Rahvusvahelistumisest on üle maailma saanud kõrghariduse üks olulisemaid tegevussuundasid, mille arendamisega on tegeldud viimasel aastakümnel järjest intensiivsemalt ning strateegilisemalt. Sellest annavad tunnistust uued strateegiad, poliitikad, programmid ja tegevused, millega tegeldakse nii riiklikul, institutsionaalsel kui ka organisatsioonide tasandil. Käesolev vahehindamine lähtub kõrghariduse rahvusvahelistumise üldlevinud definitsioonist (Knight 2008), mille kohaselt
rahvusvahelistumine on protsess, mille käigus rahvusvaheline, kultuuridevaheline ja/või globaalne dimensioon saab loomupäraseks osaks kõrghariduse eesmärgist, funktsioonist, õppe‐ja
teadustegevusest ning kõrghariduse pakkumisest.
See definitsioon on oma olemuselt teadlikult neutraalne, vältimaks kriteeriumite reastamist, mille järgi rahvusvahelistumise edusamme mõõta. Rahvusvahelistumise uurijad on seisukohal, et pole olemas ühte ainsat rahvusvahelistumise reeglit (Knight 2008, Stensaker et al 2008). Kõik
kõrgharidusinstitutsioonid ei ole rahvusvahelistumist oma eesmärgiks võtnud, sageli ei eelda seda nende missioon ning seetõttu poleks õigustatud kõiki ühtsete kindlaksmääratud kriteeriumide järgi hinnata. Enders (2004) tõstab esile lisaks konteksti osatähtsust ning loetleb faktoreid, mis mõjutavad rahvusvahelistumise riiklike strateegiate elluviimise edukust kõrghariduses. Nendeks on riigi
majanduslik ja poliitiline võim maailmas, riigi suurus ja geograafiline asukoht, domineeriv kultuur, kõrgharidussüsteemi omapära ning kvaliteet, riigikeele roll rahvusvahelises mastaabis ning varasemad rahvusvahelisust puudutavad riiklikud poliitikad.
Rahvusvahelistumisest on saanud paljude rahvusvahelise ambitsiooniga ülikoolide ja
teadmuspõhiseks pürgivate riikide strateegiate lahutamatu osa. 2006. aastal IAU (International Association of Universities) poolt läbiviidud uurimuse kohaselt peab 73% maailma
kõrgharidusasutustest rahvusvahelistumist kõrge prioriteediga eesmärgiks, 23% jaoks on tegu keskmiselt prioriteetse tegevusega ning ainult 2% küsitletud kõrgkoolidest märkis, et tegu on madala prioriteediga (Knight 2008).
Rahvusvahelistumise teoreetiline vaatenurk on suunatud institutsioonide tegevuste, poliitikate ning arengute analüüsile. Stensaker et al (2008) väidab, et kui riiklikud strateegiad annavad infot üldiste suundade kohta, siis kõrgharidusasutuste tegevuste analüüs annab terviklikuma pildi, milline on riiklike strateegiate väljund ning poliitikate tegelik mõju kõrgkoolides. Kõrgkoolide seas on läbi viidud mitmeid uuringuid, et selgitada välja milliseid parimaid praktikaid kasutatakse, et täita missioonis sisalduvat rahvusvahelistumise eesmärki. Mitmed organisatsioonid (nt Association of Universities and Colleges in Canada (AUCC), American Council on Education (ACE), Netherlands Organisation for International Cooperation in Higher Education (NUFFIC)) annavad välja rahvusvahelistumise auhindu kõrgkoolidele, et tunnustada nende pingutusi ja anda ideid teistele.
