis verbis ette, et saarega, millel on õigus esitada nõudeid merealale, on tegemist vaid juhul, kui see on ülalpool veepinda ka tõusuvee ajal.135 Kuigi ei eksisteeri normi, mis ütleks, kui suur peab ühe riigi territoorium olema, peab igal riigil olema kindel territoorium, mille pinnal ja pinnalt tegutseda.136 Riigi territoorium ei pea ka olema täpselt määratletud,137 piisab, kui riigi territoorium on üldjoontes terviklik.138 Siiski, nagu Raič märgib, peab riik oma territoriaalse nõude esitamisel olema piisavalt täpne. See
Krasner, S. D. Rethinking the Soveraign State Model. – Cox, M. Dunne, T. Booth, K. (toim.) Empires, Systems and States: Great Transformations in International Poitics. Cambridge: Cambridge University Press 2001, lk 17, 34–36; Shaw, M. N. Title to Territory in Africa: International Legal Issues. Oxford: Oxford University Press 1986, lk 1-2; Gottmann, J. The Significance of Territory. Charlottesville: University of Virginia Press 1973, lk 27; viidatud: ibid., lk 2.
130 „Riikluse vajalik tunnus on, et riiklust nõudev isik peab esitama nõude kindlatele piiridele, mis pole rahvusvahelises kogukonnas tõsisema vaidluse all, ning need okupeerima. /.../ Tegelikkuses sõltub riigi suveräänse võimu täideviimine riigi püsivast kinnihoidmisest oma asukohast.” Cohan, J. A. (viide 48), lk 920.
131 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon. – RT II 2005, 16, 48 (edaspidi ÜRO mereõiguse konventsioon), art 2. Saarestikuriikide puhul sätestab sama art 49. Ka Duursma kinnitab, et riigi territooriumi hulka ei kuulu muud alad, nagu majandusvöönd, sest riigil pole seal täielikku suveräänset võimu.
Duursma, J. (viide 44), lk 116. Vt ka: ÜRO mereõiguse konventsiooni art-d 33 (külgvöönd), 55 ja 56(1) (majandusvöönd), 76(1) ja 77(1) (mandrilava). Mandrilava osas on riigil küll suveräänne õigus uurida ja kasutada seal leiduvaid loodusvarasid.
132 ÜRO mereõiguse konventsioon. (viide 131), art 2(1).
133 Ibid., art 2(2).
134 Ibid., art-d 3, 5. Saarestikuriigi, tugevasti liigendatud ranniku või piki rannikut kulgeva saarestiku puhul võib kasutusele võtta ka sirged lähtejooned, kuid needki tõmmatakse maismaad arvesse võttes. Ibid., art 7 ja 47.
135 Ibid., art 121(1).
136 Duursma, J. (viide 44), lk 117.
137 North Sea Continental Shelf Cases. (viide 78), ¶46.
138 Deutsche Continental Gas-Gesellschaft v. Polish State. (viide 26), lk 15. Näiteks Boputhswana riigina tunnustamisel toodi põhjenduseks tema territooriumi killustumus. Crawford, J. State. – Max Planck Encyclopedia of International Law’ võrguväljaanne 2013, ¶17. Kättesaadav aadressil: www.mpepil.com.
tähendab, et juhul, kui riik ei täpsusta, millist territooriumi ta enda omaks peab, või muudab pidevalt oma nõudeid, ei pruugi see riikluse eeldus olla täidetud.139
Riigi territooriumi tegelik olulisus riigi jaoks, nagu ka territooriumi seos teiste riigi kriteeriumidega, väljendub eri autorite käsitluses erinevalt. Shaw’ käsitluses on territoorium sisuliselt vaadeldav kui rahvastiku ja tema maa suhe. Kuna territoorium on kogukonna olemasolu füüsiline mõõde, sõltub kogukonna identiteet tegelikult territooriumist: ühest küljest määratleb territoorium selle rahvastiku, teisest loob sideme rahva, riigi identiteedi ja riigi rahvusvahelise rolli vahel.140 Viimasega kaasneb territoriaalne suveräänsus.141 Kuigi ka Marek väidab, et territoorium ei mängi riigi identiteedi kujundamisel rolli,142 vastandub Shaw’
seisukohtadele ilmselt kõige selgemalt Crawfordi käsitus territooriumist. Crawfordi järgi on territoorium valitsuse ja iseseisvuse kriteeriumide koostisosa ja mitte eraldi kriteerium, sest territooriumi tähtsus seisneb asjaolus, et sellel asub valitsus, kellel on kindla maa-ala üle efektiivne kontroll.143 Teisisõnu, territoorium tähistab põhimõtteliselt riigi valitsuse võimu kindlal maa-alal, rahvastik, kes territooriumil elab, on sellises territooriumi käsituses vähem oluline.144 Seega on siin nähtav vastuolu Crawfordi ja Shaw’ käsitlustes: kui Shaw arvates seisneb territooriumi tähtsus rahvastikus ja selle loodud riigi identiteedis, siis Crawfordi järgi on olulisim valitsuse kontroll või võime teatud territooriumi kontrollida. Siit tuleneb ka nende
139 Raič, D. (viide 53), lk 61-62.
140 Shaw, M. N. (viide 129), lk 3. Shaw viitab seejuures Gottmannile, kes nimetab territooriumi ühiskonna psühhosomaatiliseks nähtuseks, sest see on lähedalt seotud selle ühiskonna eesmärkide ja sihtidega. Gottmann, J.
