1 Kõrgvaimulike matusekultuur kõrg- ja hiliskeskaegses Euroopas
1.3 Memoria
Matusekultuuri üheks oluliseks osaks kujunes keskajal surnute mälestamine ehk memoria, mis hõlmas nii ilmalikke kui kiriklikke rituaale.103 Piiskoppidele osaks saanud memoria rõhutas ja tugevdas nende staatust. Neile rajatud uhked hauamonumendid kirikuruumis aitasid hoida nendest
98 Joëlle Rollo-Koster. Death of Clergymen, lk 164–185 (siin eriti lk 174).
99 Elizabeth Coatsworth, Gale R. Owen-Crocker. Clothing the Past, lk 16; Liivimaal on surilina temaatikat käsitlenud: Vitolds Muižnieks. The Co-Existence of Two Traditions in the Territory of Present-Day Latvia in the 13th– 18th Centuries: Burial in Dress and in a Shroud. – Sarah Tarlow (toim). The Archaelogy of Death in Post-medieval Europe. Warsaw; Berlin: De Gruyter, 2015, lk 88–110. Kättesaadav: https://doi.org/10.1515/9783110439731 (07.05.2020).
100 Elizabeth Coatsworth, Gale R. Owen-Crocker. Clothing the Past: Surviving Garments from Early Medieval to Early Modern Western Europe. Leiden; Boston: Brill, 2018, lk 67, 183; Catholic Encyclopedia: Mitre. – Kevin Knight.
Kättesaadav: https://www.newadvent.org/cathen/10404a.htm (07.05.2020); Maureen C. Miller. Clothing the Clergy:
Virtue and Power in Medieval Europe, c. 800–1200. Ithaca; London: Cornell University Press, 2014. Dyan Elliott.
Dressing and Undressing the Clergy, lk 57–58.
101 Elizabeth Coatsworth, Gale R. Owen-Crocker. Clothing the Past, lk 11.
102 Ibid., lk 11–12.
103 Anu Mänd. Naised, memoria ja sakraalruum hiliskeskaegsel Liivimaal, lk 6–29.
18
mälestust.104 Kui piiskopi soovil ja toetusel ehitati kirikule kabel, siis reeglina sai see piiskop ka sinna maetud.105
Mälestamise juures mängis võtmerolli visuaalkultuur. Hauamonumendid aitavad mäletada surnuid ja seoses sellega meenutada ka minevikus toimunud sündmusi.106 Kõrgkeskaja lõpul ning hiliskeskaja alguses hakati kirikuruumidesse ehitama surnud vaimulike mälestamiseks üha uhkemaid hauamonumente. Monument kirikus demonstreeris nii surnu kui ka tema perekonna positsiooni ühiskonnas, kuid samal ajal tuletas vaatajale meelde ka elu kaduvust.107
Piiskoppide mälestust hoiti elus hauamonumendiga kirikuruumis ning liturgilise mälestamise läbi.
Ilmekaks näiteks on Pariisi Notre-Dame’i kirikusse maetud Soissons’i piiskop Simon de Buci (†1369), kelle uhke haud oli kirikus kõigile nähtav. Paljud selle haua nägijad ihkasid samal kombel maetud saada, et seeläbi kindlustada endast surematu mälestus. Piiskop Simoni hauamonument koosnes mitmest erinevast osast, mille juures oli kasutatud maalinguid, skulptuuri ja arhitektuuri elemente.108 Selline monument julgustas inimesi palvetama kirikut teeninud vaga piiskopi hingeõnnistuse eest. Piiskopi hauatumba juures on kujutatud troonil Neitsi Maarjat Jeesuslapsega ning hauatumba jalutsis on kujutatud lõvi. Lõvi kujutamine hauamonumendil oli sellel perioodil laialt levinud motiiv, lisaks oli lõvi ka antud piiskopi perekonnavapil.109 Sellised kirikuruumis asunud kabeleid, millesse piiskoppe maeti, ei olnud ainult Notre-Dame’is, vaid kogu Lääne-Euroopas.110
104 Robert Marcoux. Memory, Presence and the Medieval Tomb. – Ann Adams, Jessica Barker (toim). Revisiting the Monument: Fifty Years since Panofsky’s Tomb Sculpture. London: The Courtauld Institute of Art, 2016, lk 49–67 (siin eriti lk 54); vt ka: Giovanni Freni. From Terrific Death to the Angels’ Care: The Program of the Tomb of Antonio d’Orso and Francesco da Barberino. – Marburger Jahrbuch für Kunstwissenschaft, 36. Bd. (2009), lk 7–32; Catherine Emma Walden. Preservation, Restoration, and the Tomb of the „Founder“ at Salisbury. – Jennifer M. Feltman, Sarah Thompson (toim). The Long Lives of Medieval Art and Architecture. Abindgdon: Routledge, 2019, lk 261–280.