AUCC 2006. aasta Kanada kõrgkoolide seas läbiviidud uuring reastas peamised rahvusvahelistumise trendid kõrgkoolide seas. Kõrgkoolid on võtnud suuna muuhulgas järgmisele: rahvusvaheline mõõde sisaldub kõrgkoolide strateegilistes dokumentides (95% kõigist küsitluses osalenud kõrgkoolidest), kõrgkoolide rahvusvahelistumisega tegelevate osakondade eelarve on suurenenud (74%), kõrgkooli juhtkonnas on loodud uusi rahvusvahelistumisega seotud ametikohti (58%), kõrgkoolid pakuvad logistilist ja moraalset tuge välismaale suunduvatele tudengitele (83%), kõrgkoolid pakuvad
stipendiume tudengimobiilsuse toetuseks nii sissetulevatele kui väljaminevatele tudengitele (81%), kõrgkoolid pakuvad koolitust, kuidas paremini õppekavu rahvusvahelisemaks muuta (58%), aktiivselt tegeletakse õppekavade turundusega (67%), suurenenud on tudengite huvi tegeleda rahvusvahelise
6
arengukoostööga (67%) ning suurenenud on õppejõudude huvi teaduskoostöö vastu arengumaade partneritega (63%)1.
ACE (American Council of Education) (2009) annab ülevaate rahvusvahelistumise parimatest praktikatest USA kõrgkoolides2. Näited puudutavad keeleõppe intensiivistamist (nt keelekohvikud, tudengitest tuutorid, õppejõududele suvine keeleõppe programm), õppekava rahvusvahelistumist (nt õpetajakoolituse tudengitele kohustus 40 praktikatundi erinevas etnilises, sotsiaalses või kultuurilises keskkonnas, videokonverentside läbiviimine teistest rahvustest tudengitega, õppekavas
kohustuslikud rahvusvahelise temaatikaga ained, külalisloengud välisõppejõudude poolt) ning organisatsioonilise toe pakkumist (ülikoolide katusorganisatsioonid) partnerluslepingute koostamisel ja rahastamisel.
Euroopa riikides toimunud kõrghariduse rahvusvahelistumise arengud on olnud erinevad. Seitsmes OECD riigis (Austria, Saksamaa, Kreeka, Holland, Norra, Portugal ja Suurbritannia) 2005. aastal läbiviidud uurimus rahvusvahelistumise trendidest ja poliitikatest toob välja mobiilsuse keskse rolli Euroopa riikides (Luijten‐Lub et al 2005). Teine läbiv teema rahvusvahelistumise edendamisel on õppekavade kvaliteedi tagamine, kontroll ja akrediteerimine, millega kõik nimetatud riigid aktiivselt tegelevad. Suurenenud on tähelepanu riigiülese hariduse reguleerimisele, et tagada riigisisene kvaliteedikontroll ka programmidele, mida pakuvad riigis välisriikide ülikoolid. Olulisi
kõrgharidusmuutusi on kaasa toonud Bologna Deklaratsiooniga liitumine. Rahvusvahelistumise valupunktiks on sageli inglise keeles pakutavate õppeprogrammide osakaal, mis on mitmetes mainitud riikides kaasa toonud rahvusliku debati keele ja kultuuri säilimise teemadel. Norra ja Holland on siiski aktiivselt suurendanud ingliskeelsete aineprogrammide osakaalu. Holland on teatanud täielikust üleminekust ingliskeelsele magistriõppele, et suurendada välistudengite osakaalu riigis. Kreeka ja Saksamaa on oma poliitikates ettevaatlikumad, strateegiates rõhutatakse kohaliku riigikeele osatähtsust inglise keele kõrval.
Eraldi läbiviidud rahvusvahelistumise uuring Põhjamaades (Rootsi, Taani, Soome, Island ja Norra) kinnitab juba kirjeldatud trende, mille kohaselt on kõrgkoolid rahvusvahelistumisel suuna võtnud suurema reguleeritusega ja formaalsema poliitika suunas (Stensaker et al 2008). Aktiivselt
tegeletakse strateegiliste plaanide väljatöötamisega, luuakse uusi rahvusvahelistumisega tegelevaid üksusi ning otsuste tegemine on viidud üksikõppejõu tasandilt kõrgkooli keskadministratsiooni tasandile. Loobutakse osakondade vahelistest partnerluslepingutest tsentraalsete üle‐kõrgkooliliste lepingute kasuks. Ilmne on ka suund suurema rahvusvahelistumise alase tegevuse professionaalsuse poole (valdkonna töötajatelt eeldatakse oskust koostada partnerluslepinguid, tegeleda Euroopa Liidu grantidega, koostada rahvusvahelisi projekte grantide taotlemiseks jmt).
