Peamised tulemused ja järeldused Kuidas? Kuidas?

Diskursiivne formatsioon

Küsimusele, kuidas maapiirkonnad luuakse ääremaadeks, vastati diskursiivse formatsiooni analüüsi kaudu (Foucault 1999, Jäger 1999), mis põhines Eesti trükimeedia artiklite analüüsil ja süvaintervjuudel riiklike arvamusliidrite ning ajalehetoimetajatega. Uurimustulemused, mis on esitatud nii esimeses kahes artiklis (Plüschke-Altof 2016/2017) kui ka tabelis II näitavad, et diskursiivsed heitlused Eestis ääremaaks nimetatud paikades keerlevad ümber kahe keskse diskursiivse sõlmpunkti.

Esimene sõlmpunkt samastab maapiirkonnad perifeeriatega. Selle seose tulemusel kipub Eesti meedias toimuv hegemooniline diskursus laiendama spetsiifi lised ääremaa omadused nagu majanduslikult mahajäänud, geograafi liselt kaugel, sotsiaalprobleemidega, poliitiliselt sõltuv ja institutsionaalselt nõrk, maapiirkondadele üleüldiselt. Seost ääremaade ja maapiirkondade vahel kasutatakse ka positiivset vastudiskursustes, mis keskenduvad maaelu idüllile, kirjeldades Eesti maakohti kui rahvushälle, mis on koduks rahvuskultuurile ja puutumata loodusele. Sellisel viisil lükatakse ääremaastumise kuvandeid ümber positiivsete kuvanditega. Diskursiivne heitlus, mis ringleb esimese sõlme ümber, toetub seega tugevalt modernistlikele ja pastoraalsetele konstruktsioonidele maaelust, millest on saanud tavapärane vastasseis maaelu diskursustes üleüldiselt (vrd Shucksmith jt. 2009).

Teine diskursiivne sõlm näitab märkimisväärset sarnasust (kapitalistlike) ruumilise ebavõrduse aruteludega, mille keskne teema on, kas regionaalarengu eest vastutajaks peaks olema riik või omavalitsus (vrd Gyuris 2014, Pike jt. 2007).

Seega on põhiküsimuseks, kes põhjustas ja kes peaks tegelema ääremaastumise tagajärgedega. Kui esimene tugineb aktiivse toimetuleku ja “eduka” enesealgatuse narratiividele (seistes vastu isepõhjustatud “läbikukkumise” narratiividele), rõhutab viimane enesevastutuse piiranguid sõltuvuse ja hooletussejätmise narratiivides, ning esitab riigi sekkumist kui Eesti rahva elu ja surma küsimust.

Need kaks diskursiivset sõlme on sügavalt kinnistatud diskursiivses tähendusväljas, mida struktureerib postsotsialistlik ümberkujundamise protsess, mille tulemuseks on linna- ja maapiirkondade erinevuste süvenemine ja regionaalpoliitika üha suurenev neoliberaliseerumine. Veelgi enam, need näitavad, et Eesti meedia diskursused ääremaaks nimetatud kohtadest on rohkem kui nende sotsiaal-ruumiliste reaalsuste pelk kujutamine, vaid pigem nende maakohtade diskursiivse ääremaastumise juhtum (Bürk 2013, Plüschke-Altof

2016). Seostades ääremaastumise teema maakohtadega ja vastutuse küsimusega, toimub diskursustes arutelu sobiva ja soovitud maaelu arengu poliitika üle, mis õigustavad neoliberaalset või sekkumist hõlmavat poliitikavalikut. Sellega luuakse performatiivselt teadmisi, millega ääremaade elanikud hakkavad suhestuma.

Tabel II. Diskursiivne formatsioon

Uurimisküsimus Kuidas Performatiivsus

Teadmiste loomine Kontseptuali- Diskursiivne formatsioon Sõlmed

seerimine

Legitimeerimise strateegiad Uurimistulemused Ääremaa = Maakoht Sarnasus maaelu diskursusega:

Modernistlik vs. pastoraalne narratiiv

Ääremaa = Vastutav Sarnasus ruumilise ebavõrdsuse aruteludega:

oma-vs riigi vastutus Allikas: Autori illustratsioon esimese ja teise artikli põhjal (Plüschke-Altof 2016/2017)

Kelle poolt?