105 Veronika Csikó. The Bishop and His Chapel: The Hédervári Chapel in Györ and the Episcopal Chapels of Central Europe around 1400. – The Hungarian History Review, 2013, vol. 2, lk 363–386 (siin eriti 375).
106 Jean-Claude Schmitt (tlk. Marie-Pierre Gelin). Images and the Work of Memory, with Special Reference to the Sixth-Century Mosaics of Ravenna, Italy. – Elma Brenner et al (toim). Memory and Commemoration in Medieval Culture. London, New York. Routledge, 2016, lk 13–32 (siin erit lk 18).
107 Jean-Claude Schmitt (tlk. Marie-Pierre Gelin). Images and the Work of Memory, lk 23–24; Giovanni Freni. From Terrific Death to the Angels’ Care, lk 7–32.
108 Mailan S. Doquang. Status and the Soul: Commemoration and Intercession in the Rayonnant Chapels of Northern France in the Thirteenth and Fourtheenth Centuries. – Elma Brenner et al (toim). Memory and Commemoration in Medieval Culture. London, New York. Routledge, 2016, lk 93–118 (siin eriti lk 107).
109 Ibid., lk 109.
110 Ibid., lk 110.
19
Õigusajaloolane Kenneth Pennington on uurinud surmaga seotud kombetalituste tähtsust kõrgkeskaegsete piiskoppide kui ilmalike ja vaimulike maahärrade võimu kinnistamisel.
Penningtoni hinnangul pakkusid piiskopi ametisse pühitsemise ja surma korral läbi viidavad avalikud liturgiad suurepärast võimalust kõrget sotsiaalset staatust näidata.111 Näiteks võidi piiskopi surma korral „tuua nende surnukehad linna tseremooniaga ja kogu hiilguses, millega imiteeriti nende saabumist“ ametiaja alguspäevil.112 Nii ametisse astumised kui ka matusetseremooniad andsid edasi piiskoppide religioosset ja poliitilist võimu.113
Kui Liivimaal kujunesid eliidi ihaldusväärseteks matusepaikadeks kirikuhooned, siis Inglismaal leidub mõningaid näiteid kõrgkeskajast, kus eelistatud matmispaigaks võis olla hoopis kirikuaed.114 Kirikuaedu ei nähtud ainult matusepaigana, vaid ka võimalusena näidata uhkete ja kaunistatud haudadega oma staatust ja jõukust. Inimesed tundsid uhkust oma perekonna hauaplatside üle ja eriti uhke oli, kui samasse surnuaeda oli maetud ka peapiiskop.115 See hoiak ilmestab vaimuliku eliidi autoriteeti ühiskonnas.
111 Kenneth Pennington. Representation in Medieval Canon Law, lk 86–91.
112 Kenneth Pennington. Representation in Medieval Canon Law, lk 364jj; Ajalookirjutuses selles kontekstis palju tähelepanu pälvinud Firenze kohta vt nt: Maureen C. Miller. Why the Bishop of Florence Had to Get Married. – Speculum, Vol. 81, No. 4 (Oct., 2006), lk 1055–1091 (siin eriti lk 1087–1091); Frank A. D’Accone. Reclaiming the Past: Archbishop Antonio Altoviti’s Entrance into Florence in 1567. – Timothy J. McGee, Stewart Carter (toim).