Maailmas on esile kerkinud riigid, mis esindavad nn rahvusvahelistumise uut voolu, kus
rahvusvahelistumise taganttõukajaks on riikide majanduslikud ja poliitilised huvid, mitte niivõrd akadeemilis‐kultuurilised nagu varem. Nendeks on USA, Austraalia, Uus‐Meremaa ja Suurbritannia – seal on kõrgharidusest saanud riigi oluline ekspordiartikkel. Tuleb nentida, et järjest enam riike on võtmas sama suunda, eriti Euroopa Liidu riigid. Kõrghariduse rahvusvaheline koostöö on saanud üheks võtmeteemaks Euroopa Liidu Lissaboni strateegia peaeesmärgi saavutamisel – Euroopa kui regiooni muutmisel maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks. Selle ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks tuleb panustada kõikidel liikmesriikidel, kaasa arvatud Eestil, nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil. AUCC (2007) uuring tõi esile, et Euroopa kui piirkond on tudengite mobiilsuse poolest tõusnud atraktiivsuselt esimeseks sihtpunktiks, edestades nii Aasiat kui ka isegi Põhja‐Ameerikat.
1 Internationalizing Canadian campuses (2007) ‐ www.aucc.ca/_pdf/english/publications/aucc‐scotia_web_e.pdf
2 ACE, The Examples of Good Practice (2009) ‐
http://www.acenet.edu/Content/NavigationMenu/ProgramsServices/cii/tool/good/index.htm
Euroopa poliitilisel maastikul toimuvad kõrghariduse ning teaduskoostöö arengud mõjutavad Eesti rahvusvahelistumise tegevusi, mistõttu on oluline neist teadlik olla. Euroopa Liidus tegelevad rahvusvahelistumisega kaks Euroopa Komisjoni peadirektoraati: hariduse ja kultuuri peadirektoraat (Directorate‐Generale for Education & Culture), mis keskendub kõrghariduse rahvusvahelistumise toetamisele, ning teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat (Directorate‐Generale for Research and Innovation), mis koordineerib teadustöö rahvusvahelistumist.
Kõrghariduse valdkonnas on Euroopa Liidus pearõhk riikidevahelise üliõpilasmobiilsuse
suurendamisel ning õppetöö kvaliteedil (vt Tabel 1). Lühiajaline mobiilsus annab võimaluse laia silmaringiga kvalifitseeritud tööjõu kasvatamiseks, pikemaajaline eesmärk kõrgharidusmobiilsuse soodustamisel on teaduskoostöö toetamine ja tihendamine. Õppurite ja teadlaste mobiilsus aitab parandada õpetamise, õppimise ning teadusuuringute kvaliteeti ning on kasulik just uute teadmiste saamise seisukohast.3
Tabel 1. Olulisemad Euroopa (kõrg)hariduse rahvusvahelistumise arengusuunad Aasta Algatus/tegevus Eesmärk
1999 Bologna Deklaratsioon
Luua ühtne Euroopa kõrgharidusruum aastaks 2010. Rõhk konkurentsivõimel ja tudengite mobiilsusel.
2007 Resolutsioon ülikoolide moderniseerimise kohta
Peamine rõhk kvaliteedi tagamisel ning kraadide tunnustamisel, ühis‐ja topeltkraadide kasutamise ning kvalifikatsioonide ja õppeperioodide vastastikuse tunnustamise edendamine.
2008 Tempus IV programm Kõrghariduse ajakohastamine Ida‐Euroopa, Kesk‐Aasia, Lääne‐
Balkani ja Vahemere piirkonna partnerriikides
ülikoolide koostööprojektide ja partnerluste arendamise kaudu.
2008 Ühtne Euroopa
Kvalifikatsiooni raamistik (EQF)
Euroopa kvalifikatsioonide tunnustamise süsteem, mis võimaldab riiklike kvalifikatsioonide ühtset mõistmist ning tööjõu paremat liikumist Euroopas.
2008 Erasmus Mundus (2009‐2013) Õppekavade kvaliteedi parandamine ning kolmandate riikidega koostöö parandamine.
2010 Euroopa 2020 strateegia Euroopa eesmärgid regionaalse konkurentsivõime tõstmiseks (nt 20% lõpetajatest peab olema aastaks 2020 mobiilsuskogemusega), aluseks rahvuslikule “Eesti 2020” strateegiale.
