§ 11 Semantilisest aspektist tähistab lause tervikuna mingit situat-siooni, lause moodustajad aga selle situatsiooni komponente. Verb (ka verbi ühend predikatiivi või predikatiivadverbiaaliga) väljen-dab tegevust, protsessi või seisundit, verbi (mittepredikatiivsed) seotud laiendid situatsiooni osalisi ning vabad laiendid ennekõike situatsiooni asjaolusid, s.o toimumise aega, kohta, viisi, tingimusi jms. Näiteks lauses (a) väljendab verbivorm ehitas tegevust, seotud
laiendid Jaan ja suvila situatsiooni osalisi ning vaba laiend suvel tegevusaega. Lauses (b) väljendab olema-verbi ühend predikatiivse adjektiiviga uhke seisundit, seotud laiendid Jaan ja oma suvila üle aga osalisi.
a. Jaan ehitas suvel suvilat.
b. Jaan on uhke oma suvila üle.
Loogilis-semantilises mõttes on verb semantiline predikaat ja tema (mittepredikatiivsed) seotud laiendid argumendid.
Argumentsetel seotud laienditel on kaks semantilist põhifunkt-siooni ehk semantilist makrorolli – tegevussubjekt (ingl actor) ja tegevusobjekt (ingl undergoer). Nende olulisus lauseehituses aval-dub eelkõige nende käitumisomadustes, s.o selles, et nad toimivad mõningate lausesiseste asenduste ning väljajättude (nn süntakti-liste protsesside) kontrollijana.
Tegevussubjekt
§ 12 Tegevussubjekt on argument, mis väljendab situatsiooni keskset osalist – nii tegevuse sooritajat kui ka protsessis olijat. Näitelauses Jaan ehitas suvel suvilat on selleks Jaan, mis on ühtlasi grammati-line subjekt (alus). Lauses
Tüdrukule meeldib poissi narrida
on tegevussubjektiks aga tüdrukule, mis grammatiline subjekt ei ole. Mõlemad seotud laiendid võivad kontrollida refl eksivatsiooni (s.o moodustaja asendust enesekohase asesõnaga), mis näitab, et subjekti grammatiline vormistus refl eksivatsioonis oluline ei ole.
Nt
Jaan ehitas suvel oma suvilat.
Tüdrukule meeldib oma poissi narrida.
Sama kehtib ka infi niittarindi subjekti väljajätu kohta. Lausest Tüd-rukule meeldib poissi narrida nähtub, et infi nitiivitarindist (poissi
narrida) välja jäetud subjekt peab identne olema (sihitu) põhilause tegevussubjektiga, st narrija saab siin olla ainult tüdruk.
§ 13 Olenevalt verbi tähendusest võib tegevussubjekti konkreetne semantiline roll olla erinev. Prototüüpne tegevussubjekt on tegija ehk agent – tegevuse otsene, aktiivne läbiviija, teadlikult toimiv, oma tegevust täielikult kontrolliv elusolend (harilikult inimene).8 Nt
Mees ehitas maja. Neiu ujub.
Tegija asemel võib sama predikaadiga lauses tegevussubjektiks olla mitteteadlik toimija, harilikult elutu objekt. Nt
Palgid ujusid allavoolu.
Viimase alaliigiks on jõud – aktiivsuselt agendile lähedane, kuid seda tegevust mittekontrolliv elutu sooritaja (eelkõige loodus-jõud). Nt
Maavärin purustas sadu hooneid.
Tegevuslauses võib tegevussubjektiks olla ka tegevuse vahend ehk instrument. Nt
Pall lõhkus akna.
Erinevalt mitteteadlikust toimijast eeldab vahend agendi olemas-olu sündmuses. Vahend võib saada tegevussubjektiks üksnes siis, kui agent on implitsiitne, sest eksplitsiitse agendiga lauses on tegevus subjektiks ikka agent, nt poiss lauses
Poiss lõhkus palliga akna.
Märkus. On võimalik küll öelda Poisi pall lõhkus akna, kuid poiss tõlgen-dub siin omajana, mitte agendina.