Diskursiivne tähendusväli

Küsimusele, kelle poolt on maapiirkonnad ääremaadeks tehtud, on vastatud diskursiivse tähendusvälja uurimisega (Bourdieu 1991, Schwab-Trapp 2006), mis põhines konteksti analüüsil ja põhjalikel intervjuudel riiklike arvamusliidrite ja ajalehtede toimetajatega. Tabel III illustreerib uurimistulemusi, mida käsitletakse üksikasjalikumalt nii esimeses kahes artiklis kui ka uurimistegevuse kontekstis (Plüschke-Altof 2016/2017, 4. peatükk). Arvestades Eesti trükimeedia institutsionaalset raamistikku, keskendus diskursiivse tähendusvälja analüüs nii sotsiaal-ajaloolisele kontekstile, milles ääremaastumise diskursused arenevad kui ka neid juhtivatele mõjugruppidele.

Vaatamata keerulistele arengutele ja kogemustele, mis Eesti maapiirkondade olusid iseloomustavad, võib öelda, et nende diskursiivne ääremaastumine toimub keskkonnas, mida mõjutavad kolm peamist protsessi: postsotsialistlik transformatsioon, (piirkondliku) poliitika jätkuv neoliberaliseerumine ning

üha süvenev linna- ja maapiirkondade polariseerumine. Eriti paistab silma mittekapitalistliku ja/või vasakpoolse poliitika¹ valikute puudumine domineerivas arutelus ja poliitikas, mis adresseeriks linna ja maa ebavõrdsust läbi ebavõrdse arengu ja võrdõiguslikkuse printsiibi. Seda võib tõlgendada kui kapitalistliku ümberkoloniseerimise tulemust postsotsialistlikus (maa)ruumis üleüldiselt, ja eriti Eestis (vrd Kay jt., 2012, Koobak ja Marling 2014, Lauristin ja Vihalemm 2009). Need protsessid ei mõjuta vaid maaelu ainelist reaalsust, mida on allutatud mitmetasandilisele ja mitmemõõtmelisele ääremaastumisele alates 1991. aastast, mil Eesti sai taas iseseisvaks; vaid ka võimalikke või võimalikuks peetavate poliitiliste lahenduste hulka.

Veelgi enam, hoolimata avaliku foorumi ligipääsetavusest ja mittediskrimineerivast olemusest, mida näitab kõrgelt hinnatud ajakirjandusvabadus Eestis (Freedom House 2016, Reporter ohne Grenzen 2016), domineerib trükimeedia diskursuseid ääremaadeks nimetatud kohtadest arvamusliidrite rühm, keda võib iseloomustada kui “intellektuaalsed, meessoost, linnast” (Plüschke-Altof 2016/2017). Sellest tulenevalt võib öelda, et mõjugruppe iseloomustab võimu erapoolik suhtumine, mis üldiselt eelistab linnainimesi/

agente, ning kellel on seega potentsiaal formaliseerida regionaalarengu ja -innovatsiooni määratlus, ning seega asetada linnad maapiirkondadega võrreldes eelisseisu (vrd Bristow 2010, Shearmur 2012). Maapiirkonnad on seega läbi hegemoonia allutatud ääremaastumise diskursusele.

Diskursiivne tähendusväli mõjutab diskursiivset teadmiste loomist.

Struktureerides ruumi ning limiteerides, mis on mõeldav ja öeldav, mõjutab see viimaks ka seda, mis on tehtav (Bourdieu 1991). Esmalt tuleb see ilmsiks riigisisestes ääremaastumise diskursustes, mis keerlevad ümber maaelu ja vastutuse küsimuste sõlmpunktide, mis näitavad linnade ja maakohtade üha suurenevaid erinevusi ning regionaalpoliitika neoliberaliseerumist. Samuti tuleb see ilmsiks kohalike toimetamisstrateegiates.

