5. Järeldused ja soovitused
5.2. Refleksioon
Kui ma asusin Tartu Ülikooli sporditeaduste instituudis tööle kehalise kasvatuse ainekava arendamise projekti juures, siis oli teada eesmärk, et 2020. aastal hakatakse uut ainekava koolides rakendama. Protsessi käigus aga eesmärk muutus, kui Haridus- ja Teadusministeerium andis teada, et ainekava on soov hakata rakendama juba kaks aastat varem ehk 2018. aastast alates. Selline teadaanne kiirendas protsessi oluliselt. Esialgne kommunikatsiooniplaan oli tehtud eesmärgiga teavitada esmalt avalikkust, sealhulgas lapsevanemaid eesootavast muutusest kehalises kasvatuses. Seejärel oli plaan ette võtta koolijuhid ja õpetajad kui uue ainekava rakendajad. Kui algselt tundus, et meil on piisavalt aega olulisi sõnumeid erinevatele huvipooltele kommunikeerida, siis rakendumisprotsessi ettepoole tuues tuli mõelda, kuidas õpetajaid kiiremini protsessi kaasata. Arvan, et augusti- ja septembrikuine õpetajate ja koolijuhtide maakondlik teavitamine võibki mõnevõrra hiljaks jääda, kuid koolitöö spetsiifikat arvestades polnud enam võimalik plaane varasemaks tõsta.
Eestis muretsetakse noorte vähese liikumise pärast nii riiklikul kui ka individuaalsel tasandil, kuid erinevad institutsioonid ei tee mure lahendamiseks omavahel koostööd. Nii näiteks otsustati Tartu linnas, et järgmisest õppeaastast minnakse Tartu koolide kehalises kasvatuses üle arvestuslik-mittearvestuslik hindamisele. Sama teed soovib minna ka Viljandi.
Samas on arvestatav osa Tartu ja Viljandi koolide kehalise kasvatuse õpetajatest ja koolijuhtidest teadlikud ainekava muutumisest riiklikul tasandil. Ainekava rakendajates tekib liiga palju segadust, kuidas on vaja uuest õppeaastast rakendada üht süsteemi, kuid uuest aastast juba teist, samuti on keeruline ainekava arendajatel aru saada, milline on linnade ja ministeeriumi suundade kattuvus. Veel enam tekitab küsimusi, kas Haridus- ja Teadusministeerium ei saa linnade otsuseid kuidagi pidurdada, arvestades, et üle-riigilised muutused on kohe nagunii tulemas.
Protsessis töötamise raskendavaks teguriks on veel olnud EOK presidendi sõnavõtt, milles ta märkis ära, et Eesti Olümpiakomitee plaanib koos kohalike omavalitsustega ettevõtmist, kus koolipäeva raames saavad koolis või kooli vahetus läheduses olevates rajatistes kokku laps ja atesteeritud treener. See on jälle näiteks, kuidas noorte füüsise pärast muretsevad ka Eesti Olümpiakomitee ja omavalitsused, kuid kehalise kasvatuse ainekava arendajatega koostööd ei tehta. Ainekava arendajad said sellisest mõttest teada alles artikli kaudu ning võtsid seejärel EOK-ga ühendust, et ideest rohkem teada saada. Kommunikatsioonis tuleb arvestada, et nii avalikkust, lapsevanemaid, õpilasi kui ka ainekava rakendajaid mõjutavad igasugused
sõnumid, mis meediasse jõuavad ja erinevatelt osapooltelt meediasse jõudvad ideed tekitavad segadust.
Lisaks on raskendavaks asjaoluks, et siiani ei ole lõpuni ära otsustatud õppeaine tulevane nimetus. Algselt oldi kindlad, et nimeks saab liikumisõpetus, kuid praegu on Haridus- ja Teadusministeerium öelnud, et nimemuutus vajab põhjalikumaid selgitusi ja sügavamaid põhjendusi. Kui aga pole kokku lepitud mõistetes, millest räägitakse, siis on keeruline kommunikatsioonis ühtset ja selget joont hoida.
Kokkuvõte
Magistritöö „Kehalise kasvatuse ainekava muutuse kommunikatsiooni analüüs“ eesmärgiks oli avada kehalise kasvatuse ainekava muutuse olemust sotsiaalsete praktikate teooria seisukohalt, millele tuginevalt analüüsida huvipoolte kogemust ja kommunikatsiooni tõhusust perioodil november 2016 kuni aprill 2017 ning anda soovitusi kaasava kommunikatsiooni korraldamiseks.
