Riigi kohustused töötingimuste tagamisel ja põhjendamatu ülesütlemine

hinnanud näiteks asjades⁸⁵, mis puudutasid välismaalasest meremehe meremehetunnistuse nõuet töötamise eeldusena, korruptsioonivastase seaduse nõuete põhjendatust ja juhtimisõiguse peatamise mõju töö tegemise võimaluse suhtes. Need näited puudutavad otseselt piiranguid töö tegemise õigusele. Varasemalt pidas riigikohus § 29 esimese lõike kaitsealasse kuuluvaks ainuüksi töökoha valimist ja leidis, et see ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist, kuid hiljem sellisest piiritlemisest loobuti⁸⁶. On küllalt selge, et ka sekkumine olemasoleva töösuhte jätkamise vabadusse piirab põhiõiguse teostamise võimalust samaväärselt töösuhtesse esmase asumise piiramisega. Varasem seisukoht rõhutab eelkõige seda, et sätte peamine sisu on valikuvabadus ja hilisem seisukoht seda rõhuasetust ei muuda.

Selle sama valikuvabaduse riivet tunnustatakse ka siis, kui seda piiratakse siis, kui inimene on juba asunud seda vabadust realiseerima.

PS § 29 esimese lõike sisuks on seega valikuvabadus ja teises lauses sisaldub lihtne seadusereservatsioon. Lähtuvalt sotsiaalriigi põhimõttest⁸⁷, kuid eelkõige ja otsesõnu PS § 29 neljandast lõikest, on riigi kohustuseks tagada ka töötajat kui nõrgemat poolt kaitsev töösuhte

81 EKo 14.05.1974, C-4-73, J. Nold, Kohlen- und Baustoffgroßhandlung vs Commission of the European Communities.

82 Selgitused põhiõiguste harta kohta. – 2007/C 303/02, art 16.

83 EKo 14.05.1974, C-4-73, J. Nold, Kohlen- und Baustoffgroßhandlung vs Commission of the European Communities, p 12.

84 Selgitused põhiõiguste harta kohta, art 15; EKo 13.12.1979, C-44/79, Liselotte Hauer vs Land Rheinland-Pfalz, p 32; EKo 08.10.1986, C-234/85, Staatsanwaltschaft Freiburg vs Franz Keller, p 8.

85 RKo 3-4-1-4-98; RKÜKo 3-1-1-92-06; RKo 3-4-1-2-05.

86 3-4-1-2-05, p 68 ja 3-4-1-1-12, p 35.

87 Henberg 2004, lk 303.

26

regulatsioon. Seda riigi kohustust on riigikohus ka kinnitanud otsuses⁸⁸, mis puudutas töölepingu lõpetamise regulatsiooni. Nimelt leidis riigikohus, et TLS § 107 lg 2, mis näeb ette töölepingu lõpetamise ühe poole avalduse alusel töövaidluskomisjonis või kohtus, riivab PS

§ 29 lg esimese ja teises lausega kaitstud õigusi.

Õiguskantsler leidis oma seisukohas, et kuigi lepingu põhjendamatu lõpetamine riivab töötaja PS §-st 29 tulenevat kutsevabaduse põhiõigust, ei tulene PS-st töötaja põhiõigust töölepingulise suhte kestma jäämisele⁸⁹. Riigikohus selgitab, et teisest lausest tuleneb seadusandja kohustus luua õiguslik regulatsioon aluste ja korra kohta, millal on töösuhte pooltel õigus töösuhe lõpetada. Seejuures peab loodav regulatsioon arvestama ja tasakaalustama töösuhetes töölepingu poolte huve. Riigikohus viitab ka Euroopa sotsiaalhartale (ESH)⁹⁰, mis kohustab osalisriike põhjendamatu vallandamise eest kaitse tagama ja leidis, et kaitse põhjendamatu vallandamise eest saab seisneda piisavas kohustuslikus hüvitises või toetuses. Seega analüüsiti riigi kaitsekohustust töösuhete reguleerimisel.

Ebatäpsuseks tuleks pidada riigikohtu otsuse sõnastust, millega seoti riigi kaitsekohustus PS

§ 29 esimese lõike teise lausega, mis kujutab endast eelkõige õiguse piiramise volitust, ega viidanud neljandale lõikele, mis selle kaitsekohustuse otseselt sätestab. Ka PS kommentaaris leitakse, et § 29 neljandast lõikest tuleneb kohustus kehtestada töötingimuste miinimumnõuded, mis peavad sisaldama ka kaitset põhjendamatu ülesütlemise eest⁹¹. Süsteemsem oleks seega käsitlus, mille kohaselt § 29 esimene lõige tagab igaühele võrdse vabaduse ning sama lõike teist lauset pidada vabaduse piiramise volituseks, mitte riigi kaitsekohustuseks. See kaitsekohustus töösuhte nõrgema poole suhtes, sealhulgas vastava regulatsiooni loomise kohustus, tuleneb eraldiseisvalt neljandast lõikest.