Instruments, Ensembles, and Repertory, 1300–1600. Essays in Honour of Keith Polk. Turnhout: Brepols, 2013, lk 237–262; Näide Liivimaalt: Tiina Kala. Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 1, 2009, lk 29–38.
113 J. Jeffery Tyler. Lord of the Sacred City: The Episcopus exclusus in Late Medieval and Early Modern Germany.
Leiden: Brill, 1999, eriti lk 108–113, 150jj; Jacek Maciejewski. Nudo pede intrat urbem: Research on the Adventus of a Medieval Bishop through the First Half of the Twelfth Century. – Viator 41 (1), 2010, lk 89–100.
114Anthony Perron. The Medieval Cemetery as Ecclesiastical Community: Regulation, Conflict, and Expulsion 1000–1215. – Thea Tomaini (toim). Dealing With The Dead. Mortality and Community in Medieval and Early Modern Europe. Leiden: Brill, 2018, lk 253–273 (siin eriti lk 253).
115 Ibid., lk 255– 256.
20 2 Liivimaa kõrgvaimulike matused
Sarnaselt kõrg- ja hiliskeskaegses Lääne-Euroopas prevaleerinud tavadega olid ka Liivimaa kõrgvaimulike eelistatuimateks matmispaikadeks kirikud. Säilinud kirjalike ja visuaalkultuuri allikate pinnalt võib järeldada, et tavakohaselt sängitati peapiiskopid ja piiskopid oma piiskopkonna toomkiriku kooriruumi.116 Kirikusse maetuna said nad osa seal toimuvatest missadest ja palvetest. Usuti, et mida lähemale altarile matmispaik asus, seda rohkem saadi osa relikviaarides asunud pühakute säilmete imedest.117
2.1 Kirjalikud allikad
Piiskoppide matusekohtade määramine on keeruline, kui ei ole leitud kindlat hauaplaati või märget matusepaiga kohta. Seejuures võib ka kirjalikest allikatest pärinev teave olla vastuoluline. Näiteks Tartu piiskop Friedrich von Haseldorf (†1288?) koostas oma testamendi Tallinnas.118 Erwin Gatz’i leksikoni järgi suri piiskop kas Stralsundis või merel Stralsundi lähedal. Seda on järeldatud asjaolust, et mingi osa piiskopi varast oli hiljem Starlslundi ja Rügeni vürsti Wizlav II (1265/8–
1325) valduses.119
Hiljem piiskopiks (1513–1514) saanud Tallinna toomhärra ja raesekretär Christianus Czernekow koostas oma testamendi Tallinnas 1499. aastal.120 Tema testament annab aimu, millised võisid olla kõrgvaimuliku viimased soovid. Testamendi esimeses pooles annab ta selged juhised oma matusteks: ta soovib saada maetud Tallinna Pühavaimu kirikusse,121 kuid hiljem maeti ta
116 Andris Celmiņš. Iekšrīgas 13.–18. gadsimta apbedīšanas vietu arheoloģiskā izpēte, lk 104.
117 Gustavs Strenga. Devotion, Donation, and Memoria. Urban Society and the Dominicans in Late Medeval Reval (Tallinn). MA Thesis in Medieval Studies. Budapest: 2006, lk 60. Kättesaadav:
http://www.etd.ceu.edu/2006/strenga_gustavs.pdf (10.05.2020).
118 Erwin Gatz. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198 bis 1448, lk 146–147; LUB 1, nr 494. Gatz annab täpsed daatumid, mil piiskop käis testament Tallinnas koostamas, kuid kahjuks pole olnud võimalik leida täpset testamenti, millele Gatze leksikonis Bernhart Jähnig vihjab.
119 Erwin Gatz. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198 bis 1448, lk 146–147.
120 Anu Mänd. Vicarius, Canonicus et Episcopus: Three late Medieval grave slabs from Tartu and Tallinn – Baltic Journal of Art History, 2014, vol. 7, spring, lk 11–30 (siin eriti lk 25); LUB II, 1, nr 845.