Magistritöö uurimisobjekt oli kehalise kasvatuse ainekava muutuse kommunikatsioon. Töö lähtus eeldusest, et oluline on kommunikatsiooni kaudu kehtivale ainekavale tagasiside saamine, loomaks võimalikult hästi rakendatav uus ainekava.
Uuringute järgi oli senise ainekava peamine puudus selle väga lai tõlgendatavus, mis ei suunanud kehalise kasvatuse õpetajate praktikaid ühes – lastes püsivat liikumisharjumust tekitavas suunas. Seepärast käsitleti töös ainekava kui ühte olulist kehalise kasvatuse praktikat kujundavat tegurit. Samas võeti analüüsis arvesse, et lisaks ainekavale on veel mitmeid teisi tegureid, millest sõltub, kuivõrd kehalise kasvatuse tunnid liikumisharjumusi kujundavad.
Huvirühmade kommunikatsioonianalüüsis jälgiti nii erinevate huvipoolte argumente kui ka argumentide muutust ja seda, millist tüüpi huvirühmad osalesid erinevate kommunikatsioonitegevuste teostamisel. Töös rakendati haridusuuringutes vähe kasutatud sotsiaalsete praktikate teooriat ning Vihalemm jt 2015 toodud tüpoloogiat koalitsioonipartnerite kohta.
Töö empiiriline materjal koguti mitmetest allikatest: õpetajate fookusgruppide teisesest analüüsist, intervjuudest Tallinna ja Viljandi koolide kehalise kasvatuse õpetajatega ning Tervise Arengu Instituudi eksperdiga, osalusvaatlusest üle-Eestilisel Liikumisfoorumil, Liikumisfoorumi eel- ja järelküsitlusest, meediaartiklitest ja sotsiaalmeedia postitustest.
Kehalise kasvatuse ainekava muutuse avaliku kommunikatsiooni protsessis sai eristada järgnevaid huvipooli: kehalise kasvatuse õpetajad, lapsevanemad, tervisespetsialistid, ministeeriumid ja maavalitsused, koolide ja ülikoolide esindajad, sportlased ja spordialaliitude esindajad. Ainekava muutuse kommunikatsioonis kaasati erinevaid huvipooli nii teavitusprotsessi kui ka ainekava arendamisse. Huvipooled sai kategoriseerida koalitsioonipartnerite tüpoloogia järgi innovatsioonipartneriteks, ideoloogilisteks partneriteks ja pragmaatilisteks partneriteks.
Uurimistulemustest selgus, et koalitsioonipartneritega liigutakse ühise eesmärgi suunas tekitada õpilastes kehalise kasvatuse tundide kaudu liikumishuvi. Kõigist kaasamisvormidest tehti õpetajate intervjuudes kõige enam ettepanekuid. Ekspertintervjuu seevastu ei andnud rohkelt
uusi ettepanekuid, vaid seadis küsimuse alla, kas just nüüd on kõige õigem aeg ainekava uuendamiseks. Liikumisfoorumi küsimustike vastustes oli napisõnalisi kommentaare väga vähe ja enamasti avaldati mõtteid põhjalikult. Sotsiaalmeedias ja meediaartiklite kommentaarides oli esmalt märgata teadmatust ainekava muutuse sisu kohta, kuid mida rohkem artikleid ja postitusi ainekava uuendamise kohta ilmus, seda objektiivsemaks muutusid arutelud.
Ainekava kommunikatsiooniprotsessis keskendusid pragmaatiliste partnerite peamised sõnumid normidele ja hindamisele, ideoloogiliste partnerite sõnumid ainekava muutuse alustele ja vajadusele ning innovatsioonipartnerite sõnumid lahendamist vajavatele probleemidele.
Kommunikatsiooniprotsessis oli näha, kuidas esimeste ainekava uuendamise teadete juures olid huvipooled pigem skeptilised, kuid probleeme rohkem avades hakkasid huvipooled enam kaasa mõtlema ning sisulisi ettepanekuid tegema. Tänu kaasamisele tekkis ainekava uuendamisel uusi ideid ja teemaarendusi, seega kaasamisega loodi tulevasele ainekavale lisaväärtust.
Summary
The aim of the Master’s thesis „Communication Analysis on Physical Education Curriculum Changes“ was to open the nature of physical education curriculum changes viewed from social practice theories. During the period November 2016 until April 2017 communication effectiveness and experiences of interested parties was analysed using social practice theories and recommendations were made on organising inclusive communication.