8 Makrorolli nimetamisel tegevussubjektiks ongi lähtutud tema prototüüpsest esindajast.
Taju-, tunde- ja modaalsõnade puhul võib tegevussubjektiks olla kogeja, s.o psüühilises protsessis või seisundis olija (a), või hoopis stiimul – psüühilise protsessi või seisundi otsene tekitaja (b). Nt
a. Mulle meeldib muusika. Ma tahan koju minna. Mul on vaja natuke süüa.
b. Kärbeste sumin tüütas meest.
Omamislauses võib tegevussubjektiks olla omaja (a), lauseis, mis väljendavad millegi üleminekut ühe omaja valdusest teise – saaja (b). Nt
a. Mul on kaks venda.
b. Poeg sai isalt taskuraha.
Seisundimuutust väljendavates tulemuslausetes võib tegevus-subjektina toimida lähe, s.o lähtekoht või lähteseisund. Nt
Poiss kasvas meheks.
Tegevusobjekt
§ 14 Tegevusobjekt on argument, mis näitab seda, kellele või millele tegevus või protsess on suunatud. Nt
Poiss loeb raamatut. Ta ehitas endale suvila.
Nii nagu tegevussubjekt, toimib ka tegevusobjekt süntaktiliste protsesside kontrollijana. Kui lauses on tegevusobjekt, siis kont-rollibki infi nitiivi subjekti väljajättu enamasti just tegevusobjekt, mitte tegevussubjekt. Näiteks järgmistes lausetes on laps see, kes hakkab või tuleb sööma, mitte ema. Et kontrollijaks on just tege-vusobjekt, mitte grammatiline objekt (sihitis), seda näitab tegevus-objekti adessiivne vorm teises lauses:
Ema kutsub lapse [laps sööb]. → Ema kutsub lapse sööma.
Ema käsib lapsel [laps tuleb sööma]. → Ema käsib lapsel sööma tulla.
Refl eksivatsiooni kontrollijana konkureerib tegevusobjekt tege-vussubjektiga. Kui lauses on nii tegevussubjekt kui ka tegevus-objekt, võib jääda lahtiseks, kummale neist enesekohane asesõna viitab. Nt
Ta¹ saatis poisi² oma¹/² asjade järele.
Ta¹ käskis poisil² oma¹/² asjad ära tuua.
§ 15 Ka tegevusobjekti konkreetne semantiline roll võib olenevalt verbi tähendusest avalduda mitmel moel. Prototüüpne tegevusobjekt on patsient – objekt, mille seisund või asukoht tegevussubjekti tege-vuse tulemusena muutub. Nt
Ta avas akna. Isa viis poja kooli.
Sellele lähedane semantiline roll on teemaobjekt (ehk käsitlus-objekt) – objekt, millele tegevus on küll suunatud, kuid mida tege-vus ei mõjuta. Nt
Jaan luges ajalehte.
Seisundimuutust väljendavates tulemuslausetes võib tegevus-objektina toimida siht, s.o sihtkoht või sihtseisund. Nt
Poisist kasvas mees.
Osa semantilisi rolle on tegevusobjektil ühised tegevussubjektiga.
Taju-, tunde- ja modaalpredikaatide puhul, kui tegevussubjektiks on kogeja, võib tegevusobjektiks olla stiimul. Nt
Ma armastan sind.
Lauseis, mis väljendavad millegi siirmist ühelt valdajalt teisele, on mõeldav tegevusobjektiks pidada ka saajat (a). Selle kasuks räägib muu hulgas asjaolu, et saaja võib niisuguses lauses kontrollida infi -nitiivi subjekti kustutamist (b). Samas tähendaks see kahe tegevus-objekti koosesinemise võimaluse tunnistamist lauses (a). Nt
a. Isa andis pojale taskuraha.
b. Ema andis lapsele [laps sööb]. → Ema andis lapsele süüa.
Saajale lähedane semantiline roll on kasusaaja ehk benefi tsient.
Nt
Isa ehitas pojale lennuki.
Märkus. Mõnes käsitluses (nt Primus 1999, Lehmann 2006) on saajat ja kasusaajat vaadeldud tegevussubjektist ja tegevusobjektist erineva, kol-manda makrorolli (proto-recipient, indirectus) esindajatena. Paljudes keeltes vormistatakse nii teemaobjekt kui ka saaja grammatilise objek-tina, mistõttu neis keelis nimetatakse vastavaid lauseid ditransitiivseteks lauseteks. Eesti keeles on saajaga laused siiski (mono)transitiivsed, sest saajat vormistab allatiivne adverbiaal (mida mõnikord on käsitatud kaud-sihitisena).