121 LUB II, 1, nr 845.
21
tõenäoliselt toomkirikusse. 1684. aastal toomkirikus toimunud tulekahju hävitas suurema osa kiriku interjöörist, mistõttu pole võimalik leida kinnitust sellele, et ta maeti toomkirikusse.122 Lisaks muutus pärast testamendi kirjutamist Christianus Czernekowi ametialane staatus raesekretärist piiskopiks, mis võis mõjutada tema matmispaika. Testamendis määras tulevane piiskop juhised surmajärgseks mälestusteenistuseks ning isikud, kellele matuse korraldamise eest tasuda.123 Oma testamendis jagas Christianus Czernekow oma vara. Ta annetas kirikutele raha,124 osalt heategevuse eesmärgil, kuid ka mälestusteenistuse eest. Täiendavalt tegi ta korraldused oma hinnaliste väärtesemete (rõivad, kangad ja väärismetallist lauanõud) kohta. Lisaks kirikule tegi ta annetusi ka oma perele ja tuttavatele.125
Teine säilinud kõrgvaimuliku testament kuulub tulevasele Riia peapiiskopile Wilhelm von Brandenburgile (1539–1563). Testament on koostatud 1539. aastal, enne Wilhelmi saamist piiskopiks.126 Wilhelmi testament ei ole nii informatiivne, nagu eelnevalt käsitletud Czernekowi testament. Näiteks ei avalda ta konkreetset soovi oma matusepaiga ega mälestustseremoonia osas ega tee korraldusi varade jaotamise kohta.127 Võimalik, et tal puudusid eelistused matmispaiga suhtes ning hiljem ei olnud selle määramiseks ka vajadust, kuna Riias oli peapiiskoppide eelistatud matusepaigaks Riia toomkirik.128 Säilinud on peapiiskopi hauaplaat, millest tuleb juttu edaspidi.129 Ühe olulise kirjaliku allikana on töös kasutatud Chronica Episcoporum Rigensium’it, s.o Riia piiskoppide kroonikat. See 16. sajandist pärinev väiksemahuline teos130 annab kronoloogilises järjekorras ülevaate Ükskülas ja Riias tegutsenud piiskoppide ja peapiiskoppide kohta, alustades Üksküla piiskoppidest kuni viimase Riia peapiiskopini.131 Kroonikas on ära märgitud piiskoppide surmadaatumid ja matmispaigad. Tõenäoliselt hakati neid andmeid koguma mälestusliturgiate
122 Anu Mänd. Vicarius, Canonicus et Episcopus, lk 26.
123 LUB II, 1, nr 845; pikemat ülevaadet vt RR III, nr 69.
124 LUB II, 1 nr 845.
125 LUB II, 1 nr 845.
126 Monumenta Livoniae Antiquae: Sammlung von Chroniken, Berichten, Urkunden und andern schriftlichen Denkmalen und Aufsätzen, welche zur Erläuterung der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland's dienen, köide 5. Friedrich Georg von Bunge (toim)., Riga, Leipzig: Verlag von Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1847, nr 165.
127 Ibid., nr 165.
128 Järgnevalt andakse ülevaade teadaolevatest hauaplaatidest ning kus kohas need asusid.
129 Ojārs Spāritis. Evidence of the Reformation and Confessionalization Period in Livonian Art. Baltic Journal of Art History, 2015, vol. 9, Spring, lk 23–74 (siin eriti lk 41). Kättesaadav: https://doi.org/10.12697/BJAH.2015.9.03 (09.05.2020).
130 Antje Thumser. Livländische Amtsträgerreiihen des Mittealters, lk 201.
131 Ibid., lk 201, 209.
22
tarbeks.132 Antje Thumser on märkinud, et kroonika ülesehitusest jääb mulje, nagu oleks keegi toomkirikus ringi kõndinud ja hauaplaatidelt informatsiooni üles kirjutanud.133
2.2 Arheoloogilised leiud
Peamiseks arheoloogiliseks jäljeks matuste kohta keskaegses kirikuruumis on hauakastid.