The Master’s thesis research object was the communication on physical education curriculum changes. The thesis assumed that it is important to receive communication on the existing curriculum in order to create a highly useable new curriculum.
Research indicated that the current curriculum was open to very broad interpretations which did not direct physical education staff in the clear direction of increasing permanent activeness among children. The curriculum became an important factor influencing the practice of physical education. The analysis considered that in addition to the curriculum there were many other factors that influenced how physical education classes developed activeness.
Within the interest group communication analysis the arguments of different interest groups were observed as well as the changes to the arguments and which interest group types participated in the different communication activities. The paper used the social practice theory and the Vihalemm et al 2015 established coalition partner typology which are seldom used in education research.
Many sources were used for obtaining empirical material for the paper: teachers’ focus groups from other analysis, interviews with physical education teachers in Tallinn and Viljandi as well as with experts of the National Institute for Health Development, participation observation of the pan-Estonian mobility forum, pre and post mobility forum questionnaires, media articles and social media posts.
The following interest groups could be established as participants in the public communication process on physical education curriculum changes: physical education teachers, parents, health specialists, ministries and county governments, school and university representatives, sportsmen and sport federation representatives. Different interest groups were involved in the curriculum change communication on the informative level as well as concerning curriculum development. Using the coalition partner typology the interest groups were categorised as innovation partners, ideological partners and pragmatic partners.
The research results indicated that coalition partners move towards the joint aim of using physical education classes to increase interest in students’ activeness. Out of all the
involvement forms most proposals came from the teacher interviews. The expert interviews did not create numerous new proposals but more so raised the question of appropriate timing concerning curriculum renewal. Responses to the mobility forum questionnaires for the most part presented detailed thoughts – very few responses were with brief comments. Social media and media article comments initially showed ignorance on the curriculum change content but the more articles and posts appeared the more objective the discussions became.
The pragmatic partners’ focus on the curriculum communication process mainly concerned norms and evaluations. The ideological partners’ messages addressed the principles and needs for curriculum change whereas the message from innovation partners concerned problems requiring solutions.
The communication process showed how interest groups were more sceptical at the time of the initial announcements on curriculum renewal but as the problem was more opened interest groups started to think along and make concrete proposals. Thanks to inclusive communication new ideas and subject developments were made concerning curriculum renewal so that inclusion created additional value for the future curriculum.
Kasutatud kirjandus
1. Aasvee, K., Rahno, J., (2015). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring. 2013/2014 õppeaasta. Tabelid. Hbsc, Eesti/Estonia. Tervise Arengu Instituut.
https://intra.tai.ee//images/prints/documents/144776947825_HBSC_2014_kogumik.pdf Kasutatud 27.05.2017
2. Eesti Haigekassa. (2013). Haiguste ennetamise projektide 2013. aasta tulemused.
https://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/2013_ennetamine_tulemused.pdf Kasutatud 25.05.2017
3. Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030. (2015). Riigi Teataja III. Vastu võetud 18.02.2015. https://www.riigiteataja.ee/akt/320022015002 Kasutatud 25.05.2017 4. Eesti Teadusagentuur. (2014). Tervise edenduse tulemuslikkus Eesti koolides.
Käsikirjaline töödokument.
5. EOK kodulehekülg. (2014). Eesti Spordikongressi kokkuvõte. http://www.eok.ee/viii-eesti-spordi-kongress Kasutatud 27.05.2017
6. Gregor, M. (2016). Kehalise kasvatuse ainekava uueneb põhjalikult. Postimees, 9.12.2016.
http://sport.postimees.ee/3940435/kehalise-kasvatuse-ainekava-uueneb-pohjalikult?_ga=1.256257230.476055581.1468522206 Kasutatud 10.02.2017
7. Gregor, M. (2016). Õpetajad teevad, mis suudavad, et «kehka» oleks lahe. Postimees, 23.12.2016.
http://sport.postimees.ee/3955663/opetajad-teevad-mis-suudavad-et-kehka-oleks-lahe Kasutatud 15.03.2017
8. Hedblom, H. (2016). Uus ainekava: paberilt reaalsusesse – Rootsi näide. Ettekanne IV Liikumisfoorumil. http://www.uttv.ee/naita?id=25008# Kasutatud 26.05.2017
9. Juus, P. (2016). Intervjuu. Tallinn, 21. Kool. 20.10. 2016.
10. Jürisson, K., Reinup, K., Jürisson, A. (2016). Intervjuu. Viljandi. Kesklinna kool.
21.10.2016.