Sellist käsitlust toetab süsteemne võrdlus teiste vabadusõigustega PS-s – üldjuhul sätestatakse esimeses lauses vabadus ise ning sellele järgnevalt vabaduse piiramise volitused riigile. PS kommentaaris leitakse, et õiguskorra koherentsuse huvides ja PS-st arusaamiseks tuleb kooskõlalisuse ja kontekstilisuse aluspõhimõtteid kaasata nii, et ei tekiks vastuolusid PS enda osade vahel (kooskõlalisus) ning et tekiks selgepiiriline ettekujutus PS sätet puudutavast kohast

88 RKÜKo 3-2-1-79-13.

89 RKÜKo 3-2-1-79-13, p 13; õiguskantsleri seisukohas viidatakse kutsevabadusega seoses PS §-le 29 tervikuna, aga ka ainult esimesele lõikele. Seega ei ole selge, kas õiguskantsler nägi riivet seoses õigusega töökoht valida või kutsevabaduse kui terviku riivet. Kui PS-st õigust lepingu kestma jäämisele ei tulene, ei tohiks lepingu lõppemine ka seda põhiõigust riivata.

90 Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta (ESH). – RT II 2000, 15, 93.

91 Henberg, A., Muller, K. Põhiseaduse § 29 komm 23, 25 ja 28.

27

PS tekstis (kontekstilisus)⁹². Ka PS § 29 erinevate osade iseseisvate funktsioonide süsteemne käsitlus tagab lõpuks vabaduse kaitse ja riigi kaitsekohustuste täitmise kõrgema taseme.

Vabadusest endast, eriti arvestades, et ka PS autorid nägid selles vabaduses eelkõige riigi sekkumise puudumist, ei tulene otseselt selle vabaduse kasutajate privilegeeritud staatust ehk eeldust, et riik peaks selle vabaduse teostamise kasuks eraisikute autonoomiasse sekkuma.

Esimese põhimõttelise vastuväitena sekkumise suhtes saaks öelda, et riigil ei peaks olema iseenesestmõistetavat volitust eraisikute vaheliste suhete reguleerimiseks. Teiseks tuleks küsida, millel põhineb volitus sekkuda just ühe positsiooni kasuks.

Näiteks Ameerika Ühendriikide konstitutsiooniõiguses väga tuntud, ja ka kritiseeritud, Lochneri printsiibi kohaselt moodustavad vabalt kujunenud kokkulepped n-ö baastaseme, millest kõrvalekaldumine on riigi neutraalsuskohustuse rikkumine. Lochneri printsiipi ümber lükates ütles ülemkohus aga 1937. a, et nõrgemas läbirääkimispositsioonis oleva töötajate grupi ekspluateerimisega pannakse nende töötajate toetamise koormus maksumaksjatele, mis on sisuliselt selliselt käituvate tööandjate põhjendamatu subsideerimine.⁹³ Võib öelda, et Eesti PS osas sellist debatti ei tõstatu – riigi kontroll töötingimuste üle on täiesti iseseisvalt sätestatud, mistõttu puudub vajadus seda kaitsekohustust juurde tõlgendada vabadusele endale ega vabaduse piirangu sättele.

Väärib märkimist, et kutsevabadus ja õigus teha tööd on hartas, kõrvuti ettevõtlusvabadusega, paigutatud „vabaduste“ jaotisesse, erinevalt teistest tööga seotud õigustest, mis asuvad jaotises

„solidaarsus“. Tööga seotud õiguste paiknemine jaotises „solidaarsus“ tõstab esile nende õiguste seotust inimväärikuse ja demokraatia põhimõtetega ning EL-i eesmärkidega nagu majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Need eesmärgid ja põhimõtted on omakorda ka aluseks nõrgema poole kaitsmiseks töösuhtes, sh kohustuslike miinimumnõuete kehtestamiseks töötingimustele. Solidaarsuse jaotises on teiste tööga seotud põhiõiguste kõrval põhiõigusena sätestatud ka õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest.

Kokkuvõttes tuleb järeldada, et ei PS ega ka olulised rahvusvahelised kokkulepped ei tunnusta inimese õigust konkreetse töö saamise või hoidmise suhtes. Kutsevabaduse olemusest tulenevad riigile küll teatud kohustused selle vabaduse tagamisel, kuid need peaksid olema seotud vaba tööturu ja võrdsete võimaluste edendamisega. Töötaja kui nõrgemas positsioonis oleva töösuhte poole kaitsmise kohustus tuleneb PS-s otseselt § 29 neljandast lõikest kooskõlas

92 Narits, R. jt. Põhiseaduse sissejuhatus. Lühiülevaade põhiseaduse ajaloost.

93 Sunstein, C. R. Lochner’s Legacy. – Columbia Law Review 1987/87 (5), lk 874–876.

28

rahvusvahelises õiguses tunnustatud õiguspõhimõtetega. Mõjuv põhjus TLS § 88 lg 1 tähenduses tuleb seega sisustada lähtuvalt eesmärgist kaitsta töötaja õigusi töösuhtega kaasnevas ebavõrdses positsioonis ning see ei põhine töötaja eraldiseisval õigusel töösuhte püsivuse suhtes.