Hauakastid olid kirikuhoonetes hauaplaatide alla ehitatud kastid, mille sisse pandi kirstudes surnud.134 Riia toomkirikust on leitud 13. sajandist pärinevaid matuseid, mille hauakastid ehitati telliskividest. Leitud hauakastidel olid mõningad erinevused: mõned olid rohkem ristküliku kujuga, teised aga trapetsikujulised. Trapetsikujulisi hauaplaate oli kahte tüüpi – ühed olid lihtsa kujundusega, teistel aga olid peapoolsele küljele tehtud kaunistused. Tavapäraselt olid nelinurksetel hauakastidel tellistest laotud seinad ja liivast põhi.135 Kuivõrd sellist tüüpi hauad asuvad kiriku sees, on Läti arheoloog Andris Clemiņš pidanud neid ennekõike eliidile kohaseks matusepaigaks. Lisaks on Clemiņš kirjutanud, et kuigi kristlikel matustel ei olnud tavaks kaasa panna hauapanuseid, ei kehtinud see kõigile ühiskonnakihtidele.136 Kõrgvaimulikke maeti üldiselt kallist kangast tehtud surirõivais. Piiskoppidele võidi panna kaasa pitsatsõrmus, karikas ja piiskopisau.137
Sarnaselt Riia toomkirikule on tellistest laotud hauakaste leitud ka Tartu toomkirikust.138 Mõlema kiriku seest on leitud teiste telliste hulgast madalama kvaliteediga telliseid,139 mis võib osutada nende taaskasutusele.140 Kalli siidist kanga jäänuste leidmine kiriku kooriruumi lähedal paiknenud hauast141 võib viidata kõrge positsiooniga vaimulikule. Hauakasti sisse oli surnu asetatud puidust
132 Ibid., lk 224.
133 Ibid., lk 233–234.
134 Villu Kadakas. Hauakastid Lüganuse kiriku kooriruumis. – Tutulus, 2018, 7. aastakäik, lk 43.
135 Andris Celmiņš. Mūra šķirsti Ikšķiles un Rīgas viduslaiku kapu iekārtojumā, lk 143–164.
136 Andris Celmiņš. Iekšrīgas 13.–18. gadsimta apbedīšanas vietu arheoloģiskā izpēte, lk 103.
137 Ibid., lk 103.
138 Martin Malve, Raido Roog, Mihkel Mäesalu. A Medival Tomb in Tartu Cathedral. – Arheoloogilised välitööd Eestis. Tallinn: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2013, lk 167–174; Heiki Valk. Toomkirik ja kirkuaed kui kalmistu.
– Mariann Raisma, Krista Andreson (toim). Tartu Toomkirik: Katedraal. Raamatukogu. Muuseum. Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2018, lk 114–130.