(viide 129), lk 15
141 Shaw, M. N. (viide 129), lk 3. Sama toetab ka kohtunik Alvarez oma eriarvamuses asjas Corfu Channel: „By sovereignty, we understand the whole body of rights and attributes which a State possesses in its territory, to the exclusion of all other States, and also in its relations with other States. Sovereignty confers rights upon States and imposes obligations on them. /…/ Some jurists have proposed to abolish the notion of the sovereignty of States, considering it obsolete. That is an error. This notion has its foundation in national sentiment and in the psychology of the peoples, in fact it is very deeply rooted.” („Suveräänsusest saame me aru kui kõigist õigustest ning omadustest, mis riigil on oma territooriumil, välistades teised riigid ning [samas ka] suhetes nendega.
Suveräänsusest tulenevad riikidele õigused ja kohustused. Mõned juristid on soovitanud loobuda riikide
suveräänsuse mõiste kasutamisest, pidades seda iganenuks. See on viga. See mõiste on rahvuslikus tunnetuses ja rahvaste psühholoogias väga sügavalt juurdunud.”) Corfu Channel (Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa
Ühendkuningriik vs. Albaania) (Kohtunik Alvareze eriarvamus). Rahvusvaheline Kohus, 09.04.1949, International Court of Justice Reports 1949, lk 43.
142 Marek, K. (viide 17), lk 21–24. Mareki peamine kriitika on praktilist laadi: kuna kaks või rohkem riiki on eksisteerinud ühel territooriumil, siis ei saa öelda, et territoorium määrab riigi identiteedi. Siiski ütleb Marek, et kui riik kaotab oma territooriumi täielikult või väga suures mahus, ei suuda ta enam olla samade kohustuste ja õiguste kandja. See tähendab, et riik kaotab enda identiteedi, sest Mareki jaoks seisneb riigi identiteet just õigustes ja kohustustes, mille kandjaks riik on. Mareki identiteedi definitsioon vt: ibid., lk 5. Sellise seisukoha kriitika vt: Crawford, J. (viide 25), lk 669–671.
143 Crawford, J. (viide 138), ¶20. Sama kinnitab Deutsche Continental Gas-Gesellschaft v. Polish State otsusele viidates ka Raič, kes ütleb, et territooriumi eeldust ei saa lahutada valitsusest ja iseseisvusest. Nimelt ütles Saksa-Poola Segatribunal viidatud otsuses, et riigi territoorium ei pea küll olema täpselt määratletud, kuid see peab olema piisavalt ühtne ning efektiivse valitsuse all. Raič, D. (viide 53), lk 62.
144 Sama järeldust toetab ka Krasner, kes kirjutab, et suveräänse riigi mudel põhineb territoriaalsusel, vastastikusel tunnustusel, autonoomsusel ja kontrollil. Territoriaalsus tähendab seejuures, et poliitilist võimu teostatakse pigem geograafiliselt määratud maa-ala üle kui rahvastiku üle, mis on omane hõimuühiskonna võimustruktuurile. Krasner, S. D. (viide 129), lk 18.
erisugune vaade territoriaalsele suveräänsusele: kui Shaw’ käsituses tuleneb territoriaalne suveräänsus inimeste ja nende maa olulisest suhtest, siis Crawfordi arvates tähistab territoriaalne suveräänsus valitsuse võimu territooriumi üle. Kuigi suveräänsuse allikad erinevad, on nende vaade suveräänsuse olemusele sellest hoolimata ühesugune.