1 Lisateavet vasakpoolsete regionaalarengu arutelude kohta, mis lähtuvad marksistlikel, sotsialistlikel ning mittekapitalistlikel ideedel, vt: Gyuris 2014 peatükid 5 ja 8

Tabel III. Diskursiivne tähendusväli

Uurimisküsimus Kelle poolt? Diskursus ja võim Teadmiste loomine

Kontseptualiseeri- Diskursiivne Sotsiaal-ajalooline kontekst

mine tähendusväli

Mõjugrupid Uurimistulemused Neoliberaliseerumine, Kapitalistlik

post-sotsialistlik ‘ümberkoloniseerimine’

ümberkujundamine, linna-ja maapiirkondade polarisatsioon

Linna-maa võimu Intellektuaal-, linna-ja

ebavõrdsus meessoost arvamuseliit

Allikas: Autori illustratsioon esimese ja teise artikli (Plüschke-Altof 2016/2017) ja uurimistöö konteksti põhjal (4. peatükk)

Milliste tagajärgedega?

Diskursiivne manööverdamisruum

Küsimusele, millised tagajärjed on maapiirkondade ääremaaks tegemisel, vastati analüüsides diskursiivset manööverdamisruumi (Meyer ja Miggelbrink 2013, Pred 1984), tuginedes kahele juhtumiuuringule ääremaaks märgistatud kohtades.

Need hõlmasid süvaintervjuusid kohalike otsustajate ja elanikega ning osalejate vaatlust Lõuna-Eestis, täpsemalt Valgamaa põhjaosas ning Setomaal. Nagu on toodud tabelis IV, keskenduvad uurimistulemused diskursiivse formatsiooni asjakohasusele ja vastureaktsioonidele konkreetse diskursiivse tähendusvälja kontekstis Eestis. Üksikasjalikumalt on neid kirjeldatud kolmandas ja neljandas artiklis (Plüschke-Altof 2018a/b).

Uurimistöö tulemusena kerkisid esile kaks keskset strateegiat tulemaks toime hegemoonilise diskursuse baasil tekkinud ääremaa kuvanditega: (strateegiline) enese-ääremaastamine ja kuvandi ümberpööramine. Postsotsialistliku ruumi maakohtade kahekordse ääremaastumise (nii diskursiivse kui ka materiaalse) taustal näitavad tulemused, et kuvandipõhised vastustrateegiad võivad ka ootustele vastupidiselt töötada. Kuigi kuvandi ümberpööramise meetod läbi kohaturunduse on olnud maapiirkondade arengu lootuskiireks, võib see ka peita või idealiseerida püsivaid materiaalseid raskusi ja seega toita neoliberaalset poliitikat, mis propageerib õiglase regionaalarengu hüvanguks rohkem enese ja

vähem riigi vastutust. Vastukaaluks võib olemasoleva ääremaa kuvandi avalik (strateegiline) presenteerimine toimida kohaliku tasandi vabastajana, suunates vastutuse piirkondliku arengu eest tagasi riigile.

Mõlemad strateegiad aktsepteerivad kumbki omal moel diskursiivset ääremaastumist, millega nad ise silmitsi seisavad, ja seda oma kindlatel põhjustel. Vastustrateegiad, mis lükkaksid linna ja maa hierarhiad ning neid põhjustavad normid tagasi (vrd Bürk jt. 2012), peaaegu puuduvad. Seepärast on riiklikus trükimeedias analüüsitud ääremaastumise diskursused olulised kohalikust situatsioonist arusaamisel. Ühelt poolt paistavad kohalikud heitlused leidmaks “õiget” reaktsiooni diskursiivsele ääremaastumisele väga sarnased diskursuste ja vastudiskursustega riiklikul tasemel, mida mõnikord isegi otseselt nimetatakse diskursiivseks ressursiks. Teiselt poolt aga näitab norme hülgavate strateegiate silmatorkav puudumine kohalikke piiranguid võitlemaks diskursiivse hegemooniaga, mida soodustavad võimusuhetes kinnistunud mõjugrupid.

