Pigem vähenevate või stagneeruvate avaliku ja erasektori TA investeeringute ning teadustöötajate arvude kontekstis peaksime loobuma eeldusest, et TA mõjusust ja ühiskond-likku legitiimsust aitab meil suurendada senine lähenemine TA strateegiatele: mõõdame TA investeeringute mahtu ja jagame otsetoetusi ning kui eelmised strateegiad ja meetmed ei tööta, siis teeme keerulisemaid. Tänaseks peaks olema selge, et meil on vajadus uute sektoriüleste kokkulepete järele, mis annavad TA investeeringutele uue loogika ja legitiimsuse.
Muidu jätkame Eestis viimased 10 aastat või isegi rohkem toi-minud surnud ringiga – teadlaskonna surve najal suurendavad poliitikud ühekordse otsusena investeeringuid TA-sse, et heal juhul tagada TA investeeringute väike kasv (suhtena SKP-sse) või hoopis vältida SKP kasvuga kaasneva TA investeeringute osakaalu langust. Kuigi ka sellised otsused on vajalikud, lahen-davad need TA rahastamise probleemi ainult järgmise korrani, kui statistikas avaldub SKP kasv ja sellega kaasnev TA investee-ringute osakaalu langus.
Lisaks peaksime tunnistama, et üsna sarnasest loogikast läh-tunud Teadmistepõhise Eesti strateegiad, millesse on sisse jäänud nii majanduse buumi kui sügava kriisi tsükkel, ei muut-nud oluliselt ei ülikoolide ega ettevõtete TA struktuures ega strateegiaid. Edukad ettevõtted arenevad TA poliitikatest sõl-tumatult ja edukad teadusgrupid toimetavad rahvusvahelistes teadusvõrgustikes.
Võiks isegi väita, et Eesti tänane TA poliitika ja rahastamise probleem on üsna sarnane Maailmapanga tuvastatud aren-guriikide „innovatsiooni paradoksile“ – vaatamata sellele, et võrdlused teiste riikidega (tabel 4.1) näitavad, et Eestil võib olla oluline potentsiaal TA investeeringute ja innovatsioonipõhiseks majanduskasvuks, iseloomustab meie innovatsioonisüsteemi ettevõtete madal TA ja innovatsiooniinvesteeringute määr ja piiratud avaliku sektori võimekus investeeringuid olulisel määral stimuleerida. Maailmapanga teadlaste hinnangul on paradoksi üks peamine põhjus vähene füüsilise ja inimkapitali komple-mentaarsus (complementarity). Toimivad ja TA rolli hindavad finantsturud (sh regulatsioonid), TA-sõbralik ärikliima (sh mak-susüsteem), piisav inimkapital tagavad arenenud riikides, et ka väikesel TA investeeringute kasvul on oluline mõju ning riigi Joonis 4.13. TA rahastamine riigieelarvest sotsiaal-majanduslike eesmärkide järgi 2009–2017 (mln EUR) (kuni 2015. aastani [k.a] on andmed hinnangulised)
Allikas: OECD172 ja Statistikaamet.173
172 OECD. Main Science and Technology Indicators Database. www.oecd.org/sti/msti.
htm (24.10.2018).
173 Statistikaamet. www.stat.ee (29.10.2018).
roll võibki olla piiratud TA investeeringute stimuleerimisega.
Vähemarenenud riikide probleem ei ole aga mitte ainult TA investeeringute kasvu stimuleerimine, vaid ka pidevad inves-teeringud innovatsioonisüsteemi baasvõimekustesse, millest olulisimaks on kujunemas investeeringud inimkapitali. Eesti puhul ei räägi me küll lihtsalt TA investeeringute suurendami-sest ja inimkapitali arendamisuurendami-sest, vaid ennekõike täiendava rahastuse suunamisest rakenduslikuma fookusega TA tege-vustesse nii ettevõtetes kui ka avalikus sektoris tervikuna (sh ülikoolides).
Järgmise Teadmistepõhise Eesti strateegia keskmesse tuleks tänases olukorras seada vähemalt neli sektoriülest kokkulepet.