139 Martin Malve, Raido Roog, Mihkel Mäesalu. A Medival Tomb in Tartu Cathedral, lk 167–174.
140 Ibid., lk 167–174.
141 Ibid., lk 170.
23
kirstus.142 Sarnaseid hauakaste on leitud Tartu toomkirikust vaid kolm.143 2008. aasta väljakaevamistel hauakastist leitud isik kannatas Martin Malve hinnangul podagra all, mis võis olla põhjustatud rohkest alkoholist ja loomse toidu söömisest. Kuivõrd podagra esinemist seostatakse eelkõige loomse toidu ja alkoholi ülemäärase tarbimisega, viitab haigus lahkunu kõrgele sotsiaalsele positsioonile.144
2.3 Hauatähised
Kirikutes enim levinud hauatähisteks on ristkülikukujulised hauaplaadid. Sarnaselt ülejäänud Euroopaga said ka Liivimaal neid enesele lubada vaid kõrgemast seisusest või piisavalt jõukad isikud, st kõrgemad vaimulikud ja toomhärrad, aadlikud ja kaupmehed. Hauaplaadid olid tehtud raidkivimeistrite poolt. Neil leidus rikkalikke kaunistusi ja sümboleid, mis andsid teada, kellega oli tegu, millist ametit ta elu ajal pidas ning kunas ta suri.145 Anu Mänd on sedastanud, et keskaegsetel hauaplaatidel leiduvad sõnumid ja sümbolid annavad edasi ajastule omast mõttemaailma.146 Näiteks on võimalik hauaplaatidel kirjutatust teada saada seda, kuidas perekond suhtus oma surnusse ja mida peeti vajalikuks tema juures rõhutada.147
Vaimuliku eliidi mõjuvõimu põhistamisele aitas kaasa nende kujutamine kunstis. Lisaks annetati piiskoppidele ja piiskopid ostsid ka ise oma elu jooksul liturgilisi esemeid, mille abil usuti jääda mäletatuks. Uhke hauaplaadi omamine oli üks nendest viisidest, mille abil oli võimalik rõhutada oma kunagist olemasolu ning seeläbi jääda mäletatuks.148 Kunstiajaloolistes uurimustes rõhutatakse läbivalt, et piiskoppide hauaplaadid olid kõrgkeskajal rikkalikuma dekooriga, kui teistel, hierarhias madalamal seisnud vaimulikel. Tüüpiline piiskopi hauaplaadi dekoratsioon kujutas piiskopirüüs figuuri, kes hoidis vasakus käes karjusekeppi. Piiskopifiguuri parem käsi oli
142 Ibid., lk 167–174.
143 Ibid., lk 168.
144 Ibid., lk 170.
145 Anu Mänd. Arutlusi hauatähistest ja muinsuskaitsest, lk 15.
146 Anu Mänd. Arutlusi hauatähistest ja muinsuskaitsest, lk 15, 26; Eric Palazzo. The Image of the Bishop in the Middle Ages, lk 86–91 (siin eriti lk 86).
147 Anu Mänd. Arutlusi hauatähistest ja muinsuskaitsest, lk 15.
148 Eric Palazzo. The Image of the Bishop in the Middle Ages, lk 86–91 (vt eriti lk 89jj).
24
õnnistavas poosis, nagu kujutati maalidel Kristust. Peas kannab piiskopifiguur liturgilist peakatet – mitrat.149
Aja jooksul on mõned hauakivid teise kohta tõstetud, mistõttu ei ole võimalik määrata hauaplaadi omaniku haua algset asukohta ja on raskendanud hauaplaadi asukohast lähtuvate järelduste tegemine. Hauakive on kirikutest teisaldatud, osad on liigutatud kiriku siseselt teise kohta või jäänud sootuks põrandate alla.150 Hauaplaadid on saanud kannatada ka sõjas või halva renoveerimise käigus. Lisaks on hauakive kulutanud nende peal kõndimine kiriku külastajate poolt.151
Keskaegse Liivimaa kõrgvaimulike hauaplaatide uurimisse on andnud suure panuse Riia lütseumi aserektor Johann Christoph Brotze (1742–1823).152 Ta koostas kümneköitelise käsikirjalise teose
„Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Wapen, etc.“153, milles on muuhulgas üles joonistatud ka Liivimaal asunud hauatähised ja monumendid.154 Brotze kogudesse andis suure panuse Liivimaa vaimulik Eduard Philipp Körber (1770–1850), kes jagas oma joonistusi ja märkmeid Brotze kogu jaoks.155
149 Anu Mänd. Keskaegse Liivimaa piiskoppide jäljed, lk 12; Saksa traditsioonist vt nt: Kurt Bauch. Das mittelalterliche Grabbild. Figürliche Grabmäler des 11. bis 15. Jahrhunderts in Europa. Berlin: de Gruyter, 1976, lk 28 passim.
150 Anu Mänd. Arutlusi hauatähistest ja muinsuskaitsest, lk 9–39.
151 Anu Mänd. Arutlusi hauatähistest ja muinsuskaitsest, lk 9–39; Anu Mänd. Keskaegse Liivimaa piiskoppide jäljed, lk 11–32.
152Anne Untera. Läti sakslane Brotze ja Eesti ajalugu. – Sirp, 28.04.2006. Kättesaadav: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/l-ti-sakslane-brotze-ja-eesti-ajalugu/ (16.05.2020); Kaarel Tarand. Soolakaaluja poja kaalukas soolo. – Sirp, 06.10.2006. Kättesaadav: https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soolakaaluja-poja-kaalukas-soolo/
(16.05.2020).
153 Johann Christoph Brotze. Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Wapen, etc.
Kättesaadav: https://dspace.lu.lv/dspace/handle/7/2354 (16.05.2020)
154 Johann Christoph Brotze. Estonica. Ants Hein, Ivar Leimus et al (koost). Tallinn: Estopol, 2006; Anne Untera.
Läti sakslane Brotze ja Eesti ajalugu. – Sirp, 28.04.2006. Kättesaadav: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/l-ti-sakslane-brotze-ja-eesti-ajalugu/ (16.05.2020); Kaarel Tarand. Soolakaaluja poja kaalukas soolo. – Sirp, 06.10.2006.
Kättesaadav: https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soolakaaluja-poja-kaalukas-soolo/ (16.05.2020); vt nt: Johann Friedrich v. Recke, Karl Eduard Napiersky, Theodor Heinrich Beise. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten- Lexikon der Provinzen Livland, Esthlans und Kurland. Mitau: Johann Friedrich Steffenhagen und Sohn, 1827, lk 277–
283.
155Urmas Sutrop. Oletatav paganlike eestlaste puust jumalakuhu Oleviste raamatukogus. – Mare Kõiva, Andres Kuperjanov (toim). Mäetagused 27, lk 127–134 (siin eriti 127); vt lähemalt Eduard Philipp Körberist: Ivar Leimus.
Zu den Anfängen der Numismatik in Estland: Eduard Philipp Körber (1770–1850). – Norbert Angermann, Wilhelm Lenz, Konrad Maier (toim). Geisteswissenschaften und Publizistik im Baltikum des 19. und frühen 20. Jahrhunderts.
Berlin: LIT, 2011, lk 43–64.
25
3 Liivimaa peapiiskoppide ja piiskoppide matusepaigad
Järgnevates alapeatükkides antakse ülevaade keskaegse Liivimaa peapiiskoppide ja piiskoppide hauaplaatidest ning nende võimalikest asukohtadest. Liivimaal ametis olnud, kuid võõrsile maetud kõrgvaimulike156 matusepaiku uurimuses ei käsitleta, sest Liivimaa kõrgvaimuliku võõrsile matmine ei anna teavet Liivimaa matusekombestiku kohta.
Kuivõrd valdav osa piiskoppide hauatähiseid on aja jooksul hävinud või kaotsi läinud, leidub asjakohast teavet vaid väheste matmispaikade kohta. Mõningatel juhtudel on kirjalike allikate põhjal kõrgvaimuliku matmispaik küll määratav, kuid visuaalseid tõendeid leitud ei ole. Ülevaade on koostatud piiskopkondade kaupa; teave kõrgvaimulike matusepaikade kohta on esitatud kronoloogiliselt.
3.1.1 Üksküla piiskopid
Liivimaa piiskoppide matusekultuuri traditsioon sai alguse siia jõudnud kleerikutest, kes pühitseti Üksküla piiskoppideks.157 Üksküla piiskopkond rajati 1186. aastal.158 Esimesed piiskopid Liivimaal olid Meinhard (1186–1196) ja Berthold (1196–1198)159. Henriku Liivimaa kroonika järgi maeti nad mõlemad Üksküla kirikusse teineteise kõrvale.160 Kroonik on nimetanud esimest piiskoppi „usutunnistajaks“ ja teist „märtriks“.161 Piiskopid maeti tõenäoliselt 14. sajandil ümber Riia Maarja toomkirikusse (vastav hinnang on antud visuaalse kultuuri põhjal).162 Meinhard
156 Vt nt: Anu Mänd. Keskaegse Liivimaa piiskoppide jäljed, lk 11–32; Erwin Gatz. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198 bis 1448, lk 654–655.