Crawford kirjutab, et suveräänsus tähendabki sisuliselt riiki – sama on öelda „suveräänne riik”
või „suveräänne suverään”.145 Seega on riik suveräänne seetõttu, et ta kuulub kindlasse riikide liiki.146 Shaw’ käsitluses on territoriaalse suveräänsuse allikale võimalik anda kaks tähendust:
riigi õigused ja kohustused territooriumi suhtes tulenevad suveräänsusest endast või tulenevad rahvusvahelisest õigusest.147 Tegelikult seisneb selline küsimuseasetus selles, kas suveräänsed õigused tulenevad riiklusest kui faktist või rahvusvahelisest õigusest. Esimene tõlgendus võiks olla vastuvõetav, kui siseriiklik õigus oleks ülem rahvusvahelisest, kuid selline arusaam on ekslik, sest rahvusvaheline õigus seab piirid, milles siseriiklik õigus kehtib. Seega ei tulene riigi suveräänsus mitte riikluse faktist, vaid rahvusvahelise õiguse normidest. Rahvusvahelises õiguses on suveräänsus riigi, rahvastiku ja territooriumi suhe ning riigi võimu, õiguste ja kohustuste summa territooriumi üle.148
Suveräänsusel on kaks mõõdet: riigisisesel ja riikidevahelisel tasandil.149 Siseriiklikult väljendub riigi suveräänsus tema iseseisvuses täita riigi funktsioone oma territooriumil,
145 Crawford kirjutab tabavalt: „/.../ Once statehood is generally recognised /../ then a new situation arises, a category divide is established, marked by the legal category of statehood. The new state is ‘sovereign’, has
‘soveriegnty’ /.../.” Ja veelgi enam: „In other words, the state is sovereign because it is a state; not one of a kind, but one of a species, the species of states. The term ‘sovereign state’ is often used but one might as well say
‘sovereign sovereign’.” („/.../ Kui riiklus on üldiselt tunnustatud, siis tekib uus olukord, tekib kategoriaalne vahe, mis tuleneb riikluse õiguslikust kategooriast. Uus riik on suverään, tal on suveräänsus /.../. Teiste sõnadega, riik on suverään, sest ta on riik; mitte üks ja ainus, vaid üks liigist, riikide liigist. Tihti kasutatakse mõistet
„suveräänne riik”, kuid sama hästi võib öelda „suvernäänne suverään”.”) Crawford, J. (viide 34), lk 117.
Badinteri komisjon nimetas oma esimeses arvamuses samuti, et sellist riiki, mis vastab riikluse kriteeriumidele, iseloomustab suveräänsus. Opinion no. 1. (viide 26), lk 165. Cohan kirjutab, et kuigi üldiselt seostatakse suveräänsust riikidega, on täiesti õige viidata suveräänsetele õigustele, kui rääkida näiteks
munitsipaalvalitsustest, osariikidest jne. Cohan, J. A. (viide 48), lk 911.
146 Nagu Rahvusvaheline Kohus leidis oma arvamuses Reparation for Injuries Suffered in the Service of the United Nations: „[A] State can bring an international claim against another State. Such a claim takes the form of a claim between two political entities, equal in law, similar in form, and both the direct subjects of international law.” „Pädevus esitada rahvusvahelisi nõudeid on pädevus kasutada tavaõiguslikke meetodeid rahvusvahelises õiguses nõude põhjendamiseks, esitamiseks ja lahendamiseks. Selline pädevus on kindlasti riigil – riik saab esitada rahvusvahelise nõude teise riigi vastu. Selline nõue on vormilt nõue kahe poliitilise isiku vahel, kes on õiguslikult võrdsed, vormilt sarnased ja mõlemad on otsesed rahvusvahelise õiguse subjektid.” Reparations for Injuries Suffered in the Service of the United Nations (soovitusliku iseloomuga arvamus). Rahvusvaheline Kohus, 11.04.1949, ICJ Reports 1949, lk 177-178. Samas otsuses leidis kohus, et ka ÜRO-l on õigus esitada nõudeid, sest ta on rahvusvahelise õiguse subjekt. Siiski ei ole ÜRO riik ega „superriik” ning seega ei lange ÜRO riikide kategooriasse, millega võiks kaasneda suveräänsuse omistamine. Vt ibid., lk 178-179.
147 Shaw, M. N. (viide 129), lk 15-16.
148 Ibid., lk 15.
149 Crawford, J. (viide 34), lk 120-121.
välistades sel territooriumil teiste riikide samasugused õigused.150 Sellist suveräänsust saab riik teostada oma territooriumil kehtestatud seadusandluse kaudu. Näiteks saab riik otsustada, kes on tema kodanikud, mis tingimustel võib tema territooriumile siseneda, milline on maksusüsteem jne.151 Suveräänsus riikidevahelisel tasandil on piiratum, sest ühelgi riigil ei ole monopoli, nagu riigil on siseriiklikult.152 Selline riikidevaheline suveräänsus väljendub ka ÜRO põhikirja artikli 2 lõigetes 1, 4 ja 7, mis vastavalt sätestavad riikide võrdsuse põhimõtte (suveräänse võrdsuse põhimõte), jõu kasutamise keelu ning riikide siseasjadesse sekkumise keelu (nii lõikes 4 kui 7).153 Samas on territoriaalne suveräänsus vahend, mille abil saab riik rahvusvahelises suhtluses osaleda.154 Eelöeldust tuleneb, et kui riigil pole territooriumi, pole tal ka territoriaalset suveräänsust ning ta ei suuda oma rolli rahvusvahelisel tasandil tegelikult täita. Siiski võib etteruttavalt mainida, et nagu käesoleva töö teise osa teise peatüki analüüs näitab, ei pea suveräänsus ilmtingimata olema seotud territooriumiga, kuigi sellisel territooriumiga mitteseotud suveräänsusel on kindlad tingimused ja piirid.