Tegevussubjekti ja tegevusobjekti esmane ja teisene vormistus
§ 16 Tegevussubjekt vormistub primaarselt grammatilise subjektina.
Tegevusobjekt, kui mitte arvestada saaja või kasusaaja rollis argu-menti, vormistub tegevussubjektiga lauses primaarselt grammati-lise objektina, kujundades sihigrammati-lise ehk transitiivse lause (→ § 21).
Mõningate predikaatide puhul võib tegevusobjekt olla ka sihitu ehk intransitiivse lause ainsaks argumendiks, märkides objekti, millega midagi juhtub või mis on mingis seisundis ilma tegevus-subjekti toimeta. Nt
Maja lagunes. Laps jäi haigeks. Laps on haige.
Kas tegevussubjekt resp. -objekt vormistub esmasel (prototüüpsel) kujul, s.o alusena resp. sihitisena, või teisesel (mitteprototüüpsel) kujul, s.o määrusena, oleneb predikaadi tähendusest ja moodus-taja semantilisest rollist, aspektist ja jaatusest või eitusest, tegu-moest ning predikaadi fi niitsusest või infi niitsusest.
Tegevussubjektina saab mitteprototüüpse, kaudse vormistuse tihtipeale taju-, tunde- ja modaalpredikaadi kogejaargument (a), verbi olema omajaargument (b), muutusverbide lähteargument
(c); tegevusobjektina patsientargument (d), muutusverbe laiendav sihiargument (e) (→ § 22). Nt
a. Marile meeldib muusika. Teil tuleb vabandada. Mind hämmastab teie silmakirjalikkus.
b. Mul on kaks venda.
c. Poisist kasvas mees.
d. Ta palus neil ~ neid lahkuda.
e. Poiss kasvas meheks.
Tegevussubjekt võib vormistuda mitteprototüüpse alusena – par-titiivsubjektina eksistentsiaallauses, kui ta on kvantitatiivselt inde-fi niitne (piiritlemata) või kui eksistentsiaallause on sisult eitav või kahtlev (→ § 22). Nt
Peenral kasvas lilli. Klaasis on vett.
Laual pole raamatut. Kas sellel vaidlusel on mõtet?
Predikaadi semantika ja moodustaja semantilise rolliga määratud lausetüüpe, nii neid, kus tegevussubjekt ja tegevusobjekt on oma prototüüpses markeerimata vormistuses, kui ka neid, kus nad on kaudses vormistuses, samuti eksistentsiaallauseid nimetatakse lause põhitüüpideks (→ § 22).
Markeeritud tegumoes (passiivis ja impersonaalis) jääb tege-vussubjekt kas implitsiitseks või saab kaudse vormistuse peamiselt kujul Ngen + poolt (a) või Nad (b) (→ § 132, 135). Nt
a. Dissidendid saadeti valitsuse poolt maalt välja.
b. Mul on töö tehtud.
Tegevussubjekti vormistus oleneb ka sellest, kas tegemist on lause või sekundaartarindiga. Sekundaartarindi tegevussubjekt, kui see ei ole samaviiteline põhilause tegevussubjektiga, saab üldjuhul genitiivse vormistuse (a). Nominalisatsioonis vormistub genitiiv-selt ka tegevusobjekt (b). Nt
a. Minu kuuldes ta nii ei räägi.
b. Juurvilja söömine on tervisele kasulik.
§ 17 Peale tegevussubjekti ja tegevusobjektiga hõlmatud semantiliste rollide on ka mitmeid kõrvalrolle, mis reguleerivad peaasjalikult määrusena toimivate vabade laiendite vormistust. Nende hulka kuuluvad a) (asu)koht, b) tee, c) põhjus, d) eesmärk, e) aeg, f) viis jne. Nt
a. Peeter magas diivanil.
b. Peeter jooksis trepist üles.
c. Peeter hakkas valust nutma.
d. Peeter läks koju magama.
e. Peeter jäi õhtul magama.
f. Peeter magas sügavasti.