Esiteks, TA kulutuste asemel peame hakkama rääkima TA investeeringutest, muutma seeläbi TA ja innovatsioonipoliitika debattide fookust – TA ja innovatsioon ei ole eesmärgid, vaid vahendid majanduse arengu kiirendamiseks/suunamiseks ja ühiskondlike probleemide lahendamiseks – ning võtma sektori-teüleseks eesmärgiks TA investeeringute osakaalu kasvu. Kasvu raames peaks TA investeeringud ka struktuurselt muutuma ning investeeringute suurenemine peaks kasvatama rakenduslikuma fookusega TA investeeringute ja projektide osakaalu, mis eeldab nii TA strateegiate muutusi nii ettevõtetes kui ka ülikoolides ja muudes TA asutustes. Oluliseks osaks peaks siin ka saama suuremate ettevõtete strateegiline tähtsus TA poliitikas: kuigi idufirmad ja VKE-d on (eriti IT arengutest mõjutatud sektorites) väga head innovaatiliste lahenduste arendajad ja piloteerijad, siis suur osa erasektori rakendusuuringutest ja tehnoloogiaa-rendustest toimub ka täna endiselt suuremates ettevõtetes (ja üksikutes sektorites), nende suunatud väärtusahelate ja pikemaajaliste arengusuundade kontekstis.
Teiseks, peame suurendama nii era- kui avaliku sektori TA töö-tajate (sh doktorikraadiga) arvu, et organisatsioonides tekiks senisest suuremad baasvõimekused TA ja ennekõike raken-dusuuringute korraldamiseks. Võttes arvesse EL-i abirahade vähenemist oleks siinkohal mõistlik tegeleda ka siiani Eesti TA ja innovatsioonipoliitika debattidest puuduva instrumendiga – piloteerida sotsiaalmaksu lagede ja erisuste ideid just nt doktorikraadiga või erinevate kutsetunnistustega TA-töötajate värbamisel erasektorisse.
Kolmandaks, TA ja innovatsioonipoliitikad ei peaks kesken-duma ainult ja peamiselt üksikute ettevõtete toetamisele ning seejuures looma valdkondadeüleselt identseid sekkumisloo-gikaid ja meetmeid (nt nõudma igas sektoris, et ülikoolide ja ettevõtete rakendusuuringuid viiakse ellu ülikoolis). Meie arenguväljakutsed eeldavad järgmise sammuna ettevõtete koostööplatvormides (TA-konsortsiumid jms) toimuvate TA init-siatiivide soodustamist ja võimendamist. Seejuures peavad avalik sektor ja riiklikud meetmed muutuma avatumaks ka TA-ga seotud riskide lubamisele ja võtmisele. Kuigi meie senised TA ja innovatsioonipoliitikad on alati rõhutanud koostöö olulisust,
siis meetmete ja nende elluviimisel tasemel on koostöö ja koos-loome asemel fookuses olnud pigem usaldamatusest tulenev kontroll ja ülereguleerimine.
Neljandaks, avaliku sektori TA investeeringud ja rahastatud TA projektid peavad muutuma kõikide poliitikavaldkondade ja ministeeriumite (haridusest ja tervisest kuni riigijuhtimiseni) tööriistaks nagu seda on regulatsioonid, riigihanked jms. Esi-mese sammuna innovaatilisema avaliku sektori ja targema tellija suunas peaksid kõik riigiasutused vähendama riigihan-getele tehtavate kulutuste osakaalu (praegu moodustavad riigihanked 35% avaliku sektori kulutustest ja ca 15% SKP-st) ning suurendama selle arvelt ülikoolidelt ja ettevõtetelt tel-litavat või nendega koos tehtavat arendustegevust. Avaliku sektori TA kulutuste 1%-ni SKP-st või isegi kõrgemale tõstmine ei eelda ilmtingimata maksude tõstmist või raha ümberjagamist erinevate poliitikavaldkondade vahel: see eeldab mõttemallide muutust avalikus sektoris endas.
61
Aatomijõumikroskoopias pindade vaheliste jõudude uurimiseks kasutatav otsik
Autor: Kertu Liis Krigul (Teadusfoto 2017).
Polüditsüaandiamiidi kiht enne elektropolümerisatsiooni
Autor: Tavo Romann (Teadusfoto 2017).
63
KAS EESTI NAIS- JA MEESTEADLASED VÕI EHK LIHTSALT EESTI TEADLASED?
Anne Kahru
Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtivteadur ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik