Piirkonna kultuurilised eripärad

1.3.1 Piirkonna kultuurilised eripärad

Väliskorrespondendi töö üks suuremaid väljakutseid on, kuidas saada hakkama võõras keskkonnas ja kultuuris töötamisega. Välismaale tööle suundudes tuleb ajakirjanikul õppida tundma sihtriigi kultuurierinevusi. Kiireks kohanemiseks on oluline selliste kultuuriliste erinevuste teadvustamine. Mida sarnasem on ajakirjaniku kultuuritaust kajastatava maaga võrreldes, seda kiiremini toimub ka kohanemine ning seda kiiremini saadakse üle võimalikust kultuurišokist (Galtung ja Ruge 1965). Hofstede ja Pederseni (2004) sõnul sõltub kohanemise kiirus eelkõige inimese tahtest mõista ning aktsepteerida teisi kultuure.

Kohanemine sõltub sellest, kui erinevad või sarnased on kultuurid kultuuridimensioonide lõikes. Need kultuuridimensioonid on järgmised:

13 - Individualism/kollektivism

Individualistlikes kultuurides on inimestevaheline side nõrk ning hoolt kantakse eelkõige enda ja oma lähedaste eest. Kollektivistlikes kultuurides on olulised suured grupid nagu suguvõsa, hõim, religioosne kogukond. Kuigi individualism on tugevalt seotud riigi rikkusega: mida rikkam riik, seda individualistlikumad on elanikud, ei ole otsest seost majanduskasvu ja individualismi vahel. Ajakirjanikul, kes tuleb näiteks individualistlikust kultuurist kollektivistlikku kultuuriruumi, võib esialgu olla raske kohaneda, sest sellises ühiskonnas, kus oluline roll on kogukonnal, perel ja sõpradel, võib raske olla „uustulnukat“ vastu võtta, usaldamise võitmine võib olla pikemaajalisem protsess.

- Võimukaugus

Kirjeldab mil määral peetakse võimu ühiskonna loomulikuks osaks ning lepitakse selle ebavõrdse jaotumisega kultuuri liikmete vahel. Võimukaugus on suurem vaesemates riikides, kus suurem elanikkond ja vähem kaasaegset tehnoloogiat, rohkem traditsioonilist põllumajandust.

- Ebakindluse vältimine

Kirjeldab, mil määral inimesed tunnevad end ähvardatuna või ebakindlana tundmatute olukordade ees.

- Maskuliinsus/feminiinsus

Näitab, kas kultuuris on olulisemad edukus, ambitsioonikus ja materiaalsed väärtused (maskuliinsed väärtused) või elukvaliteet, inimsuhted, vastastikune hoolivus ja sõltuvus (feminiinsed väärtused). Näiteks feminiinseid väärtusi hindavast ühiskonnast maskuliinsesse ühiskonda elama ja töötama suundumine võib olla üsna keeruline. Kui ajakirjanik on harjunud keskkonnaga, kus olulisimaks on peetud inimsuhteid, saab raske olema ühiskonnas, kus tähtsaimaks peetakse materiaalseid väärtusi. Erinevate väärtustega ühiskondades on erinev ka töö väärtustamine. Materiaalsetele väärtustele orienteeritud kultuuriruumis on suur tähtsus ambitsioonidel ja tööalastel väljakutsetel, inimsuhteid oluliseks pidav ühiskond seab põhirõhu perekonnale ja eraelule.

- Pikaajaline orientatsioon

See näitab, kuivõrd on ühiskond pühendunud traditsionaalsetele, tulevikku suunatud väärtustele nagu kokkuhoidlikkus ja püsivus.

14 (Hofstede 1980, Valk 2008 kaudu)

Kultuurilises kohanemises on suur roll keeleoskusel. Keelt väärtustatakse kui sümbolilist kapitali, mille abil võib saada grupi liikmeks. Mitmekultuurilises ühiskonnas on keelel praktiline väärtus: see aitab keeleoskajal head töökohta saada (Vihalemm 2002).