3 The Internationalization of Higher Education
http://ec.europa.eu/education/lifelong‐learning‐policy/doc1124_en.htm
8
Teadustöö rahvusvahelistumise peamiseks tegevussuunaks on teaduspõhise koostöö väljaarendamine. Käib töö Euroopa teaduse‐ ja tehnoloogia rahvusvahelistumise strateegia väljatöötamiseks kolmandate riikidega.
Tabel 2. Olulisemad Euroopa rahvusvahelise teaduskoostöö arengusuunad Aasta Algatus/tegevus Eesmärk
2000 Lissaboni Konventsioon Euroopa Liidus muutmine maailma kõige
konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks aastaks 2010. Kõrgkoolide rahvusvahelistumine on üks mehhanisme eesmärgi saavutamisel.
2007 Teaduse rahvusvahelistumise töögrupp (OMC Working Group "Internationalisation of R&D")
Selgitada välja liikmesriikide eesmärgid, prioriteedid, vahendid ning tegevused teaduskoostööks kolmandate riikidega. Reastada eesmärgid ja sihtriigid Euroopa tasemel koostööks.
2007 7. raamprogramm Üks programmi komponent keskendub rahvusvahelisele
teaduskoostööle. Programmid ERA‐net ja INCO‐net tõhustamaks rahvusvahelist teaduskoostööd. Marie Curie programm
teadlasmobiilsuseks.
2008 Rahvusvahelise teaduse ja tehnoloogia koostöö strateegiline raamistik (Strategic European
Framework for International S&T Cooperation)
Rõhk rahvusvahelise dimensiooni tugevdamisel Euroopa teadusruumis (ERA).
2008 Rahvusvahelise teaduse ja tehnoloogia koostöö strateegiline foorum (Strategic Forum for International Science and Technology Cooperation)
Välja töötada Euroopa tasemel rahvusvahelistumise strateegia kolmandate riikidega.
2011 Euroopa teadustegevuse strateegia Horizon 2020
Märkimisväärne investeeringute kasv, ühine Euroopa strateegia, mis näeb ette rahvusvahelise koostöö innovatsiooni ja
teadussaavutuste edendamiseks.
Teadus‐ ja arendustegevust peetakse Euroopa konkurentsivõime suurendamise alustalaks, mistõttu on enamus Euroopa liikmesriike kõrgkoolide abil rahvusvahelist koostööd arendamas just
teadusvaldkondades. Üle poole Euroopa Liidu liikmesriikidest ning assotsieerunud riikidest on viimase paari aasta jooksul välja töötanud või välja töötamas riiklikke strateegiaid teadustegevuse rahvusvahelistumise saavutamiseks, hõlmates sealhulgas tihedat koostööd kolmandate riikidega.
Lisaks USAle ja Jaapanile on Euroopa teaduskoostöö fookuses nn BRICS riigid: Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna‐Aafrika Vabariik. Euroopa tasandil on eelistatuimad koostöövaldkonnad eelkõige need, millel on potentsiaali globaalsete probleemide lahendamisse panustamiseks: nt
kliimamuutused, energiasäästlikkus, puhta toidu ja veevarude tagamine ning nakkushaiguste uuringud.
Kokkuvõttes võib öelda, et nii Euroopas kui maailmas on viimase kümne aasta jooksul
rahvusvahelistumise prioriteetideks olnud üliõpilasmobiilsuse suurendamine, õppeprogrammide kvaliteedi tõstmine, rahvusvahelistumise keskse juhtimise oluline kasv (suund rohujuure tasandilt organisatsioonide ja riikide kesksete funktsioonide hulka) ning teaduskoostöö tugevdamine. Ka Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia annab tunnistust suurenenud vajadusest kõrgkoolide üleselt valdkonda edendada. Sarnaselt Euroopa arengutega rõhutatakse Eestis õppeprogrammide kvaliteedi tõstmise vajadust, samas teaduskoostöö tegevusi Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegias ei käsitleta, seepärast on teaduskoostöö ka siinsest uurimusest välja jäetud.