157 Iben Fonnesberg-Schmidt. The Popes of the Baltic Crusades (1147–1254). Leiden; Boston: Brill, 2007. Lk 65–
66; vt nt: Linda Kaljundi. (Re)Performing the Past: Crusading, History Writing, and Rituals in the Chronicle of Henry of Livonia. – Lars Boje Mortensen et al (toim). The Performance of Christian and Pagan Storyworlds.Non-Canonical Chapters of the History of Nordic Medieval Literature. Turnhout: Brepols, 2013, lk 295–338.
158 Tiina Kala. Piiskopkonnad ja toomkapiitlid. – Anti Selart (koost., toim). Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu:
Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2012, lk 82–95 (siin eriti lk 83).
159 Erwin Gatz. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198 bis 1448, lk 644–645.
160 HLK X, 6.
161 HLK X, 6.
162 Anti Selart, Anu Mänd. Livonia – A Region Without Local Saints? – Nils Holger Petersen, Anu Mänd, Sebastian Salvado, Tracey R. Sands (toim). Symbolic Identity and the Cultural Memory of Saints. Newcastle upon Tyne:
26
sängitati toomkiriku peaaltari lähedal, kirikuhoone põhjaseinas kantsli juures asunud Püha vere altari juurde.163 Tema haud on ehitatud seina niši sisse. Haua ümbris hävis 1786. aastal renoveerimise käigus, ent taastati 19. sajandil Johann Christoph Brotze käsikirja jooniste järgi.164 Hauaplaadil on kujutatud piiskopi figuuri liturgilises rõivastuses ja karjasekepiga.165 Bertholdi haud asus Püha risti altari ees, tema hauatähis on tänaseks hävinud.166
3.1.2 Riia piiskopid
1199.–1201. aastatel oli Üksküla piiskopiks Albert von Buxhövden. 1201. aastal rajas ta Riia linna ja viis sinna ka oma piiskopkonna keskuse.167 Ta suri seal 1229. aastal. Peatselt pärast linna rajamist, s.o aastal 1211 alustati ka Riia toomkiriku ehitamist.168 Albert maeti algselt Riia toomkirikusse,169 kuid 18. sajandil sängitati ta ümber Riias asuvale Lielie kalmistule.170 16.
sajandist pärinevas Riia piiskoppide kroonikas on märgitud, et tema hauaplaat asus kooriruumis ja selle peal asus ülestõusmisküüna jalg.171 Teine Riia piiskop Nikolaus (1229–1253) on samuti maetud Riia toomkirikusse. Riia piiskoppide kroonika järgi asus 16. sajandi alguses tema hauaplaadil kantsel.172
Cambridge Scholars Publishing, 2018, lk 91−122 (siin eriti lk 105); vt nt: Linda Kaljundi. (Re)Performing the Past:
Crusading, History Writing, and Rituals in the Chronicle of Henry of Livonia. – Lars Boje Mortensen et al (toim). The Performance of Christian and Pagan Storyworlds.Non-Canonical Chapters of the History of Nordic Medieval Literature. Turnhout: Brepols, 2013, lk 295–338 (siin eriti lk 321–322).
163 Anti Selart, Anu Mänd. Livonia – A Region Without Local Saints, lk 105.
164 Ibid., lk 106–107.
165 Ibid., lk 108.
166 Ibid., lk 106.
167 Kevin C.O’ Connor. The House of Hemp and Butter: A History of Old Riga. Ithaca; London: Nothern Illinois University Press, 2019, lk 1–11 (siin eriti lk 2).
168 Ibid., lk 69.
169 Erwin Gatz. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198 bis 1448, lk 646–647.
170 Kate Mclintosh. Riga’s resting places. – The Baltic Times. Kättesaadav:
https://www.baltictimes.com/news/articles/22728/ (12.05.2020).
171Chronica Episcoporum Rigensium (vlj. Friedrich Georg von Bunge). Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Kurlands 5 (1847), lk 174–180 (siin eriti lk 174).
172 Erwin Gatz. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198 bis 1448, lk 648–649; Chronica Episcoporum
172 Erwin Gatz. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198 bis 1448, lk 648–649; Chronica Episcoporum