Tabel IV. Diskursiivne manööverdamisruum

Uurimisküsimus Milliste tagajärgedega? Struktuur vs. agentsus Subjekti kujundamine Kontseptualisatsioon Diskursiivne Olulisus

manööverdamisruum

Vastureaktsioon Uurimistulemused (Strateegiline) enese- - Diskursiivse

ääremaastumine uuestimärgistamise oht - Kohaliku vabastamine/

Riigi vastutajaks asetamine Kuvandi ümberpööramine - Ainelise reaalsuse varjamise/

idealiseerimise oht

- Riigi vabastamine/ Kohaliku vastutajaks asetamine Allikas: Autori illustratsioon kolmanda ja neljanda artikli põhjal (Plüschke-Altof 2018a/b)

Akadeemilised ja praktilised rakendamise võimalused Keskendudes kohakuvandite ja piirkonna arengu vahelistele seostele, ühendab doktoritöö kolm akadeemilist valdkonda: inimgeograafi a, sotsioloogia ja majanduse. Ühest küljest lisab selline lähenemine majandusliku perspektiivi inimgeograafi as ja sotsioloogia laialt levinud diskursuse teematikale, rõhutades, et ääremaastumise diskursustel on oluline mõju maapiirkondade (taas)loomisele.

Lisaks uurimistöö keskmes olevale Eesti juhtumile näitavad uurimistulemused, et diskursusi ei saa võtta vaid kui viise teadmiste saamiseks perifeersetest maakohtadest, vaid ka kui tõekspidamisi, mis mõjutavad maal elavaid inimesi, kes on sellisele teadmiste loomisele allutatud ja tunnevad vajadust sellele vastata. Seega mõjutavad diskursused ka koha arenguvõimalusi. Teisest küljest kombineerib doktoritöö diskursuseanalüüsi kui uudse lähenemisviisi (regionaal-) majanduslikele uuringutele näidates, et regionaalne ebavõrdsus on mõjutatud ka diskursusest lähtuvatest kuvanditest. See haakub käitumisökonoomika uuringutega, mis on näidanud, et otsustusprotsessid ei ole ilmtingimata ratsionaalsed, vaid põhinevad tihti sotsiaalsetel normidel ja uskumustel, mis kaaluvad üle majanduslikult mõistlikud otsused (Thaler 2015). Väitekiri näitab, et ka meie otsused ruumis võivad tihti olla ebaratsionaalsed, tuginedes kohakuvanditel, olenemata sellest, kas need kuvandid vastavad tõele või mitte.

Siinne doktoritöö on interdistsiplinaarne, mistõttu on sellel ka praktiline väärtus, eeskätt meedia ja poliitika valdkonnas. Dekonstrueerides protsessi, kuidas maapiirkonnad on diskursiivselt ääremaadeks loodud, toob väitekiri esile asjaolu, et maapiirkondade perifeersus ei ole iseenesestmõistetav ega vältimatu, vaid kuvand, mida kujundavad ja (taas)loovad diskursuses osalejad ja vastuvõtjad. Tähelepanuta ei tohiks jätta ka asjaolu, et kinnistatud ühiskondlikes võimusuhetes, mis struktureerivad erinevaid diskursuses osalevaid organeid, on diskursustes alati teatud manööverdamisruum, mida saavad kasutada ka need, kes on allutatud ääremaastumise kujundile. Seega, kui need kuvandid on (aktiivselt) loodud, saab seda protsessi ka ümber pöörata. Kuvandite loomisel ja nende ümber pööramisel on autori hinnangul oluline ja vastutusrikas roll eelkõige ajakirjanikel, kelle otsustest, kuidas maakohtadest rääkida mõjutab nii kuvandite loomist kui ka nende muutumist.

Ääremaastumise diskursused ei eksisteeri vaakumis. Juhtumiuuringud on esile toonud, milliste väljakutsetega kohalikud otsustajad peavad silmitsi seisma, kui nad üritavad ääremaa kuvanditega toime tulla. Siinne doktoritöö kirjeldab kuivõrd tihedalt on diskursused, sotsiaal-ruumilised praktikad ning ainelisus omavahel seotud. Diskursused ja kuvandid on regionaalarengus keskse tähtsusega, ähvardades läbi märgistamise arenguprotsesse või pakkudes uusi

arenguvõimalusi kuvandimuutuse või kohaturunduse kaudu. Siiski toob siinne uurimistöö välja, et kuvanditest üksi maakohtade tuleviku määramiseks ei piisa.

Sellest tulenevalt ei tohiks ka võrdsema regionaalarengu lahendus keskenduda üksnes kuvanditele, vaid regionaalpoliitikas tuleks arvestada mõlemaga: nii diskursiivse kui ka materiaalsega.