11. Kaasamise hea tava. https://riigikantselei.ee/et/kaasamise-hea-tava Kasutatud 1.04.2017 12. Kaasamise käsiraamat.
http://heakodanik.ee/sites/default/files/files/Kaasamise%20käsiraamat.pdf Kasutatud 1.04.2017
13. Kaasamismeetodi valimine.
http://ngo.ee/arhiiv/www.ngo.ee/orb.aw/class%3dfile/action%3dpreview/id%3d36820/
Kaasamismeetodi%2bvalik.pdf Kasutatud 2.04.2017
14. Kehalise kasvatuse kehtiv ainekava. https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020 Kasutatud 01.04.2017
15. Keller, M., Uibu, M. (2015). Laste liikumine: ülevaade õpetajate, juhtide ja lapsevanemate intervjuudest. Kasutatud 28.05.2017
16. Konstabel K, Veidebaum T, Verbestel V et al, (2014). Objectively measured physical activity in European children: the IDEFICS study. Int J Obes 38, S135–S143.
17. Liikumisõpetuse ainekava 2018. Käsikirjaline töödokument. TÜ Liikumislabor.
Kasutatud 20.05.2017
18. Mooses, K., Mäestu, J., Kull, M. jt. (2015). Laste liikumisuuring 2015.
http://liikumislabor.ut.ee/kaaridustusuuring Kasutatud 30.04.2017 19. Oja, L. (2016). Intervjuu. Tallinn, Tervise Arengu Instituut. 28.11.2016.
20. Pihu, M. (2016). Maret Pihu: mille eest lastele kehalises kasvatuses üldse hindeid pannakse. Postimees, 1.12.2016.
http://arvamus.postimees.ee/3929501/maret-pihu-mille-eest-lastele-kehalises-kasvatuses-ueldse-hindeid-pannakse?utm_source Kasutatud 15.03.2017
21. Pihu, M., Aksen, M., Pruks, P. (2016). Kehalise kasvatuse õpetajate fookusgrupi intervjuude kokkuvõte. Käsikirjaline töödokument. TÜ Liikumislabor. Kasutatud 15.04.2017
22. Reckwitz, A. (2002). Toward a Theory of Social Practices, European. Journal of Social Theory, 5(2): 243-263.
23. Roždestvenski. G. (2013). Suvise piirkiiruse tõstmata jätmine kui liikluspraktikate muutmise vahend. Bakalaureusetöö. TÜ ühiskonnateaduste instituut.
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/31306/rozdestvenski_grete.pdf?sequence=1
&isAllowed=y Kasutatud 29.04.2017
24. Ruus, V-R. (2005). Õppekava on ühislooming ja –vastutus. raama.ee/?id=38&nr=35 Kasutatud 28.05.2017
25. Schatzki, T.R. (2013). The edge of change: On the emergence, persistence, and
dissolution of practices. In E. Shove and N. Spurling (eds), Sustainable practices: Social theory and climate change (pp. 31–46). London, England: Routledge.
26. Spurling, N., McMeekin, A., Shove, E., Southerton, D. and Welch, D. (2013).
Interventions in practice: Re-framing policy approaches to consumer behaviour.
Sustainable Practices Research Group Report. Retrieved from http://www.sprg.ac.uk/uploads/sprg-report-sept-2013.pdf
27. Täht, S. (2016). Liikumisfoorumi eelse küsitluse kokkuvõte. Käsikirjaline töödokument.
TÜ Liikumislabor. (Liikumisfoorum 2016a)
28. Täht, S. (2016). Liikumisfoorumi järgse küsitluse kokkuvõte. Käsikirjaline töödokument. TÜ Liikumislabor. (Liikumisfoorum 2016b)
29. Valitsusliidu tegevuskava aastateks 2015-2019. (2015).
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3030/6201/5006/231klisa.pdf Kasutatud 27.05.2017 30. Vihalemm, T., Keller, M., Kiisel, M. (2015). From convention to social change.
31. Warde, A. (2013). What sort of a practice is eating? In E. Shove and N. Spurling (eds), Sustainable practices: Social theory and climate change (pp. 17–30). London, England:
Routledge.
32. WHO. (2010). Global recommendations on physical activity for health. Publications of the World Health Organization.
http://whqlibdoc.who.int/publications/2010/9789241599979_eng.pdf Kasutatud 24.05.2017