Väliskorrespondendi töös on keeleoskusel väga suur roll. Kultuurilise kohanemise teeb kohaliku keele rääkimine oluliselt kiiremaks. Keel on midagi enamat kui sõnavara ja grammatika, see sisaldab kultuurilisi teadmisi millest, mil viisil ja mis olukordades öelda (Hofstede ja Pedersen 2004). Keeleoskus ei ole oluline mitte ainult kultuurilises kohanemises, vaid ka info kogumise ja edastamise faasis. Kui ajakirjanik valdab kohalikku keelt, on tal palju lihtsam kohalikku kultuuri süüvida ning muuta „võõras“ omaks. Näiteks võimaldab sihtriigi keele valdamine jälgida kohalikku meediat ning nii avanevad kajastatava ühiskonna probleemid ja olulisimad teemad palju vahetumalt.

Selleks, et kohanemine toimuks kiiremini ja võimalikult valutult, on oluline teatav ettevalmistatus enne sihtriiki saabumist. William Dorman ja Mansour Farhang (1987: 195, Williams 2011 kaudu) märkisid, et ainult üksikud kolmesajast lääne väliskorrespondendist, kes läksid Teherani 1970. aastate lõpus sealseid sündmusi kajastama, rääkisid farsi keelt.

Kuigi ootamatute sündmuste tõttu, ja eriti just parachute ajakirjanike puhul, on see üsna mõistetav, sest neil ei ole aega ettevalmistuseks. 1970. aastatel püsikorrespondendina Associated Press’ile Aafrikat kajastanud Andrew Torchia märgib, et vähene ettevalmistatus on levinud ka püsikorrespondentide seas: „Enamik väliskorrespondente tuleb Aafrikasse tööle ette valmistamata, nii nagu minagi. Tihtipeale me ei räägi kohalikku keelt. Peaaegu alati puudub meil kultuuriline taustateadmine. See võib võtta kaks-kolm aastat, enne kui me hakkame aru saama, mis toimub ja selleks ajaks oleme kurnatud ning tõenäoliselt Aafrikast lahkumas“ (Dorman 1986: 422, Williams 2011 kaudu). Kuigi huumoriga pooleks on öeldud, et esimesel aastal väliskorrespondent õpib, teisel aastal hakkab ta tundma end enesekindlalt ja kolmandal aastal väsib (Hannerz 1998), on kiire kohanemine väliskorrespondendi töös määrava tähtsusega. Sellele aitab kaasa varasem ettevalmistatus.

Eriti oluline on ettevalmistatus korrespondentide jaoks, kes kajastavad sündmusi „keerulistes ja meediavaenulikes paikades“ (Filer 2010). Kuigi paljudel väliskorrespondente lähetavatel meediaorganisatsioonidel napib ressursse ajakirjanike vastavaks väljaõppeks, on jõukamatel

15

olemas ettevalmistavad koolitused, kus korrespondenti valmistatakse ette nii tehniliselt (näiteks audiovisuaalsele meediale töötavad ajakirjanikud peavad tihti oskama käsitseda kaamerat) kui ka psühholoogiliselt. Kuigi võiks arvata, et psühholoogiline abi on vajalik ainult ohupiirkonnas töötavatele ajakirjanikele, on see sama oluline ka teistes keskkondades töötavatele korrespondentidele. (Filer 2010).

Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on koostanud vastavad nõuded, mille järgi tuleks ajakirjanikke enne ohupiirkonda suundumist treenida. Selliste organisatsioonide eesmärgiks on tagada pressivabadus ja kaitsta ajakirjanikke: International Federaration of Journalists, the Dart Centre for Journalism and Trauma, Reporters Without Borders, the Committee to Protect Journalists ja the International News Safety Institute (Filer 2010).

Näiteks BBC võtab väga tõsiselt kohustust enne konfliktikohta siirdumist reporterile põhjalikku väljaõpet pakkuda. Eelnevalt tuleb ajakirjanikel läbida kuuepäevane koolitus mõnes maapiirkonnas, kus endised sõdurid õpetavad esmaabi andmist, kuidas käituda kahuritule või inimröövi korral. Selline koolitus tuleb läbida iga kolme aasta tagant ning pärast sõjatsoonist tulemist on võimalik saada tasuta nõustamist, psühholoogilist abi. Seepärast ei ole näiteks vabakutseliste saatmine sõjakoldesse kõige parem idee, sest neil puudub igasugune väljaõpe ning toimetusepoolne toetus (Reynolds 2010).

Kuigi eelkõige majanduslikel põhjustel ei ole korrespondentidel alati sellisel tasemel ja ulatuses väljaõpet, nagu nad sooviksid, teeb väliskorrespondendi kohanemise sihtriigis kiiremaks varasem teadmine piirkonna eripäradest.